Herschell Gordon Lewis sündis 15. juunil 1926. aastal ja elas vägagi austusväärse 90 aasta vanuseni. Magistrikraad ajakirjanduses, lühike karjäär õppejõuna, reklaamifirma osanik. Lavastaja, stsenarist ja produtsent. Tuntud ka kui „Godfather of Gore“.
Herschell alustas kuuekümnendatel tänapäeval kergelt erootilise maiguga filmidega ja liikus sealt edasi splätterite juurde. Tema 1963. aasta Blood Feasti peetakse üldise konsensuse alusel esimeseks gore-filmiks (iseenda huvi rahuldamiseks vaatasin järgi, 1963 on ka Mario Bava esimese giallo linastumisaasta, aga giallo ja splätteri rõhuasetused on siiski veidi erinevad). Kuna kulu oli väike, aga tulu märkimisväärne, siis Herschell jätkas. Oli nii huumoriga pooleks katsetusi, oli ka puhtalt gore’i peale rõhuvaid filme, 1972. aastaks oli juba kõike proovitud ja Herschell läks filmimaailmast puhkusele. Nii umbes kolmekümneks aastaks ja väntas siis kaks filmi veel.
2016. aastal lasi väga head filmimaitset esindav Arrow Video välja karbi, milles (nende hinnangul) neliteist olulisimat Herschelli filmi. Ma eraldi selle ülevaate tarbeks seda karpi endale tellima ei hakanud ja piirdusin mehe filmograafiast seitsme teosega.



Gore’i kõrval üks läbiv element neis on kindlasti kokkuhoidlikus. Näitlejad on küll väga hingestatud, aga Maryl Streep ei ole neist keegi. Võttepaigad on kas siseruumides, mis võivad vabalt olla näitlejate endi kodud, või rannas või kuskil tagahoovis. Liikuva/jälgiva kaameraga pilti praktiliselt ei olegi. Mille pealt ei koonerdata, on aga soolikad ja siseelundid. Lammas olevat vist üks mehe lemmikuid doonoreid olnud. Olgu sellega kuidas on, verivorsti materjali lastakse raisku mõnuga. Kui esimestes filmides „Blood Feast“ (1963), „Two Thousand Maniacs!“ (1964) ja „Color Me Blood Red“ (1965) pööratakse veel veidi tähelepanu ka loole endale, mida vürtsitatakse splätteri elementidega, siis „Wizard of Gore“ (1970) on juba puhas verepulm (tutvustuse põhjal on tegelikult juba „Gruesome Twosome“ (1967) nõrganärvilistele mittesoovitav), aga neist minu vaadatutest oli WoG kõige jälgim.
Kaks aastat hiljem järgnes õrnalt giallolik „Gore Gore Girls“ (1972), mis osalt mõjus küll taotlusliku paroodiana, aga nagu nimigi viitab, ei sobi koguperemeelelahutuseks. 2002. aasta „Blood Feast 2: All U Can Eat“ erines oma eelkäijast põhiliselt selle osas, et tisse näidati rohkem ja Ramsese pojapoeg ei olnud pooltki nii karismaatiline. Ning viimaseks jäänud „The Uh-Oh! Show“ (2009) „üllatab“ digiverega ja teeb muuhulgas kummarduse oma eelkäijatele „Blood Feast“ ja „Gore Gore Girls“.
Lihtsasti märgatav oli ka Herchelli kiindumus naisekeha ilusse, mitte päris Russ Meyeri külluslikul tasemel, aga alguses napilt riietatud ja uuel aastatuhandel riietamata neiusid jagus küll ja veel (Herchell on muuseas lavastanud ka mõned päris täiskasvanute filmid, st. muudel põhjustel täiskasvanute filmid kui räige gore).



Žanriga tuttaval inimesel on neid filme veel kindlasti huvitav vaadata selle nurga alt, mida järeltulijad on Herschellilt üle võtnud. Näiteks „Blood Feasti“ vannistseen lõi minul seose „Profondo Rossoga“ (1975), „Color Me Blood Red“ paadimootor aga „I Spit on Your Grave'ga“ (1978), „Wizard of Gore“ mootorsaag inspireeris ehk osalt Tobe Hooperit?
Splätter on iseenesest on muidugi žanr, mis reeglina elitaarsemat maitset teeskleva filmisõbra käest nuuti saab. Ei ole seal oluline näitlejameisterlikus ega peened süžeepöörded, oluline on oskus kopsutükid välja karjuda ja mõne terava esemega võimalikult võikalt inimkeha moonutamist imiteerida. Ma nüüd võtan aga julguse väita, et tänu hea vaistuga ärimehele Herschellile on meil täna näiteks „Game of Thrones“ ja „Walking Dead“. Kõiki neid vahepealseid filme ja seriaale mainimata, mis muude tegevuste hulgas samuti veidi vere ja soolikatega sahmerdavad („The Thing“ – elustamisstseen, „There Will Be Blood“ – keeglisaali stseen, „Inglourious Basterds“ – Hitleri surm, kui nimetada esimesi mis pähe tulevad).
Nii et kes julgeb see vaatab. Ärge ainult end filmide linastumisaastatest eksitada lasta. See splätterile omane hoolimatus inimkeha suhtes on neis kohe olemas ja isegi kui Sae filmid on nähtud, siis reaktsiooni kutsuvad ka need vanakesed vaatajas esile. „Two Thousand Maniacs!“ on sellest valikust minu isiklik lemmik, kus näidatakse muuhulgas üle keskmise loomingulisust üles.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0983)