2009. aastal sai Ubisofti-nimeline mängustuudio valmis järjega mängule Assassin’s Creed, millele nad panid väga loomingulise nime Assassin’s Creed 2. Mäng osutus tohutult edukaks ning rahalehmast lüpsti välja nii palju kui vähegi andis. Praeguseks on kokku ilmunud 17+ mängu, üle 9 romaani, lugematul hulgal koomikseid ja üks film. Nüüd, kus lehmake on suht-koht surnuks lüpstud, on tema vaese korjuse kallale lastud Eesti pisikesed kirjastused. Eelmise aasta lõpus ilmus kirjastuselt Pegasus eesti keelde tõlgituna romaan “Assassin’s Creed: Taassünd” ning lootes parimat, aga aimates halvimat asusin seda lugema.
Mainiksin kohe alustuseks ära, et ma olen Assassin’s Creed 2’e, millel raamat põhineb, läbi mänginud ja mulle see meeldis. Tegu oli visuaalselt väga ilus mänguga, millel oli hea
gameplay ning lugu, mis suutis need kõik omavahel kokku siduda ja asja piisavalt huvitavana hoida. Kõik osad töötasid omavahel moodustades kena terviku. Siis aga otsustas keegi võtta mängu loo ja see raamatuks ümber vorpida. Tulemuseks on üks kohmakas ja igav romaan. Nagu tort ilma kreemi ja kaunistusteta.
Esimene asi, mis raamatu juures kohe silma torkas ning kogu raamatu jooksul häiris, olid itaaliakeelsed sõnad ja fraasid, mida keskeltläbi võis iga lehe pealt leida vähemalt ühe. Kahtlemata on see üle võetud mängust, kus tegelased aeg ajalt viskavad inglise keelse dialoogi sisse mõne itaaliakeelse sõna. Mängus see toimis. Tegelased rääkisid kõik itaalia aktsentidega ning subtiitrites oli kohe olemas ka tõlge. Raamatus see aga ei toimi või toimiks ehk ainult juhul, kui kogu dialoogi paksu itaalia aktsendiga lugeda. Lisaks sellele on nende sõnade ja fraaside tõlked kõik pandud raamatu lõppu, moodustades kolme leheküljelise sõnastiku (igal lehel kaks tulpa sõnu) ning garanteerides pideva raamatu edasi-tagasi lappamise. Ehk tahtis autor sedasi paremini edasi anda keskaegse Itaalia õhustikku, kuid romaanis mõjus see minu jaoks vaid tüütuna. Aga mine tea. Võib-olla on viga minus. Teeks õige katse ja kasutaks siit edasi mõningaid saksakeelseid sõnu ja väljendeid, et paremini edasi anda minu tundeid ja meeleolu, mis mind valdasid seda teost lugedes.
Nii,
jetzt ein bisschen loost endast. Kõige suurem
Unterschied raamatu ja mängu vahel on see, et raamatust on täielikult välja jäetud tuleviku liin, Desmond ja Animuse nimelises aparaadis istumine. Mängus oli see kõige tüütum ja
langweiligste osa ning selle raamatus välja jätmise saan ma vaid heaks kiita. Kahjuks jääb see aga ainsaks, mis raamatu juures hea on, ning üldiselt on tegu mängu üsnagi truu ümberjutustusega, mis kohati isegi natuke
komisch tundub.
Mängus on kesksel kohal Ezio oskus väga hästi ronida ning mööda katuseid joosta. Seega on see
akzeptabel kui
tutorial’i raames peab Ezio vennaga maha väikese võistluse kirikutorni tippu. Kui aga raamatus kirjeldatakse kuidas Ezio vend nagu sisalik mööda krohvitud seina üles ronib, tundub see tobeda ja koomilisena. Kas tõesti tegelesid itaalia aadlikud vanasti
parkour’iga? Või seik, kus Ezio esimest korda mängudes tuntud kapuutsi leiab ning tunneb, kuidas miski sunnib tal seda pähe panema ning kuidas seejärel mingi jõud temast läbi hoovas.
Vielleicht oleks ehk mõistlikum olnud tuleviku liin siiski sisse jätta…
(Ahhaa! Mu suurim Feind seisab abituna minu ees! Torkame teda korra noaga kõhtu ja kõnnime siis minema. Vast sureb maha ja ei tule mulle järele...)
Lisaks sellele on raamat truult üle võtnud ka kõik mängu loo
Schwachstellen ning korduvalt lastakse vaenlastel ilma igasuguse põhjuseta põgeneda.
Ka stiili poole pealt jättis raamat
viel zu wünschen übrig. Laused on sageli kohmakad, sageli esineb totakaid metafoore ning korra on õnnestunud isegi tegelaste nimed sassi ajada. Kas viga oli tõlkes või toimetuses (või selle puudumises), või oli originaalkeeles juba raamat selline, ma ei tea, ning
freiwillig ma seda raamatut uuesti inglise keeles lugeda ei plaani.
Mainiks ära ka
Tatsache, et kuigi Pegasus on avaldanud raamatu noortekana, on inglise keelne versioon pigem märgitud kui täiskasvanute raamat ning noortekana on olems hoopis üks teine Assassins Creedi raamatu sari (neid on
veel?!) Assassin's Creed: Last Descendants. Siiski, noorteka märge sellele raamatule minu meelest sobib.
Alles in allem aga tekib küsimus, kellele see raamat üldse mõeldud on. Andunud fännid on raamatud juba ammu inglise keeles läbi lugenud. Kas aga keegi, kes pole mängudest kuulnud või keda mängud ei huvita, seda lugema hakkab, on küsitav. See on
natürlich klar, et kirjastus on üritanud filmi pealt kasu teenida. Film ja raamat ilmusid enam-vähem samal ajal. On kaheldav, kas ilma filmita oleks see raamat eesti keeles üldse kunagi ilmunud. Minu meelest oleks see võinudki ilmumata jääda. Tahate teada mis raamatus toimus? Vaatake parem Youtube’ist mõnda
gameplay videot.