Pärast enam kui pikka pausi jätkub ulmeperioodika sari...
Käesolevas loos tuleb juttu ajakirjast, mis oli vast kõige enam süüdi selles, et ma neist ulmeajakirjadest siin üldse kirjutama hakkasin. Isegi kahekordselt on see ajakiri süüdi. Esiteks, et kord taas Facebookis midagi jagades, kerkis selle ajakirja nimi üles ja ma pidin seletama, et mis ja kuidas ning siis ma mõtlesingi, et küll oleks hea, kui ma taolisi asju iga kord seletama ei peaks. Ja teiseks, et ma pean antud väljaannet ideaalse ulmeajakirja kehastuseks! Jutt siis poolakate ajakirjast "Fantastyka", mis tänapäeval kannab küll nime "Nowa Fantastyka".
Käesolev kirjatükk erineb mõneti eelnevatest. Kasvõi seetõttu, et ma ei ole siin kirja pannud iga teksti, mis on eesti keeles ilmunud ja mis on ka selles ajakirjas olnud – osaliselt seetõttu, et nimekiri tuleks väga pikk; osaliselt seetõttu, et poola ulme on siinmail praktiliselt tundmatu ja see nimekiri tuleks vaid tõlkelugudest. Eesti lugeja teab poola ulmest vaid Stanisław Lemi ja Andrzej Sapkowski nime. Lemi (ilukirjanduslikke) tekste pole ajakiri avaldanud, sest kui see ilmuma hakkas, siis elas Lem emigratsioonis ning oli ka Poola ulme-elust eemal ning aktiivsemast kirjutamisest tagasi tõmbunud. Sapkowski aga debüteeris selles ajakirjas ja avaldas seal ka suure portsu Geralti-jutte. Kõik ülejäänud Poola autorid oleks aga eesti lugeja jaoks vaid lihtsalt nimed. Taolisest eripärast tingituna, on käesoleva kirjatükk pisut rohkem ka poola ulmest üldiselt, et mitte ainult ajakirjast.
Kuukiri "Fantastyka" hakkas ilmuma 1982. aasta sügisel. Esimesel aastal olid ajakirjad nummerdatud ja ilmus vaid kolm numbrit… et laias laastus siis oktoober, november ja detsember. Meenutaks ka seda, et pea aasta oli Poolas kehtinud sõjaseisukord. Ma ei oska öelda, kas ulmeajakirja ilmumahakkamine oli mingi katse rahustada mässulist noorust, või oli see lihtsalt pika organiseerimise ja asjaolude kokkulangemise tulemus. Ma ei hakka siin kordama teesi, kuidas raske elu ulme õitsengule mõjub. Küll aga mainiks, et omal ajal oli elu aeglasem ning 1982. aastal ilmuma hakkamise taga võis olla vähemalt viie aasta töö. Noh, et paberifond, raha jne. Trükiarv oli ju 100 000.
Suurt eeltööd näitab ka tõsiasi, et esimeses numbris sai suuresti paika ajakirja ülesehitus, rubriigid ja nende sisu. Suuresti on see kõik püsinud muutumatuna tänaseni, et milleks muuta head/töötavat asja. Jah, rubriikide proportsioonid ja kujundus on aja jooksul liikunud ühes suunas ja siis teistpidi tagasi… noh, et klantsi rohkem ja sisu vähem ja siis jälle rõhku sisule...
Ajakirja "Fantastyka" number oli reeglina selline: paar-kolm tõlkejuttu, teist samapalju poola jutte, ajakirja keskel pikem lühiromaan või suisa romaan järjelooks, teadusteemalised tekstid, kirjanduskriitika ja -ülevaated, koomiks ja uudised. Esimeses numbris hakkas järjeloona ilmuma vendade Strugatskite romaan "Põrnikas sipelgapesas", teises numbris ilmus Isaac Asimovi esimene Asumi-jutt. Poola jutud jagunesid laias laastus kaheks: juba pisut tuntud autorite fänn-pressis ilmunud tekstide taastrükid ja päris algajate esmatrükid. Sealjuures olid noorautorite esmatrükid reeglina sõgedad, ülevõlli ja enamjaolt süžeeta uus ja uuem laine. Nimekamate autorite tekstid olid kas tavalisem ulme, või sel hetkel Poolas ülipopulaarne sotsioloogiline ulme.
Järgmisel, 1983. aastal hakati ajakirjanumbreid tähistama ka kuude nimetustega ning järjejuttudena ilmusid nii Kir Bulõtšovi lühiromaan "Mäekuru", kui ka Alfred Besteri romaan "Tiiger! Tiiger!", rääkimata Robert Sheckley jutust "Tont nr 5". Lisaks veel teisigi eesti lugejale tuntud ja tundmatuid anglo-ameerika ja vene ulme tipptekste, aga samuti tõlkeid bulgaaria, tšehhi, hispaania, prantsuse ja serbia keelest. Kui veel lisada muu maailma ulme-elu operatiivne kajastamine ja kõikvõimalikud konkursid ja edetabelid, siis on selge, et napi aastaga sai ajakirjast "Fantastyka" Poola ulme-elu keskpunkt.
1983. aasta jaanuarinumber on oluline aga seetõttu, et seal debüteeris Marek Baraniecki, esimene oluline debütant ajakirjas ja ühtlasi esimene poola autor, kes sealt tuule tiibadesse sai. Selsamal 1983. aastal sai ümber ka ajakirja esimene jutuvõistlus ning see tõi samuti portsu uusi autoreid poola ulmesse. Kahjuks on nende jutuvõistlustega ikka nii, et suure lärmi ja käraga tulevad uued nimed ja sinna see suuresti ka jääb. "Fantastyka" esimene jutuvõistlus andis aga vähemasti ühe nime, kelle edasise loomingu kaalukuses ei saa küll mingit kahtlust olla – sünkmorn Feliks W. Kres.
Ajakirja toimetus tegi ka n-ö teemanumbreid fantasy, õuduse, vanema ulme ja filmikunsti asjus. Aeg-ajalt ilmus suurem ports poola autorite nn lühi-lühijutte, ehk teisisõnu laaste, millest mõni vaid paari lause pikkune oli. Ilmus poola autorite leksikon, kus tähestiku järjekorras võeti läbi kõik vähegi poola keeles ulmet kirjutanud autorid, kelle kohta oli lühike elulugu, ülevaade autori ulmeloomingust ja mõnikord ka tekstinäidis. "Fantastyka" tegi iga aasta lõpus ka põhjaliku lugejaküsitluse, kus paluti hinnata kõiki rubriike ja seal ilmunut. Juba mainitud konkursid kindlustasid ajakirjale kohalike autorite uue ja huvitava materjali pideva voo ning tõid rambivalgusesse ka poola ulme n-ö uue põlvkonna, sh Andrzej Sapkowski, kes debüteeris 1986. a detsembrinumbris jutuga "Nõidur".
Üldiselt läksid asjad vaid ülesmäge, sest 1987. aastal hakati välja andma kaht kvartalilisa: lastele "Mała Fantastyka" ja piltlugude fännidele "Komiks – Fantastyka". Mõlema eluiga jäi siiski üsna lühikeseks, sest sotsialism sai otsa, majandus läks vabalangusesse, hinnad tõusid astronoomiliseks ning nii ilmusidki 1990. aastal mõlema lisaväljaande viimased numbrid.
1990. aasta jäi ka viimaseks ajakirjale "Fantastyka", sest riigikirjastused lõpetasid tegevuse või lihtsalt erastati/ärastati ning nii läks ka ajakirja väljaandva kirjastusega. Toimetus siiski meelt ei hetnud, leiti uus kirjastaja, toimetus korraldas end pisut ümber ja ajakiri sai nimeks "Nowa Fantastyka". Aasta esimene pool oli siis lihtsalt "Fantastyka" ja teine pool juba "Nowa Fantastyka". Selsamal 1990. aastal ilmus ajakirjas ka üks ülioluline debüüt – 15-aastane Jacek Dukaj avaldas oma esimese jutu. Tänapäeval on Dukaj üks olulisemaid poola ulmekirjanikke, kui mitte see kõige olulisem.
Uued ajad ja muutused tõid aga ka murepilvi, sest seni uhkes üksinduses tegutsenud ajakirjale ilmusid kõvad konkurendid. Selsamal 1990. aastal hakkas ilmuma "Fenix", mille panid püsti noored ja vihased mehed, kes olid debüteerinud 1980ndate alguses ja kes kõik olid tugeva fändomi taustaga. On väidetud, et uue ajakirja üheks tekkepõhjuseks oli "Fantastyka" toimetajate mõningane kitsarinnalisus, mis ei lubanud avaldada teatavat tüüpi modernsemat ja radikaalsemat ulmet. Eelkõige on viidatud poliitulmele, mis tuli sotsialismiaegse sotsioloogilise ulme asemele, aga on viidatud ka värvikale vägivallale ulmes ja küberpungile. On nimetaud ka konkreetseid teoseid, kuna ma ise pole seal ja sel ajal elanud ning asjaosalised ise ka salgavad, siis ei hakka ma konkreetsemaks minema. Selsamal 1990. aastal ilmus ka Wojtek Sedeńko sariantoloogia "Wizje alternatywne" esimene köide, mis näitas, et ajad on muutunud ja ajakirjadel pole enam uue ja huvitava poola ulme avaldamise monopoli.
Kuigi 1992. aastal hakkas kirjastus superNOWA avaldama ja hoolega reklaamima Andrzej Sapkowskit, polnud teistel Poola autoritel raamatute avaldamise perspektiivid kuigi roosilised. Jah, aeg-ajalt mõni köide siiski ilmus, aga 90ndate esimene pool oli poola algupärases ulmes siiski eelkõige ajakirjade ja antoloogiate pärusmaa. Kui tulla tagasi ajakirja "Nowa Fantastyka" juurde, siis näiteks 1995. aastal avaldasid nad esimese poola autori järjejutu – juuni- ja juulinumbris ilmus Jacek Dukaj lühiromaan "Irrehaare". Ning see ei jäänud ainukeseks... kuniks järjejutte ajakirjas ilmus.
Viljakamad autorid avaldasid omi tekste muidugi igal pool, aga kui lähemalt vaadata, siis mõned autorid võõrdusid ajakirjast "Nowa Fantastyka", või võõrutas nad toimetus ise. Näiteks Jacek Piekara, kes debüteeris ajakirjas 1983. aastal, aga edaspidi avaldas end pigem mujal. Võib-olla oli põhjuseks Piekara looming, kui selline... võib-olla hoopis see, et mees oli vahepeal ühe mänguajakirja toimetaja ning pidi siis selle ilukirjandusliku osa arvukate pseudonüümide all omaenda loominguga täitma ja mujale enam ei jätkunud. Või siis ülipopulaarne Andrzej Pilipiuk, kes avaldas 2003. aasta jaanuaris küll ajakirjas "Nowa Fantastyka" poola ulme esimese aurupunkloo, aga kelle kõige populaarsem tegelane, joodikeksortsist, pole selle ajakirja veergudele kunagi pääsenud. Vastupidise näitena võib aga tuua Jacek Dukaj, kes loometee alguses avaldas mitmes ajakirjas, aga üsna pea jäi ainult "Nowa Fantastyka" autoriks.
Sajandivahetusel hakkas pead tõstma tendents, mida ma eespoolgi põgusalt mainisin – ajakirjas hakkas järjest rohkem ruumi võtma kõikvõimalik pildiline ja klantsmaterjal. Ei, kunsti on ajakirjas kogu aeg avaldatud, aga nüüd läks üha suurem pind filmide, telesarjade, mängude jne alla. Eks osalt ole see mõistetav, sest sealt saab reklaamirahasid. Samas tähendas see kirjanduse osa kokkukuivamist, nii juttude arvult, kui ka illustratsioonide hulgalt. Jacek Dukaj on ühes ülevaates isegi maininud, et oli oht, et kirjandus visatakse üldse ajakirjast välja, aga õnneks terve mõistus siiski võitis.
Sandivahetusel olid "Nowa Fantastyka" rahaasjad siiski vist enam kui head, sest 2003. aastal hakkas ilmuma kvartalikiri "Fantastyka – wydanie specjalne". Tegu on tänaseni ilmuva proosaajakirjaga, kus igas numbris täispikk romaan, või lühiromaan ja paar-kolm juttu ning ei mingeid muid materjale. Aasta hiljem lisandus ka teine kvartalikiri, kriitika- ja teooriaajakiri "Czas Fantastyki". 2001. aastal lõpetas ilmumise ka suurim konkurent "Fenix". 2002. aastal hakkas ilmuma küll ajakiri "Science Fiction" ning kuigi selle ajakirja tipptekstid konkureerisid edukalt kõikvõimalikele auhindadele, siis keskmine tase oli neil kõvasti nõrgem, kui ajakirjadel "Fenix" ja "Nowa Fantastyka".
Võikski lõpetuseks öelda, et kuigi ajakirjadel "Fantastyka" ja "Nowa Fantastyka" on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga läbimõeldud sisumudel ja enam kui kolmekümne aastaga kasvatatud fännibaas lubab ajakirja toimetusel end üsna kindlalt tunda. See peaks ikka tõsine majanduslik või loominguline katastroof olema, mis antud ajakirja ilmumise lõpetaks. Ja ega ei saa öelda, et toimetus vaid nostalgia ning kindlate ja läbiproovitud lahenduste seljas sõidaks. Näiteks ilmus läbi kogu 2015. aasta igas numbris üks poola autori jutt, mis mängis eelkõige uudse ja vinge idee peal. Toimetus pani neile juttudele suisa eritempli peale ja seletas, et kuigi ulme on kirjandus, on idee oluline jne.
Käesoleva aasta detsembrinumber on järjekorras 411-s ning ajakirja tähtsus Poola ulmes on ülisuur. Ma ei hakka siin rääkima sellest, kuipalju olulist algupärast ulmet nad on avaldanud. Mainiks vaid, et ajakirjas ilmunud juttudest ja lühiromaanidest on kokku pandud paar-kolm ülikõva antoloogiat, aga neid võiks teha ka paar-kolmkümmend. Ka võib rääkida ja kirjutada, kuidas ajakiri on teinud ulmealast selgitustööd, kasvatanud lugejat ja mõtestanud ulmet ka teoreetiliselt. Või siis rääkida sellest, kuidas ajakiri on Poola lugejale tutvustanud uusi nimesid laiast maailmast. Selle viimase kohta ütles kunagi üks kriitik mürgiselt, et 90ndate alguse tõlkeulmeraamatute kirjastajad oleks pidanud kõik oma tuludest mingi protsendi ajakirjale andma... et turu ettevalmistamise eest, või nii...
