„Põhimõtteliselt pead sa teadma kolme asja. Esiteks ei suudeta neid taasäratada täisväärtuslikena, vaid umbes kaheksakümne protsendilistena. Nad on aeglasemad ja rumalamad kui oma eluajal olid. Teiseks...”
„Oot! Sa tahad mulle öelda, et kui Bolt tapetaks ja taasäratataks, jookseks ta sadat meetrit millega? Kaheteistkümne sekundiga?”
„Põhimõtteliselt küll, jah.”
„Ja see pidi olema positiivsust süstiv?”
„Positiivsus tuleb teadmisest, et Bolte on ainult üks ning ülejäänud zombkonna eest suudad sa adrenaliini appi võttes ikkagi ära joosta. Olgu, jäta see marginaalne protsent endisi tippsportlasi ja harrastajate liidreid igaks juhuks välja. Tähtis ei ole ju mitte see, et Hawking suudaks ka surnuna ja sinisena Mensasse sisse saada, vaid teadmine, et reaalselt vastu jalutavad surnud on lihtsalt lohmakad mädahaisulised kogud, kellega sa toime tuled. Pealegi ajasid sa mul nüüd mõtte segamini!”
„Kolm asja, mida ma pean teadma...”
„Ma tean isegi, mida ma rääkisin!” nähvati vastuseks. „Esiteks oli siis võimete limiteeritus kohe esimesel päeval ning aja jooksul jäävad need veelgi nigelamaks. Teiseks ära kunagi unusta, et nende tapmiseks ei piisa käe või pea maha raiumisest. See neid veel ei peata, seega hoia oma süütevedelik ja tulemasin alati läheduses. Mitte, et hais meeldiv oleks, aga vähemasti teeb töö korralikult.”
„Väljaarvatud linna tingimustes,”
„Jah, just, aga selleni me veel jõuame, kuigi, kui nüüd mõelda, siis pane see tulemasin parem heaga kaugemale – kevadine raba pole ka õige koht. Aga lähme edasi! Kolmandaks ole alati valmis, et kus on üks, seal on läheduses veel teine ja üldjuhul kaheksaski liikuv laip.”
Kaheksa oleks liig! Ma mäletan tänaseni oma võpatust ja värinat, mis selgroogu läbistas, kui Luik arvu mainis. Kaheksat ei oleks minusugune algaja iial tagasi hoida ega kõrvale juhtida suutnud. Jah, instinktiivselt sain ma ühega hakkama ka ilma koolituseta. Koos teoreetilise ettevalmistusega ning tänu ligi kuu väldanud patrullimisele, polnud ka kaks elutut korraga probleemiks, aga ainus kord, mil Füüsika Instituudi taga kolmega korraga kokku puutusin, pääsesin ma eluga vaid juhuse tahtel.


Seisime konstaabel Luigega mõnda aega vaikides ning ootasime autot. Küllap püüdis tema välja mõelda, kuidas minusugust „koolilast“, nagu ta rõhutada armastas, metsade vahel elus hoida. Minu esimene relv elutute vastu oli veenmisvõime, aga teine, ja kindlasti kordades tõhusam, konstaabli vööl kiikuv laia teraga mõõk. Miski, mis on kümneks tükiks raiutud, ei saa sulle liiga kiiresti järgi joosta.
Minagi püüdsin tol hommikul ette kujutada kõike, mis meid Keeri soos ees oodata võiks. Eeldati, et elutute algne ilmumispaik peab kuskil seal kandis olema – Sangla soostiku mingis nurgas – sest esimesed hukkunud ilmnesid just seal piirkonnas. Soo kõlas tol hetkel veidi müstilisena ning ma valetaksin, kui ütleksin, et polnud kordagi kujutlenud šamaani trummiga ringi trampivat paljasjalgset manajat või maagiliselt vale värvi udu, mis laipu kõndima sikutas. Reaalsus oli muidigi palju igavam, kuigi ka õõvastavam.
Esimene zombi ohver leiti poolteist aastat tagasi kuskilt Tartu ja Viljandi vahel olevast imepisikesest külakesest. Poe lähedalt leiti keskealise mehe näritud keha, millel olid närimistunnused ning ekspertiisi hinnangul inimese hambajäljed. Seda viimast politsei pressiteade küll ei sisaldanud. , aga hilisem uurimine ei leidnud sealt kandist ka ainsatki hingelist, kes oleks sündmuspaigale sobitunud. Tol hetkel ei tulnud keegi veel selle peale, et hingelise otsimine oligi vale, otsima oleks pidanud hingetut, elutut, kuid ometi liikuvat keha – kedagi, kelle tundlik manaja on maast välja meelitanud, energiaeliksiiridega üle piserdanud ning palsameerimisainetega pikaealiseks kinnitanud. Võimalik, et manaja sel ajal veel palsameerimisvahendeid ei kasutanud, kuid igal juhul oli tolle mõrva puhul tegemist elutu tööga.


Aga nüüd torman ma sündmustest ette! Isegi meie sooretke ajaks polnud meist keegi kuulnud manajatest ega mõjutajatest rohkem kui vaid juturaamatute vahendusel. Neid legende uuris politsei põhjalikult, kuid järeldusi polnud keegi veel julgenud teha. Selleks hetkeks, mil ma konstaabel Luigega maantee servas veoautot ootasin, oli teada vaid see, et elutuid liigub ning kuskil Võrtsjärve läheduses leidus neid rohkem kui mujal.
Ühesõnaga, kui mina värske abituriendina lõpueksamite valimisele keskendusin, jooksis uudistest läbi kiire teade, et sealt ja sealt leiti raba servast mehe laip. Mõned nädalad hiljem leiti teinegi laip, kui seda jäänust saab üldse nii nimetada. Tollel teisel oli pool keha luuni paljaks näritud, ajud maa peale laiali määritud ning sisikond meetrite pikkuselt teepervele laotatud.
Kui veidi aega hiljem leiti ka kolmas, mis teisega kahtlaselt sarnanes, läks lahti tõeline paanika. Esialgu süüdistas meedia kõiges hunte.
Väidetavalt olla meie piirkonnas huntide populatsioon juba aastaid üle kriitilise piiri ning nüüd olevat Kesk-Eestisse tekkinud murdjakari, kes inimest enam grammigi ei kartnud. Hunditeooriat kinnitas ka fakt, et samast piirkonnast hulgaliselt kari- ja koduloomi olla tol talvel kadunud ning ebanormaalselt külm veebruar ainult toitis inimeste hirme.
Kuskil tagumistes tubades tegeles politsei juba tol ajal hoopis teistsuguste huntide otsimisega. Sõna „zombi” nad veel ei kasutanud, kuid kõik tõendid kinnitasid inimhammaste tegevust. Peamiselt otsiti mingit sekti või uusi narkootikume, mis inimese sellise hullumise piirini võiks viia, kuid kõik need otsingud jäid tulemusteta. Elavate inimeste hulgas süüdlast ei olnud. „Zombi” võeti sõnavarasse alles siis, kui üks neist elututest õgarditest Puhjas asula vahele jalutas ning kümnekonna pealtnägija silme all oma hambad ühe teismelise poisikese pähe lõi. Võimalik, et toogi õnnetus poleks veel asjasse sedavõrd suurt selgust toonud, kui mitte poisi klassiõde poleks sündmust oma telefoniga filminud ja sotsiaalmeedia otseeetrisse saatnud. Youtube’s on video veel tänagi leitav, kuid nüüd juba õnneks ilma helita. Sündmust salvestanud tüdruk viidi hiljem mõneks ajaks kinniste uste taha puhkama, kuid oma esmases tunnistuses mainis ta, et arvas end olevat filmivõtetel. Põhimõtteliselt võiks ju just sellist filmimise varianti seitsmenda klassi poistelt oodatagi, kuid enamasti lõpeks see vanemate käest peapesu saamisega, sel korral lõppes hauaga.


Tollest videost alates muutus ametivõimude suhtumine. Ma arvan, et iial varem pole nii palju folkloriste politsei töösse haaratud. Pärast seda, kui minu võimed avaldusid, haarati mõistatuse lahendamise meeskonda veel igasuguseid psühholooge ja selgeltnägijaid. Ma ei viitsi sellest hetkel väga detailselt rääkida, kuid aprilli lõpus saadeti üks suurem sõjaväline rühm elutute tekkepesa otsima ning mina olin meediumina kaasas.
Esialgu ainult ootamas seda kuradima autot., mis pidi mind ja Luike peale võtma. Hammaste plagisemise vahel siunasin ma elutupüüdmise korraldajaid. Miks nad mul kella seitsmeks linnaserva tulla käskisid, kui masinat veel mitu minutit hiljemgi kohal polnud? Pärast ligi poole tunni pikkust passimist ning Luige mõnda vähem või rohkem huvitavat meeldetuletusloengut peatus meie juures viimaks musta numbrimärgiga kaitsevärvides veoauto. Juht küünitas ja Luik mind masinasse kamandas.
„Pane turvavöö peale!” kamandas Luik ning tutvustas nii mind kui ennast roolis istuvale mehele.
„Sulle on lapsehoidja ka kaasa pandud,“ ironiseeris autojuht tervituse asemel.
„Alaealisi sellistesse oludesse üksi ei lubata,“ vastas konstaabel. „Alaealisi ja koolilapsi,“ lisas ta enne, kui jõudsin oma vanuse suhtes protesti avaldada. Selle peale polnud mul enam midagi vastata. Põhimõtteliselt olin ma ju veel õpilane, kuigi tolleks päevaks oli mul gümnaasiumi lõpetamisest puudu vaid peotäis eksamisooritusi. Keeri soo poole sõites olin ma kindel, et vähem kui kakskümmend seitse tundi hiljem alustan ma emakeele eksami kirjutamist, kuid sellest ma parem ei räägiks.
„Olete ära külmuda jõudnud?” uuris roolisolija edasi ning ninu noogutuse peale lisas kütet juurde. Tõmbasin selle peale jope luku lahti ning praktiliselt klammerdusin sooja õhku puhuva ventilaatori külge.
Kohe kui autojuht jutustamise lõpetas, kasutas Luik muidugi juhust ning asus taas õpetama. Ausalt, ma polnud üldse kindel, kas ta tegelikult ka minust nii palju rohkem teadis. Ma veetsin ju märtsi keskpaigas terve nädala politsei õppeklassis. Mina ja veel kolm meediumit, kes selgelt elutuid suunata suutsid, saime väikese teoreetilise õpetuse ning pärast seda kasutati mind neljal päeval nädaas linnapiiril patrullimiseks. Ma teadsin kogu teooriat, nii palju kui seda üldse teada oli, une pealt ning nii mõnegi põnevama asja olin juba patrullideski järgi katsetada saanud. Samas nägi ilmselt ka Luik, et ma olin parajas paanikas ning see oli üks tema viisidest, kuidas mu mõtteid mujale juhtida. Muud seal autos nii kui nii väga teha ei olnud, seega ohkasin vaikselt ja püüdsin ta jutule keskenduda.
„Me ei tea veel, kuidas neid elukaid tehakse. Nad näevad välja nagu inimesed ning mitmel juhul on leidnud kinnitust arvamus, et nad näevad välja nagu mõni hiljuti lahkunu.”
„Näevad välja või on seda?” Mitte, et ma vastust poleks teadnud, kuid pärast seda rividrilli, millega emakeele õpetaja meid pool aastat piinanud oli, ei saa vist keegi mu teravamat vastust pahaks panna, kuid Luik üllatas oma vastuses mindki.
„Ma olen teadusliku lähenemise pooldaja,“ teatas ta teravalt, „ning loodan endiselt, et leitakse mingi mõistuspärane põhjendus. Kloonimine pole ju mingi uudissõna ning organite kasvatamisega on tegeletud juba aastaid. Aga kahjuks viitavad tõendid hetkel teadusmaailma kaotusele ning inimkonna mandumisele ühes väga olulises punktis – ebausk. Paljud neist, kes on ära tuntud, on tundnud ära oma lähedasi, kuid näidete hulk on endiselt piiratud.”
„See Jõgeva juhtum, kus naine oma hiljutikaotatud meest nägi?”
„Just! Mees tundis ta ära, lähenes õrnalt, püüdis isegi eemale hoida, kuid siis sai miski temast võitu ning ta lükkas oma hambad naise kõrri. Folkloristide väitel oli selleks miskiks nälg. Seejärel näitas üles kahetsuse ja leina tundemärke ning põgenes.“ Luik vakatas hetkeks nagu oleks pooliku sidruni alla neelanud. „Näib, et tegemist on tõepoolest zombimaailma pealetungiga ning sind ja teisi sinusuguseid on vaja õige relva valikuprintsiibist lähtuvalt – umbluu vastu ei minda teadusega, sest teadus kaotaks. Kahjuks. Umbluu vastu minnakse umbluuga. Kumbki neist ei suuda oma olemasolu tõestada, põhjendada ega ümber lükata, aga mõlemad paistavad toimivat sellegi poolest.”
„Ja mina olen siis umbluu,“ mühatasin ma pisut pettunult. Mõistusega võttes oli selles ju oma tõde, kuid mingil põhjusel tekitas ikkagi maha kandmise tunde. Mina olin ju ometi oluline! Vähemalt ma oleksin pidanud olema oluline ning kui ma saaksin oma tänaste teadmistega Keeri sohu minna, oleksid tulemused hoopis teised.
„Sina pead lihtsalt elus püsima,“ leebus Luik ja naeratas peaaegu soojalt. „Me oleme üksikuid neist ju varemgi kätte saanud. Meil on õnnestunud paari neist ka üle kuulata, kuigi ega sealt midagi eriti asjalikku korjata olnud. Ainult koristaja on hiljem püsti hädas olnud, et laibahais majast välja saada.“
„Ma arvan, et elutud on ehtsad,” Lisasin ma hetk hiljem, kui olin konstaabli sõnade üle hetke järele mõelnud.
„Ja kõrge komisjon arvab, et sa suudad zombisid suunata ja allutada,“ laiutas Luik vastuseks käsi. „Minu meelest oleme me siin juba olnud, kas pole?”
Tänu Puhjas filmitud videole olid meil nüüd tugevamad asitõendid! Mitte küll minul isiklikult, vaid politseil laiemalt. Tööd ja jutuainest leidsid lisaks politseile ja teadlastele siit ka poliitikud ja ajakirjanikud. Isegi uuemad zombisid sisaldavad telesarjad visandasid oma elutute kujud ümber. Kui minu käest küsida, siis mõjuvad need elutruud ulmena mõeldud filmid kahjuks üha enam ja enam politseikroonikaga. Otseülekandena sotsiaalmeediasse kantud filmimaterjal, kuidas elutu poisist kinni haaras, tolle käe hetkeks üle nuusutas ning siis hambad pähe lõi, haarates esimese ampsuga tütikese poisi vasakust põsest ja silmaümbrusest. Kui hambad kõri kallale läksid, rippus silm valge kummitusena verise lohu kohal ning poiss oli ehmatusest kas teadvusetu või südamerabandusse surnud. Poiss vajus maha ja elutu talumatu nälg hakkas otsima järgmist elusat ohvrit. Kõik oli liiga mõistusevastane, et keegi poes viibijaist liigutada oleks suutnud. Tõsi on kahjuks ka see, et kõik need esimesed suuremad surmad olid võimalikud vaid „pole võimalik” tüüpi suhtumise tõttu. Iga üksik juhtum sisaldas ohvri kangestumist ning nii said elutud üsna takistamatult oma isu rahuldama hakata.
Kui Zombi poisi laibast lahti lasi ja järgmisest ohvrist, vanemast naisest, kinni haaras, ärkas viimaks ometi kamp noori mehi tardumusest. Videolt oli selgelsti näha, kuidas hetkel, mil esimene neist meestest elutule kallale tormas, järgnesid teised sõbrale. Tänu tüdruku heale positsioonile on näha ka see, kuidas elutule puss rinna alla löödi, kuid too ei teinud sellest väljagi – verd ei voolanud ning elutu isegi ei aeglustunudki sellest. Kõik need järgnenud jala- ja käehoobid pidurdasid vaid füüsikaseaduste ulatuses, võimalik et veidi ka segadust tekitades. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, sest kes tahab, võib tolle video analüüsimise detaile ise veebist lugeda, kuid olgu mainitud, et kuigi mehed suutsid vana naise eemale tõmmata, kõndis kolmest elusast kaklejast oma jala peal koju vaid üks.
Video, mis vähem kui poole tunniga üle maailma levis, andis ühest küljest küll pooliku vastuse probleemi põhjustele. Pooliku vaid seetõttu, et mitte ükski kõrgem politsei- ega muu ametnik ei olnud valmis zombi-teooriat uskuma ning veel kuu aega üritati videost igasuguseid loogilisemaid võimalusi välja näha.
Tavainimesed olid zombi-teooriale märksa vastuvõtlikumad, olgugi et vaid paanikat õhutavas alavormis. Sotsiaalmeedia tegi oma töö ning ajakirjandus tormas klikijahile, sega olgem ausad, ei minu ega mu klassikaaslaste lõpueksamiteks valmistumisest suurt midagi välja ei tulnud. Üldse oli meie lend üleriigiliselt oma eksamitulemuste osas konkurentsitult allapoole arvestust. Tol aastal sai ülikooli värskeid ja varasemaid lõpetanuid võrdselt. Ülikooli astumine on minu jaoks paraku pisut hell teema, seega ma läheksin parema meelega tagasi tollesse aprillihommikusse.


Kui me raba servale jõudsime, ootas kaks sõjaväe masinat meid juba ees, kummaski vähemalt tosin lapilist jõhkardit. Kolm masinatäit sõjaväelasi, neli piirivalve koera, konstaabel Luik ja mina. Kõik hambuni relvastatud, peale minu; kõik võitlusvalmis, peale minu. Situatsioon karjus veel korra teravalt, et mina olin kõigest alamõõduline tütarlaps, kuigi ilma minuta polnud neil lootustki ühtegi elutut kinni püüda, suurema pesakonna või manaja tabamisest rääkimata. Nad olid seda juba mitmel korral proovinud, aga ajakirjandusele neist retkedest igaks juhuks eriti ei räägitud.
„Tänane plaan algab siit. Jaguneme teeserva järgi rivvi ja hakkame liikuma. Hoia kogu aeg silmsidet endast vasakule ja paremale! Neiu Lõoke püüab elutuid lähemale kutsuda, seega olge valmis, et neid võib tulla korraga rohkem. Neli tundi liigume lõunasse ja siis hakkame tagasi tulema. Selge?”
See, millise võimsuse ja üksmeelsusega suudab nelikümmend sõdurit „jah“ karjuda, ajab normaalsel inimesel kananaha ihule ja kõrvad lukku. Mis siis, kui neid oleks seal sada meest olnud või enamgi? Ma oleksin kohe ja seal samas arstiabi vajanud vist. Praegu tuli mul vaid neljakümnesuulist röögatust mõned korrad kuulata. Relvastatud mehed aeti rivvi, neilegi korrati üle, et mina kuulun tsiviilisikute hulka, seega hoidku nad heaga mul silm rohkem peal ning vajadusel aidaku. Pärast seda, kui Luik veel omalt poolt kinnitas, et mina üritan elutuid lähemale meelitada, kuid kannan ühtlasi hoolt ka selle eest, et nad nende ilmumist teaksid ja oodata oskaksid, asusime teele.


Hommikul, kui maa alles ööst kange oli, sain ma vähemalt kuivade jalgadega liigelda. Sõdurid trampisid ees ning meie järgnesime neile paar sammu tagapool. Püüdsin oma mõtteid zombidele koondada, kuid esialgu ei tunnetanud ma mitte ühegi elutu kohalolu. Ainus asi, mida tundsin, oli külm. Võimalik, et me olime liiga kaugel. Võimalik, et me olime vales soos või olid kõik elutud siit juba ära läinud isegi, kui nad tõepoolest siit alguse olid saanud. Surusin käed sügavamalt taskusse, varjasin kaela nii palju kui võimalik ning järgnesin üsna nördinult ees trampivatele lihasmägedele.
Varsti läks vähemalt veidi soojemaks, kuid mu rõõm jäi üürikeseks, lahkudes lirtsatusega hetkel, mil ma esimesse mülkasse astusin.
„Ma ei tunne siin mitte kedagi,” pihtisin ma viimaks konstaablile.
„Noh, meil on veel jupp maad minna. Tee serva nad ju üldjuhul ei ronigi,“ püüdis Luik entusiasmi süstida. „Välja arvatud juhul, kui nad näljased on,” lisas ta mõni hetk hiljem.
„Hah! Elutud on kogu aeg näljased,“ nähvasin kiirelt vastu. „Kui ma neid esimest korda kohtasin, siis ma ei saanud aru, miks mul kõht tühjaks läks, aga see oli elutu nälg.”
Liikusime rabas edasi. Nüüd olid mul juba mõlemad jalad märjad. Konstaabel Luik vaatas korraks mu tumenenud jalanõusid ning alustas oma järjekordset loengut.
„Sa ju tead, et nad on võimetud rääkima ja tegutsema korraga?“
„Vähemalt ei räägi nad sind surnuks. Nendega on täpselt vastupidi - rääkimine võib sind surmast mõneks ajaks eemale hoida.“
„Seda küll, kuid nende rääkima saamisel on omad ohud,“ nõustus konstaabel. „Mida suurema lagunemisastmega elutu sul vastas on, seda raskem on tal sõnu välja hääldada. Nad on küll rumalad, kuid seda suurema frustratsiooni toob eneseväljenduse puudumine, eriti neil, kes elu ajal taibukama poole sisse jäid.“
„Siis olgem õnnelikud, et Eesti on introvertide paradiis.“
„Ka see on tõsi, aga see, et sa nendega sõna peale ei saa, ei tähenda automaatselt, et sa ellu jääd. Ühest küljest saad sa rääkimisega aega võita, teisest küljest saad vastu tigedama zombi. Täna tuleb sinu olukorras rääkimine ainult kasuks - nii jõuame meie piiisavalt palju lähemale, et su ründaja kahjutuks teha.“
Konstaabel Luik ootas taplust. Nelikümmend sõdurit ootasid taplust, kuid mina ei tundnud elutute kohalolu ning üksluiseks muutuv mets koos märgade tossude ja vaikselt närima hakkava näljatundega muutis minugi paratamatult teistsuguseks. Hambuni relvastatud mehed ootasid head võitlust, millest õhtul elusalt koju minna ja õlleklaasi taga sõpradel südant pahaks ajada. Mina muutusin aga iga hetkega üha morbiidsemaks. „Kui suure tõenäosusega me kõik järmise aasta kevadet näeme?“ küsisin ma vaikselt. „Ma ei mõtle inimkonda laiemalt, vaid näiteks neid konkreetseid inimesi, kes täna siin rabas müttavad?“
Konstaabel Luik jäi vait. Nii lihtsalt mu tund lõppeski ja mina jäin oma mõtete ja hirmudega taas omapäi. Luik liitus peagi vastutavate sõjaväelastega rühmakesega ning hakkas nendega juttu ajama. Mina tolgendasin nende taga ja lasin veel korra mõttest oma esimese zombikohtumise läbi. Põhimõtteliselt võin ma selle praegu teile ka ära rääkida. Otsest seost sel ju soos juhtunuga pole, kuid siis te vähemalt teate, miks ja kuidas ma sinna üldse sattusin. Pealegi oli terve see lirtsuv mets üsna üksluiselt igav - järgmine mätas sarnane eelmisega, igas suunas sarnane vaade - algul oli huvitav, kuid pikapeale muutus tüütuks ja veel tüütumaks.


Seitsmenda märtsi pärastlõunal, enam kui kuu aega varem, tulime me sõpradega läbi kaubamaja, et võtta kohv ning siis sealt edasi jalutada – igaüks oma kodu poole. Me läksime eskalaatoriga üles, võtsime kohvi, ajasime lolli juttu – ehk tegime täpselt seda, mida meilt oodati. Kui me tagasi alla olime jõudmas, haaras kaubamaja fuajeed üks üüratu karjete meri.
Mõned nädalad pärast Puhjas filmitud tapatööd, olid elutud juba Tartu kesklinnas! Zombid, jah zombid, ning ma tegelikult ei karda seda sõna. Häda on ainult selles, et zombi kõlab nagu mõni neist jaburatest ulmeraamatutest või eriti lollidest jörisejatest, keda vanades halbades filmides näha võib. Päriselus on elutud aga märksa inimlikud. Esimestel eksistentsi hetkedel nad isegi ei haise õieti. Tõsi, need, kes on surnud füüsilise vigastuse tagajärjel, ärkavad ellu ikka veel vigastatutena, kuid eliksiirid tekitavad ajutise naha ja lihaskonna. Aga ma läksin nüüd teemast liiga kaugele jälle.
Inimeste karjumine meid väga ei häirinud. Ajakirjandus oli ju nii ilusasti suutnud vallandada üldise paanika, et kriiskavaid paanikahetki tuli ette ka siis, kui keegi veidi tugevama pohmakaga tänaval ringi jalutas. Pealegi olime me kesklinnas ning noored ja purunematud. Elutud tapsid ju ikka mujal ja kedagi teist. Nii läkski, et selleks ajaks kui ma kaubamajas viimaks elutut nägin, oli ta minust vaid mõne meetri kaugusel ning kindla sihiga lähenemas. Ma ei oleks enam eest ära saanud, vähemalt mitte selles šokis, milles ma viibisin. Ma ei oleks suutnud ka talle vastu saada, ainsateks relvadeks topsitäis pähkli-lattet ning pooltühi koolikott. Ma lihtsalt seisin seal ja hakkasin mõttes korrutama: „Mind ei ole siin. Sa ei näe mind. Sa ei näe mind. Mind ei ole tegelikult siin ja kohv sind ei huvita.”
Elutu astus veel paar sammu minu poole, jäi nii lähedale seisma, et ma oleks teda peaaegu puudutada saanud. Mina olin hirmust kange, haisust öökima hakkamas, kordasin mõttes oma lauseid, püüdsin kogu olematu emotsiooni elutu suunas saata ja püsisin liikumatuna. Ta vaatas korraks minu poole, pilgutas hajameelselt silmi ning liikus eemale. Miks ta nii käitus, jäi minu jaoks tol hetkel arusaamatuks. Samamoodi jäi mu mõistusele püüdmatuks mõte, et ma võiksin nüüd põgeneda. Ma ei suutnud. Ma lihtsalt olin seal, jälgisin elutut ega suutnud taibata, kuidas pagana pihta oli mul õnnestunud ellu jääda.
Rahvas mu ümber põgenes paanikas. Ühele elutule oli uksest kaaslane ilmunud, kes nüüd ühe kukkunu keha kallal oma lakkamatut isu rahuldas. Need, kes jooksid enne ukse suunas, jooksid nüüd paanikas tagasi. Ka minu läheduses olnud elutu nälg ja söömaiha aina kasvas. Juba oli ta kätte saamas järgmist ohvrit, kui mul mõte viimaks liikuma hakkas. Mis siis, kui ta sai aru, mida ma enne mõtlesin? Mis siis, kui ma suutsin tema tegevust mõjutada? Ma tahtsin tol hetkel uskuda, et olen kõikvõimas Põhimõtteliselt, kui need elutud olid ulmeraamatutest välja karanud, võisid sama hästi olla sealt pärit ka minu telepaatilised võimed!
„Sul ei ole kõht tühi! Sa ei taha praegu süüa...” hakkasin ma nüüd kordama, pilk endiselt elutule naelutatud. Arvestades seda korinat, mida mu oma kõht äkiliselt saabunud näljast tegi, ei saa ma elutule kuidagi pahaks panna, et ta mind uskuma ei jäänud, vaid uuesti oma õhtuooteks valis.
Ühe kiire liigutusega pööras ta ümber ning hakkas minu poole tulema. Nüüd suutsin ma end liigutada! Lennutasin oma kohvi ja koolikoti elutule vastu vahtimist ning tormasin eskalaatoriga alla lootuses, et toidumaailma poolt polnud ehk kedagi sisenenud. Ma eksisin, kuid tolleks hetkeks oli juba hilja ümber mõelda. Lugesin mõttes vaid kiire palve jumalatele, keda ma ei usu ja tormasin edasi. Hüppasin peaaegu üle inimeste, et puhta nahaga majast välja saada, kaubamaja ees peatunud suvalise bussi peale hüpata ning minema sõita.
Ma tegin kaks ringi tolle bussiga kaasa enne, kui julgesin väljuda ning kodu poole viivat bussi otsisma hakata. Jala läbi kesklinna minek ei tulnud tol päeval enam kõne allagi. Koju ma õnneks viimaks jõudsin. Kooliasjadest olin ilma, id-kaardist ja rahakotist samuti. Kogu söök, mis polnud veel välja situtud, leidis öökimise järel oma tee peldikusse. Elutut ma isutuses veenda ei suutnud, kuid minu isu oli lõplikult kadunud. Aga aitab nüüd sellest! Seal, Keeri soos liikusin ma koos sõjaväelastega vaikselt edasi. Kuidagi märkamatult nihkusin ma sõduriterivi vasakule servale. Nad olid ju nii ühesugused – lapilised, hambuni relvastatud ja ülemääraselt tõsised. Päike oli kõrgel, mets jaburalt igav ning mu kõht korises. Otsisin jopetaskust paar kommi ja viskasin need hamba alla. Rüüpasin vett peale ja jalutasin edasi. Ilmselt oleksin ma pidanud kohe mõistma, et mu nälg ei olnud minu oma, kuid see mõte jõudis mõistuseni alles siis, kui ma esimest elutut nägin.


„Seal!“ karjusin ma käega puude vahele näidates. Umbes 50 meetrit meist eespool jalutas elutu põõsast välja. Ma andsin endast parima, et oma vähene väljaõpe enda kasuks tööle panna - toetasin kannad korralikult maha, püüdsin käte värisemisest mitte välja teha ja keskendusin oma mõtted elutule. Tõrksus oli esimene tunne, mida ma tajuma hakkasin. Ma üritasin meelitada elutut alla andma, kuid iga mõne sekundi tagant jõnksatas tolle ründeiha taas erksaks. See oli midagi, mida ma linnaserva patrullides kunagi näinud polnud - kui elutu juba allus su mõtetele, tuli lihtsalt sama rada jätkata ning peagi oli võimalik elutu vaikses hunnikus põlema panna või oli ta linnast piisavalt kaugele pagendatud. „Manaja on lähedal!“ karjusin ma Luigele. Manajatest ei rääkinud politseinikud ega psühhoanalüütikud veel kuigi tõsimeelselt. Pigem oli see kirjanike ja filmitegijate pärusmaa, kuid minu jaoks oli manaja vajalikkus algusest peale loogiline tundunud ning sel hetkel elutu tõrksust tajudes lausa ainuvõimalik seletus. Luige nägu nähes täpsustasin siiski: „Ma ei saa seda ühte kontrolli alla.“
„Sest neid ei ole üks!“ karjus Luik vastu. Jah, neid ei olnud üks. Ma eristasin endas veel ühte nälga ja siis kolmandat. Kõik nad olid minu eest veidi varjatud, sihikindlad ja mingi ühe ülesande peal väljas.
„Kolm ei tohiks ka palju olla,“ pomisesin ma. Aga kui ma silmad üles tõstsin ja ringi vaatasin, selgus, et kolm lihtsalt varjutasid ülejäänud elutute mõtteid. Nii kaugele kui silm ulatus, paistis madinat. Meie omad olid küll korralikult relvastunud, kuid ilmselgelt paanikas nagu minagi. Ma sain hiljem teada, et enamik neist sõduritest nägi elutut esimest korda. Esimest korda!
Vaba õhk võib ju haisu hajutada, kuid kui su silme ees virvendab nägu, millelt osa nahka on koorunud, naha alt paistmas läikivpruunikas kiht. Juba ainuüksi vaatamisest on aru saada, mil moel see su nahale kleepuks, libeda, kuid halvasti mahapestava kihina kõike kataks. Mõned neist võitluses viibinud elututest polnud enam kaugeltki uued. Mu jalge ette veeres maha löödud pea ning kui need kehast eraldunud hambad mu sääre poole küünitasid, roomas suust välja kolm rasvast vakla.
Vähemalt kolm sõdurit olid juba vigastatud. Seersant kutsus meid taganema, kuid värske vere lõhn ja tapluse kära olid meelitanud veelgi enam elutuid meie lähedusse.
„Me oleme pesa lähedal!“ karjus seersant peaaegu eufooriliselt. „Hoidke haavatute ümber!“
„Manaja peab ka läheduses olema!“ püüdsin ma üle kakluse karjuda, kuid ilmselgelt ei kuulnud mind keegi. Järgmisel hetkel oli Luik minu ees ja surus mulle ligi poolemeetrise teraga noa pideme pihku.
„Võta!“ röökis ta juurde. „Ja püsi elus.“
Mina ja nuga - ei ole just kuigi palju variante, kuidas need kaks sõna teineteist vigastamata samasse lausesse suudaksid mahtuda. Minuga oli küll natuke tegeletud ning umbes nädala jagu olin ma ka õppinud (peamiselt seda, kuidas lüüa mõõgaga kaltsunukku nii, et endal jäsemed alles jäävad), kuid täna tagasi vaadates tuleb nentida, et ma hoidsin seda…. Ma ei teagi, nagu roosi vist. Ma mõtlen, et see noa käepide tundus pisut ohtlikumgi kui nuga ise.
Aga mina olin ju ometi telepaat! Natuke aega ma lihtsalt vaatasin, kuidas järjest kogunevad elutud sõduritega kaklesid. Keegi meie omadest oli automaadi haaranud, et neid kaugemalt aeglustada. Aeglustamise mõttes see toimiski, kuid ka kümne auguga elutu jalutas siiski kindlal sammul lähemale.
Püüdsin end veidi koguda ning keskendusin ühele väiksemale zombide grupile. Nüüd, mil elutuid siin sedavõrd palju oli, ei saanud üks manaja neid kõiki korraga aktiivselt mõjutada. Mõningase pingutuse tulemusena suutsin nad üksteise vastu võitlema panna. Mitte meie ei olnud nende vaenlased, vaid nad ise näisid üksteisele lõunasöögina. Lõunasöögina, millest hammustati, kuid sülitati jälestustundega välja. Ma ei süüdista neid! Kui üks grupp oli omavahel võitlema pandud, otsisin teist samasugust gruppi, kuid too ei allunud mu mõjutustele üldse nii lihtsalt.
Keegi haaras mind käest. Järgmisel hetkel vaatasin tõtt kellegagi, kes peaaegu ei näinudki zombi moodi välja. Nahk oli üsna õiget värvi ning silmades mõtlemisvõimeliselt terav pilk ja see, millise jõuga ta mind kinni hoidis, ei viidanud mitte mingile elutusele. Ainult üks väike pisiasi oli valesti - inimesed, ma mõtlen siin elavaid inimesi, ei käi näljastena ringi, kui neil on kõri auklukuks rebitud.
Alles siis meenus mulle nuga! Haarasin noa vabasse kätte ja virutasin, nii hästi kui suutsin, elutu käe pihta. Esimene löök ei teinud midagi, teine põrkas samuti nõutult tagasi. Kolmanda löögiga tabasin ma aga märki! Kaks sõrme raksatasid puruks, nuga vajus läbi ta sõrmede ning peatus alles minu käsivarres. Kurat võtaks, see oli valus. Viskasin verise noa maha, toetasin käe haava kohale ja röökisin hea mitu sekundit enne, kui üks lapilistest meestest minu juurde pääses.
„Võta jope seljast!“ käskis too ja ründas ise elutut. Ma olin ise tol hetkel nagu zombi, sest kuuletuda oli lihtsam kui ise mõelda. Püüdsin jopelukku oma värisevate sõrmede vahele saada ja pika peale see ka õnnestus. Veeretasin oma verise käe varrukast välja ning käskimise peale sidusin selle salliga kinni. Nüüd sain ma aru, miks ma hommikul tundsin, et mind titena koheldakse. Põhimõtteliselt istusin ma märjale soopinnale maha ja vaatasin, kuidas sõdurid elutuid juppideks üritasid lõigata, kuidas elutute eraldunud kehaosad ülejäänud keha otsisid ja end taas kokku voolisid. Kokkuvoolitu polnud küll nii tugev, kuid hambad olid neil sama teravad, küünised sama rõvedad, hais endiselt talumatu. Hetke võitlusväljast natuke kaugemal püüdis üks elutu oma sisikonda sisse tagasi toppida. Mõningase pingutuse järel see tal ka õnnestus ning ma nägin, kuidas ta haava kahe haaknõelaga sulges, et tagasi võitlusesse tulla.
Mina olin aga täiesti võimetu. Ühest küljest piiras mind valu, mille ma ise olin endale kätte tõmmanud. Teisalt aga õudus. Ma arvan, et ma nutsin. Ma mäletan mõtet, et ma pole selle maailma jaoks valmis ja palusin, et nad laseksid mul lihtsalt tagasi minna, kogu zombinduse unustada ja homseks eksamiks valmistuda.
„Võta!“ karjus keegi ja viskas autovõtmed. „Autod on seal pool! Kurat, me ei pääse siit eluga. Mitte keegi meist, kui nii edasi läheb.“
Korjasin võtmed rohu seest üles, kuid küllap ma paistsin liiga aeglane.
„Mine, kurat võtaks! Nüüd!“
Ja ma jooksin. Lidusin kätte juhatatud suunas nii nagu jalad võtsid. Mul oli ainult üks siht - autodeni jõuda. Täna võiks ju muidugi juba mõelda, mis moodi see välja oleks näinud, kui ma autoni jõudnud oleksin. Juhilube mul ei ole, kuid ma olin autokooliga alustanud ning täpselt kaks korda ka sõidutunnis käinud. Oleks olnud ime, kui ma hiiglasliku veoautoga Tartusse oleksin jõudnud ning veelgi suurem ime oleks olnud, kui keegi poleks „arvatavale joobes juhile“ vahepeal politseid tee peale vastu kutsunud.


Aga ma ei tea, mis oleks võinud juhtuda. Selgus, et minu metsas orienteerumise võimel on piirid ning ühel hetkel kaldusin ma teelt vasakule või paremale. Verekaotusest väsinud keha loobus jooksmisest ning siis tuli nälg. Jalutasin edasi, nii palju ja kiiresti kui suutsin. Hambad ristis, autovõti tugevalt pihus komberdasin läbi metsa edasi.
Kidur rabamets asendus kõrgema ja tihedamaga ning üheks hetkeks jõudsin ma juba hõisata, et kohe tuleb tee, kuid kõrgete puude tagusel lagendikul polnud mitte tee, vaid maja. Selline kössis ja õnnetu majalokats, mis oleks pidanud järgmise värske värvikihi saama umbes viiskümmend aastat tagasi. Ma olin täiesti veendunud, et maja on maha jäetud, kuid sealt oli võimalik ehk mingi peidupaik leida. Kinnise ukse taha elutud ei kipu – liiga palju tööd ja vaeva, kui mujale loivates saab söögi palju kergemini kätte. Teadmisest innustatuna püüdsin sammu kiirendada, kuid kui ma aga hoovi servale jõudsin, avanes uks ja sealt astus keegi välja.
„Appi!” karjusin ma nii palju kui mul veel häält oli. „Aidake mind, palun!”
Mees oli mind nähes ehmatusest kange, kuid mõni hetk hiljem jooksis juba minu juurde.
„Kuidas sa siia said?” küsis ta, kui mind toa poole talutas. Minus polnud enam midagi järel. Vajusin raskelt mehe õla najale ja püüdsin sammhaaval edasi koperdada.
„Zombid,” pomisesin vastuseks. „Metsas on zombid.”
„Ptüi, et neid ka siia peab jaguma. Tule edasi, saad natuke puhata ja pisut süüa.”
„Mu kaaslased on surnud,” pomisesin edasi. „Arvatavasti on kõik surnud. Veri, soolikasd, surnukehad...” Võimalik, et ma laususin veel mõne märksõna, kuid selline rivi on mul eredalt meeles.
Ma istusin laua taha maha ja lihtsalt ootasin. Käsi valutas ropult, kuid selle tuikamisega olin ma mingil määral juba harjuda jõudnud ning sellega sai ka hiljem tegeleda, siis kui väsimus enam üle mõistuse ei käinud. Mees kohmitses külmiku ja pliidi juures. Ta oli keskealine või paar aastat vanem, selline õllekõhuga ülekaalus tüüp, kelle puhul pole päris täpselt aru saada, kas ta peaks töötama kuskil kontoris või jooma töötuna poe taga odavaimat õlut. Tema ei rääkinud midagi ja ega minagi tahtnud hommikusi sündmusi üle korrata.
„Nääh, ega mul suurt midagi ole hetkel, aga kausitäie suppi külmikust leidsin,” teatas mees ja lükkas mulle söögi lähemale. Supilõhn! Kui ma supiga lõpetanud olin, tuli nälg tagasi. Sel korral ei kulunud mul kolme sekunditki taipamaks, et kuskil maja lähedal oli elutuid. Valu ja nälg segunesid juba nii tuttavaks saanud hirmuga. Esialgu oli nälg, kuid kui ma end veidi rahulikumaks sundisin, tajusin ma elutuidki selgemalt. Läheduses luusidud surnute soovides polnud üksikult võttes midagi erilist, kuid kõikidest kumas läbi üks kahtlustäratav seik – nad kartsid maja. Peagi kartsin ka mina maja. Ei, see ei olnud lihtne elutute mõttemustri üle võtmine, vaid pigem teadmine, et selle majaga pidi midagi suuremat seotud olema. Elutud ei mõelnud naljalt ühtemoodi. Ainus viis neid ühte sammu käima panna oli minusuguste sekkumine.
Või siis manaja käsk.
Ma pidin kiiresti sealt minema saama, kuid ma ei omanud õrnemat aimu, kus ma olin või millises suunas asutatud punktid jäid. Pealegi oli keskpäev juba möödas ning pimeduses ei soovinud ma kindlasti elututega laugaste vahel kokku saada. Kuskil pidi olema parem lahendus.
Väsimusest hoolimata hoidsin silmi lahti. Mees küsis mu elu kohta ning mina rääkisin talle võimalikult tühiseid asju oma koolist ja igapäevaelust. Kui me nii tunnikese vestelnud olime, avanes uks ja keegi noormees sisenes sületäie halgudega.
„Pane need pliidi juurde korvi,” hõikas mees selja taha, kuid puid kandev poiss noogutas natuke liiga vara. Ma ei pidanud eriti pingutamagi, et tunda kuuletumist. Elutu! Elutud kartsid maja, kuid käisid siin ikka.
Poiss pani puud pliidiukse ette maha. Ukse ette, mitte korvi! Nüüd lõi välja mu natuke liiga kiiresti saadud treening ning faktide virr-varrist ronis mõtteisse pääsemisvõimalus, olgugi äärmiselt ebatõenäoline, kuid võimalus siiski. Kui puude tooja oli surres maksimaalselt kahekümneaastane, siis oli temas ka noore inimese soov ise otsustada, vastutada ja reeglitele jalaga anda. Elutu oli algul kaheksakümne protsendi ulatuses see, mis ta elu ajal oli. Kui poisis oli alles kogu see hulk iseseisvust ja vastuhakku, võis pääsemine isegi õnnestuda. Kolme või nelja elutuga suutsin ma tervena toime tulla. Minu ees oli üks, hoovil tuias veel viis tükki ringi ja ma ei teadnud endiselt, kuidas siit minema pääseb. Manaja, kes iganes ta ka täpsemalt oli, tuli vaigistada ning paremat relva ma selleks leida ei saakski.
Ründa manajat, mõtlesin ma intensiivselt elutu poole. Ründa seda, kes sunnib sind puid vedama! Ründa!
Poiss liigutas, kuid mes lõi rusikaga vastu lauda ning sellega oli mu rünnakuplaan läbi kukkunud.
„Lõpeta!” sisistas mees. „Ja sina käi välja!” karjus ta zombile, kes kuulekalt ukse taha kadus.
„Mida sa tead?” nõudis mees. Võimalik, et ma oleksin pidanud tema ettepoole nõjatuvat keha ja vihast välkuvaid silmi hirmutavaks pidanud, kuid ma olin selleks liiga väsinud, liiga löödud.
„Ma ei tea midagi.”
„Ära mängi lolli! Sina tead, mida sa teha üritasid ning mina tean samuti. Kui poiss poleks eile sündinud, oleks see sul ehk ka õnneks läinud, aga nüüd oskan ma juba oodata.”
„Sa oled manaja.”
„Olen.”
„Miks?”
„Tahad sa pikka või lühikest lugu?” ohkas mees ja vajus väsimusest väiksemaks.
„Ma arvan, et ma võtan esialgu lühema?” Ma oleksin võtnud selle, mis mind elusana Tartusse tagasi oleks toonud. Ma oleks võtnud selle, mis aitab leida nõrku kohti tema plaanis ning lühidalt ja kiirustades räägitav tundus suurema tõenäosusega aukudele viitavana.
„Väga lühidalt vajasin ma kedagi, kes viitsiks minu asemel Lätist odavama õlle ära tuua.”
Ma ei saanud enam millestki aru. Lätis odavama õlle järel käidi küll, aga see ei seletanud, mis kuradima moodi suutis ta zombid ellu äratada. „Tead, maga natuke!” rehmas mees käega. „Kui sa ise keskmisest elajast taas grammi targem oled, räägin pika loo. Siis vaatame edasi, mis sinust saada võiks.” Ta tõusis, võttis kapist käerauad ja tuli tagasi minu juurde. „Et sul vahepeal mingeid lolle mõtteid ei tekiks! Mine sinna diivaninurga juurde!” viipas ta lõuaga.
Diivanit polnud ma enne tähele pannud – ehe kaheksakümnendate diivan oma täie ebamugavusega. Ma olen vist üldse umbes kolm korda elus sellist puujalgadega kitse näinud ning iga kord tekkis tunne, et see asjandus on mõeldud millekski muuks kui mugavaks istumiseks.
„Ma kuulaksin kohe,” sisistasin ma vastu ega liikunud toolilt.
„Kuidas tahad! Minul on aega küll, aga sinul vist mitte. Kuidas su käsi end ka tunneb?”
Valutas. Ma ei vastanud, põrnitsesin niisama. Ta astus kaks sammu, haaras mu katkisest käest ja sikutas mu toolilt püsti. Kui sellele haavale ka oli mingi koorik peale tekkinud, siis nüüd kärises see lõhki ning valusööstu järgi võis arvata, et haav ise rebenes ka sügavamaks. Jalad vajusid alt, kuid tema sikutas mind edasi kuni ulatus kätt diivani käsitoe külge haakima.
„Nii! Nüüd ma võin rääkida, aga alles kahe tunni pärast. Ma pean enne paar asja korda ajama.”
Nende sõnadega pööras mees ümber ja läks majast välja. Ma olin üksi – mina ja mu valu. Upitasin end kiunatustejada saatel voodile, hoidsin terve käega tugevalt haava kinni ning püüdsin valust hoolimata mõistust selgena hoida.
Ma arvan, et ma võpatasin, kui Luige hääl peas ühte vana õppetundi käiama hakkas, kuid päris kindel ma ei ole. Valu, väsimus ja elutute nälg mängisid igal juhul mu mõistusega ning kohati oli mul tunne nagu istuksin ma meie vestluse kõrval ning kuulaksin kõike lihtsalt pealt.
„Eeldusel, et manajateoorial on mingitki pädevust, alluvad zombid esmajärjekorras manajale. Teooria väidab, et kui läheduses on keegi, kelle veenmisjõud on kordades suurem kui manajal, on neid võimalik eksitada.”
„Telepaat saab nad siis endale ümber allutada?” pärisin vastu. „Ma mõtlen, et nad enam manaja poole tagasi ei veere?”
„Manajale alluvad kõik zombid, kes tema poolt on tagasi toodud, kuid jõud, millega ta ühte või teist allutab, on sõltuvuses manatute arvuga. Pöördvõrdelises sõltuvuses. Sinu parim viis ellu jäämiseks on lootus, et lähikonnas pole kuigi palju elutuid ning need on mõne sellise manaja omad, kel on rohkem kui paarkümmend elutut aju küljes.”
„Millega ma end siis elus hoian? Veenmisjõuga?”
„Jah, sisemise veenmisjõuga. Põhimõtteliselt võid sa seda ka telepaatiaks nimetada, kui tahad.”
„Sa tahad siis öelda, et parimad zombi-rääkijad on poliitikud?”
„Võimalik, kuid neid on kahjuks mujale vaja.”
„Mujale? Kuhugi kabineti tagumisse nurka hirmunult ootama, et teised töö nende eest ära teeksid.”
„Kas sa kuulad või mängid lolli? Minu aeg on hinnaline ning me võime ka siin pooleli jätta. Kui sina tahad loll olla ja surma saada, mina ei kavatse sind selle eest ülemäära hoida,” porises Luik, kuid me mõlemad teadsime, et hoolimata minu tarkusest või rumalusest, hoiab ta meid mõlemaid võimalikult kaua elus. Ühest küljest oli see tema töö, kuid seal tagapool oli veel midagi, mida võib vist hoolimiseks nimetada.
„Ma kuulan.”
„Manajale alluvad zombid alati. Tema kutse on tugev, tugevam kui inimiha, millega meid rünnatakse. Probleem on siin selles, et kui manaja pole otsest käsku või kohustust andnud, ei kontrolli aktiivselt, siis sünnib see, mis siin juhtunud on. Kui tal on mitukümmend zombit...”
Kuskil une ja ärkveloleku piiril pööras mõistus vestlusele vindi peale. Kõik näis just nii nagu me nädal varem olime arutanud, kuid situatsioon, millele Luik viitas, oli ilmselgelt see, millega ma üksi olles tolles metsamajas vastamisi seisin. Mõistus analüüsis, tegi järeldusi ning võib vist öelda, et tänu neile järeldustele leidsin ma hiljem jõudu uueks vastuhakuks.
„Elutut!” nõudis vestluses osalev mina. Erimeelsused selle ühe nimetuse kasutamise osas, olid minu ja Luige suhtlemist algusest peale saatnud. „Olgu, kui tal on mitukümmend elutut kontrollida, siis aktiivselt kontrollib ta neist maksimaalselt kümmetkonda – nende kallal pole mõtet aega raisata. Ülejäänud on passiivse kontrolli all ning sealt on heal telepaadil võimalik neid välja tuua.”
„Mitut elutut üks telepaat korraga kontrollida suudab?”
„See kõik on alles teooria tasandil muidugi, kuid me eeldame, et kolme või nelja elutuga võiks kogenud telpaat toime tulla.”
Kuskil nende sõnade vahel ma uinusin. Valu oli liiga tugev ning selle mahakiikumine sundis mõistusegi viimaks uinuma.
Ma ärkasin valu peale. Haava ümbrus tulitas ning terve käsi tuikas hõõguvas valus. Iga millimeetrine liigutus tekitas tahtmise kiunuda ja teadmatuse rüppe tagasi vajuda, aga ma ei suutnud seda enam teha. Suurem väsimus oli läinud ning selle valuga polnud taasuinumine lihtsalt võimalik.
„Sa oled ärganud!” nentis mees laua äärest.
„On sul mingit valuvaigistit?” küsisin mina vastu.
„Milleks?” üllatus mees. „Sa ei arva ju, et ma pärast tänast sind minema lasen? Ma vajan su laipa lisamanaja jaoks ning mida taltsamaks ma su enne surma saan, seda lihtsam mulle.”
See oli lihtne tõdemus, milleks ma valmis ei olnud. Loogiliselt võttes oleks muidugi pidanud olema. Mina teadsin, milline manaja välja näeb, tema teadis minu telepaatilisi võimeid. Ainult sellest manajaks saamise asjast ma päris täpselt veel aru ei saanud.
„Sa lubasid mulle loo,” püüdsin ma aega võita. Iga sekund, mis ma kauem elus suutsin püsida kasvatas tõenäosust, et keegi leiab mu või mul õnnestub endal mingi põgenemistee ette võtta. Oleksin ma tol hetkel manaja eelmisi sõnu tõsisemalt analüüsinud, oleks ma pidanud aru saama, et temagi lootis mind mõnda aega veel elus hoida. Mida kauem ma valuga elu ja surma vahelisel piiril kõikusin, seda suurem oli tema lootus, et ma murdun ning kuuletuma hakkan. Sealt edasi poleks minu tapmine ja taasäratamine tema jaoks enam mingeid lisaprobleeme valmistanud.
„Lubasin,” noogutas ta vastuseks. „Loo sa ka saad.”
Ta tõi mulle kruusitäie piparmünditeed ning istus ise uuesti laua ääres olevale toolile.
„Neli aastat tagasi, kui mu vanaonu suri, elasin mina Tallinnas korteris ja töötasin suurfirmas raamatupidajana,” alustas ta oma jutustust. „Ausalt öeldes polnud ma oma vanaonu juba mitukümmend aastat näinud ning kui ma kuulsin, et ta oma maja mulle pärandas, tundus nii loogiline, et ma müün selle maha, kasutan raha isikliku korteri sissemaksuks ning elu muutub palju ilusamaks. Siis aga hakkasid asjad allamäge minema. Esiteks pole see maja mitte sittagi väärt – maja pole praktiliselt ollagi ning maa on pehmelt öeldes lootusetu koos asukohaga karuperses. Firmas, kus ma töötasin, tehti mõningased struktuurimuudatused ning pool aastat hiljem oli mul endisel mittemidagi väärt maja ning pankrott.
Kui ma piisava kiirusega tööd ei leidnud, võtsin paar ripakil olnud väikefirmat, mida sai üle interneti teha ning kolisin oma seitsme asjaga siia. Vedasin maja vanaonu sitast tühjaks, panin oma kella seinale ja olin... Olgu, ma ei olnud asjade korraldusega rahul, see oleks juba liialdamine.”
„Sellise diivaniga ei saa keegi rahul olla,” mühatasin vahele.
„Võimalik, et saab, kuid võib juhtuda, et ei saa,” ohkas mees, rehmas siis käega ja jätkas: „Mingi hetk jõudsin tühjendustöödega pööningule. Vana vokk, mingeid muid puidust tööriistu, üleeelmisest sajandist pärit aluspesuga täidetud kirst ja siis kõige selle taga veel üks kirst – lukus, lukk roostetanud. Lammutasin igavuse peletamiseks rahulikult kirstuluku kallal kuni ma selle lahti sain. Eks ma lootsin sealt ka mõne väärismetallist mündi või muud vähe väärtuslikumat leida.
Seal olid aga mingid retseptid – natuke raudrohu ja piparmündi leotist, kaks peotäit põdrasammalt, võõrapäraseid vürtse veidi lisaks. See oli absurdne nimekiri, sisaldades nii kohvi kui elavhõbedat. Ma olin neid juba enam-vähem lõkkesse vedamas, kui ma märkmeraamatust lugesin, et see miski, mis retseptide pealt peaks välja tulema, töötab paremini kui kratt, sest ei tule sinu vastu. Miski selles sõnastuses köitis mind ning ma uurisin kogu kirstu sisu detailsemalt üle. Seal see zombitegemise õpetus oligi.
Samal ajal sain ma aru, et siit Valka pole nii palju pikem maa kui Tartusse, aga Valkast sai paar kasti õlut märksa odavamalt kätte. Mis oleks mugavam kui istuda ise siin ja lasta kellelgi teisel see tiir ära teha!?”
Selle koha peal jätis ta jutu hetkeks pooleli, jalutas külmiku juurde ning haaras järgmise õlle.
„Eks ma siis katsetasin,” jätkas ta looga. „Ja see laip, raisk, tõusiski üles – ilus uus nahk seljas, aga loll nagu lauajalg. Andsin talle raha kaasa ja saatsin õlle järgi. Õlle tõi ära, aga kolm päeva hiljem haises kui pask. Raiusin elaja tükkideks, tema vingerdas edasi. Viimaks sidusin noti külge ja panin raisa põlema. Ilusa heleda leegiga põles, kuigi sisikond visises mädaniiskuses.
Ma olen sihikindel mees ning kaugeltki mitte kõige rumalam. Ma olen alati olnud oma tegemistes järjepidev ja kui mina tahtsin odavat õlut mõistliku hinnaga, siis seda ma ka saama pidin. Äratasin uue elaja ja kui aeg käes oli, tõi temagi õlle ära. Läks temagi lõkkeks.
Aga kui ma sügisel nägin, kuidas naabrid lambanahku parkima valmistusid, tulin ma geniaalsele mõttele. Väheke otsimist siit ja sealt internetinurgas ja hakkasin ka seda palsameerimise asja katsetama. Kuradi hästi töötab! Elutu peab nagu naksti mitu kuud vastu enne kui päris hapuks läheb. Ühesõnaga: elagu Läti õlletootjad!” Ta tõstis pudeli ja kõlgutas seda toosti lausudes.
„Mul on vaja vetsu minna,” sosistasin ettevaatlikult, kui ta vait jäi ja viimase lonksugi alla neelanud oli. Kogu jutt joogist ainult võimendas mu urineerimisvajadust.
„Hoia kinni!” mühatas mees.
„Ma ei saa. Kui ma uuesti magama jään, lasen diivani täis, kui ma ära käia ei saa.”
„Olgu siis,” ohkas mees, astus kaks sammu lähemale, kuid peatus. Ma tundsin, peaaegu kuulsin, kuidas ta üht elutut kutsus. „Ta on loll nagu lauajalg, aga piiritult truu,” irvitas mees. „Sul pole mõtet isegi üritada oma trikke.”
Noogutasin. Kui elutu tuppa tuli ja mees mind käerauast vabastas, sain ma aru, kui õigus tal oli. Me mõlemad püüdsime elutut mõjutada, kuid minu mõtted ei suutnud teda isegi silmi pööritama panna.
„Ja hoia oma suu kinni!” sisistas mees, kui elutu mind hoovile lohistas.
Elutu näitas mulle maja ees koha. Ta eeldas, et ma lasen seal samas püksid alla ja teen oma häda?
„Pööra vähemalt selg!” nõudsin ma elutult, aga tema võttis seda kui oma isandale vastu hakkamist, astus mu selja taha ja hoidis käega mu suud kinni. Ma pidin ju vait olema, nii kõlas talle antud käsklus.
Nüüd tegin ma oma elu kõige halvema otsuse. Tõsiselt, selle koha peale võib mu elujoonel lipukese panna koos sildiga: „Ära nii tee!” Vihast, trotsist ja pissihädast lähtudes lõin ma hambad kätte. Inimese puhul oleks see töötanud. Inimene oleks valust võpatanud, ma oleksin end vabaks suutnud rabeleda ning õhtuhämaruses ehk minemagi saanud. Elutu puhul tähendas see aga seda, et kui nahk praksatas, voolas mu suu mõrkjat paksu mäda täis. Ma öökisin, kägisesin, lõunane supp tuli üles, kuid elutud ei tunne valu ja käsi ei liikunud eest. Tema sõrmede vahelt nirises osa sellest mäda ja okse segust mu riiete peale, kuid osa jäi vankumatult mu suhu.
Ma tegin end täis. Jah, nii palju siis mõistlikumalt enese tühjendamisest.
Hetk hiljem lasi elutu mu suu vabaks ja hakkas mind maja poole tagasi sikutama. Ma püüdsin käigu pealt nii palju sellest jamast välja sülitada kui vähegi suutsin, kuid maitse jäi, kutsudes üha uusi kõõksatusi esile.
„Ja sa ei suutnud end kaheks sekundiks korralikult käituma sundida,” vangutas mees pead. „Manaja materjal oled sa küll, aga enne tuleb meil veel palju tööd ära teha. Istu laua äärde, ma lasen vett tuua.”
„Mis kasu on surnud manajast?” uurisin ma vaikselt, kuid siis koitis mulle endalegi õige vastus. Manajal on alati võim oma elutute üle. Manaja on alati tugevam kui telepaat, kuid telepaadist manaja võis olla midagi enamat, eriti kui ta eelnevalt mõnele teisele manajale allutada. Surnud ja elutuks äratatud!
„Mul oli siin paar kratti, mulle meeldib neid nii kutsuda, keda ma toas abiks kasutasin. Üks neist oli manaja, sai hakkama teiste äratamisega. Muide, ma olen aru saanud, et päris igaüks ei saa ka retseptide abil elajaid äratada, aga see pole hetkel tähtis. Ühel päeval tuli keegi sinusugune, kes elajaga rääkis ja viis mu krattidest endaga kaasa sikutas. Manajast toakratt nende hulgas. See, kuramus teadis ju kõiki retsepte, kõiki protseduure, aga nüüd on ta minu jaoks kadunud. Persse, see õlu on mulle juba päris palju maksma läinud!”
„Teistele veelgi enam,” sosistasin ma vaikselt. Mu silme ees jooksid pildid tollest poisist, kes Puhjas ära söödi, tüdrukust, kes leiti tee äärest, sõduritest, kes päeval hukkusid ja veel paljudest teistestki ohvritest.
„See on, jah, üks sitt kõrvalmõju, et nad natuke näljased kipuvad olema, aga seda hinda olen ma nõus maksma.”
Poiss, kes enne puid tõi, tuli uuesti majja. Sel korral manaja isegi ei üritanud sõnu kasutada, Nüüd polnud ju vaja enam maske ülal hoida, me mõlemad teadsime teineteise oskustest. Poiss asus pliidi juures tuld sättima.
„Aita mind!” sosistasin ma paaniliselt. Mulle tundus, et elutu noogutas, kuid jätkas siis halgudega tegelemist. Elutuliku aeglusega lisas ta halgudele kuivatatud tohtu, süütas tule ja ajas end seejärel aeglaselt püsti.
Siin tema aeglus ka lõppes. Kahe kiire hüppega oli ta minu juures, haaras mu sülle ja tormas minema. Kui ma poleks olnud valust ja kasvavast palavikust jõuetu, oleksin ma ehk mõistnud ohte, mis sellega kaasnesid. Tegelikult ei teadnud ma ju ka seda, millises suunas ta mind veab. Minu segane mõistus oli aga siiralt tänulik, et ta mind majast välja tõi ning romantiseeris olukorda. Ühest ilusast kahekümne aastasest noormehest saab ilusa elutu, vähemalt mõneks esimeseks päevaks. Hele nahk, hallid silmad, loojuv päike. Ma hoidsin terve käega ümber ta kaela, pea ta lõua alla toetumas, kuid ma ei tundnudki haisu.


Ta aina jooksis. Mu haav valutas põrgulikult, kuid me läksime manajast kaugemale, zombipesast eemale, selles olin ma kindel. Ühel hetkel aeglustas ta sammu, vaatas mulle üsna terasel pilgul silma ja nõjatas pea lähemale. Ma juba jõudsin vanduda klišeelikkuse pihta, kuid ta huuled läksid mu näo lähedalt mööda ja hambad vajusid õlga, tõmmates sealt tüki liha välja.
Kui ta aru sai, millega hakkama oli saanud, viskas ta mind maha ja jooksis ulgudes eemale.
Päike oli vajunud madalale, linnud, peale ööbiku, vaikisid õhtutundi, lastes tollel ainsana narritavalt laulma jääda. Sääski veel ei olnud, puud sahisesid tuules ning kuskilt kaugemalt kostis mööduva auto mootorihääl.
Ajasin oma pea maast veidi kõrgemale ja nägin kiiret valgusvihku puude vahelt läbi lipsamas. Rabelesin tükk aega enne, kui end püsti suutsin ajada. Mu paremas käes oli hiiglaslikust noast sügav haav, milles juba oli põletik pead tõstma hakanud, mu vasak õlg oli... ütleme, et see oli auklik. Ma olin end täis teinud, okse ja mädaga kaetud ja õues läks iga minutiga aina külmemaks. See kuradi tee ei tulnud üldse piisavalt kiiresti lähemale.
Õudusega mõistsin, et sel kellaajal ei sõitnud tollel teel just kuigi palju autosid. Mul ei olnudki vaja paljusid. Mul oli vaja ühte. Ma vajasin ühte autot, mis peatuks enne, kui mõni järgmine elutu mind hiliseks õhtusöögiks hammustab. Ma vajasin seda enne, kui mu keha lõplikult üle ütles. Paar meetrit enne teed kaotasid mu jalad kandevõime ning enne kui keegi mind märgata jõudis, saabus pimedus.


Kui ma silmad avasin, olin haiglas koos oma mädaneva käe, lapitud õla ja kopsupõletikuga. Ma ei taha neil järgnevatel nädalatel peatuda. Nüüd, kus me teadsime, mida otsida, leiti maja kiirelt üles. Manaja hukkus rünnakus, mille politsei majale korraldas. Suur osa elutuidki saadi kätte, kuid ilmselgelt oli manaja jutt vale ühes aspektis – tal oli neid manamisvõimelisi elutuid rohkem või oli too üks iseäranis taibukas ning jagas manaja teadmisi laiemale publikule. Keegi ei tea täpselt, kes elutuid ära meelitamas käis või mis tagamõtted selle aktsiooni juures olid, kuid tänaseks on zombipesakondade teke ja tapmine ülemaailmselt politsei peamiseks tööks.
Pärast põhjalikke analüüse ja arutlusi võeti mind politseis palga peale. Tõsi, oma haridustaseme tõttu teenin ma umbes sama palju kui teenistuskoerad ehk toidu ning magamismati kellegi teise esikus. Rohkemaks sellest ei jagu, kuid põhimõtteliselt selleks nad mind ju kasutavadki – nuuskimiseks, mida tehnikaga teha ei osata ning veenmiseks, millega normaalsed inimesed toime ei tule.
Nendest, kes minuga Keeri soos olid, tuli eluga välja kuus meest ning konstaabel Luik. Ma sain hiljem teada, et mõni minut pärast minu lahkumist, kaotasid elutud osa oma huvist. Võimalik, et manaja kutsus neid tagasi, kui ma üsna sirgjooneliselt tema maja poole jooksin, kuid neid võimalikke variante on veel piisavalt palju, et ma ei taha nende peal isegi mitte peatuda. Kui ma paranesin, nõudis Luik esmalt oma ametist vabastamist. Ma ei saanud sellest üldse aru. Põhimõtteliselt raiusin ma ju ise oma käe tükkideks ning mina olin see, kes vales suunas jooksis, mitte tema. Pealegi oleks nii pagana keeruline leida uut, kes teaks sama palju või rohkemgi veel nii minust kui elututest ning kõigest sellest, mis meid seob.
Mulle on lubatud, et ma võin järgmisel kevadel riigieksameid uuesti teha ning mu vana kool on lubanud mind õppimistes igati toetada, kuid viimaste uudiste valguses kõlab see kõik nii pagana kahtlaselt.
Zombid ei tekita hammastega teisi zombisid, vaid laipu – vähemalt selles osas on elu parem kui suvalises õudusfilmis. Ometi on see kõik hoopis õudsema plaani juurde saanud, sest maailmas on nüüd uus massihävitusrelv. Kurat võtaks, keegi on, kas tahtmatult või teadlikult, lasknud käiku uue biorelva, mille aktiveerimine toimub katkusurnuaedades.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0598)