Ulmestaar
Veebruarikuine ulmestaar Heli Illipe-Sootak ei tohiks ulmikutele kindlasti tundmatu olla, kuna ta on koos abikaasa Indrek Harglaga nii Tartu kui Tallinna üritustel sage külaline. Ta on biokeemik ja lastekirjanik, kellel on ilmunud seitse lasteraamatut. Lisaks teeb ta hobikorras ka bioloogiaõpetaja tööd. Oma südameasjaks peab ta Eesti ulmekirjanduse edendamist ja on kirjastuse Raudhammas tegevjuht.
1. Mida praegu loed?
Kui maailm oleks ideaalne, siis loeksin korraga vaid ühte raamatut ja teeksin seda ontlikult algusest lõpuni. Paraku pean leppima sellega, et mul on korraga käsil mitu teost: paar tükki öökapil, üks töökotis, et oleks, mida bussis lugeda, ja veel mõned teosed on vetsus riiulil – hea aega parajaks teha. Ma olen enda jaoks selgeks mõelnud, et pool lugemisvarast peaks olema ilu- ja teine pool aimekirjandus. Nii ongi korraga pooleli näiteks David Quammen’i „Hüpe“, mis jutustab loo nakkushaigustest, mis on võimelised tegema liikidevahelisi hüppeid. See on raamat, mida peaks kohustuslik kirjandus igale reisihimulisele ja samas ka igale ulmekirjanikule, kes võtab nõuks kirjutada ühe raputava pandeemia-teemalise ulmepõneviku. Ilukirjanduse osas oli viimase aja elamuseks kindlasti Orwelli „1984“. Tean-tean, seda on kõik juba vaata et algklassides lugenud, aga minuni jõuavad kultusteosed sageli korraliku viiteajaga, täpselt siis, kui ma neid oma elus tegelikult vajan. „1984“ aitas mul tänase päevapoliitilise Tagurpidi-Antsla kenakesti ajukurdude vahele ära sättida ning saada kinnitust, et ma olen siiski võimeline sotsiaalsest realismist aru saama, isegi kui selle ilminguid esitatakse äraspidiselt.
Ääremärkusena lisan, et ma ei ole kindlasti mitte tõupuhas ulmefänn, pigem sihuke lõbus lugemiskrants, kes liputab saba igasuguse hea kirjanduse peale ja lõriseb, kui raamat on igav ega kõneta mind, olgu see siis ulme või mitte.
2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Vaat seda naelutustunnet olen korduvalt kogenud, kui istun bussis ja loen, ja korraga märkan, et olen õigest peatusest mööda sõitnud. Siis olen tige ja rõõmus ühteaegu. Tige, et pean tagasi vantsima, rõõmus, et olin jälle „ära“, maailmas, mis mulle kohutavalt korda läheb. Eks ma vist otsingi ilukirjandusest eelkõige hea keeletajuga kirjutatud lugu, sellist, mis võtab sind jäägitult endasse ja kust ei tahagi välja ronida. Otsin emotsioone. Tehnilised kirjeldused neid paraku ei paku, seepärast jääb tehnikatiine ulme minust puutumata.
3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Hargla, Hargla ja… Hargla? :D Meie oma Eesti algupäranditest moodustuks just selline pingerida. No olgu, võib-olla paneks kolmandale kohale Markus Vetemaa „Valgelinnu maailma“. Ma ei ole objektiivne ega püüagi seda olla. Kirjanduselamus on niiehknaa subjektiivne. Mõnda teksti loed, mõni loeb ennast ise ja kannab sind nagu kiirevooluline jõgi. Hoia vaid kinni ja naudi kulgemist!
Muu maailma ulmest jumaldasin kord Sapkowskit ja siis meeldis jälle Vahtkonna-sari. Lõpuks lugesin Indreku mahitusel Kage Bakerit ja vaimustusin sellest. Aga ainsaks ja läbivaks lemmikuks on olnud ja jäänud Michael Crichtoni loomepärand. Ma ei väsi tema raamatuid soovitamast. Iseäranis neile, kes alles otsivad teed ulme manu.
Suri Henno Arrak
Meie hulgast on lahkunud raamatugraafik
Henno Arrak (18.IV 1930 – 25.II 2017).
Henno Arrak oli mitmekülgne loovisik, kelle arvukatest tegemistest võiks mainida kasvõi osalemist Aleksandr Solženitsõni suurteose "Gulagi arhipelaag" tõlkimises.
Henno Arrak kujundas/illustreeris oma elu jooksul hulgaliselt raamatuid, mille puhul kujundus sai raamatu orgaaniliseks osaks, toetades teksti ja moodustades sellega ühtse terviku... aidates raamatut meeles pidada ja üles leida ka neil, kel nimemälu pole. Piisab, kui meenutada kasvõi Enn Kippeli ajaloolist noorsoojutustust "Meelis".
Eesti ulmelugejate jaoks jääb Henno Arrak aga meheks, kes illustreeris kultusantoloogia "Lilled Algernonile" (1976), andes suurepärasele sisule võrdväärse visuaalse teostuse.
HÕFF 2017
28. - 30. aprillini kestev Baltimaade suurim žanrifilme demonstreeriv Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival (HÕFF) kutsub kõiki filmisõpru Eestimaa mudapealinna tähistama saabuvat kevadet ja volbrit koos menufilmide, põnevate külaliste ning arvukate eriüritustega.
Festivali sooduspassid on tänasest müügil.
Kokku näeb festivalil orienteeruvalt 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanreid koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimad, julgeimad ja originaalsemad linateosed, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmide näitamisega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreem-horror-seansile.
“Oleme tänavu suuremat rõhku pannud väga erisuguste filmižanrite väljatoomisele, mistõttu võime kindlalt väita, et eelkõige põhiprogrammis ei kohta ühtegi identse žanrimääratlusega filmi. Filme jagub nii õõvafilmide austajatele kui ka peresõbralike fantaasiafilmide publikule. Samuti oleme uhked tänavuaastase friigi- ja retroprogrammi üle, mis pakuvad mõnusat ja ootamatut avastamisrõõmu ja teeb ninanipsu neile, kes arvavad, et originaalsed ja hullumeelsed ideed on filmimaailmast otsa saanud,” ütleb festivali programmipealik Helmut Jänes.
Festivali kunstiline juht Maria Reinup lisab: "Eriti äge on see, et tõusev trend maailmakinos tugevate naistegelaste või filmitegijatega ei lähe ka meist mööda, ning 12. HÕFFi programm on tõesti laia haardega - filme on nii Jaapanist Mehhikoni kui Indoneesiast Aafrikani. Põnevaid pärleid jagub igaühele!"
Eriürituste kava ja filmiprogramm täieneb jooksvalt ning avaldatakse täies mahus HÕFF-i kodulehel 7. aprillil. Jooksvaid programmitäiendusi saab näha festivali sotsiaalmeedia kanalites.
Tänaseks on teiste hulgas programmis koha leidnud allolevad filmid:
Põhiprogramm
TOORELT/ Raw (Prantsusmaa 2016). Režissöör Julia Ducournau.
Prantsuse režissööri Julia Ducournau õudushitt taimetoitlasest veterinaartudengist, keda sunnitakse rebaste ristimispeol toorest liha sööma ning mille maitse saab neiu üle võimust. Viimase aasta üks sensatsioonilisemaid mängufilme on pannud vaatajad nii vaimselt kui ka füsioloogiliselt proovile alates selle esilinastusest 2016. a Cannes’i filmifestivalil.
Vaata klippi
ARMASTUSE NÕID / The Love Witch (USA 2016). Režissöör Anna Biller.
Ameerika režissööri Anna Billeri stiilne kummardus 1970ndatele ja giallo-filmidele on lahe komöödia, mõnusalt värviline, natuke napakas, soe ja seksikas film kõigile neile, kes HÕFF-i kavast eriti sõbralikku fantaasiafilmi otsivad.
Vaata klippi
SÜNGE LUGU / A Dark Song (Iirimaa / Suurbritannia 2016). Režissöör Liam Gavin.
Debütant Liam Gavini süngetes toonides vändatud okultismifilm üllatas oma detailirikka teemakäsitlusega nii publikut kui ka kriitikuid juba selle esilinastusel. Suurepärane heliriba, head osatäitmised (sh HÕFF-i vana tuttava Steve Orami poolt) ning filmi ootamatu finaal lubavad ühte festivali võimsaimat üllatust.
Vaata klippi
PÄÄSTIK PÕHJA / Free Fire (Suurbritannia 2016). Režissöör Ben Wheatley.
Ben Wheatley (“Kill List”, “High Rise”) värske retropõnevik on meelierutavalt kvaliteetne meelelahutus Ringo Lami ja Sam Peckinpahi action-filmide stiilis. Linateos viib vaataja 1978. aasta Bostonisse. Relvaärikad kohtuvad mahajäetud laohoones ning nende vahel lahvatab meeletu tulevahetus, kus igaüks püüab oma nahka päästa.
Vaata klippi
Friigifilmid
BAD BLACK (Uganda 2016). Režissöör Nabwana I.G.G.
Tänavune kroonijuveel Ugandast pärineb Wakaliwoodist - filmitööstusest, kus filme tehakse kohaliku legendi Nabwana Isaac Godfrey Geoffrey (tuntud kui IGG) valvsa pilgu all ning eelarvega 200 dollarit tükk. See on Aafrika stiilis action-komöödia. Kuid kui naerukrampidesse kõngemine pole meelepärane, siis seda filmi pigem ei soovita.
Vaata klippi
KAIJU MONO (Jaapan 2016). Režissöör Minoru Kawasaki.
Kultusfilmi “The Calamari Wrestler” (2005) autori uus taies toob ekraanile plastikust tankid ja paberist helikopterid, tõestades, et jaapani B-filmi parimad ajad ei ole jäänud möödanikku. Kui "Tujurikkuja" Hiidansipi ja Hiidhaloneni mega-võitlus ajas teid naeru pärast tugitoolilt pikali ja pani vaimustusest röökima, siis olge kindlad, et "Kaiju Mono" on just Teie film.
Vaata klippi
Olulist:
Filmiprogramm täieneb kuni 1. aprillini. Kava ja programm on täies ulatuses avalik 7. aprillist.
Kuni 1. aprillini saavad soovijad Piletilevist soetada soodushinnaga passid 32 € eest, alates 1. aprillist on passi hind 39 €.
Ajakirjanikud saavad festivalile registreerida HÕFF-i kodulehel kuni 19. aprillini. http://2017.hoff.ee/est/press
XII HÕFF toimub 28. aprillist – 30. aprillini Haapsalu kultuurikeskuses.
Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on rahvusvahelise Euroopa fantastiliste filmide föderatsiooni Méliès liige.
Festivali korraldavad Haapsalu linnavalitsus, MTÜ HÕFF ja MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival.
Rohkem infot festivali filmide ja ürituste kohta HÕFF-i
kodulehel ja
Facebookis.
HeadRead 2017 külaliseks on Simon Clark
Rõõm on teatada, et festivalile tuleb Simon Clark, keda Eesti lugejad tunnevad ennekõike John Wyndhami ulmeromaani “Trifiidide päev” järje “Trifiidide öö” järgi.
Raamatust võib lugeda
siit ja
siit ning autori kodulehel ringi vaadata
siin.
Pilte Tartu ulmikute teisest reedest
Pildistas Jaana Muna.