Vanessa Morgan – Kinnisideedeks on õudusfilmid, kassid ning enda unistuste elluviimine. (Sedasi tutvustab kirjanik end oma Twitteri kontol)

Kuidas leidsid sa enda kire õuduse vastu? Oli see mõni raamat või film?
Ma vist sündisin sellisena. Ma ei mäleta, et ma EI oleks õudusest vaimustused olnud. Lapsena läksin ma filmipoe õuduse osakonda lihtsalt selleks, et võikaid kaanepilte vaadata, ning nende juurde sobivaid lugusid välja mõelda. Võis juhtuda, aga ei pruukinud, et ma piinasin enda Barbie nukkusid.

Kirjanikuna käsitled peamiselt inimhinge tumedamaid külgi. Kas üleloomulik õudus pole sinu jaoks?
Üleloomulik õudus on vastupidi just minu lemmik. Olen juba mitu üleloomulikku õudusjuttu avaldanud („Drowned Sorrow“, „The Strangers Outside“) ning hetkel töötan kolmanda üleloomuliku põneviku kallal

„Drowned Sorrow“ avaldasid ise? Kuna sa ikka veel kirjutad, siis see risk tasus vist ära?
Olen proovinud nii traditsioonilist viisi kui ka ise kirjastamist. Ise raamatu välja andmine on kõige ahvatlevam, kuid see on raske töö. Seda oleks kõige parem võrrelda ettevõttes töötamise ning ettevõtte omamisega. Peamiseks probleemiks on, et enamus, kes soovivad ise raamatu välja anda, ei soovi sellega piisavalt vaeva näha. Nad kirjutavad raamatu valmis, kuid sellega ka asi lõppeb. Lõpuks on ikkagi vaja maksta professionaalse toimetamise, küljendamise, kaanepildi kujundamise ning reklaami eest.

Liigume edasi teose „When Animals Attack„ („Kui loomad ründavad“) juurde. Kuidas see idee sündis? Ärkasid ühel hommikul ideesähvatusega?
See mõte on juba pikemat aega minuga olnud, ma ei mäleta enam, millest see täpselt alguse sai. Tõenäoliselt mõtlesin, et tahaksin sellist raamatut lugeda, kuid märkasin, et seda pole olemas.

Raamatusse jõudis 70 erinevat filmi. Kindlasti pöördusid sa selle jaoks enam kui 70 kirjaniku poole. Kas neid oli raske motiveerida?
Teadsin paljusid kirjanikke juba varasemast ajast isiklikult, millest oli palju kasu. Suurimaks probleemiks oli aga tekstide õigeks ajaks kättesaamine. Tundub, et paljude kirjanike jaoks on „tähtaeg“ tundmatu väljend.

Kuidas otsustati, kes saab kirjutada sellise klassika kohta nagu „Jaws“? Kui vaadata, kui palju sellele viidati, siis pidi see vähemalt poolte osalejate lemmik loomarünnaku film olema.
Pigem juba 90% osalejate. Mul ei olnud vaja kirjanikku, kes räägiks mulle veel kord, kui hea „Jaws“ on või tutvustaks meile ammutuntud fakte. Tahtsin, et lugeja leiaks esseest miskit uut. Kui Warren Fahy mainis, et nägi „Jaws“’i Mehhikos, kus kinotöötajad katsid filmi kõige võikamate kohtade ajal ekraani papitükiga, teadsin et ta on selle pala jaoks õige inimene. Tema kirjutatud tutvustuses on selliseid originaalseid naljakohti rikkalikult.

„Jaws“ oli kindel valik, kuid enda eessõnas märgid ära, et mõned su isiklikud lemmikud on puudu. Nüüd on sul võimalik need välja tuua (isiklikult tunnen puudust „Piranha 3D“ filmist)

Ma ei ole „Piranha 3D“ fänn, nii et mind ei häiri selle raamatust väljajäämine. Tõeline loomarünnakute klassik, mis minu meelest väärimatult välja jäi, oleks „Tarantula“. See on kõige esimene loomarünnaku film, mida ma lapsena nägin, ning ma sain sellest sellise trauma, et ma mõtlesin välja erinevaid viise, kuidas hiigeltarantli rünnaku korral ellu jääda. Lisaks ka „The Uncanny“. Suurepärane film. Enamus loomarünnakute filme on siiski patused naudingud. Ei saa kuidagi öelda, et need oleks kvaliteetfilmid, aga need on lõpuks uskumatult naljakad. Mõned sellised patused naudingud, mida ma oleks oma raamatus näha tahtnud, on „Snake Island“, „King Cobra“, „Octopus“, „Spiders“ ja „Crocodile“.

Mis on lõbusam – kirjutamine või toimetamine?
Mulle meeldivad mõlemad, kuid ma eelistan toimetamist, eriti kui ma saan kokku tuua grupi andekaid kirjanikke. Ma kardan, et ma olen kirjutamise täielikuks nautimiseks liiga enesekriitiline.

Kas me võime loota järge raamatule „When Animals Attack Again“ või piisab sulle nüüd toimetamisest?
Kindlasti tasub oodata. Maailmas on liiga palju naljakaid loomarünnaku filme, ning need väärivad sellist erilist tähelepanu, seega on järje koostamine vältimatu. Seda ei juhtu küll see aasta, kuid loomad ründavad kindlasti uuesti.

Küsimused – vastused tõlkis Riho Välk.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1246)