Rohutirtsud. Neid oli palju ja nad saagisid nagu segased. Pea valutas niigi. Nadja katsus seda ettevaatlikult. Verine. Iiveldama ajas ka. Ta veeretas end selili ja proovis keha kergitada. Läbi valu end istuli vinnates, nägi naine mõne sammu kaugusel maapinnas plahvatusest tekkinud lehtrit. Nadja ajas oma poisiliku keha ettevaatlikult püsti ja tuigerdas paar sammu augule lähemale. Tühi. „Kuradi-kuradi-kurat,“ kirus naise põrutada saanud aju. „Oli mulle seda kõike tarvis?“

Aga ju siis oli.

„Hõkk!“ tegi Paul, nagu alati, kui oli lõpuni jõudnud ja ta rasvunud reisi raputas pentsik värin. Vältimaks laborikapi ja sajaneljakümne kilose keha vahele vangi jäämist, libistas Nadja end vilunult nende vahelt välja. Mees vajus rinnuli läikivaks desinfitseeritud tööpinnale ja lõõtsutas katkendlikult. Ta pööras pead ja vaatas, kuidas naine oma püksikuid üles vedas ning kitlit kohendas.

„Mul on kahju,“ hingeldas Paul sosinal. „Tõesti on.“

„Ma saan aru,“ naeratas naine emalikult. „Peab eluga edasi liikuma. Õde vajab sind rohkem.“

See oli vale. Nadja esitas seda lihtsalt ilusas vormis, sest teadis, et sellel suurel poisul on tõesti kahju temast ilma jääda. Aga mis parata. Õde, kelle pereliikmeks see mees-laps peale ema surma sai, otsustas kolida ning Paulil lihtsalt polnud valikut. Uues kohas ootas teda juba äärelinna majakeses katusekamber, kuhu kõik tema arvutimängud kenasti kohale olid viidud. Samuti oli õde talle kohalikku tehasesse laborandikoha soetanud, sest oma palgast pidi Paul seitsekümmend protsenti ülalpidamise kulusid tasuma. Mees oli korra Nadjale pakkunud kooselu samadel tingimustel, kuid Nadja põikles osavalt kõrvale, kirjeldades ennast sama eluvõõrana olmeküsimustes, kui oma pereliimete lahkusest sõltuvat Pauli. Nende vaid seksuaalsetest vajadustest kantud suhe sai toimida siin, inimtühjas laboris, kust töökaaslased oma hästikorraldatud pereelude juurde olid rutanud.

„Kuule... ole siis tubli, eks!“ otsis Nadja mingeid lahkumisfraase. „Ja ärme hakka...“ tõrjus ta kiiresti, nähes, et pükstesse takerdunud kogu ajas käed kallistuseks laiali.

„Saad aru, see teeb lahkumineku ainult raskemaks,“ põhjendas ta oma tundeleigust. „Niiet, tsau-pakaa!“ hüüdis ta nõutult kapinajal seisvale lihamäele juba ukse vahelt. Homme ei mäleta instituudis enam keegi, et eile oli siin töötanud keegi Paul Marvet.

See hetkenõrkusest alguse saanud suhe oli tema jaoks end nagunii ammendanud. Ehk on Jessical õigus, kui ütleb, et „saada vanad suhted pikalt, siis tulevad uued peale“.

Ta kõndis naistegarderoobis muretuna ringi. Astus suure peegli ette ja silmitses oma alasti keha. Sama kõhn ja olematute rindadega nagu mõni supermodell, kuid siiski kaugel iluetalonist. Jalad olid lühikesed ja pisut rangis. Isegi labakätes puudus naiselik pehmus. „Kuidas sul ometi sellised kraavikaevaja käed on, kui sa päevast päeva ainult klaviatuuril klõbistad,“ ütles ükskord Jessica. „Võib-olla peaksid natuke juurde võtma,“ soovitas lapsepõlvesõbranna. Sama Jessica, kes niikaua, kui Nadja mäletas, oli võidelnud ülekaaluga. Ometi hullusid mehed, kui ümar ja prink Jessika oma õõtsuvate rindadega ringi loovis ja Nadjat peeti tavaliselt lesbiliseks.

„Vaatab siis, kas Jessil oli suhteküsimustes ka seekord õigus,“ arutas Nadja, sest tõepoolest, loodus ei sallivat ka tühja kohta.

Paar päeva hiljem leidis sõbranna hüpotees kinnitust.

Nadja sai sõnumi, mis pani ta käed klaviatuuril värisema.

„Kuule, saaks õhtul kaheksa paiku Kotka baaris kokku,“ helendas kiri telefoniekraanil.

Marks!

Marks Stroone kutsus teda kohtama. Marks, kellest Nadja julges vaid... ei tegelikult ei söandanud isegi unistada. See-eest unistasid temast paljud teised instituudi vallalised ja ilmselt ka mõned mittevallalised naised.

Päike kõrvetas häirivalt silmalaugusid.

„Ma ei tõmmanud enne magamajäämist rulood ette,“ oli esimene adekvaatne mõte, millele Nadja tuli. „Oh kurat, kui täis ma pidin olema.“

Naine keeras iiveldust tagasi hoides selja akna poole ja kattis pea valguse kaitseks padjaga. Oleks tahtnud edasi magada, aga kell on juba... Perset!

Jaheda dušši all seistes hakkasid eelmise õhtu sündmused taastuma.

Ta ootas vähemalt tund aega Marksi, julgemata helistada või sõnumiga nende kohtumist meelde tuletada. Kui olukord tundus juba lootusetu ja tal oli umbes kaks pokaali punast veini sisse imetud, ilmus Marks. Ei vabandanud, vaid nähes Nadja pokaalipõhjal punast loigukest, tellis terve pudeli sama jooki ning võttis endale viskit.

„Sa oled üks targemaid naisi, keda ma tean,“ alustas Marks talle ülilähedale nihkudes ja oma sinakashalli pilguga otse Nadja hingepõhja puurides.

„Jah?“ kähistas naine ülekere kuumaks tõmbudes ning lonksas organismi jahutamiseks suure sõõmu veini.

„Parim 3D spetsialist,“ jätkas mees.

„Ahahh?“ ei osanud teine sellise komplimendi peale kuidagipidi reageerida.

„Kas ma saan sind usaldada, Nadja?“ küsis Marks väga tõsiselt ja asetas oma suure tugeva käe nõudlikult naise käsivarrele.

„Muidugi,“ sosistas Nadja.

„Väga hea,“ ütles Marks ja valas naise pokaali taas täis. „Meie koostöö terviseks,“ kõlksas ta oma viskiklaasiga pokaali helisema.

Edasine oleks justkui selle helina sisse mähkunud. Marks rääkis palju. Mingist saavutusest, millesse ta polevat seni mitte kedagi pühendanud. Salajasest projektist, mille tahab suure pauguga ühel päeval avalikuks teha ning skeptilisest juhtkonnast, kellele pole võimalik poolikute tulemustega muljet avaldada.

„Meil tuleb väga palju koos ära teha,“ kerkis hägusast ajupõhjast mingi osa Marksi jutust eriti selgelt esile. „Kindlasti peaksid aastaga arvestama. Ära mõtlegi poole pealt alla anda ja loobuda. Mul on sind vaja. Sa oled parim kandidaat. Pole perekonda ega muid kõrvalkohustusi.“

„Ma ei anna alla. Sina ja mina,“ projitseeris naise alkoholiaurudes ähmane aju pildikesi endast Marksi embuses, nähes vaid mehe sõnuvormivaid huuli.

Edasi rääkis Marks mingist ainest või ollusest. Või nägi ta seda unes? Vist mitte. Õige küll, ta nimetas seda algkoeks ja üritas selgitada võimalikult lihtsalt, kuna Nadja teadmised ei küündinud peenfüsioloogiani.

Selle olluse omadusi on võimalik mõjutada vastava organi koeproovi lisades.

„Saad aru, nagu tofu-efekt,“ sosistas mees, Nadjale lähemale kummardudes, nii et soe viskiga vürtsitatud hingeõhk Nadja palgetest üle uhkas.

„Tofu?“ sonis naine hägusalt ja üritas aru saada, millest teine räägib.

„Toful on ju selline efekt, et kui sa selle näiteks kanapuljongisse pistad, siis varsti võtab ta ise kanamaitse juurde. Kurat, see pole kõige parem näide. Minu ollusele võib lisada ükskõik kelle mingist organist võetud kudet ja selle omadused kanduvad algkoele üle.“

Jah, nüüd tuli Nadjale see osa jutuajamisest selgelt meelde. See polnud uni. Järgmiseks meenus õhtu piinlik osa. Marks tellis neile takso ja küsis Nadja aadressi. Kui nad maja ette jõudsid, toimetas ta nõrkade jalgadega naise korteriukseni ja aitas tal võtme käekotist välja otsida.

„Nüüd me siis magame,“ puterdas Nadja talle õnnelikult.

„Jaa, me peame korralikult välja magama. Homsest hakkab suur töö ja tuleb palju unetuid öid.“

Selle peale keeras Marks korteriukse lahti ja lükkas Nadja hellalt uksest sisse.

Laboris otsis Nadja välja purgikese C-vitamiiniga, krõbistas umbes kümmekond hapukat tabletti ära ning jõi kolm klaasitäit vett peale.

„Kas ma ajasin veel mingit eriti lolli juttu kokku?“ püüdis ta arvutit avades meenutada.

Ja siis tuli Marksilt sõnum.

„Täna õhtul, nagu kokku lepitud! Eksju, partner!“ ütles sõnum.

Partner?

„Tähendab ma ei teinudki end totaalselt täis, ta nimetab mind oma partneriks,“ muutus peavalu teisejärguliseks. „Nagu kokku lepitud? Mida, pagana pärast, me kokku leppisime?“

Nüüd tagantjärele, seistes kanarbiku ja üksikute kidurate mändidega kaetud tühermaal, mõtles ta nende kuudepikkusele tööle. Mõtles sellest, mida tema oli selle koosviibitud aja jooksul lootnud saavutada.

Esimesel õhtul vaatasid nad üle oma võimalused, B-sektsiooni vanas laboris, mida vahepeal taheti laoruumiks teha. Mingite struktuurimuutuste käigus oli see ruum unustusehõlma vajunud.

Sinna hiilisid nad edaspidi peale tööpäeva lõppu ja töötasid hiliste öötundideni. Nadja tegeles printerite seadistamisega. Marks oma survekonteineritega, milles paljunes tema voolimismassi meenutav algkude. Varustus oli kallis. Marks oli loomu poolest pöördvõrdeline versioon oma isast, kes oli kolhoosis varustajana hea väljasmuugeldaja. Sissesmuugeldamine oli selle kõrval kõrgem pilotaaž, mis hõlmas oskuslikult koostatud aruandeid raamatupidamisele ja legaalsete projektide kaaperdamist.

Algkudet ei saanud lihtsalt vormi valada, et ta vajaliku organi kuju võtaks. See tuli välja printida otse füsioloogilisse lahusesse, millele lisati siis vajalik koeproov.

„Nagu puljongikuubik“, selgitas Marks.

Nadja, keda asutuse slängis „kondiprintijaks“ kutsuti, pidi nüüd lisaks luustikule kogu inimese füsioloogia endale korralikult selgeks tegema. See tähendas kümneid tunde Marksiga ninapidi koos ja tema meeletute loengute kuulamist. Nadja õppis ja printis elastsest analoogmaterjalist elundeid, kuni ühel päeval teatas Marks, et on saabunud aeg katsetada algkoe prinditavust.

„Kelle organeid ma hakkame printima?“ küsis Nadja.

„Minu!“ teatas Marks äraotsustatud toonil.

Muidugi, koeproovide kättesaadavuse mõttes oli see parim variant. Nadja kartis juba lapsest saati süstimist, aga proovi võtmiseks oli Marks hankinud süstalt meenutava vahendi, mille küljes oli vajaliku pikkusega juuspeen voolik. See viiakse kehasse ning suunatakse vastava organini. Koeproov tõmmati süstlas asuvasse hermeetilisse kapslisse. Neid sai sügavkülmutatud kujul säilitada.

Nad kujutlesid, kuidas peale nende teadusliku saavutuse läbimurret, haiglate ja laboratooriumite juurde tekivad tohutud külmlaod, kus vastava tasu eest säilitatakse koeproove, juhuks kui mõni organ peaks kunagi tulevikus haigestuma ja vajab värskeltprinditu vastu vahetamist.

Nadja istus roolis ja litsus raevukalt gaasi.

„Hea küll, ma lähen kohale. Ta lebab seal mingite torude ja voolikute küljes, ja edasi.“

Nadja oli tige, et lasi Pauli õel end lõpuks ära rääkida. Need kõned töötelefonile hakkasid paari kuu eest.

„ Nadežda Kaarmaa kuuleb.“

„Tervist. Teie olete Nadja? Minu vend, Paul, rääkis teist.“

„Paul? Jaa. Mul on kiired ajad ja pole jõudnud tema meilidele vastata.“

„Vaadake, Paulil on rasvumisest tingitu südame ülekoormus. Ta on lapsest saati olnud suure söömaga, aga peale seda kui oli sunnitud instituudist... ja teist lahkuma, on ta ohjeldamatult õginud. Ta on nelikümmend kaks kilo juurde võtnud.“

„Kaheksa kuuga,“ arvutas Nadja kiirelt mõttes.

„Ma väga palun, tulge teda vaatama. Ainult teie saate aidata. Teie olete tema Nadežda.“

Tookord suutis Nadja end viisakalt välja vabandada ega läinud. Nüüd sõidab ta siiski, sest Pauli nuttalödistav õde teatas, et vennake sai eile infarkti ja lebab intensiivis.

Paar tundi hiljem istus Nadja Pauli voodi kõrval. Suur beebi avas korraks silmad, nägi naist ja vajus tagasi teadvusetusse olekusse. Isegi pisar, mis ta laugude vahelt välja voolas, tundus rasvaselt läikivat.

„Kas ta tõesti armastab mind?“ mõtles naine.

Armastust ta Paulilt ei oodanud. Armastust lootis ta sellistelt meestelt nagu Marks. Paul pakkus vaid armastuse aseainet - seksi.

Ta rabas noormeest paari aasta eest, kui see laborisse praktikandiks tuli. Poisust sai Nadjale kuulekas sekspartner, kahju ainult, et voolitavat massi oli tohutu kogus ning selle ebavitaalsusega pidi arvestama. Sellega, et Paul temasse ära armub, polnud Nadja arvestanud.

Pisut nagu kahju hakkas, et see mees nüüd siin hinge vaagub. Infarkt. Süda rebenenud. Nadja oli realist ja sellesse, et armastusel midagi südamega pistmist on, ta ei uskunud. Aga kus asub sel juhul armastus? Nadja libistas pilgu üle lõtvunult üle voodiservade valguva keha.

Nadja õppis Marksi keha tundma. Tema luustiku, lihaseid, organeid. Naisel olid andmed kõigi selle mehe elundite kohta. Ja see ajas teda hulluks, sest Marksi viikingikeha oli proportsionaalne. Väga proportsionaalne.

Marksil oli tekkinud pöörane idee. Ta ei esitle juhtkonnale mitte lihtsalt prinditud organeid, vaid läheb oma teadustööga veel mitu sammu kaugemale. Nad prindivad Marksi niiöelda jupphaaval välja ja panevad ta suures füsiokonteineris kokku. Marks oli veendunud, et lõpuks õnnestub neil elektriimpulssidega rakud tööle saada ning siis...

„Mis siis?“ küsis Nadja pisut kahtlevalt.

„Siis paistab,“ kostis Marks.

Igal juhul lootis Marks kloonimisele keskmist näppu näidata ja otseses mõttes jupijumalaks saada.

Sel õhtul pidi printer lõpule jõudma algkoest aju vormimisega, siis veel 48 tundi koeprooviga „rikastamist“. Peale seda pidi saabuma suur hetk. Füsiokonteineris hõljus peaaegu valmis keha. Kõik proportsioonid täpselt Marksi pealt maha kopeeritud. Avatud kolp ootas aju ning siis sai selle sulgeda, naha üle kolju tõmmata ning põhimõtteliselt oli teha veel elektršokk. Kas elustamine õnnestub, selgub alles peale seda. Marks oli otsustanud, et kui ei õnnestu, esitleb ta juhtkonnale esialgu doonorelundeid.

Nad mõlemad olid kurnatud. Kümme kuud ületunde. Vahel vaid paar tundi tukkumist, enne oma põhitööle naasemist.

Marksile helistati. Mees läks silmanähtavalt elevile ning väsimuse märgid olid nagu peoga pühitud. Nadja jäi üksinda laborisse. Ta vaatas lahuses hõljuvat alasti keha. Kui tuttav see kõik tema jaoks oli. Iga luud ja lihast oli ta saanud, küll kummikinnastes, aga siiski oma käte vahel hoida ja paigale asetada. Naha ka paigale siluda, voolides seda sõrmeotstega... Korraga keha liigatas. Nadjat tabas tardumus. Ta oleks tahtnud karjuda, aga kõri oli justkui kinni nööritud. Ta tahtis end liigutada, minema joosta, aga ei suutnud sõrmegi liigutada. Keha lükkas jalgadega konteineri kaane üles ja astus vedelikku maha läigatades põrandale. Ta tuli otse Nadja suunas, surus naise vastu seina ja hakkas tema keha kobama. See oli ja ei olnud vastik. Vaim oleks tahtnud, aga keha ei suutnud vastu punnida. Nadja nautis seda kontakti. Tugev käsi libises alla, tungis talle jalgevahele... ja siis helises telefon. Nadja võpatas ärkvele. Luupainaja. Ta võdistas õlgu ja heitis kontrolliva pilgu konteineris hõljuva keha poole. Telefon tuletas ennast taas meelde.

„Halloo?“

Põrandal vedelesid verised sidemed. Marks lebas raamil ja hoolimata oma kohutavast olukorrast hoidis käsivarrega seinastangest kinni.

„Ta ei lubanud ennast enne teiega kohtumist operatsioonisaali toimetada,“ teatas kirurg.

Nadjale topiti mask näole ja kittel selga.

„Mis juhtus?“ sosistas ta kohkunult Maksile.

„Avarii. Pole oluline. Kuula. Võib juhtuda, et ma ei vea välja. Sisemine verejooks. Kurat teab, mis sees sodi võib olla,“ kähistas mees teda kitlihõlmast lähemale tõmmates.

„Ma jooksen tagasi meie laborisse ja toon terved organid. Oh Marks, kui hea, et meil on varud omast käest võtta.“

„Hull peast, kuidas sa neile seda selgitad. Et hakkisid pargis mingi tüübi ja vehkisid ta maksa sisse või,“ pragas mees. „Ei seda tuleb teha õigesti ja õigel ajal.“

„Aga kui sa tõesti sured.“

„Siis viid sina töö lõpuni. Üksinda. Ja esitled minu uut ja tervet keha instituudile. Ma tõusen tuhast, kui nüüd lõpus veel luuleliseks minna.“

„Marks!“ nuuksatas Nadja.

„Ei ulu. Sa oled tark ja tugev naine, sellepärast ma su välja valisin.“

„Valisid!“ halises Nadja.

„Sa olid parim koostööpartner. Tõeline teadlashing. Sul on piiramatu juurdepääs minu materjalidele, kontodele ja ... koeproovidele. Talita õigesti. Jäta naiselikud emotsioonid teistele ja vii meie töö lõpuni,“ ütles Marks stangest lahti lastes. Kohe hüppasid ligi operatsiooniõed ja veeretasid kanderaami mehega minema.

Nadja vaatas nende järel kinnilangenud koridoriuksi. Kellegi pehme käsi langes ta õlale.

„Milline mees. Ise ribadeks, aga nõudis teid näha. Erakordne tahtejõud. Aga see naine ei tulnud avariist eluga välja,“ ütles rohekas kitlis sanitar ja viitas eemalseisva linaga kaetud kanderaami poole.

„Kas te teda ka tundsite?“ küsis sanitar.

Nadja kergitas lina.

„Ei,“ vastas ta lühidalt.

Printer oli oma töö lõpetanud. Nadja istus juba tund aega liikumatult toolil. Marks oli operatsioonil surnud. Jessica oli avariis surnud. Nadjale meenus, et ta ise oli Jessicat Marksile tutvustanud. Tänaval. Juhuslikul kohtumisel. Edasisest ei teadnud ta midagi.

Tema hajevil pilk libises algul konteineris ulpivale avatud ajukoorega kehale, siis värskeltprinditud ajule. Ta tõusis ja avas külmkambri ukse. See oli täis ampulle Marksi koeproovidega. Sildikesed peale kleebitud. Nadja sirutas käe riiuli poole, kus seisid ajukoe proovid ja võttis selle kõige tagumisest nurgast ühe ampulli. Selle sildikesele oli kirjutatud PAUL.

Nii oli vaja.

Oli vaja naisele, kelles naist ei nähtud. Solvatu egoism pani teaduse enda eesmärke täitma ja jättis ühiskonna tahaplaanile. Nagu mehed naisi, ihaldas ka tema välise järgi.

Nüüd kandis ta, ise verine ja plahvatuset uimane, maassetekkinud auku puruksrebitud kehaosi. Neid samu, prinditud koega rikastatud ja elluergutatud mehe kehaosi. Mauli kehaosi. Algus oli just selline nagu Nadja oli lootnud. Maul elustus peale kolmandat šokki. Tundis naise ära ja armastas teda Marksi keha ja Pauli ajust säilinud tunnetega. Jah, see mänguasi pakkus talle esialgu suurt rõõmu. Siis hakkas selle saladuse varjamine koormavaks muutuma ja Maul, kes füüsilist aktiivsust sai üles näidata vaid öösel linade vahel, õgis end, arvutimänge mängides, õige pea rasva. Nadja pidi leidma võimaluse tema likvideerimiseks. Jalutuskäik metsalagendikul, kuhu lõhkelaeng eelnevalt paika pandud oli, pakkus lahendust.

Ja Nadja sai võimaluse kogu tööga otsast alata.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0731)