jyrkaMõnikord ma mõtlen... ei, mõtlen ma sageli, aga mõnikord ma mõtlen erinevuste ja seaduspärade asjus. Noh, et mis on omane ulmele kõikides riikides ja keeltes ning mis on erinev. Kui arvestada üleilmset kutuuriimperealismi, piirideta internetti ja üleüldist amerikaniseerumist, siis sageli on need mõtted seotud mineviku ja ulmeajalooga.

Tänapäeval erisused pigem kaovad – piisab, kui vaadata ulmeraamatute kaasi, et sageli ilmuvad tõlkeromaanid üle maailma samasuguse kaanepildiga... n-ö täiuslik burksimaailm, kus hamburger igas maailma otsas tähendab ühe ja konkreetse firma hamburgerit. Jah, eks kodukootus ole halb ja profitase on profitase, aga mõneti see standardiseerimine vaesustab.

Kuid kui rääkida erisustest, siis mingil hetkel jäin ma mõtlema väljaspool ulmeajakirju ilmuvale ulmele ja järsku mul plahvatas, et üks kardinaalne erinevus on nn endise sotsleeri ja kapitalistlike riikide ulmes küll. Populaarteaduslikud ehk siis aimeajakirjad. Sotsleeris oli üsna tavaline, et aimeajakirjad avaldasid enam-vähem igas numbris ka ulmejutu, kapitalistlikes riikides sellist traditsiooni pole. Olgu ma üldistan, aga laias laastus see nii oli ja mõneti ka veel on.

Peamine põhjus oli vast traditsioonides ja tavaliste ulmeajakirjade puudumises sotsmaades. Kogu sotsleeri peale oli ju kaks ehtsat ulmeajakirja: jugoslaavlaste "Sirius" (1976–89) ja poolakate "Fantastyka" (1982–). Ja siis oli kolm sariväljaannet, mida vahelduva eduga ka ajakirjadeks nimetati: rumeenlaste "Colecția "Povestiri științifico-fantastice"" (1955–74), venelaste "NF" (1964–92) ja ungarlaste "Galaktika" (1972–85). Rumeenlaste kaks korda kuus ilmunud väljaanne oli pigem vihikute sari. Venelaste sariantoloogia polnud kindlasti ajakiri, aga ise nad seda teinekord selliseks tahtsid pidada ning hiljem kandsid need köited ka perioodikat markeerivat ISSN numbrit. Ungarlaste väljaanne oli samuti antoloogiate sari, mis küll 1985. aastal moondus ehtsaks ja tänaseni ilmuvaks ulmeajakirjaks.

Kuna ehtsaid ulmeajakirju polnud, aga ulme pidi ju kusagil ilmuma, siis ilmus see igal pool mujal: laste-, noorte-, meelelahutus-, huumori- ja isegi kirjandusajakirjades. Kõige rohkem siiski populaarteaduslikes ajakirjades. Osaliselt andis põhjust selleks venekeelne termin "научная фантастика", mis tõlgetena levis kõigis sotsmaades ja nende keeltes. Oli ka ju nõukogude Eestis levinud see "teaduslik fantastika", mille asemele tuli hiljem ulme...

ajakirjad1


Kui teaduse populariseerija Jakov Perelman termini "teaduslik fantastika" 1914. aastal käibele tõi, siis rõhutas ta iseäranis seda teduse populariseerimise suunda ning taolise kirjasõna erilisust ülejäänud ilukirjanduse suhtes. Seega oli üsna loomulik ka taoliste juttude avaldamine populaarteaduslikes ajakirjades. Ja kuna ulmekirjandus taandati suuresti teaduse populariseerimise abivahendiks, siis polnud taolises ulmes ka kohta sotsiaalsetele probleemidele ning ühiskonna ja ümbritseva maailma mõtestamisele. Kuna kogu sotsleer järgis Nõukogude Liidus toimuvat, siis levis taoline arusaam ulmest ka laiemalt.

Vennad Strugatskid ja mitmed teised 1960ndate alguses ulmesse tulnud autorid olid ulmekirjanduse taolisele lihtsustamisele muidugi vastu. Samas, kõik sõltub siiski autorist ja tema oskustest – näiteks Dmitri Bilenkin, mees kes kirjutas vaid n-ö teaduslikku fantastikat, kirjutas enamjaolt just teaduslikest probleemidest ning kuidagi ei saa väita, et tema ulmejutud oleks kuidagi piiratud või primitiivsed. Ja taolisi autoreid oli veel ja veel. Samas andis see teaduse populariseerimise kilbile tõstmine paljudele autoritele otsekui vabanduse, et kirjandusliku poolega ei peagi eriti vaeva nägema, tekkis isegi nn ulmelise olukirjelduse alamžanr, mis ühendas endas ajaleheartikli ja ulmejutu. Kõikse nukram, et ega enamus sellest kehvasti kirjapandud populariseerivast ulmest ei olnud ka eriti teaduslik. Ikka ja jälle tuleb öelda, et anne ja oskused määravad palju, kui mitte kõik.

Vennad Strugatskid ja nende nn koolkond oli teadusliku fantastika asjus enam kui leppimatud ning nad rääkisid kogu aeg, et ulme ja muu ilukirjanduse peaks lähenema ja sulanduma. Ideena ilus, aga praktikas kole! Mitte, et ei võiks. Kõike võib, aga kui üks suundumus liialt laiutama hakkab, siis tulevad need, kellel puudub sisemine sund ja kes teevad vaid seetõttu, et on popp või saab raha. Ei ole hea teaduslik fantastika milleski halvem, kui hea sotsiaalne ulme, või seiklusulme. Nagu paljud kirjanikud, nii ka vennad Strugatskid olid kirjanikena paremad, kui teoreetikutena.

Lääneriikides taolist popularisaatorliku ulme võimutsemist aga polnud. Jah, oli ja on nn hard SF, aga hoolimata teaduslikust pädevusest, on nende juttude-romaanide skeem reeglina niisama pulp, kui vähemteaduslikul ulmel sealmail.

ajakirjad2


Ajaloolise tõe huvides tuleks rääkida ka ameeriklaste ajakirjast "Omni" (1978–95), mis oli teadust populariseeriv klantsajakiri, kus igas numbris ilmus ka mitu ulmelugu. Kuigi seal ilmus korralikku teaduslikku fantastikat ja suuresti just sellest ajakirjast sai küberpunk tuule tiibadesse, ei olnud seal ilmuv ulme sugugi popularisaatorlik. Kuna ajakiri maksis ülihead honorari, siis tung oli suur ning lisaks nooremate autorite rajule teaduslikule fantastikale ilmus seal ka väga palju ulmekirjanduse servalalade ülinimekate autorite hämaraid tekste.

Kui otsida lääneriikide aimeajakirjadest sotsleeri laadi populariseerivat ulmet, siis kõige kindlam oleks vaadata ingliskeelset ajakirja "Nature" või saksakeelset "c't – Magazin für Computertechnik". Esimene neist avaldab regulaarselt ulmelaaste, kus rõhk pigem ideel kui kirjandusel ning teine avaldab ulmejutte, kus sageli teaduslik idee tõrjub sotsiaalseid kirjeldusi.

Kuid nii nagu hääbuvad ulmeajakirjad, nii on hääbumas ka popularisaatorlik alge ulmes. Enamikes endistes sotsmaades on omaaegsed populaarteaduslikud ajakirjad asendunud suurte kontsernide tõlkeväljaannetega, kus ilukirjandusele kohta pole. Traditsioonidega ajakirjad on konkurentsi tingimustes pidanud sellesama mudeli omaks võtma. Vaid Venemaal on paar-kolm aimeajakirja, mis regulaarselt ulmelugusid avaldavad. Tõsi, enamus sealilmuvast ei kvalifitseeru heaks ulmeks, suurepäraseks kirjanduseks ning ka värsketest ideedest pole põhjust rääkida. Millest iseenesest on ju kahju!
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0556)