Täiesti juhuslikult on mu kirjutuslaual pragu kaks paberraamatut - „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema“ ja „100 European Horror Films“ ning mitte nii juhuslikult e-luger, milles raamat „When Animals Attack: The 70 Best Horror Movies With Killer Animals“. Ma olen nad kõik kaanest kaaneni läbi lugenud. Nii et võib vist öelda, et sellist tüüpi raamatud on just täpselt minu jaoks mõeldud.

Loomulikult ei võta ma neid kohustusliku vaatamisnimekirjana, aga paberraamatut on väga mugav kätte võtta, suvalisest kohast lahti lüüa ja kulutada mõni minut lugemaks ettesattunud filmist ja selle põhjal otsustada, kas on üldse mõtet filmi ennast vaatama hakata.

Jah, siinkohal on lihtne vastu vaielda – maitsed on ju erinevad, see et mingile suvalisele tondile üks konkreetne film meeldis, ei pruugi tegelikult midagi tähendada. Aga kui me räägime žanrifilmist – loeb kirg. Reeglina ei ole ju üks keskmine õudukas klassikalises mõttes hea film. Kas lonkab stsenaarium või on näitelajööd puised. Põhjuse norimiseks leiab alati. Aga kui filmis on miski, mis sunnib kõigest neist vajakajäämistest mööda vaatama ja silmade särades positiivsele keskenduma ja osagi sellest emotsioonist filmist kirjutades paberile jõuab, siis sellise vaatamissoovitusega on lihtne arvestada.



„When Animals Attack“ keskendub nagu ehk pealkirjastki aru saada filmidele, kus loomad asja eest teist taga looduse krooni inimese käest jõunumbritega tagasi üritavad väänata. Kõige varasema näitena 1940. aasta film „The Devil Bat“, mille peaosas Bela Lugosi (kes küll ise nahkhiireks ei muutu) ja uuematest „Sharknado“ (2013) ja „Birdemic“ (2010). Loomulikult on sees ka absoluutsed klassikud „Jaws“ (1975) ja „The Birds“ (1963). Aga kui nende kahe kohta on väga keeruline ilma oma vestluspartnerit kurjaks ajamata öelda, et tegemist on halbade filmidega, siis ülejäänud kuuekümne kaheksa juures sõltub vägagi palju arvustajast osavusest oma subjektiivse maitse väljendamisel. Kõige parem näide ehk „Sharknado“ arvustus, kus ühe näitena tuuakse sisse ka „Sharktopus“ (2010) – täpsemalt siis üks konkreetne asi mis kirjutaja arvates on Sharnados tehtud hästi ja Sharktopuses mitte nii väga. Ja kohe sellele arvustusele järgneb ühe teise inimese kirjutatud Sharktopuse arvustus kus kiidetakse film taevani - A giant piece of cheesy cinematic goodness...

Need erinevad vaatenurgad ja kirjutamisstiilid ongi selle raamatu soovitamise aluseks. Ehk siis, kui soovid lihtsalt mingit filmi vaadata, löö raamat suvalise koha pealt lahti, loe essee läbi ja kui sobib on hästi. Kui ei sobi, loe järgmine ka. Kui see ka ei sobi, siis võib oletada, et b-filmid pole päris sinu teetassike ja sul on vale raamat käes. Kuigi, minu isiklik lemmikarvustus raamatus Orca: The Killer Whale (1977) jätab sellest mulje kui vägagi mitmetahulisest draamast ja mitmegi teise esmapilgul lihtsakoelise filmikatsetuse juures osatakse sisse tuua vägagi üllatavaid paralleele (Them! seostamine Alieniga näiteks).



Minu isikliku tragöödiana võib välja tuua, et oleksin eelistanud kronoloogilist järjekorda alfabeetilisele. Et see areng, millest toimetaja Vanessa Morgan oma eessõnas räägib, selgemini välja tuleks. Viiekümnendad aatomidieedil hiiglaslikeks kasvanud elukatega, seitsmekümnendad, kus tavalised loomad loodusvaenulikule inimloomale õpetust jagasid ja üheksakümnendatest alates, kus loomad hakkasid jälle kasvus juurde võtma ja inimesed muutuvad järjest juhmimaks.

70 filmi ei ole 1001, nii et siin raamatus ei ole kirjas kõik maailma filmid, kus loomad inimese vastu pöörduvad. Minu küsimusele „Nimeta kolm looma, kes võiks inimese vastu pöörata“ sain pahaaimamatult katsealuselt vastuseks – ninasarvik, boamadu ja lehm. Ma isegi ei ole kindel, kas ninasarvik ja lehm on kunagi mõnes seda tüüpi filmis antagonisti rollis üles astunud. Aga maod, linnud, ämblikud, nälkjad, lambad ja paljud teised toredad ja nunnud loomad ja putukad ja kalad küll. Ja ma suudan suurema raskuseta ette kujutada stseeni, kus hiiglaslik valge ninasarvik suure valge küti vardasse ajab ja ma vaataks hea meelega filmi lehmade impeeriumist, kus turvistatud pullide vastu astuvad Russell Crowe juhtimisel viimased inimesed.

„When Animals Attack“ on kindlasti väärt lugemist ja kindlasti on ta väärt paberkujul lugemist. Sest seal on pildid ka.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1002)