Repliik on kirjutatud vastuseks Raul Sulbi artiklile Postimehes: “Raul Sulbi: miks kosmosehõlvamisest asja ei saa” ja ilmunud algselt Postimehe kommentaariumis. Autor andis meile loa see Reaktoris taasavaldada.

Wikipedia ütleb, et Raul Sulbi on ajalugu õppinud ajakirjanik. Olles 12 aastat füüsikat õppinud ja veerand sajandit atmosfäärifüüsikuna (peaaegu maateadlasena) töötanud, oskan sellest asjast arvata järgmist.

Päikesesüsteemi hõlvamist piirab eelkõige inimkonna energiapuudus (mis sotsiaalses kontekstis on tajutav rahapuudusena). Paari inimese kosmosesse viimiseks kulub tuhandeid tonne kütust. Mõne lähema planeedi koloniseerimiseks vajaliku inimhulga ja varustuse jaoks vajaliku "kosmosesilla" loomiseks kuluks kogu inimkonna kütusetoodang ja jääks puudu. Tehnoloogia saab areneda ainult läbi katsete ja ebaõnnestumiste ja niisiis ongi seisak pärast esimest läbimurret. Küllap saab siis olema rohkem lootust, kui ajapikku õpime kosmosesse laiali hajuvat päikeseenergiat paremini koguma. Valguse kiirusega või kiiremini liikumine ei ole mitte füüsika seadustega ilmvõimatuks tunnistatud, vaid üks suur küsimärk. Hüpoteetiliste valgusest kiiremate osakeste, nn. tahhüonide kohta on ilmunud päris palju tõsiseid teadustöid. Ühelt poolt kõige tavamõistuslikum ettekujutus kvantmehhaanikast lausa eeldab valgusest kiirema (nn. mittelokaalse) mõju olemasolu, kuid teiselt poolt viib see ettekujutus ajas rändamise võimaluseni vähemalt mikrotasandil, mistõttu enamus füüsikuid siiani eelistab mitte küsida, mis on lainefunktsiooni "sees". Sarnaseid paradokse leitakse ka mustade aukude uurimisel. Järgmine suur hüpe aegruumi olemuse mõistmisel koos tehniliste rakendustega võib niisiis kardinaalselt muuta ruumiliselt kaugete kohtade kättesaadavust. Loomulikult on ulmekirjanike ettekujutused sellest umbes nagu lendav vaip idamaa muinasjuttudes vastab tänapäeva õhusõidukile.

Sotsiaalse taluvuse küsimuses ma ka päris nõus olla ei tahaks. Hr. Sulbi toodud kosmosehõlvamise statistika - 6% kaotusi surnutena - on lähedane sellele, mida tänapäeval aktsepteeritakse sõjalistes operatsioonides. Seega kosmoselennu oht sarnaneb küllaltki ägeda sõjategevuse olukorraga (mitu korda ohtlikum, kui näiteks Eesti kaitseväelaste Iraagi-missioonid). Ka näiteks tõus kaheksatuhandesele tipule on ohu poolest võrreldav sõjaga. Väga tähtis on see, et kõik nad on vabatahtlikult selle tee valinud ja on tehtud kõik ohu vähendamiseks - siis ühiskond aktsepteerib. Küllap aktsepteerib veelgi suuremaid riske, kui mingi tõeliselt uus verstapost on käeulatuses - näiteks Marsi lend.

Kaaluta oleku hädast ülesaamine. Raskusjõu aseaineks sobib päris hästi kesktõmbejõud - selleks on vaja vähemalt umbes 100 m läbimõõduga (et piisavalt ühtlast jõudu tagada) pöörlevat ratast - taolise hiiglasliku kosmoselaeva plaane on unistajad juba ammu teinud, aga eespool mainitud energiapuudus on ikka takistuseks.