Esmakordselt 1991. aastal ilmunud ja kordustrükina 2016. aastal välja antud Rein Raua romaani „Ratsanik Melchior“ nimetatakse Apollo raamatupoe kodulehel eestimaise fantasy-kirjanduse tippteoseks. Sisututvustus kõlab nii: „Tipperdingeli noor krahv Melchior peab pärast tüli isaga kodunt lahkuma ning saab kaasa vaid kolm vanaisalt päranduseks jäänud asja: sadula, sule ja pasuna. Nende abil tuleb tal tagasi võita suguvõsa maavaldus, aga peagi selgub, et see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Põnevat sündmustikku saadavad Melchiori sõprade, ketserist munga Balthasari ja alkeemiku Alexiuse, arutlused hea ja kurja olemusest.“

Tõepoolest, sellised sündmused leiavad raamatus aset, kuid pigem on tegemist „Pirita kloostri viimseid päevi“ meenutava seiklusjutuga kui fantasy-valdkonda kuuluva teosega. Üle kahe kolmandiku raamatu sisust on ilma igasuguste fantastiliste elementideta ja imepärased sündmused hakkavad juhtuma alles lõpus, kui lugu jõuab oodatud kulminatsioonini.
Krahv Melchior ratsutab sihitult mööda metsaradu ning sõbruneb kiiresti tee peal kohatud inimestega. Ta satub röövlite küüsi, tutvub metsas elavate vabameestega, kes sarnanevad paljuski Robin Hoodi salgale, usaldab sõbralikke vanamehi ning saab saab endale kaks ustavat teekaaslast: munga nimega Balthasar, kes pääses juhuse tahtel tuleriidalt, ning alkeemiku nimega Alexius, kes kannab endaga kaasas kasti katsete tegemiseks vajalike ainete ja märkmetega. Algainete hulka kuuluvad muuseas kassipabulad.

Melchior on teekonnale kaasa võtnud vanaisalt saadud päranduse: sadula, pasuna, sule ja roostes võtme. Kuigi kolme viimasega neist pole tal midagi peale hakata, sest pasun ei tee häält, sulg ei kirjuta ja võti ei ava ühtki ust, hoiab ta neid sentimentaalse väärtuse pärast ilusti alles kogu teekonna kestel.

Seiklusi ja möllu on küllaga, aga tegevust edasi see kuigivõrd ei vii. Peategelane ei suuda kuidagi otsustada, mida ta tegema peaks, et suguvõsa maavaldusi tagasi võita. Ta ratsutab filosoofilisi mõtisklusi heietades mööda kodumaad ringi, vaidleb oma teekaaslastega, veedab palju aega teeäärsetes kõrtsides süües, kuid kaebab ikkagi pidevalt tühja kõhu üle, ning raiskab niisama aega, samal ajal kui linnas leiavad aset intriigid ja võimujagamised inimeste vahel, kes ei tohiks seda võimu üldse omada. Alles siis, kui Melchior jääb lõksu salapärase vanamehe juurde, kes pole sugugi nii hea ja lahke, kui esialgu tundub, hakkab tal mõte jooksma. Noormees võitleb iseenda, oma sõprade, kauni silmarõõmu ja ebaõiglaselt käest võetud maavalduste eest. Rasked õppetunnid ei vähenda siiski Melchiori liigset usaldavust ning ratsanik sõbruneb varsti uue vanamehega, kes talle juhuslikult tee peale satub ja lahkelt toitu ning öömaja pakub...

Kõik probleemid leiavad lõpuks lahenduse ning hea võidab kurja. Sulg osutub imesuleks, pasun imepasunaks ja võti avab ühe tähtsa ukse. Järelikult võib Eesti rahvajutud samuti liigitada kodumaiseks fantasy-kirjanduseks, sest enamikus neist antakse rändurile kaasa esmapilgul tavalised asjad, mis hiljem osutuvad palju kasu toovateks imeviguriteks. Näiteks kamm, millest kasvab mets või taskurätt, millest saab suur järv. Melchiori pasun ja sulg ei kasvata metsi ega tekita veekogusid, aga omapäraseid asju teevad need küll. Sellegipoolest ei sobi äkitselt juhtuma hakkavad imed alternatiivajaloolisse pajatusse ja mõjuvad pigem võõristavana, tekitades hämmeldust selle üle, et tõepärane lugu järsku muinasjutuks muutus.

„Ratsanik Melchior“ sobiks hästi põhikooli õpilase raamaturiiulisse, andes noorele lugejale sündmusterohke süžee abil värvika ettekujutuse keskaegsest elukorraldusest ja tekitades huvi ajaloo vastu.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1230)