Mairi Lauriku romaan „Novembriöö kirjad“ võitis 2016. aasta romaanivõistlusel teise koha. Nagu autoril tavaks, on tegemist ulmežanri kuuluva teosega, milles toimuvate sündmuste keskmeks on ühe inimese elukäik tulevikumaailmas.

Sarnaselt Mairi Lauriku debüütromaanile „Süsteem“ on käesoleva romaani peategelaseks naine, kelle saatus pole just kergemate killast. Keire elukohaks on düstoopiline Tamsalu – tänapäeval veel Eesti väikelinn, aga raamatus kirjeldatud tulevikus juba Maailmalinn. Tamsalu kespunktiks on nanoroboteid tootev tehas ning linna piirab kõrge betoonmüür. Kummalised õnnetused, mis linnaelanikega juhtuvad, on peaaegu igapäevased ning neil vähestel, kellel õnnestub eluga pääseda, tuleb jääda kogu ülejäänud Tamsaluga seotuks.

Raamat ise koosneb peatükkide asemel kirjadest, mida peategelane unetutel novembriöödel oma elukaaslasele kirjutab. Selle asemel, et mehega rääkida, jutustada oma elust, peab ta lihtsamaks panna kõik paberile. Siinkohal avaldaks kahetsust, et loo teine peategelane, Andres, kellele jutustused on adresseeritud, jääb raamatu lugejale võõraks, sest tema eelnenud elu kohta pole praktiliselt midagi kirjutatud. Kirjades leidub rohkelt infot Keire laste ja eksmeeste kohta ning on kirjeldatud seda, kuidas Andres pärast järjekordse ööpihtimuse lugemist mitmeks päevaks ära kadus, aga kus ta oli ja millega tegeles, jääbki arusaamatuks. Lisaks on vihjatud Andrese eelnenud elukäigule ja lastele, kuid jällegi pole midagi täpsemat. On ainult see, et mees käib tööl, keedab hommikuti kohvi ja loeb kirju.

Tamsalu meenutab oma olemuselt kolhoosi, kus kõik asutused on piirkonnapõhiselt organiseeritud, inimesed on surutud kindlatesse raamidesse ning neil polegi vaja kusagile mujale minna, sest linnas on kõik vajalik olemas. Kui meenutada vana nalja kolhoosi kukest, kes kõik hommikul üles laulis ja suurest tekist, mis kõigile korraga peale tõmmati, siis põhimõtteliselt selline Tamsalu tehaselinna elu välja näebki.

Futurism jääbki ainult taustaks. Pärast põhjalikke linnakirjeldusi jätkuvad kirjad üpris tavaliste meenutustega töökohtadest, suhetest, laste sünnist ja täiskasvanuks saamisest. Nanorobotite teema kumab läbi üpris harva. Näiteks siis, kui nende tegevuse tagajärjed peategelase tervist mõjutama hakkavad. Põhirõhk on siiski ammu läbielatud kogemustel ja emotsioonidel, mida Keire pidas vajalikuks oma kirju kirjutades uuesti läbi elada.

Kaks detaili jäid pärast raamatu läbi lugemist eredalt meelde: lihapirukas ja äralõigatud sõrm. Ei, mitte üheskoos. Need olid teineteisest täiesti sõltumatud, aga ometi tähtsad. Jäägu need märksõnad tulevastes lugejates uudishimu tekitama.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1114)