„Tearlingi kuninganna“ on esimene osa Tearlingi triloogiast. Lühidalt võiks sarja esimese osa kohta öelda, et tegemist oli hoogsa ja muhedalt loetava noortele suunatud klassikalise fantaasialooga. Oli mõõgavõitlust ja ratsutamist, valitsusintriige ning kasvamise valu – kõike parajas koguses ning tasakaalustatult jaotatuna, et ühele teismelise lugeja nõudlikule maitsele sobida.

Esimese hooga antakse lugejale klassikalise fantaasialoo hõnguline maastik. Kelsea Glynn on kogu oma elu elanud inimestest eemal, väikeses metsamajas, kuid teadmises, et temast saab Tearlingi järgmine valitsejanna. Noore kroonprintsessi kasvatajateks on erru läinud relvameister, kes kannab hoolt ka tulevase valitseja füüsilise treeningu eest, ning ajaloolane, kelle ülesandeks on õpetada raamatutarkust (peamiselt keeli ja ajalugu, kuid sekka ka palju muud).

Raamat algab hetkest, mil printsess on piisavalt suur (17-aastane) ning kuninganna ihukaitseväelased tulevad teda pealinna viima, et Kelsea riigi kuningannaks troonida. Loomulikult ei lähe kõik valutult ning oma pikal metsateekonnal kohtuvad nad nii elitaarse vargakamba kui ka koolitatud luurelindudega. Peagi saab lugeja aimu ka keerukamast maagiast, mille abil ilma muuta, ennast kaitsta või muudki imetabast teha. Pealinna saabudes ootavad printsessi ees aga hoopis uued ohud, mis ei lase ei tema ega ta ihukaitsjate valvsusel liiga kauaks puhkama jääda. Raudne turvis on igati omal kohal ning ega mõõgaõpetuski noorel kuningannal mööda külgi maha jookse.

Ma julgen väita, et kui käesolev raamat oleks olnud kirjutatud ja tõlgitud ajal, mil mina olin 12-aastane tüdruk, oleks sellest raamatust võinud väga kergesti kujuneda raamat, mida loetakse uuesti ja uuesti kuni kapsastumiseni ning pähe kulumiseni. Sama edukalt võiks raamatust kujuneda tänaste teismeliste lemmikraamat. Peategelane oli küll tüdruk, kuid, ei, siin ei olnud poolt grammigi armastusest! No hea küll, pool grammi ehk oli, kuid loo keskne seiklus baseerus ikkagi sõprustel, enese kehtestamisel ning kuningriigi selle eelmise valitseja (Kelsea ema) tekitatud kaosest välja toomisel.

Täiskasvanud minu jaoks sisaldas lugu aga peotäit ohumärke ning need märgid olid sedavõrd võimsad, et enne arvustuse kirjutamist käisin goodreadsis sarja edasist kulgu üle piilumas. Nimelt antakse lugejale vaikselt ja aegamisi teada, et tegemist on hoopiski postapokalüptilise maailmaga. Vana maailm on hukkunud ning raamatus eksisteerinud ühiskond on loodud nende poolt, kes meie tänasest ühiskonnast põgeneda suutsid ning uuele merest kerkinud maale elama läksid. Raamatuid on, kuid mitte palju. William Teari utoopiasse põgenejatel oli lubatud kaasa võtta kümme raamatut inimese kohta. Aga maa, millele Tear oma kuningriigi lõi, oli viletsate killast ning enne kui teiste uusriikidega kaubandussuhted paika said, oli kadunud trükipressi ehitamise põhimõtted. Seda tehnoloogia ja teadmiste ootamatult täiuslikku kadumist oli teisteski valdkondades ning kahjuks kulmu kergitama ajavalt palju.

Olgugi, et kulmukergituse kohti oli mitmeid, on tegemist kindlasti väga meeldiva seikluslooga, millest nii mõnigi teismeline tütarlaps hakkab peagi ka Eestis vaimustunult rääkima. Jääb vaid üle oodata loo järgmise osa tõlkimist ning loota, et ehk oli osa raamatus leiduvatest ohumärkidest vaid märgid, millele katastroofi ei järgne.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1077)