Siiani on sellesinatses rubriigis õnnitletud sünnipäevalaste valik olnud masendavalt ühekülgne – ainult mehed. Süüdistan selles pahatahtlike meeslavastajaid, kes oma pahaaimamatul naiskangelasel kõige ebasobivamal ajal kingakontsa murda lasevad. Võrreldes Freddy Kruegeri, Jason Vorheesi või ka isegi selle punases särgis Star Treki mehega on naisterahval õudusfilmis ellujäämise tõenäosus ääretult madal. Seda toredam on mul õnnitleda 22. novembrikuu päeval sündinud ja mitme õudusfilmi edukat üleelajat „scream queen“ Jamie Lee Curtist.
Janet „Psycho duššistseeni ohver“ Leigh ja Tony „näen naisteriietes halb välja“ Curtise tütar teenis oma filmidebüüdi ausalt prooviesinemistel käies välja. Nii ta vähemalt oma intervjuudes väidab ja kuna ta suudab neis jätta äärmiselt kena inimese mulje, siis ei ole põhjust selles faktis ka kahelda, eriti kui seda toetab tema hilisemas karjääris piisavalt tõendamist leidnud näitlejanne. Küll absoluutselt žanriväline, aga minu arvates täiesti suurepärane „A Fish Called Wanda“ näituseks (BAFTA ja Kuldgloobus erinevate rollide eest on ka vast kuskil paberiraskustena kasutust leidnud).
Nii et mina usun, et legendaarne John Carpenter valis kullaprooviga „Halloweeni“ (1978) prooviesinemistel käinud neiudest Jamie Lee saatanliku Michael Myersi vastaseks välja mitte ainult tema kuulsate vanemate või kena välimuse pärast. Lisaks neile väiksematele boonustele oskas Jamie Lee suurema boonusena kehastada oma tegelast Laurie Strode selliselt, et vaatajana oleks mul olnud kahju, kui tema kingakonts ebasobival hetkel murdunud ja filmidebüüt Michaeli noa otsas lõppenud oleks. Läks aga hästi ja Jamie Lee kehastatud Lauriel ja Michaelil õnnestus oma tutvust veel mitmel korral uuendada, ühe korra suhteliselt kehvas järjes „Halloween II“ (1981) ja kolmandat korda kakskümmend aastat hiljem meeldivalt tugevas „Halloween H20“ (1998) (filmisarjaga vahepeal toimunust ma pigem ei räägiks, eeskätt sel põhjusel, et mul ei olnud mingit masohhistliku huvi neid filme vaadata).
Ilmselt jäi ka lavastaja Carpenter rahule ja valis Jamie Lee üheks osaliseks ka 80. aasta filmi „The Fog“. Küllalt mõjuval põhjusel pahased vaimud, kes udu varjus omi kurje tegusid korda saatsid, peale karjumise Jamie Leele väga muud väljakutset ei pakkunud. Lähtudes aga sellest, et tal õnnestus nende küüsist elusalt välja tulla - edukas rollisooritus.
„Scream Queeni“ karjääris oligi 1980 Jamie Leele kõige viljakam. Lisaks „The Fogile“ ka „Prom Night“ kus õnnetul kombel surma saanud tüdruku eest saabub keskkooli lõpupeole maskis tundmatu kätte maksma ja „Terror Train“, kus õnnetul kombel peaaegu surma saanud poisi eest saabub kolledžinoorte liikuvas rongis toimuvale peole kostümeeritud tundmatu kätte maksma. Jamie Lee elab nad mõlemad üle ja võib isegi öelda, et on natuke vastutav nende vägivaldse otsa eest.
Kui staarintervjueerija Mick Garris Jamie Leelt pärast „Prom Night“ filmimist uuris, et kuidas ta üldse sellist tüüpi filmidesse (loe: verised slasherid, kuhu ühel korralikul naisterahval asja ei tohiks olla) mängima sattus, vastas Jamie Lee, et need oli rollid, kus sai korraga olla nii haavatav kui ka tugev. Et poed küll kergelt rebitud kleidis kappi peitu, aga võtad siis kätte ja kütad noakangelasele mingi kõva asjaga vastu pead. Aga õudusfilme ta ise ei vaata ja erilist huvigi nende vastu ei tunne. Liiga hirmsad tema maitse jaoks.
Ja põhimõtteliselt ongi kõik. Väga mööndustega, eeskätt seetõttu, et tegemist on hea filmiga, võib ehk mainida 1981. aasta filmi „Roadgames“ kus ka sarimõrvar tegutseb ja Jamie Lee elu ohus on, aga õudusžanrile sai selle küllalt lühikese nimekirjaga joon alla.
Või kas sai (klassikaliste slasherite lõppude vaimus)? 2015. aastal linastus väga selgelt „American Horror Story“ kolmanda hooaja „Coven“ maiguga õuduskomöödiaseriaal „Scream Queens“, kus Jamie Lee kehastab parasjagu palju „Halloween H20“-s askeldanud Lauriega sarnanevat rektorit. Täiesti vabalt soovitatav/seeditav meelelahutus.
Filmimaailmas küllalt erandlik näitlejanna, kes on oma karjääri alustanud õudusfilmides, liikunud küll edasi muudesse žanritesse, kus stsenaariumile ehk törts rohkem rõhku on pandud, aga ei häbene tehtud. Sest polegi põhjust, häälepaelad ju kandsid. Palju õnne sünnipäevaks, Jamie Lee Curtis!
