Nüüd siis lähevad ka kaks viimast suurt paberulmeajakirjade maailma saurust Asimov's Science Fiction ja Analog Science Fiction and Fact igakuiselt rütmilt üle 6-le numbrile aastas. Eks võib vaielda, et juba praegu oldi 10-numbri rütmis, aga 2 neist olid siiski topeltnumbrid. Üpris idiootne ja totakas on, et seejuures peetakse vajalikuks välja tulla täiesti demagoogilise ja priitpulleritsuliku jamaga stiilis «lugeja võidab!», mida Eestis hakati tarvitama 1990ndatel, kui mitmest ajalehest sai üks (aga «kvaliteetsem»), kui ajalehes hakkas ilmuma vähem teksti, aga suuremad pildid jne.
Asimov'si toimetaja Sheila Williams on pidanud vajalikuks välja tulla sellise konstruktsiooniga, et kui ajakirja senised topeltnumbrid olid 192 lk, siis nüüd uued 6X aastas ilmuvad on 208 lk-lised. Mainimata jäetakse, et varasemad, nende kõrval ilmunud tavanumbrid olid 112 lk paksud, ehk et aastakäigu mõttes tabab lugejat/tellijat ikka kaotus mahus.
Kolmas suur, Fantasy & Science Fiction läks kuukirja formaadilt üle 6-le numbrile aastas juba 2009 ning tegelik kaotus lehekülgede arvus toimus ka siis, sest kui varem ilmus kümme 160 lk-list numbrit ja üks 244 lk-line topeltnumber, siis edasi ilmus kuus 260 lk-list numbrit.
Eks see muutus on olnud paratamatu ja tingitud suuresti levitamisprobleemidest ja kui sul on ajakirjanumbrit problemaatiline levitada, siis poole vähemat hulka numbreid on poole vähem problemaatiline levitada. Tavaliselt hakkab ajakiri topeltnumbreid tegema, kui tal läheb majanduslikult suht sitasti (vt Põhjanael 1990ndate esimesel poolel). Radikaalse formaadimuutuse põhjustavad enamasti leviprobleemid (vt Marduse muutumine ajakirjast antoloogiasarjaks 1998/99) ning mitte kõik ei ela seda formaadimuutust üle (sama näide). Aga kurb on ta ikka, ehk ühel hetkel muutus see topeltnumbrite poliitika selliseks, et aastas ilmus 10 füüsilist numbrit, millest 2 olid n-ö. topeltnumbrid (kuigi mahult kahte tavalist kokku ei andnud). Veel 1990ndate alul tähendas see Asimov'si ja Analogi puhul seda, et ilmus 13 füüsilist numbrit (lisaks tavakuudele veel detsembris teine number), millest kaks olid peaaegu topeltmahus, ehk siis mahu mõttes ilmus aastas ligi 15 numbrit.
Vaid erinevates e-formaatides ilmuvaid ajakirju ei saa kolme suure paberajakirjaga hästi võrrelda. Esiteks on ka neid kolme suurt võimalik soetada erinevates e-formaatides, ehk et nad löövad tollelgi turul kaasa. Teiseks on suuremad ja olulisemad eri formaatides e-ajakirjad (Clarkesworld, Lightspeed, Tor.com jt) ammu tõusnud nende kolme paberajakirjaga võrdsele tasemele materjali kvaliteedi ja ilmunud lugudele saavutatud auhinnanominatsioonide hulga mõttes. Nii et selles valguses ongi tegu hääbuvate saurustega ja minu mure pole kuidagi isiklik (kuna nende paberversioonide tellija ma pole), vaid selline üldnostalgiline nukrus nende tohutu panuse pärast ulmelise lühiproosa arengusse. Praegusel ajal leian ma neist paberajakirjadest märksa vähem mind huvitavaid ja tuttavaid autorinimesid, keda tahaks lugeda, kui mainitud e-ajakirjadest.
Ajakirjade, mis ei müü pabernumbreid, kasum tuleb ikka ainult reklaamist, ega USAs miskit Kulkat pole. Inglismaal vist Arts Council, mis 1980ndatel ja 1990ndatel Interzone'i toetas, ikka tegutseb, aga kui too Kunstide Nõukogu IZi toetamise millalgi lõpetas, rippus ka ajakirja ilmumine korraks juuksekarva otsas. Tiraažid polnud muidugi võrreldavad, brittide Interzone'il vist 3000 kandis läbi kogu ilmumisaja, ameerika suurtel ikka 30 aasta eest (kui Interzone alustas) veel pealt 100 000, aga ränga kukkumise järel tänaseks umbes 10 000 kandis.
Ja paradoksina: vanasti oli Hugo ja Nebula puhul reegel, et 10 000 allapoole kukkunud väljaanne polnud enam professionaalne ulmeajakiri (
prozine), vaid semiprozine või fanzine ja neis väiksemates ilmunud lood ei läinud arvesse professionaalse avaldamisena ja ei saanud mainitud auhindadele kandideerida. Need reeglid on nüüdseks seoses e-kirjastamise tulekuga muidugi ära muudetud.
Paberajakirjade hääbumisest on samas muidugi kahju.
Sic transit gloria mundi...
