Limu kõhutas okstest punutud pesas ja nautis südaöise soo ilu. Päikese, Me Yu liikumise järgi oli küll südaöö ja laulsid vaid üksikud öölinnud, aga hetkel kestis suveharjapäev, mil Me Yu ei loojunudki, vaid laskus mõneks tunniks lõunapoolsete küngaste taha.
Rahu oli taastunud, sest hiidkärbid olid Pluutolt tagasi tulnud, Põhjariigis võimu võtnud ja korra maksma pannud. Juba mitu aastat olid piirid kinni olnud ja lõunas laiutavast Ekvaatoriföderatsioonist, mida Ge inimesed ka peenutsevalt Tsivilisatsiooniks nimetasid, ei pääsenud ükski inimene katte jahtima. Jälle võis ehitada pesa kõrgele puu otsa, kartmata katinaha peale hullude tsivilisatsiooniinimeste soojusradareid, jälle võis katt luusida muretult mööda laasi, jälle polnud tal kedagi karta.
Nii mõnigi kord olid kohalikud inimesed ja hiidkärbid teda kadestanud, et mis sinul viga, valitsed laant, ükski teine loom sind ei ohusta, midagi karta ei ole vaja. Saamata aru, et ka laanevalitsejail võib muresid olla.
Esiteks see soo. Limu eelistanuks küll kõrget ja kuiva laant, kus ta esivanemad aegade algusest elanud olid ja mis temasugusele suurkiskjale paremini sobinuks, ent lähikonna laaned olid vanemate ja tugevamate kattide poolt ära jagatud ja Limu pidi leppima sooga.
Ja see kevadine ahastus, kui Limu talveunest ärkas ning avastas, et Sirj, tema Sirj oli ta kaisust kadunud. Limu oli mõned päevad lootnud ja oodanud, püüdnud ojast kala ja jätnud magusamad marjad okstele, oodanud kallimat lõunale. Aga ta ei tulnud tagasi, Limu ei näinud enam ta nägusat kollast seljavööti ja kohevat saba, enam ei ärganud ta kallima juuste kõditusest sõõrmetes. Kuldsed silmad pilkusid ja paar pisarat imbusid suurkiskja koonukarvadesse.
Limu raputas pead, urahtas ja heitis pilgu laugaste poole, viirastuslikesse udulaamadesse. Tegelikult oli soo ilus. Iga päev oli isemoodi, igal hommikul nautis Limu Me Yu tõusu ja varjudemänge laugaste kohal udus, nautis soolindude tervitushüüdeid Me Yule. Ojas leidus kalu, keda Limu kattidest ainsana püüda oskas, põõsad ja võsa oli täis mitut liiki magusaid marju. Siin võis elada küll.
Aga selle soo kõige ilusam ja hinnalisem osa asus otse allpool Limu pesa, mida ta nimetas Kohaks. Seal läikis vesi, siin olid siniallikad, Voki oja läte. Limu küünitas üle pesaääre ja vaatas veepeegeldust.
Kohta kandva jämeda oksa ja Koha enese vari. Ka Limu enese kikk-kõrvad. Ja tumesinine taevas ja taevatähed. Nagu värav kuhugi ära, sinnapoole. Väravat ääristasid Limu soo tegelikud uhkused – pervelilled. Need olid üliharuldased, põhjala, võib-olla ka kogu Ge kauneimad lilled. Nad helendasid öös, heledamalt kui tähed veepeeglis.
Vetevalitseja Su Li pisarad kasvasid ainult seal, kus sündis vesi, üks kolmest elemendist, mis moodustasid maailma. Kasvasid vaid kõige puhtamate siniallikate pervedel. Põhjalas teati vaid kaht kohta, kus need kasvasid. Limu teadis kolmandat. See oli tema saladus.

***

Üks siniselt veiklev täht pidi üürikeseks lõunapoolsete mägede vahelt end südaööl näitama. See võis vabalt olla Su Li enese kaunis silm, see täht oli just sama ilus kui pervelill siniallika kaldal. Kus ta on? Miks ta ennast ei näita? Limu õõtsutas Kohta, lootes niimoodi üle mäetippude vaadata. Korra aimus sinakat helendust. Limu õõtsutas veel hoogsamalt, ent siis kadus pind käppade alt ja soo ääres kajas vali plartsatus, kui oks koos Koha ja selle veerandtonnise omanikuga siniallikasse sadas.
Limu tundis kohutavat külma, kõrvus kumises umbne mulin ja ta rabeles heledama poole. Viimaks sai ta pea veepinnale, puristas ja raputas lakka ja vaatas ringi. Pervelilled vaatasid vastu ja justkui naersid Limu üle. Su Li naeris Limu üle. Limu kahlas vastikust tundes kaldale, raputas kasuka nii kuivaks, kui sai, ja istus samblale.

“Ma teile näitan!” urahtas katt jõuetus vihas. Keegi ei kuulanud teda. Pervelilled vaatasid justkui solvunult igaüks ise suunas. Kogu soo tundus nüüd ühtäkki võõras ja elas oma elu ega tahtnud allikakaldal kössitavast katist midagi teada. Suure puu tüvel valendas värske murd, veepeeglis triivisid oja poole üksikud samblatordid ja oksariismed. Ka Kohta ei olnud enam! Tundus, nagu oleks Tema, kelle süles Limu kogu oma elu veetnud oli ja kelle süles kogu ümbrus edasi elas, kurvastanud ja solvunud Limu peale. Seletamatu õõv ja üksindustunne tõusis Limu meeltesse, ta ei osanud teha muud, kui põgeneda. Astuda väärikalt ja rahulikult mööda ojakallast minema. Kuhu on tal põgeneda? Põgenegu ta kui kiiresti tahes, Su Li, tolle õdede ja Ge-ema jaoks on ta ikka paigal. Limu vaatas veel üle õla, nägi viimast pervelille, mis varem oli talle märku andnud Koha lähedusest, kui ta rännakuilt naases ja keeras pilgu ära. Ma veel näitan teile! Mida on mul teile näidata?

Ängi leevendas nüüd liikumine, Limu tundis, et ta liigub, väärikalt ja vääramatult, nagu katile kohane. Nagu taevatähed mägede kohal, nagu veevool ojas. Kuhu ta läheb? Kuhu on tal minna? Kuskil kaugemal allavoolu lõppeb laas ja algavad rohtlad ja niidud, kuskil seal on Gadila küla ja raudtee. Raudtee viib veel kaugemale, Gadila kosmodroomile, kus toimetavad hiidkärbid. Kärbid on küll rõõmsad ja toredad, ent kuidagi lihtsameelsed. Pealegi ei huvita neid ei laas ega Me Yu tütred, nad tegelevad vaid oma reaktorite ja kosmoselaevadega. Paljad soovitused “ära muretse” või “ära kurvasta” poleks Limut aidanud.
Läheks inimeste juurde? Nad nimetavad ennast põhjainimesteks, ehkki on samast rassist, mis tsivilisatsiooniinimesed. Aga nad ei ela ainult asjade omamise nimel, nagu tsivilisatsioonlased, nad austavad Me Yud ja tema kolme tütart ja Soojust, austavad katte kui laanevalitsejaid ja majesid kui rohtlahaldjaid... Vot mõnda majet tahtis Limu näha, kasvõi kaugelt jooksu pealt, lakk ja saba hõljumas. Nad on ju põhjala kauneimad olendid... Käes on Suvehari. Siis põlevad lõkked, mürisevad trummid ja šamaan paneb majesid paari. Majed abielluvad vaid Suveharjal. Limule meenus jälle Sirj ja ta samm muutus töntsiks. Sirjt ei ole enam! Ja ka Kohta ei ole enam!
Jalad muutusid nõrgaks, Limu tahtis ojakaldale maha istuda ja lasta kõigel minna. Ent ta tundis, et peatumine oleks justkui tagasiminek, kukkumine selg ees kuhugi tühjusse, kus kõik, mis veel alles on, kaob päästmatult käpaulatusest. Justkui keeraks Ge-ema talle selja. Ta ei saanud peatuda. Ma veel näitan teile. Mida on tal siis Su Lile näidata?

Limu oli enesele märkamatult ületanud mitmeid väikseid ojakesi, Voki oja oli juba kaunis laiaks ja veerikkaks kosunud. Eespool paistis valgust – seal oli väike lagendik lõuna pool oja, Põhjariigi piiri taga tsivilisatsioonlaste Ekvaatoriföderatsiooni territooriumil. Välu ääres võsa ja ohakaid täis songermaa, ohakate vahel midagi heledamat. See oli luitunud lennukitiib. Ohakate all peidus veel palju rususid ja inimluid. Tsivilisatsiooni enese ohvrid.
See juhtus selsamal suvel, kui Limu Sirjga armatses. Ekvaatoriföderatsiooni transpordilennuk oli toonud siia hulga tsivilisatsiooniinimesi, kes pidid tegema mingeid maapõue uurimistöid. Ent nad lendasid üle piiri ja tapsid Omari tasandikul kaks majet. Kaks sellest majede hõimust, Maje Li ja Mak Milk, jooksid otsekohe Gadila baasi, said loa õhkutõusuks ja hävitasid tsivilisatsioonlaste laagri veel samal õhtul. Limu ja Sirj nägid tuld ja suitsu ning tulid vaatama, mis on juhtunud. Limu nägi kohutavat tuld ja valu ning kahetses, et oli uudishimule järgi andnud. Siis luusis veidi ringi ning leidis ühe ellujäänud tsivilisatsioonlase, kelle ta kinni püüdis ja Gadilasse kärpide kätte toimetas.
Mis oli juhtunud? Kas need tsivilisatsioonlased üldse teadsid, et majed on mõistuslik liik, mitte lihtsalt jahiloomad, nagu antiloobid? Et nad on Põhjariigi kodanikud ja löövad usinalt kaasa ka riigikaitses? Ilmselt mitte, sest Limu oli kuulnud, et tsivilisatsiooni teadlased lausa varjavat seda tõde, et majeliha ikka kõrges hinnas oleks ja looduskaitsjatega tülisid ei tekkiks...
Limu kõrvu kostis nukker veevulin. Ta avastas enese oja kaldal istumast ja vastaskaldal valendavat lennukitiiba silmitsemast. Kuhu ta oma meenutustega jõudis? Ta vedas tsivilisatsioonlase kärpide ette. Jälle kuulis ta veevulinat. Või ei olnud see veevulin? Hoopis nutt? See kostis justkui ojast, samas ka justkui kõrgemalt metsa alt. Limu astus paar sammu metsa alla ja vaatas ringi. Jah, samal ajal, kui tema tsivilisatsioonlase kinni rabas, leidis Sirj veidi kaugemalt ühe teise olendi. See oli katt, aga mitte selline katt, nagu Limu või Sirj. Väeti ja õrn, nagu inimene, palju õhema karvaga kui Sirj. Inimese kleitki oli tal seljas. Verine ja haige, ilmselt õhurünnakus viga saanud. Tema oli nutnud sellise häälega ning Limule tundus, et ta kuuleb sama nuttu praegugi. Kes ta selline oli? Mis temast sai? Limu sirutas end kõrgemale, vedas ninaga õhku ja kuulatas. Vulin kostis jälle oja poolt. Limu tegi paar sammu tagasi, kuulatas veel ja kuulis vulinat jälle teiselt poolt. Mis toimub? Kas Su Li kutsub teda tagasi? Võibolla kutsub küll, aga mitte tagasi. Pigem naerab ta üle. Limu urhatas, keeras ringi ja ruttas edasi, kuni jõudis künkaharja lähedale. Siin oli palju valgem, sest see oli künka lõunakülg ja siia paistis öine Me Yu. Vulinat ei kostnud enam, küll aga kaugeid hõikeid ja trummikõminat. Oligi Suvehari, põhjamaade polaarpäeva keskpunkt.

Limu ruttas järsakust alla valguse poole, kohmakalt ja vaarudes, toetudes aeg-ajalt ka esikäppadele. Laas jäi selja taha ja Limu ees laiusid Gadila küla põllud. Küla ja raudtee olid keset põlde, põhjapool raudtee ääres kasvas ka heinamaid ja madalamat metsa. Kaugemal lõuna pool, kuhu raudtee läks, oli madalam põõsastik ja niit, mille tagant paistsid värviliste tulukestega tornid ja üksikud hooned – seal oli Gadila kosmodroom, Põhjariigi Sõjajõudude Gadila Grupi paiknemiskoht. Trummipõrinat Limu enam ei kuulnud, aga hõikeid ja hääli kostis küla poolt. Raudteeäärsete puude varjust ilmus nähtavale rong, mis aeglaselt küla poole rühkis. Veduri kohale paiskus valge aurupilv ja mõne silmapilgu pärast jõudis Limu kõrvu vedurivile.
Räägiks kellegagi? Limu polnud mitu nädalat ühtki tuttavat näinud ega kellegagi rääkinud. Külla või kosmodroomile Limul asja ei olnud – Suvehari tähendas inimeste ja kärpide jaoks pidu ehk ohjeldamatut söömist, joomist ja rumalaid nalju. Ilmselt olid nad enamuses purjus ja ajasid nii segast juttu, et Limul polnud lootustki nendega ühisele keelele jõuda.
Limu libistas pilku mööda raudteed nüüd teiselepoole – sinnapoole, kus oli Meeria ürgorg ja jõgi, mõningad laaned ja Templiküla. Ja Templikülas elasid šamaan, mõned inimesed, mõned kärbid ja... Karj, üks omapärase elusaatusega laanekatt, Hõimupealiku Nami Angi kati ehk naine. Tema käis tihedalt kosmosebaasides ja suhtles kärpidega, juhtis koguni kosmoselaevu. Tema teadis kindlasti rääkida ka sellest kummalisest pisikesest katitüdrukust ja tsivilisatsioonlastest, kes Voki kaldal surma said. Ja tee Templikülla oli pikk.
Limu hiilis metsaäärsest võsast välja ja asus põllukraavi ääristavate põõsaste varjus raudtee poole teele. Tal polnud küll kedagi karta, aga ennast näidata ta ei tahtnud. Ükski loom teda ei ohustanud, aga küla, inimesed ja nende antiloobikarjad... Antiloobid sattuvad katti haistes kindlasti paanikasse, võibolla ka need suured ja paksud hobused, milliseid kärbid kuskilt Päikesesüsteemist Gele olid toonud. Kellele seda ärevust vaja on, eriti, kui inimesed on veel purjus. Limu vedas ninaga õhku ja haistis nii hobuseid kui antiloope. Ja haistis veel paljutki. Isegi mõned majed olid kusagil lähedal.
Kõige vängemalt tungis praegu ninna rauarooste, õlide ja kõrbenud tuha lõhna. Limu vaatas korra kahele poole ja vupsas üle rööbaste võsa vahele. Siin oli niit, kus põõsastikud vaheldusid heinamaaga, siit niitsid külainimesed oma antiloopidele ja hobustele talveheina.

Hein oli nii kõrge ja lopsakas, et kui Limu käpuli laskus, oli ta täielikult varjatud. Maje lõhn muutus üha tugevamaks, Limu luusis natuke mööda värskeid jälgi, sirutas viimaks pea välja ja urahtas. “Maje!”
Silmapilkselt kerkisid ta ees kaks kollase laka ja saleda koonuga peakest, üks neist paljastas igaks juhuks hambad.
“Klen?” küsis Limu püsti tõustes. “Ja Miia ka?”
“Klen,” vastas suurem ja tugevam Limule lähemale astudes. “Ja Miia, minu maje.”
“Minu mak Klen,” kostis õrnem Miia heledal häälel, nühkides enda kaela kaasa oma vastu. “Sellest suvest alates.”
“Sellest suvest... Sellest suveharjast... Te olete siis vaid mõned tunnid olnud mak ja maje! Palju õnne!” lausus Limu majesid kallistades.
“Jah, tulime just riituselt. Jääme siia niidule elama. Me oleme nii vähe saanud olla omaette maki ja majena,” jutustas Miia õnnelikult.
“Siia elama?” imestas Limu metsa poole vaadates. “Kas leopardi ei karda?”
“Leopard ei võta majet. Kui, siis vaid suure näljaga. Meie hõimus ei ole palju talvi ükski maje leopardi kätte jäänud. Vastupidi, hõim on ise mitu leopardi kätte saanud ja ära söönud,” uhkustas Klen.
“Siin ei ole leopardi. Selles metsas elab Uibu,” seletas Miia.
Limu teadis Uibut, see oli Limu kauge sugulane, suur ja tugev, Limust kaks suve vanem. Siis polnud siin tõesti leoparde, sest katt ja leopard ühte metsatukka jagatud ei saa. Tavaliselt süüakse leopard ära, kui ta õigel ajal omale teist koduala otsima ei oska minna.
Kõrvu kriipis lähenev ulg, loomad suunasid koonud taeva poole. Üle laotuse kihutasid kaks pisikest trapetsjate tiibadega lennumasinat, sinakas virvendus mootoridüüsides.
“Li ja Milk tulevad patrullist. Nii kahju, et nemad ei saanud Suveharja peol olla,” kurtis Miia.
“Nemad siis olidki. Nendesamade lennukitega?” küsis Limu, kui lennukid olid kosmodroomi pool vaateväljast kadunud.
“Kus? Kuidas olid?” ei saanud Klen aru.
“Kaks suve tagasi Voki oja ääres...”
“Ahjaa, kui tsivilisatsioonlased tapsid maje Ehje ja... Ma ei mäletagi kelle veel. Jah, nemad olid siis esimesed, kes baasi jõudsid. Sellest päevast alates on patrull pidevalt lennus,” jutustas Klen.
“Kas te ei tea, mis sai väiksest katitüdrukust?” küsis Limu nukralt ja erutunult, “ta leiti metsast sealt laagri lähedalt, mille Li ja Milk hävitasid.”
“Oli jah selline naljakas pisikene katt. Õrn nagu inimene. Väiksem veel kui Karj. Mina ise ei näinud,” vastas Miia.
“Mingi väiksem lõunapoolne katitõug... Kärbid nimetasid teda kodukatiks, kes elavad tsivilisatsioonlastega koos ja teevad tööd,” meenutas Klen ninaga õhku vedades ja raudtee poole vaadates. Limu ei viitsinud peadki keerata, viinahais ja korrapäratu tatsumine kohatise küünisekrabinaga jutustasid talle mööda raudteeäärt küla poole rühkivast purjus hiidkärbist.
“Karj teab siis sellest väiksest katist kõike,” lausus Limu, vaadates teisele poole, kus metsa taga on Meeria orulamm, jõgi ja pikk sild. “Tema poole ma tegelikult teel olengi.”
“Karj juures on ka suvepidu läbi. Päris ammu juba läbi,” nentis Miia, oletades, et purjus kärp tuli Karj poolt ja hinnates, kui palju see tal aega võis võtta.
“Ma ei pea neist kärpide pidudest midagi,” vastas Limu teele asudes.
“Klaasikese veini ikka võtaksid meiega? Head veini, selle aroomi pärast kasvõi?” hüüdis Miia järele.
Lennukid ja tehnika, nüüd veel pidu ja vein kah! Nagu tsivilisatsioonlased juba, mõtles Limu, tundes tülgastust. Ent midagi polnud teha. Ei olnud võimalik enam jääda looduslasteks, lõuna pool laiutavale inimtsivilisatsioonile vastu seismiseks oli vaja siinpoolgi tsivilisatsioonisarnast organiseeritud elu- ja sõjaväekorraldust, kõige raha, valitsuse ja lahingumasinatega. Milk kui hõimupealik esindas valitsuses majesid, Nami Angi katte... Nagu päris tsivilisatsioon kohe! Aga nad olid kõik toredad ja sõbralikud ja kõik see ei meenutanud sugugi inimtsivilisatsiooni. Midagi oli siin erinevat... Muidugi. Kurjus. Limu polnud veel kuulnud, et keegi siin Põhjariigis oleks kedagi tüssanud, kuskil ahnitsenud või asjade omamisest ogaraks läinud. Sellises tsivilisatsioonis võis osaleda küll, ehkki see sõna kõlas halvasti. Ja majed olid ka tublid, et nad Põhjariigi kaitses osalesid.
Vahel tekkis küll küsimus, et kuidas nad üldse lennukeid juhtisid? Nad käisid ju neljal jalal nagu antiloobid, nad olidki peaaegu nagu antiloobid, ainult saledama keha ja koheva laka ja sabaga. Terava kiskjakoonu ja kihvadega. Tegelikult nende sõrasarnaste küünistega käpakesed olid kaunis osavad, ehkki küll kohmakamad kui inimestel, kärpidel ja kattidel. Aga nad ikkagi suutsid ja oskasid lennata ja seda palju paremini kui inimesed ja kärbid. Neil oli midagi, mis tegi tasa käpakeste esialgse kohmakuse.
Limugi oli vahel mõelnud liituda kaitsestruktuuridega, aga ta elas nii kaugel ja keegi teda kutsumas polnud käinud. Kui majesid hinnati lennukikabiinis nende intuitsiooni ja välkkiire reaktsiooni pärast, siis katid olid hinnas maapealsetes üksustes, kuna nad ei vajanud lähivõitluses relvi, nad oskasid märkamatult hiilida, nagu suurkiskjad ikka ning nad võisid kanda ja kasutada nii raskeid relvi, mida tsivilisatsioonlased said vaid soomukite ja lennukite külge monteerida. Oht saada täiesti suvalisest asustamata võsast valang 30-millimeetriseid soomustläbistavaid termotuumamürske ei mõjunud potentsiaalsete sissetungijate moraalile just hästi.
Tsivilisatsioonlased! Nad võinuks rahumeeli teisel pool Kotli mägesid oma riigis elada ja toimetada, Põhjariigist üldse välja tegemata, aga ei! Koobalt! Molübdeen! Kuld! Ja ei tea mis metallid veel, mida Põhjariigis kaevandatakse ja mille järele tsivilisatsioonlased ogarad olid. Ja veel see, et Põhjariiki valitsesid kärbid, abiks veel majed ja katid, kes tsivilisatsioonlaste jaoks vähemarenenud mõistusega alamad olendid olevat. Limu turtsatas, ta mõttest käis läbi tahtmine proovida, kuidas on sellest 30-millimeetrisest mõne soomuki pihta põrutada, kas tagasilöök on väga valus ja kas heitelaengu ving haistmist ei riku. Selle nimel, et siin ka pärast teda oleks laaned ja niidud, sood ja rohtlad, kus mak ja maje... Limu kõrvad vajusid lonti ja samm jäi töntsiks. Sirj niiske ninaots ja rõõmsad silmad. Miks ta küll ära läks?!

Maapind laskus madalamale ja muutus vesisemaks, puud muutusid kiduramaks ja väiksemaks. Raudteetamm oli puudest kõrgem ja paistis kaugele. Limu oli jõudnud Meeria jõe orulammile. Siin leidus vanu jõekoolmeid, väiksemaid lompe ja tümade kallastega ojasid, mille rahulik vool andis märku hiiglasliku jõe lähedusest. Limu rabas kaldalt marju ja toppis suhu, ühe viskas prooviks veepinnale hulpima.
Pärast mõneminutilist hiilimist nägigi ta kellegi tumedat selga sügaviku taustal liikumas. Tegelikult pole ta seal, kus paistab olevat, vaid siin, mõtiskles Limu valguse murdumise üle vees. Käpp välkus ja küüniste vahel siputas priske kala, palju suurem ja hoopis teistmoodi lõhnaga kui need, kes Voki ojas siniallika lähedal elasid. Päris hea, leidis Limu, kui oli kalal pea otsast hammustanud, selle välja sülitanud ja liha maitsnud. Ta astus edasi, hammustas kalast suutäisi ja rabas mättailt marju peale. Kuni ta ees laius veteväli, mille teine kallas oli õige kaugel, peaaegu silmapiiri ligi. Meeria jõgi.
Kuidas sellest üle saada? Limu teadis, et Karj armastas üle jõe käia rohmaka parvega, mis oli kahest palgist kokku seotud. See oli praegu ilmselt teisel kaldal, sest Karj oli kodus, teisel pool jõge. Jah, see parv oli olnud ilmselt siinsamas, kalda laugemas kohas. Siin leidus kärpide jälgi, aga ka Karj lõhna, kallas oli üksjagu segi songitud.

Olemas oli veel ka raudteesild, Limu vaatas kaugusesse kaduvat sammasterivi. Aga raudteel liikusid igivanad kuumpeamootoritega vedurid, mis paukusid kui seniitkahurid, lüües korstnaist tulepilvi, mis haisesid võikalt, kuna veduri mootor oli vähenõudlik ja kütusepaakidesse kallati igasuguseid jäätmeid ja solki, mis vähegi tuld võttis. Limu küll ei tahtnud mõne sellise peletisega kohtuda, ent tahtmine edasi rühkida kaalus vastikustunde üles ja Limu tõusis raudteetammile. Sild oli kõle ja roostes, ajahambast puretud plangud tudisesid Limu käppade all ähvardavalt.
Võimas rajatis siiski... Oli lausa imekspandav, et inimesed siia, kaugesse kolkasse, nii palju tööhigi olid valanud. Samas oli see siiski Gadila küla ja kosmodroomi ainus ühendus muu maailmaga ja sellisena inimestele vägagi vajalik. Üks plank nihkus Limu raskuse all ähvardavalt, roostepuru pudenes kandetala ja plangu vahelt sügavikku, sinetavasse vette. Äkki ei kannatagi see sild neid suuri peletisvedureid välja ja need siin ei liiklegi? Limu vaatas veel jõe teisele kaldale rajatud uut raudteeharu, mis silla alt läbi kuhugi ida poole kaevandusse läks ja astus taas tammile rohu sisse. Ta oli jõudnud teisele poole jõge ilma, et üldse mingit raudteeliiklust oleks kuulnud või kohanud.
Meeria põhjakallas oli natuke teistmoodi, kui kodune lõunakallas. Siin hõljus palju võõraid lõhnu, kasvas võõraid lilli ja rohtu. Tammi kõrval kraavis oli tihe padrik – seal kasvas tundravabarn. Selle marjad valmisid alles sel ajal, kui Limu talveunne suikus ja jäid terveks pakaseseks polaarööks varte otsa, et esimese sulaga maha pudeneda. Talvine tundravabarn olevat ümbruskonna magusaim mari, kui Maje Li juttu uskuda. Mets läks aina tihedamaks ja tuli rööbastele lähemale, viimaks sammus Limu rööbaste vahel, rohelises hämaras tunnelis, mis oli täpselt rongi ristlõike kujuga. Isegi vedurite korstnad olid üles lehestikku vao tõmmanud, lehed olid kõrbenud ja oksad tahmased. Pealegi keeras raudtee lääne poole, nii et ei eest ega tagant paistnud valgust. Limu kõndis tükk aega, viimaks hakkas talle tunduma, et on sattunud rohelisse hämarasse nõiaringi, et ta käib ringiratast. Enda jälgi ja lõhna ta siiski ei tabanud. Viimaks hakkasid rööpad taas sirgu kiskuma ja laas muutus hõredamaks. Taas nägi Limu Me Yu kiiri kõrgematel lehtedel veiklemas. Ja otse ees paistsid Templiküla sissesõidufoor ja külamajade katused.

Limu ei teadnud, millest need inimesed siin elasid. Siin ei paistnud põlde, vaid väiksed aiad, marjapõõsad ja viljapuud, nende taga kohe kõrge ja hämar laas. Tegelikult ei elanudki siin palju inimesi, küll aga üksjagu palju hiidkärpe, kes Gadilas ja Meerias tööl käisid, kasutades selleks lisaks rongidele ka kosmoselaevu. Just pöörangute kõrval kidura, tallatud rohu vahel märkas Limu kosmoselaeva paksude paarisrataste jälgi, kitsukesed roomikroboti jäljed viisid suure, kahekordse maja juurde. “Kariine köök” luges Limu ukse kohalt. Kärbid ja inimesed hüüdsid Karjt Kariineks, sest neil tuli “Kariine” hääldamine paremini välja, kui “Karj” väljaütlemine.

Karj oli üks omapärase saatusega laanekatt ühest omapärase saatusega perekonnast. Ei Karj ega ta ema pole kunagi õieti metsas elanud, mõlemad on olnud kogu aeg ninapidi kosmosetehnika ja energiaseadmete juures. See maksis Karj emale ka elu, kui Karj väike oli – Pluutol mässu tõstnud kärbid korraldasid äkkrünnaku Gele ning purustasid Meeria kosmosebaasi ja teised ümberkaudsed tähtsad rajatised. Karj ema hukkus koos paljudega. Karj aga leidsid juhuslikult tsivilisatsiooni jahimehed, kes ta suurde linna teadlastele uurida viisid. Karj noorus oli möödunud tsivilisatsioonlaste keskel, ta ei olnud saanud puid mööda ronida ega antiloope jahtida, ta oli söönud selliseid toite, mis laanekatile kohased ei olnud ja ta oli jäänud kiduraks – ta oli õrn ja ümarik, kõige rohkem paksu inimese suurune. Karj ei lasknud ennast sellest häirida – ta oli tsivilisatsioonlastelt palju õppinud, talle meeldis köögis toimetada ja erinevaid retsepte proovida, erinevaid veine kääritada ja õlut pruulida. Ja seda kõike siin köögis nautimas käidi – kui oli vaja pidu korraldada, pöörduti alati esmalt Karj poole.
Limu tõmbas ukselinki, aga uks oli lukus. Muidugi, miks peaks Karj nii ilusa ilmaga majas konutama. Tal oli maja taga õues ka laud, meenus Limule.

Limu astus ümber nurga. Tema eest kostis rahutut püherdamist ja ähkimist, tüse pruuni seljaga hobune vedas end kohmakalt jalule ja ruttas lühikeste paarishüpetega eemale, külatanumale. Heh, ise võdiseb ja lainetab üle kere ja jõuab vaevu jalul püsida, aga mõtleb, et pääseb eest ära! Millega Karj teda toidab, et ta nii paks on? Kas need hobused seal Maal ongi kõik sellised?
Limu poole tuli nüüd üks teine olend. Lüheldane ja priske, habras nagu inimene, oranžikarvaline, natuke kati moodi. Punane kleit tihkelt ümber kumera puusa, raske jahukott õlal. Ja see valge tutiga kohev saba! Limu arvates palju ilusam kui kati oma. Rebasetüdruk Alissa. Järjekordne tulnukas Päikesesüsteemist.
“Karj juurde?” küsis Limu kotti kätte võttes. Ta teadis Alissat, teadis, et ta elab Karj juures, samas majas.
“Jah. Aitäh,” vastas rebaseplika lõõtsutades.
“Limu, sina!” imestas Karj end laua taga tugitoolis sirutades. “Ja mina mõtlesin, et mida see Hanna niimoodi kartis.”
Karj kandis endiselt oranži, pruunide tikanditega kleiti, mille hõlmanurgad olid rinna eest sõlega seotud. Ehkki igasugune riietus oli Limu jaoks võõras, inimeselik, paistis kleit Karj seljas siiski kena. Ilmselt seepärast, et värvitoonid ja kaunistused olid kati valitud ja välja mõeldud ning ühildusid Limu ilumeelega.
Laud Karj ees oli täis taldrikuid, vaagnaid, kausse, klaase ja pudeleid. Ka see kõik oli inimeselik ja võõras, ent lõhnad olid vägagi isuäratavad.
“Hanna?” küsis Limu pikale pingile istudes. Lauad nagisesid kaeblikult ta raskuse all.
“Minu hobune,” selgitas Kariine.
“Ahjaa. Millega sa teda toidad, et ta nii paks on?” küsis Limu, silmad naerul.
“Ta on meil selline maias. Näe, sõi viimased salatijäägid siin ära. Ikka need, mis koorega segatud. Tegelikult kahju, et sa nii hilja tulla said. Me oleme laua lagedaks söönud,” jutustas Karj küünistega läbi juuste vedades.
“Kindlasti kärbid jorisesid siin ja hooplesid kosmoselaevade üle, kes kõvem piloot on ja...”
“Eks seda oli ka, nagu ikka,” möönis Karj. “Aga Gema ja Gine olid siin, Nami ka. Meil oli väga tore. Aga oleme laua lagedaks söönud. Ja võtame hommikust saati hoogu, et seda laga koristama hakata. Alli, jõudsid sa koti ära tuua?”
“Katt aitas,” vastas Alissa häbelikult, Karj kõrval toolil kühmu tõmbudes.
“Aga siis teeme uue koogi!” lõi Karj käppi kokku. “Natukeseks ikka jääd?”
“Ei, ma olen teel,” lausus Limu nukralt.
“Kuhu?” imestas Karj.
“Ma ei tea isegi,” kaebas Limu laualt klaasi võttes ja valatud ornamente uurides. Klaasi olid valatud mak ja maje, rohi ja lilled.
“Kohta ei ole enam. Kodu...” otsis Limu sõnu. “Midagi ei ole enam. Ma ei tea.”
Karj vaatas arusaamatult Limut, kes üritas klaasi valatud rohtlakati lakka küünega silitada.
“Kaks suve tagasi. See oli kaks suve tagasi, kui tsivilisatsioonlased tulid majesid tapma. Lennukiga,” kogeles Limu.
“Mäletan küll seda. Suur pahandus oli, tsivilisatsioonlased süüdistasid provokatsioonis ega tahtnud aru saada, et nad ründasid põhjariigi kodanikke, mitte jahiloomi. Peaaegu oleks sõjaks läinud,” meenutas Karj koonuotsa kätele toetades.
“Neil oli kaasas üks pisike katt, kes jäi ellu. Mis temast on saanud?” päris Limu.
“See oli Aelin. Ta elab Meerias õnnelikult, viimati töötas kosmosebaasi sööklas,” vastas Karj imestunult. Ta peaaegu tahtis Sirj kohta küsida, aga aimas Limu kühmus olekut silmitsedes, et nende suhtega pole kõik korras.
“Õnnelikult?” küsis Limu.
“Nii ja naa. Kodukatte Meerias minu teada rohkem ei ole. Aga vähemalt saab tööd teha, kasulik olla ja teda ei sööda ära. Kindlasti õnnelikumalt, kui tsivilisatsioonlaste hulgas.”
“Ei sööda? Kes ei söö?” kortsutas Limu kulmu. “Kodukatt?”
“Jah, kodukatt. Tsivilisatsioonlased kasvatavad neid, nagu siinsed inimesed antiloope, panevad tööle, pärast söödavad paksuks ja söövad ära...”
Limu urhatas ja paljastas hambad.
“Oi, sa ei teadnudki? Jah, nii see kahjuks on,” jätkas Karj.
Limu rahunes ja vajus jälle kühmu.
“Ma vist sureksin masendusse, kui saaks tsivilisatsioonlaste kõik ilged kombed teada,” lausus ta.
“Aga miks sa niimoodi tujust ära oled?” uuris Karj. “Sa tundud õnnetu olevat.”
“Ma... Ma vist solvasin Su Li-d. Ma ei tea, ma tahaks nagu põgeneda,” kaebas Limu. “Ma tahan teda näha!”
“Su Li-d?”
“Ei!”
“Mille eest sa põgeneda tahad?”
“Ma ei tea. Ma ei saa aru ka, kas ma kardan. Aga kõik tundub kuidagi tühi, ei taha muud, kui...” Limu sõnad katkesid, ta jäi kuulatama.
Metsa poolt kostis valjenev müra. Vahel oli kuulda kuumpeamootori mürtsumist, vahel varjutas selle vagunite kolin. See ei olnud üksnes hele tühjade metallkastide kolin, vaid lausa müdin, mida Limu ka käppadega natuke tundis. Need olid maagivagunid. Täis vagunid. Järelikult veeresid Meeria poole. Maagiveoraudtee oli mõnesaja meetri kaugusel all orus, metsa taga. Limu viskus üles ja kadus rohelusse.

Karj vakatas ja Alissa kaebas: “Nüüd ta... Ma ei tea, mis ta läheb Alliga tegema! Ta on nii suur ja hirmus!”
Karj mõtles pikalt ja lausus: “Äkki Sirj jättis ta maha. Ta vist otsib lohutust ja hingerahu, vähemalt mulle tundub nii.”
“Äkki teeb Alliga midagi hullu...”
“Ei tee. Ei ole ta nii hirmus midagi, täiesti tavaline katt, vaid veidi uje ja nukker. Tema ei tee kellelegi niisama liiga.”

***

Limu hüppas kiiruga oksalt oksale ja tüvelt tüvele. Ta ei tundnud siinseid puid ja oleks äärepealt mitu korda alla kukkunud. Seda, mitu valusat obadust ta lehestikku peitunud jämedamatelt okstelt sai, ei hakanud ta lugemagi. Ta ei mõelnud midagi, vaid tundis üksnes sedasama hirmu, mis sundis teda Voki oja ääres mitte tagasi vaatama - hirmu kukkuda selg ees kuhugi, kust tagasi ei pääse. Tundis hirmu kaotada kõik. Imelik, et see asi, millest ta seekord pidi kinni rabama, oli vastik krigisev terasmadu, mille pea paukus, lõi sädemeid ja levitas kirbet vingu. Ja kuhu see ta viia võiks? Kuhugi ikka, mõtles Limu raudteeäärsel niidul välkkiiret sööstu tehes, nagu antiloopi püüdes. Ai! See oli küll valus, kui maagikonteineri redel tema käpavart tabas. Limu sai teada, mis tunne on siis, kui teda lööks temast palju suurem loom. Õnneks jäi redel Limule pihku ja ta ei kukkunud vagunite vahele rataste alla, mis võinuks ta võimsa kere ribastada sama armetult nagu Limu käpahoop antiloobi kõri.
Ebalus taandus tasapisi, Limu hakkas taas tundma rahulikku, vääramatut kulgemist, ta lebas konteineri peal ja lasi end terasjõel kanda. Konteineripealne polnud mugav: tugevdusribid ja kraanakonksude aasad muljusid kõhtu, tuul kandis ninna vaheldumisi maagitolmu ja vedurisuitsu lõhna. Õnneks oli vedurisse juhtunud mingi kvaliteetsem kütus, mille suits, nagu Limu varasematest kogemustest mäletas, polnud nii kirbe ja nutmaajav. Pealegi oli rong pikk ja vedur nii kaugel, et ta müra mattus vagunite kolinasse. Kurvides polnud vedurit üldse kuulda, Limu nägi vaid väljalaskekollektoritest välkuva tulekuma peegeldust puulehtedel.
Ninna kandusid uued lõhnad. Rong oli jõudnud kohtadesse, kus Limu polnud kunagi käinud. Ta tõusis istuli ja vaatas rahutult koduste küngaste eemalduvaid kontuure, siis ettepoole, kaugusesse kaduvat Meeria ürgoru nõlva, suurt ja võimast, nagu väikest mäestikku. Siis jälle tagasi. Hetke mõtles ta, et mida ta ometi teeb, mõtles isegi maha hüpata ja tagasi minna, aga kohe meenus talle, et Kohta ei ole enam ja pervelilled naersid ta üle. Limu vajus taas jõuetult kõhuli ja vaatas teravaid ja karedaid maagikillukesi, mis konteineriluugi ümber tantsisid rataste kolksumise rütmis.

Mis teda ootab? Suurlinn Meeria. Hiiglaslik elutu betoonkõrb, kus elasid tsivilisatsioonlased, kel oli patte varjata ja kes ei söandanud lõunasse Ekvaatoriföderatsiooni rännata, kui kärbid võimu üle võtsid. Seal elasid ka kärbid, kes kosmosebaasis töötasid. Ja pidi olema ka majesid, sest seal oli ka lennuväeüksus, mis oli komplekteeritud samasuguste lennukitega, nagu Gadila grupp. Ehk ei tule tal tsivilisatsioonlastega tegeleda, ehk näeb ta rõõmsameelseid kärpe ja kenasid majesid... Ja pisikest õrna katit...
Limu äratas kuumpeamootori turmtuli ja kõrvulukustav kolin. Vahepeal oli Limu rongi kõrvale ka teine raudtee tekkinud, seal kihutas tühi maagirong Gadila poole, tühjad konteinerid platvormidel kõmisemas ja laadimisluugid tuule käes kriiksumas. Keerised lõid ninna ja silma karedat maagitolmu ja kibedat õlivingu, veduri suits varjas eemalduvad mäed. Peatselt ületas rong maantee. Limu kuulas imestusega, kuidas kellade helin madalamaks muutudes rongi mürasse mattus. Metsa polnud enam näha, raudtee kõrval kulges elektriliin ja selle taga laiusid mõõtmatud heinamaad. Kaugemal siiski paistis ka natuke metsaviirgu ja mõned üksikud suured majad.
Siis nägi Limu hobuseid. Kümneid hobuseid. Sadu hobuseid.
Ja tema pidas Karj pruuniseljalist veel paksuks! Need siin olid vähemalt poole jämedamad, kõhud peaaegu kõrteni. Limu imestas, et need üldse jalul püsisid. Limu turtsatas ja vaatas teisele poole – seal oli veel rohkem hobuseid. Neid oli tuhandeid, tükk aega sõitis rong nende vahel. Limu ohkas ja pööras pilgu ettepoole, vaadates veduri korstnate kohal värelevat kuma. Tema, kelle jaoks kari tähendas seni paarikümmet majet või antiloopi, ei suutnud hõlmata säärast hulka pakse hobuseid. Mis nad nendega teevad, milleks neid kasvatatakse? Limu vaatas üksikuid hobuseid hoolsamalt ja pani tähele, et nad kõik olid siledad, lopsakad ja noored, lausa säluohtu. Ja uskumatult paksud. Limu teadis, mis neid ootab. Üksikud õnnelikud võisid järgmist kevadet näha, ülejäänud tuhanded aga... Keegi pidi kõik nad tapma, liha läks külmikutesse säilitamisele.
Uskumatu! Nemad nimetavad mind hirmsaimaks kiskjaks, sest murran mõned antiloobid suve jooksul, ise aga lasevad siin terve järvetäie verd igal sügisel! Ja veel abitutelt loomadelt, kes ei jaksa joosta, keda pole vaja püüdagi! Tsivilisatsioon. Organiseeritud ühiskond. Limu keeras pilgu maha, möödavärelevasse rohelusse. Äkki pidanuks ikka õigel ajal maha hüppama ja jääma kodukanti õnne otsima?
Limu tõstis pilgu. Silmapiir oli muutunud kandiliseks, tuletades katile meelde korratult laotud konteinereid Gadila kosmodroomil loojangu taustal. Ent need geomeetrilised vormid olid veel kaugel, sinakas udus ja paistsid väga sünged ja kõledad. Karjamaa oli asendunud võsaga, millest turritasid betoonikamakad ja roostes raud, rohelust paistis nende vahel üha vähem ja vähem. Prügiväli tundus silmapiirini ulatuvat. Ei, kaugemal oli ka suuri maju, ent aknaavad olid tühjad ja murenenud. Neis polnud keegi kaua elanud. Limu mõtles inimestele ja kärpidele, kes seda laga iga päev nägid. Kuidas nad suutsid siin elada? See oli ju õudne!
Limu puuris pilgu ettepoole, lootes näha veel rohelust, kasvõi karjamaatäit pakse hobuseid. Ei, ainult koltunud rohi kivide vahel ja betoonipragudes, mõni üksik kidur puukene. Ja siis äkki üksik roheline oaas – viljapuuaed ja väike maja nende varjus. Limu vaatas rohelust seni, kuni suuremad majad vaate varjasid. Siis vaatas veel hirmunult kaugenevaid rööpaid. Oli lootusetult hilja maha hüpata ja naasta sohu, kus pole enam Kohta. Kas ta oskakski tagasi minna?
Hooned ümberringi olid kerkinud kõrgemaks, neile olid ilmunud aknad. Limu oli koos rongiga vajunud hämarasse ja kandilisse betoonkanjonisse. Ta keeras enese selili ja vaatas igatsevalt tumedat taevast ja üksikuid heledamaid tähti. Kuni vaate varjas teistest kõrgem tornmaja, mis näis justkui kaarduvat raudtee kohale. Limu keeras pead, lootes veel taevasina nautida, aga vaatevälja ilmus kosmoselaev, üle rongimüra kostis ioonmootorite õõvastav ulg. Limu lasi end lõdvalt selili ja proovis üldse mitte midagi vaadata. Kõrgem kui laas, kalk, kare ja elutu. Siiski mitte päris elutu, prahistel tänavatel sõitis autosid, inimesed kõndisid kõnniteedel. Ühest betoonipraost vaatas vastu isegi üks lilleõis.

Rong pidurdas kriginal, majad eemaldusid, tehes ruumi raudteejaamale, kus oli palju raudteid kõrvuti. Betoonkanjonist uuesti valguse kätte jõudmine oli Limu jaoks peaaegu et helge. Ümberringi seisid kümned eri sorti vagunid, mitmest kohast tõusid vedurite suitsupilved. Maagirong veeres veel tasa, kuni peatus kriginal. Veel kostis piduritõmmete kriiksumine ja Limu avastas end vaikuses, mille ta peaaegu et unustanud oli. Kui kõrvad harjusid, selgus, et vaikusega polnud sellel olekul mingit seost. Kuskil kaugemal veeresid vagunid, igalt poolt kostis tühikäigul tuksuvate vedurimootorite müdinat. Kõrvalteelt möödus elektrimootorite ja ventilaatorite unnates tuliuus termotuumareaktoriga vedur, hõbedane kere lõõtsaga poolitatud. Ühelpool raudteejaama olid kõrged majad. Teisel pool aga madalad. Koguni nii madalad, et üle nende paistsid kauged kaljused künkad, täis rohelisi põõsatutte. Kas need olidki päris majad, pigem sellised laiad, akendeta laod ja angaarid, nende vahel igasugused torustikud ja metallkonstruktsioonid. Limu märkas nende vahel kiiret liikumist, hoonete vahelt tõusis kõrgemale kosmoselaev. Mõne silmapilguga oli see vaid tume täpp tumedas taevas, alles siis jõudis Limuni piksele sarnanev mürin. Meeria kosmosebaas. See peab see olema.
Limu libistas end vagunilt maha ja hiilis üle raudteede ja teiste rongide, peatudes vagunite vahel ja vaadates, kas teda avastatud ei ole. Viimaks kõrgus ta ees traataed ja aia taga hõre võsa. Võsa taga tänav ja kõrge, väljapoole kaarduv betoonmüür, okastraadiga pealtpoolt palistatud. Traataed küll kiikus ja nagises, ent jäi ikka püsti, kui katt temast üle ronis. Nüüd varjas Limu end põõsastikus. Edasi polnud kuhugi minna, kogu tänav oli lage. Ei ühtki põõsast ega nurka, mille taha varjuda. Kaks kärpi käisid teiselpool tänavat. Limule meenus äkki, et ta ei ole kodumaalt lahkunud, ta ei ole tsivilisatsioonlaste Ekvaatoriföderatsioonis. Tema ei pidanud ennast kellegi eest varjama. Ta tõusis püsti ja astus väärikal sammul üle autotee, müüriäärsele kõnniteele. Inimesed võpatasid ja jooksid teisele poole teed, osad pöörasid ümber ja otsisid juhuslike uste tagant varju.
Selja tagant kostis klõpsatus ja välkkiirelt oli Limu end ümber pööranud ja selle käigus sillutisest ka mitmekilose kivi pihku võtnud. See polnud talle palju enamat kui killustik, aga temasuguse elaja vise olnuks surmav. Inimese õnneks oli tal oidu Limu mitte sihtida. Relv läks tagasi põue peitu. Peale mõnesekundilist põrnitsemist pööras Limu aeglaselt, astus paar sammu edasi ja peatus uuesti. Kivi ta maha ei visanud, ehkki relvakangelane oli loobunud huvist kati vastu ja põgenes teisel pool tänavat.

Kosmosebaas oli suur ja tähtis, rangelt valvatav objekt. Kindlasti tulistataks ta armetult surnuks, kui ta üritaks sinna üles, okastraadi juurde tõusta. Limu teadis, mida sellised objektid endast kujutavad, Gadila kosmodroomi ümber oli ta palju luusinud ja sees ka käinud. Sellistel objektidel oli alati kuskil ka sissepääs, võibolla isegi mitu. Paarisaja sammu pärast keeraski müür täisnurkselt sissepoole, tehes ruumi parklale. Müürist eendus kahekorruseline maja, selle kõrval tunneljas sissekäik, mis lõppes massiivse väravaga, millel kulunud värviga kahest taevatähest koosnev logo ja tähed “MKB” – Meeria kosmosebaas. Tunneljas seinas oli ühel pool soomusklaas, mille taga kärbist valvur, vastaspoolel – seal kus kahekordne maja oli – tavaline uks, kõrval seina peal väike ja vilets silt “Söökla”.
“Kelle juurde?” kostis kõlarist heli, Limu märkas, et rääkijaks on valvur klaasi taga. “Kati... Aelini juurde,” vastas Limu kühmu tõmbudes.
“Jah, ta on täna tööl. Sinna võivad kõik minna,” noogutas kärp sõbralikult, osutades ukse poole. “Milleks see kivi?”
Kui ta öelnuks, et see on temale relva eest, poleks teda ehk sisse lastud, nii et ta heitis kivi eemale ja ei öelnud midagi.
Uks avanes ja välja astusid kaks majet, kes rõõmsal meelel suhtlesid oma salapärases laulvas keeles. Nad vaatasid korra ka Limule otsa, Limu vaatas pikalt nende nõtkeid kehasid ja saledaid kaelu. Nende pilgus paistis nii meeldivat üllatust kui lihtsalt tervitust. Meeria linn muutus sellest Limu jaoks palju helgemaks.
Limu kummardas ja astus hämarasse ruumi. Ninna tungis suitsuving, veini ja õlle lõhn. Ent levis ka palju isuäratavamaid aroome. Inimesed sõid ja jõid ja lobisesid, karjusid teineteisest üle. Noad-kahvlid ja klaasid kõlisesid, üle kõige mürtsus vali muusika. Siin ei olnud palju vaiksem kui maagikonteineri otsas rongi peal. Ruumi kaugemas otsas paistis kõrgem, aiaga piiratud loož, kus oli suur laud ja pikkade kettide otsas rippusid nägusad laternad. Laua ümber istus mitu kärpi, klaasid ja taldrikud nina ees. Limu seadis sammud sinnapoole, möödudes ka baariletist. Tõesti, pisike katitüdruk oli siin tööl, Limu vaatas, kuidas ta linalaka lehvides ümber pöördus ja taldriku kookidega ühele inimesele andis. Ta peenikeste randmete nõtke liikumine lummas Limut sedavõrd, et ta ei pannud tähelegi, et üks kärsitutest oma korra ootajatest talle ette jäi. Inimene vaatas ehmunult kõrgel hämaruses valendavaid kihvatippe ja hiilgavaid kiskjasilmi, kui ta naabrile otsa kukkus, naaber oli aga nii purjus, et ei taibanud ülespoole vaadata, vaid keskendus rahurikkuja raputamisele ja sõimamisele. Kuna madalal rippuvate lampide tõttu oli lagi mattunud hämarusse, märkasid kahe ja poole meetrist metslooma vähesed, suuremat ärevust Limu ilmumine söögikohakülastajates ei tekitanud.
Loožis istuvatest kärpidest tundis Limu kaht: väiksem ja hall, kes tema poole seljaga istus, oli tuumafüüsik Ra, tema vastas pruunikas ja turske lahingulendur Chen. Tal olid lennurihmad seljas, nagis ripusid suuri putukasilmi meenutavad lennuprillid. Kolmas kollakaspruun kõrend oli Limule võõras.
“Laanekatt! Kes? Limu! Mis sina siin teed?” rõõmustas Chen tulijale viibates. Ra keeras tulija poole imestunud pilgu. Limu leidis kahe lagetoetava samba vahelt üles trepi, kustkaudu looži pääses, kummardus ja võttis kärpide kõrval istet.
“Nii kaugelt! Kuidas sa siia said?” imestas Ra.
“Maagirongi otsas,” vastas Limu baarileti poole kiigates.
“Maagirongi otsas,” venitas kõhn kärp peale pausi. “Kust? Lausa Gadilast?! No pidi alles tahtmine olema!”
“Kuidas muidu läheb? Kuidas pidu oli? Ma tean, et mitu rohtlakatti pandi paari, sealkandis oli õnnelik Suvehari ,” püüdis Chen seltskondlikku vestlust arendada. Aga Limu tõmbas kühmu ja suunas pilgu enda ette lauale.
“Ei. Ma ei käinud peol,” lausus ta kurvalt. “Jah, mõnigi maje leidis oma maki.”
“Mis tal on?” kortsutas kõhn kärp kulmu. “Mis majed ja makid?”
“Rohtlakatid. Maje on neil naine, mak mees,” tutvustas Ra majede keelt, “see “maje” või “mak” nende nimede ees tähendab sugu. Meest või naist, noh.”
“Kas sul juhtus midagi? Miks sa nii õnnetu oled?” püüdis Chen sõbralik olla.
“Äkki otsib midagi? Mis su siia tõi?” uuris Ra.
“No kui Suvehari ja rohtlak... Majede õnn teda nii kurvastab... Siis mida ikka otsib üks korralik laanekatt? Eks ikka teist katti!” krigises kõhn kärp kaela baarileti suunas küünitades.
“Ära nüüd, Gi,” püüdis Ra takistada, ent ikka kostis üle söögisaali kärbi kriiskav hääl: “Aelin, katile kolm moosisaia ja klaas ioovimahla!”
“Mul pole rahagi... Gi,” halises Limu kössi tõmbudes.
“Minul on, ära muretse! Ole natukenegi rõõmsam! Naised tulevad, naised lähevad, ega elu nende pärast seisma jää.”
“Kust sina seda tead?” uratas Limu.
“Omast kogemusest nagu. Ja mis sa muidu siis sinna leti poole kiikad. Muuseas, ega Allil siin üksi kerge ei ole,” jätkas Gi, seades härraliku viisakusega Limu kõrvale tooli.
“Mis talle siin siis muret teeb? Ära ei sööda, nagu Karj rääkis, palju parem, kui tsivilisatsioonlaste juures lõunas. Teie... Kuidas nüüd öelda, sõber, tööline ja puha.”
“Ega seepärast siis siin tsivilisatsioonlasteta saa. Kui sa teaksid, kui kadedad ja tigedad inimesed ta peale on. Ma ausalt öelda muretsen ta pärast.”
Ja sealt lähenesid kontsakõpsud, vääramatult nagu torm, mis kõik pea peale keerab, pärast mida ei jää enam miski endiseks. Nõtked käpad asetasid Limu ette koogitaldriku ja mahlaklaasi, pehme puus riivas Limu põlve. Aelin võttis Gi pakutud toolil istet. Ei, ta ei olnud kaugeltki mitte väike, kindlasti mitte nii väike, kui siis, kui Limu teda viimati nägi. Küllap oli külluslik elu talle üksjagu priskust lisanud. Aga see nukker pilk oli sama, kahtlemata oli see seesama olend, kelle Sirj kunagi metsast leidis ja keda Limu tookord vaid vilksamisi nägi. Sääred paistsid siidised ja pehmed, lopsakas valge rinnaesine ahvatles silitama. See sinine kleit... Oli küll inimeselik ja inimestele õmmeldud, aga sobitus ta kumerustega, lausa rõhutas neid ja tõi esile! Kerge pealiigutus laotas kollakad juuksed õlalt seljale, paljastusid õrn kael ja kumer, siidine lõuaalune. Ja hämaruses hiilgav plaatinakett, nagu tähekee...Ge-ema nimel, ta oli ju täpselt selline, nagu Su Li Limu kujutlustes!
Nüüd oli see käes, Limu tundis, et ta on kohale jõudnud. Istus nüüd siin ega julenud Aelini poole vaadata. Aelin polnud vähem üllatunud ja kohmetu, ta vaatas murelikult enda ette lauale, siis jälle sirutas ennast ja ohkas lae poole. Väeti ja õrn katitüdruk, keda tsivilisatsioonlased tahaks nuumata, tappa ja süüa. Ilmselt ka kiusata, alandada ja piinata, et veenduda oma üleolekus ja tunda rahuldust, et keegi, iseäranis üks kattide seast, on neist veel nõrgem ja väetim. Aelinist lausa õhkus nukrust ja ebakindlust, paistis, et Gi mure oli põhjendatud.
“Kui tore on siin lõpuks tuttavat nägu kohata,” alustas Aelin arglikult. “Siin ei ela ju ühtki teist katti.”
“Muidugi! Kuidas sa siin elada saad, siin on ju kohutav,” vastas Limu.
Kärbid olid vait, Limu ja Aelin põrnitsesid lauda. Minutid veeresid. Lõpuks tõstis Limu käppa, et puudutada Aelini, veendumaks, et see on tõsi, mis ta kõrval tuksub ja hingab. Oli küll tõsi, Limu tundis peopesa vastas pehmet, habrast õlga.
Ent siis kostis leti poolt vihane hüüatus: “Kuhu see katiraisk nüüd kadunud on?!” ja Limu tundis peo vastas sellist võpatust, nagu oleks Aelini noaga löödud. Ta tõusis rutakalt ja kadus puusade vappudes baarileti poole.
“Ta elab väikses majas raudtee ääres,” ütles Gi, Ra raputas teda etteheitvalt.
“Mis, sa tõsimeeli kardad, et ta teeb talle midagi?” krigises kõhn kärp. “Enne teevad inimesed temaga üht-teist, usu mind!”
Limu ei kuulanud neid, vaid pööras pilgu baarileti poole, kust kostis vihast sõnelust.
“Kui sind on siia inimesi teenindama pandud, siis oled siin, mitte ei tolgenda mööda saali ringi, kuradi pekirull!” sõimas kasimata välimusega mees leti taga.
“Palun vabandust!” nähvas Aelin tema õllekannu täites.
“Misasja? Kas sa ei tea, kuidas katt inimest kõnetab või?” karjus mees edasi, kuna talle ei meeldinud Aelini hääletoon. “Peaksid õnnelik olema, et sind ennast pole ära veristatud ja siin praadidena laiali jagatud!”
Ra vaatas õudusega Limu silmi, kus süttis tuluke ja kõrvu, mis vajusid lidusse.
“Ei, ära mine, ta ei tee midagi, ainult ärpleb, see lakkekrants on kogu aeg niimoodi käitunud,” püüdis kärp katti takistada, aga Limu vastas: “Ta ei tea, kuidas katt peab tsivilisatsioonlast kõnetama. Ma pean näitama.” Ja laskus käpuli ning suundus baarileti juurde. Kostis madal, kurguhäälne lõrin, mis reeglina kostis viimase hoiatusena enne sööstu. Kostis kiljumist, röökimist ja kolinat, õllekruus, letil olnud saiad ja nõud kukkusid maha, Aelini sõimanud mees kadus neljakäpuli üle baarileti köögi poole, osa rahvast hüppas läbi akna, osa ummistas väljapääsu. Limu jäi üksi baarileti ette, ründepoosi kössitama.
Laanekatte käis siin harva, enamasti sisenesid nad kosmosebaasi poolt otse looži kärpidega juttu ajama ega tahtnud end inimestele näidata. Kõige sagedamini kohtas siin laanekattidest Karjt, kes käis ka leti ääres Aeliniga rääkimas ning oma väiksuse, kleidi ja leebe loomuga oli ta enamike inimeste ettekujutust laanekattidest kõvasti kallutanud: ta polnud kaugeltki mitte selline, nagu jahimehed ja õpikud pajatasid. Ta tundus sile ja pontsakas, kõige rohkem korpulentse daami suurune, mitte selline, kes peaks inimestele ehitatud ruumides kummargil käima või saaks inimesi ühe ropsuga ribadeks kiskuda. Jah, Karj polnud küll korpulentse daami kombel kohmakas, nõrk ja lodev, ta käpahoop olnuks surmav, aga... Nüüd olid siin baarileti juures naelasuurused küünised, pöidlasuurused kihvad ja – ei ühtki pehmet ja lopsakat kumerust, vaid hulk pinges lihaseid ja kõõluseid. Ja palju rohkem kui korpulentset daami, lausa veerand tonni kokku! See, milline näeb välja üks korralik laanekatt ja kuidas ta tsivilisatsioonlasi kõnetab, oli viimastele paanikat tekitavalt muljetavaldav.
Inimeste reaktsioon üllatas Limut. Ta ei pidanud ennast üldsegi nii kohutavaks. Enamik teisi katte oli ju temast üle, tema oli veel noor ja kogenematu. Aga need väetid paljasnahksed... Õhus levis meeletu hirmu lõhna, mitte keegi ei julenud end liigutada. Kui nüüd keegi peaks relva järele sirutama, peab Limu kohe ründama. Siis läheb vereorgiaks ja Limu peab kaduma, põgenema klaperjahi eest. Ja ta ei saa enam kunagi tagasi tulla... Limu silma jäi avatud aken, ta surus küünised põrandalaudadesse ja sööstis. Laud, mida ta hüpete vaheplatvormiks kasutas, purunes nurgas, õlg murdis aknaraamid ja klaasikillud tuiskasid ümber põgeneva kiskja keha. Ükski neist karmi karva ei läbinud ega katile viga ei teinud.
Limu lidus pikalt paarishüpetega mööda tänavat, samas suunas, kustpoolt ta maagirongiga tulnud oli, kuni leidis maja, mis paistis tühi olevat ning kadus sinna varju.
Oligi kõik? Kas ta peab niisama tagasi Gadilamaale pöörduma? Tühjagi! Limu hingas sügavalt ning tõusis mööda prahist treppi kolmandale korrusele. Siin oli hämar ja vaikne, lõhna järgi otsustades polnud ükski inimene siin mitu nädalat käinud. Ta sättis end akna lähedale ja vaatas välja.

Nüüd oli ta kõrgel, nägi üle tara, nägi kosmoselaevu betoonil ja kärpe ning roboteid nende ümber askeldamas. Nägi ka söökla akent, tuules lehvivat kardinat, murdunud aknaraami. Seina ääres maas läikisid klaasikillud. Hulk inimesi oli pääsla ette parklasse kogunenud, kõik karjusid ja vehkisid kätega, nõudsid midagi salgalt kärbisõduritelt, kes olid pääsla juurde kogunenud. Kõigil neil olid kiivrid peas ja automaadid käes. Kärbid vastasid inimestele rahulikult, vangutasid päid ja laiutasid käsi. Juttu Limu üldisest linnamürast ei eristanud, ainult sõna “katt” kandus aeg-ajalt ta kõrvadeni. Üks kärpidest raputas vihaselt pead, laiutas käsi ja sihtis automaadiga kaares üle inimeste, andes mõista, et võin teid, tühju, kõiki maha lasta. Limule selline suhtumine meeldis. Aelin oli turvaliselt kärpide kaitse all ja paljasnahad paistsid üldse siin linnas vaid kärpide armust elavat.
Mis edasi? Väikses majas raudtee ääres? Äkki siis sellessamas keset rohelist aeda, millest Limu mööda sõitis? Seda pidi uurima, selleks tuli hakata raudtee lähedal sinnapoole kulgema, kustpoolt Limu tulnud oli. Ta astus hääletult trepist alla ja piilus maja hoovi. Võsa. Paar roostetavat autokeret. Prügihunnikud. Mingine mootorisüdamik siin, mingine raudraam seal. Just selline, mille võis keereldes lendu saata nii, et eriti sihtima ei pidanud ja mida ta võis oma kiskjakäppade purustusjõudu kümnete meetrite taha saata. Palju kaugemale, kui oli keskmise lühikese rauaga püstoli tuletäpsus. Kui palju häid relvi olid inimesed talle vedelema jätnud! Limu ei mõelnudki tänavale inimeste sekka naasta, võsa ja prügi täis mahajäetud tagahoovid olid ideaalne tee metsloomale, kes ei tahtnud end inimestele näidata. Ta ei kartnud neid. Tal lihtsalt ei olnud aega ja tahtmist nende tsivilisatsioonlastega jännata. Aiad olid mädanenud ja katki, ta ei pidanud isegi ronima kuigi palju. Mõnda aeda oli parandatud, mõni hoov oli lausa korras: muru niidetud ja puud hooldatud. Limu peatus ja laskis silmal puhata värvilisel, nägusal lillepeenral. Inimesi nägi ta väga harva, üks kord pidi ta ootama, kuni lapsed tuppa läksid, teine kord valvas, kuna üks naisterahvas pööras selja tagahoovile ja riputas järgmist pesu nöörile, et siis tumeda varjuna marjapõõsaste taga läbi hoovi lipsata. Mõni inimene kõõlus ka mõne maja aknal. Kas mõni neist Limut ka märkas, see Limut ei huvitanud. Või äkki märkas? Kui kiiresti nende hulgas jutt levib, et linnas on liikvel laanekatt? Mis nad ette võivad võtta? Nad tunnevad ju kabuhirmu, arvavad, et katt ründab kohe, kui mõnd inimest näeb... Vaesed lollid paljasnahad!

Limu tee sulges suur ja tühi hoone, mille taga ei olnud hoovi. Kitsuke prahti täis tänavajupp tuli peatänavalt ja lõppes mingil lagedal prügimäel. Ta mõtles hetke, kas minna vaatama seda valgemat kanti. Arvas siis, et jääb liiga kauaks lagedale tänavale ning volksas suure maja aknast sisse. Siin oli väike tuba, põrand täis kileräbalaid, riideräbalaid, mädanenud puitu, kõdunenud paberit. Roiskuvaid toidujäätmeid. Koridor oli lagedam ja puhtam, aga ikkagi tolmune ja kohati oli tunda kaunis värsket inimlõhna. Paistis, et ümberkaudsed tsivilisatsioonlased kasutasid seda kohta prügimäena.
Koridor oli pikk, seintes loendamatu arv uksi, mis viisid kambrikestesse. Siin polnud kaua elatud: seinad olid hallitanud, värv koorunud, krohv pudenenud. Mõnes toakeses olid aimatavad isegi voodi ja kapi jäänused, kui need kõduneva-roiskuva prügi vahelt välja ulatusid paistma. Seletamatu äng täitis Limu südant, kui ta läbi pragunenud plaatidega duširuumi kõndis ja prügi täis sisehoovi kiikas.

Teises tiivas jätkusid samasugused toakesed, põrandalt sodi seest leidis ta ühe mädanenud pildiraami, mille sees oli hallitanud paberiräbal, millel hellitas matsakat leopardi vaevu aimatav Aelini-sugune noor, õrn ja ümarik katitüdruk. Limu vaatas pehkinud voodijäänuste vahelt põrandale varisenud madratsivedrustikku, värvijäänuseid seintel ja kokkuvarisenud riidekappi nurgas. Ta kujutles, et kunagi olid need toad puhtad ja hubased ja siin elasid sellised väiksed ja armsad katid nagu Aelin ja see, kes sellele kopitanud paberile oli joonistatud; samamoodi, nagu Karj elas oma majas Templikülas. Aga miks oli see maja tühjaks jäänud? Kuhu nad olid läinud? Jälle tundis Limu kummalist ängi ja valu, peaaegu leina. Ta ei tahtnud siin enam olla. Ta kiirendas sammu, ruttas mööda koridori ja peatus trepikoja ees, tundes vastikust. Ninna oli löönud tuttav värske lõhn. Siin lõhnas selle joodiku järele, kes oli sööklas Aelini sõimanud. Ta jäljed läksid õnneks trepist üles, sinna, kuhu Limul asja ei olnud ja Limul ei tulnud temaga tegemist teha. Aga siin õudses majas ei tahtnud Limu rohkem olla, ta ruttas mööda koridori edasi, peatus aegajalt ja piilus tubadesse, lootes näha veel mõnd märki selle maja kunagistest salapärastest asukatest, kuni jõudis maja lõppu välja. Akna taga oli järgmine kitsas tänav, tänava taga kõrgem plank ja plangu taga puud. Suured, kõrged puud! Uskumatu!
Limu volksas tänavale ja oli ühe hüppega tara peal ja järgmisega juba lähima puu otsas. See oli viljapuuaed, parasjagu nii suur, et sai end peita okstesse. Taas kuulis Limu ka linnulaulu, mida ta polnud kuulnud sellest ajast, mil maagirongi müra laanehääled mattis. Muru oli niidetud, peenrad rohitud ja teerajad riisutud. Justkui tavaline tsivilisatsiooni park, aga ikkagi kummaliselt hubane ja kodune. Peaaegu nagu laas.
Kas see tuli sellest, et Limu oli kodusest keskkonnast eemal juba lugematu arv tunde? Kes seda hooldab, kes siin elab? Limu laskus teerajale ja nuuskis jälgi. Inimese haisu siin ei olnud. Siin lõhnas hoopis Aelini järele! Limu luusis aia läbi, käis ümber maja, kuni veendus, et kedagi kodus ei ole. Muidugi! Aelin oli ju tööl, jäi sinna sööklasse, ta ei saanud kindlasti enne Limut siia jõuda! Tuli oodata. Limu seadis end peatänava kohale ühe suurema puu oksale sisse ja asus ootama. Ikka nii, et terve tänav talle nähtaval oleks ja et inimesed lehestikuhämaruses redutavat katti ei märkaks.

Inimesed tulid ja läksid ning Limu kuulas, kõrv kikkis. Jah, Limu oletused osutusid tõeks, ta kuuliski sageli inimesi kattidest rääkivat. Seda enam, et ta juhtus ühe kohaliku kati koduvärava juures olema. Nad tõesti teadsid linna eksinud laanekatist ja pidasid teda hullunud kiskjaks, kes ainult märatseks ja tapaks ja keda peaks veriste jälgede järgi kerge leida olema. Siis kuulis ta kurtmist hiidkärpide üle, kes inimeste võimu laiali lõid ega andnud tööd, ei hoidnud korda ega hoolinud üldse inimeste muredest, kes ei saanud aru, et need inimesed on siin sündinud, kasvanud ja tahavad siin elada.
Enim üllatas Limut inimeste kohutav õelus Aelini suhtes, see paistis olevat hullemgi veel kui Gi baaris pajatanud oli: katt ei olevat tohtinud nii ilusas aias elada, nii heal kohal töötada ja nii palju teenida. KALLIS plaatinakee. KALLIS disainerikleit. Ja ümber vastikult ennasttäis rasvarulli. Ta pidanuks ammu lihaks olema veristatud, mitte promineerima, koon uhkelt püsti. Vaevu suutis Limu hoiduda klatšivate eitede jalge ette hüppamast ja küsimast, et mida te siis kattidelt ootate peale küüniste ja kihvade, kui ise nendesse sedasi suhtute.
Vaene Aelin! Kuidas ta suutis siin nende tsivilisatsioonlaste keskel elada? Uhke? Kaugeltki mitte, pigem nukker ja alandlik, täiesti ohutu ja heatahtlik. Millega ta ometi selle põlguse ära on teeninud? Pelgalt sellega, et ta on katt? Kus ta on, kas ta on veel kaugel?
Päike oli juba päris madalale vajunud, kui Limu sinist kleiti märkas. Ta tulebki. Mis ma talle ütlen? Kuidas teda kõnetada? Limu tundis kohmetust ja hirmu peatse kohtumise ees. Tundis hirmu selle pisikese ja õrna olendi ees, kes lähenes, nukker pilk maas, mitte koon uhkelt püsti, nagu Limu äsja kuulnud oli. Ei olnud ta nii õrn midagi. Palju kogukam, kui inimesed tänaval. Siiski-siiski, jalakesed olid väiksed ja õrnad, mahtusid isegi inimese kingadesse ja need käpakesed... Saaks kordki neid hoida, kuskil siin puude vilus pargis...

Kostis sõimu ja vandumist, karjuvaid käsklusi. Paljude kambrikestega majast tormas välja joodik, kes Aelini sööklas sõimanud oli. Teda saatis kõhetu blond sasipäine naine. Katitüdrukule pandi nuga kõrile. Limu mõte ei jõudnud kehale järgi, ta ei saanud arugi, kui ta juba teadis, et veel kolm inimest on ohutult kaugel siin ja sealpool tänaval, neljas on lähemal, aga see oli arglik naine, kes plagama pani ja ta ise sööstab mööda tänavat, küünistega sillutise vahelt tuge otsides.
“Ära siin lõika, viime ta sinna, kus neid vanasti veristati, kleidi võtame enne ära, see on kallis disaineritöö!” kuulis Limu naisehäält.
“Kuulsid, pekirull, hakka astuma!” karjus mees. “Seda ma sulle ei kingi, et ma sinu pärast püksi sittusin!”
Viimane pikk hüpe. Naine märkas viimaks Limut ja pistis koledal kombel röökima, mees lükkas Aelini pikali ja haaras relva. Liiga hilja. Veerandtonnine kiskja paiskas ta pikali nagu kiirrong ja haaras äbariku keha õlgapidi kihvade vahele. Limu tuuseldas meest mööda sillutisekive, värvides neid verest punaseks ja oodates, kuni värin ja tuksumine ta lõugade vahel lakkab. Ta ei jõudnud seda ära oodata.
“Kiira, hoia eemale, lasen raisad sõelapõhjaks!” kajas vastasmajast. Limu rabas Aelini kaenlasse ja sööstis väikeste kambrikestega maja poole.
“Oolek on surnud! Ma ütlesin, hoia eemale!” ja Limu selja taga tärises püstolkuulipilduja. Kuulid vingatasid ja lõid ukse ümbert krohvipuru Limule silma, kui ta oma hinnalise kandamiga hämarusse volksas. Maandus koridoris, hüppas edasi ja... Leidis end lagunenud vannitoast. Vaatas hetke hämaruses ringi, pani siis Aelini vanni ja boileri taha varju ja hakkas rebima kivist kraanikaussi. Kõrrejämeduseks roostetanud poldid murdusid ja mitmekümnekilone lahmakas oli Limul käes. Oli ka viimane hetk, sest tänavalt kostsid kiired lähenevad sammud ja blondiini ärev kiitlemine: “Nad on meil käes, vannitoas lõksus, nad ei pääse edasi!”
Limu jõudis napilt uksepiida taha tõmbuda, kui vannitoas keerles kivi- ja krohvitolm läbisegi rikošetist vinguvate kuulidega. Mees oli oma kuulipildujale nii kindel, et julges koridori astuda. Ent järgmist valangut ta anda ei jõudnud, sest reetis varju abil Limule oma asukoha, mispeale käpp välkus ja kraanikauss lendas. Kostis tuhm mats ja kolin, Limu piilus korraks ja nägi, et relv lebas põrandal. Ta sööstis vannitoast välja, et keegi enne teda relvani ei jõuaks. Relva lähedal ei olnud kedagi, ainult sasipäine blondiin, kes oli arvatavasti kukkuva kaaslasega kokku põrganud ja nurka pikali paiskunud ja kes ajas end nüüd prügi seest püsti. Relvaomanik aga lebas uksel, pea all laienev vereloik. Verd oli pritsinud ka lakke ja uksepiitadele, uste pehastunud jäänused olid lennanud kõnniteele. Tänaval vedelesid kraanikausi tükid, millest ühe serval paistis juukseid, verd ja hallollust.

Aelin. Kas ta on terve? Mis temast saanud on?
Limu põikas majja tagasi ja ehmatas blondiini uuesti pikali. Ta vaatas pikalt naisele silma ja lausus: “Tsivilisatsioonlane. Miks sa kardad looma, keda endast alamaks olendiks pead? Vedeled mädanenud puuviljakoortes, nagu oleksid ise ennast minema visanud!”
Blondiin lebas liikumatult ja pööritas silmi, Limule tundus, nagu tahaks ta tema eest sügavamale prügisse tõmbuda, aga ei suutnud.
Tolm oli vannitoast hajunud, Aelin halises põlvili vanni ja boileri vahel. Limu tõstis ta ettevaatlikult välja ja proovis, kas ta püsib jalul. Ei püsinud, ta värises ja oli peaaegu lõtv, klammerdus käekestega Limu karvadesse. Kas ta on haavatud? Äkki sureb Limu käte vahel? Ta tõstis katitüdruku trepile istuma ja uuris teda valguse käes. Kleit oli tolmune ja siit-sealt verine. Aelin laskus käpuli ja roomas oma käekoti poole, mis oli siis maha kukkunud, kui talle nuga kõrile pandi. Majast kostis jälle robinat, blondiin oli end taas püsti ajanud. Limu kallutas pead ja lausus: “Ge arenenuima mõistusega olend. Kas oli selle mõistuse vääriline püüda katiga jõudu katsuda? Laanekatiga!?”
Inimene ei lausunud sõnagi, ta värises ja otsis uksepiidalt tuge.
“Kas tahad veel proovida?” uratas Limu ja tegi lõrinal lühikese hoiatava hüppe koridori poole, mispeale naine uuesti prügi sisse kukkus.
Aelin oli püsti tõusnud ja kloppis kleiti. Paistis, et ta pääses vigastusteta, ehkki kleit oli õlalt ja vöökohalt verine. Limule meenus, et ta oli Aelini keskkohast kaenlasse rabanud ja vaatas enda käppa. Ka see oli verine. Ja lõug oli millegi kleepjaga koos. Muidugi, ta oli sel esimesel sööklajoodikul – vist siis Oolekil, kes Aelini kõri kallale läks – kaelaarterid läbi purenud, sealt võis seda verd igale poole sattuda, nii käpale kui Aelini kleidile. Limu korjas maast noa, tiris surnukeha alt välja verise püstoli ja vaatas ebavõrdse heitluse jälgi.

Haledad paljasnahad! Mis neil arus oli, kas nad tõsimeeli lootisd, et neil on šansse ühe kati vastu? Jah, Aelin ei olnud metsast pärit, vähe sellest, et ta kati kohta väike oli, oli ta veel ka pehme ja lopsakas. Ta liikmetes polnud jõudu väga palju rohkem kui inimestel, kogukamaks tegi teda vaid pekk, mis ta veelgi aeglasemaks ja kohmakamaks muutis. Need kihvakesed ei oleks kellegile eriti liiga teinud, küünistest olnuks võitlusel veel vähem abi. Inimene võis ta vaevata kinni püüda ja armetult tappa.
Aga see verine narts siin maas... Tema ju ometi teadis, et linnas on veel üks katt liikvel ja see pole mitte nii tilluke ja väeti! Selle peale oleks ka võinud tulla, et see teine katt tunneb suurt huvi esimese vastu ja üritab talle võimalikult lähedal olla. Väidetavalt planeedi arenenuima mõistusega liigi esindaja! Limu heitis viimase pilgu murtud tsivilisatsioonlasele ja pöördus Aelini poole.
Aelin astus koduvärava poole. Ta jalad tudisesid, käed ja kumerad puusad värisesid. Kogu see šokis olek, verine, tolmune kleit ja sassis, määrdunud juuksed meenutasid Limule kinnipüütud antiloopi, kes on rünnakus raskelt viga saanud ja kes tuleb kohe kaelast surnuks pureda, et ta ei piinleks. Paistis, nagu olekski Aelin elanud nagu antiloop, pidevas ärasöömise hirmus, pidevas hirmus tsivilisatsioonlaste ees. Ja täna pidanuks olema see päev, mil temast praad tehakse. Talle justkui ei olnud veel kohale jõudnud, et ta on pääsenud.
Peatselt sulgus värav ja nad olid tsivilisatsioonlaste ilmast ära, rohelise aia rüpes. Aelin sai värava lukku, aga võti kukkus ebakindlast käpast kruusa sisse ja ta püüdis seda sõrmede värisedes pihku saada, kuni Limu kummardas ja võtme oma kätte võttis. Aelin oli veel ebakindlamaks muutunud, teda tuli küünarnukist toetada. Viimaks Limu kummardas ja astus väiksesse majja. Aelin keeras köögilaua äärest tooli Limu poole.
Aelin vaatas oma värisevaid käsi, verist puusa ja libistas pilgu selle poole, mis köögiaknast paistvat valgust varjas ja köögi hämaraks tegi. Veerandtonnine kiskja istus tema köögis, pool nägu ja käpad verised, verised kihvaotsad huulte vahelt sätendamas. Hommik. Tavaline tööpäev. Tavalised inimesed söömas, mõned viisakamad, mõned ropumad. Ja tema ellu nii ootamatult sadanud kiskja. Kodutee täis hirme. Nuga kõril. Ebavõrdne heitlus, mis oli rohkem nagu halastamatu, verine hukkamine... Seda kõike oli katitüdruku jaoks palju, maailm ta silme ees hakkas kõikuma ja ta pidi seinalt tuge otsima.
Limu vaatas kohmetult Aelini poole ega osanud midagi kosta, sõnakestki lausuda. Kõik see võinuks olemata jääda, mis siis, et Limu kordagi ei kartnud ja kõik oli tema arust kontrolli all olnud. Tapmine ei olnud lõbus.

***

“Teed,” halises Aelin. “Teed.”
Ja ta koperdas pliidi juurde, lasi kastruli vett täis ning lülitas pliidi sisse. Heitis kingad jalast ja läks vannituppa. Kui saaks kõik puhtaks... Ehk tulevad plekid kleidist välja, mõtles ta kleiti pesumasinasse toppides. Äkki meeldib kiskjale see teine, lilltikanditega kleit... Kiskjale! Tuline vesi voogas üle ihu, kandis tuka kõrvadesse, summutades ümbritsevad helid. Kui vaid saaks sellest minema, unustaks selle... Aga kuhu on mul minna!
Aelin tundis end küll uue ja puhtana, aga köögis avanev pilt ei olnud muutunud ja tiris ta hiljutisse koledusse tagasi. Ja mis kõige imelikum – kiskja ei paistnud üldse rahul ega rõõmus olevat, ehkki kaks inimest oli elajalikult tapetud, käpad ja nägu olid nende verega koos. Nukrate, kuldsete silmade pilk oli maha suunatud, vägevad õlad olid nõutult kühmus.
“Mine ja kasi end puhtaks, sa oled kole,” lausus Aelin maha vaadates. Limu ei saanud Aelini silitada, ei saanud tema käpakesi hoida. Sest ta oleks selle iluduse uuesti ära määrinud. Ta astus kuulekalt vannituppa, paljastas korraks peeglit nähes kihvad, sest instinktid ennetasid mõistust, ja keeras ettevaatlikult kraane, mis ta küüniste vahel nii haprad tundusid. Tehislik soe vihm. Tehislik kuum tuul föönist, mis kuivatas kiiremini kui taevast paistev Me Yu. Ei saanud öelda, et tsivilisatsioonased vaid rumalustele ja kurjusele oleks pühendunud. Nad olid ka palju häid asju välja mõtelnud.
Ja siin majas ei olnud üldse nii halb ja ebamugav kui võinuks olla ühes tsivilisatsioonlaste majas. Kulunud, kuid puhas parkett ning rohekad seinad, mis tekitasid õdusa valguse. Ja savipottides kasvavad mitmesugused taimed, millest enamikku Limu teadis. Muidugi kõige ilusamate õitega taimed. Nägusad puidust postamendid ja mööbel, haprad aknaraamid ja aknaist paistev rohelus.
Limu astus hääletult, vedas ninaga õhku, tardus aeg-ajalt liikumatuks. Nukrate silmade rahutu pilk veikles siia-sinna. Ei, ta ei olnud kuigi kohutav. Tegelikult isegi ilus. Nagu vöötorav, ainult hiiglama suur. Saba oli küll väheldane, kui selle pisikese närilisega võrrelda, aga kollane seljavööt oli uhke, eriti veel need mustad vöödid kahel pool kollast.
“Ma olen näinud kärpide elamisi, alles sai käidud ka tsivilisatsioonlaste kodudes... Tõsi jah, mahajäetud kodudes. Kuidas siin nii... mõnus on?” küsis Limu teelaua taha istudes.
“Ilu. Mitte igaüks ei oska sobitada värve ja asju niimoodi, et nad moodustaksid sellise ühtse terviku, millel silm puhkab. Mu esimene perenaine oli moekunstnik, tema õpetas mind ilule tähelepanu pöörama. Ilu nägema ja looma. Sobivaid riideid valima,” vastas Aelin, toetades küünarnukkidega lauale ja hoides teetassi käte vahel.
Hämmastav. Ise on peaaegu nagu tsivilisatsioonlane, elab, nagu tsivilisatsioonlane, aga ikkagi... Nii armas, ehkki inimese kleit on seljas, ja see tuba... Üldsegi mitte selline lihtne, palkidest laotud ja rohmaka kivist kaminaga, millel vaid paar lihtsat ornamenti – nagu Karj kodu. Pigem nagu ehe tsivilisatsioonlaste maja, ent ometi nii hubane. Ilu. Kuidas saab midagi sellist luua täiesti tehislikest, elututest asjadest?
Aelin keeras end, sirutas käe diivani poole ja vedas sealt lagedale salli, keskel heledam vööt, mille ääred sujuvalt tumesiniseks läksid. Täpselt nagu udu siniallika ääres.
“See on mul pooleli. Ma mõtlesin siin kujutada öist jõekallast. Aga ma ei tea, kuidas pervelilled välja näevad. Kas neid olemaski on...” seletas Aelin.
“On,” katkestas Limu. “Tähed on puudu. Taevatähed.”
“Need ma tikin järgmiseks, hõbedase ja kroomsinise metallikniidiga. Kas sa oled pervelilli näinud?” kokutas Aelin.
“Olen,” lausus Limu pilku langetades.
“Ohh, ma ei tea, mis ma teeks, kui vaid kordki saaks neid näha,” õhkas Aelin. “Nad pidid helendama... Kas sa viid mind kunagi sinna, kas sa näitad neid mulle?”
“Ei,” vastas Limu kindlalt.
“Siis nad jäävad siit ära ja ma ei saagi seda valmis,” lausus Aelin nukralt kühmu tõmbudes. “Miks sa neid mulle ei näita?”
“Ma ei tea, kas Su Li tahab. Kas ta lubab,” vastas Limu nukralt.
“Kes on Su Li?”
“Ge-ema teine tütar, veteilma valitsejanna.”
“Ah, põhjarahvaste usk...”
“Tsivilisatsioonlane usub, katt teab.”
Aelin ohkas ja lasi sallil põlvedele vajuda ja kurtis: “Mis me siia tikime? Punase aasakannikese? Aga siis oleks tasakaal rikutud, värvid valesti, siis ei oleks enam ilu! Punane ei sobiks!”
“Sulle ka ei sobi see punane, sind oleks ka peaaegu et ära rikutud,” vastas Limu koonu Aelini poole küünitades. Röövli nuga oli siiski katitüdruku kõri puutunud, kriimustusest oli natuke verd immitsenud. Limu tahtis seda ära limpsida.
Aelin muheles lahkelt, ta vurrud kõditasid Limu kõrvu, niisked huuled riivasid silmanurka, keeleke limpsatas paar korda arglikult. Väiksed käpakesed libisesid Limu õlgadele. Limu oli unistanud nende käpakeste hoidmisest, ent nüüd, täiesti ootamatult, libises terve Aelin talle sülle, habras ja ilus nagu pervelill. Limu harutas kleidinööpe lahti, ettevaatlikult ja kartes midagi lõhkuda, nagu avaks hinnalist kingitust. Ja see soe, pehme rinnaesine, siidine ja sile...

Limu äratas läbi punakate kardinate paistev soe päikesevalgus. Ta lebas külili rohekal villasel vaibal, kõhu vastas katitüdruk keras, pehme ja ümarik. Huvitav, miks tal saba ei ole? Miks tal pole tagumistel käppadel pöidlaid? Kus ta seljavöödid on? Ainult selgroo kohalt oli veidi tumedam. Ja kehalt ka rohkem nagu inimene, kondid haprad ja lihased nõrgukesed. Seal, kus peaks kati jõud olema, on tal pehme rasv. Kes ta selline ometi oli? Kindlasti katt, aga milline katt?
Aelin avas silmad, vaatas rahutult ringi ja siis seinakella. Ta rabeles püsti ja hädaldas: “Me oleme sisse maganud! Ma olen täiesti hiljaks jäänud!”
Limu vaatas, kuidas ta kohmakalt ringi sahmerdas ja kleiti otsis ja lausus rahutult: “Mis me oleme teinud? Me pole ju ühte liiki.”
“Oleme... Ohh, mis siin enam kiirustada,” vastas Aelin Limu juurde tulles. Limu tõusis istuli.
“Oleme siiski, ühe liigi kaks tõugu. Mina olen kodukatt, põlvnen džunglikatist. Sina oled laanekatt. Me oleme väga lähedased,” vastas Aelin. Limu libistas käpa ümber katitüdruku piha, surus ta rindapidi enese kõrva vastu ja kuulas rahutut hingamist ja südametukseid.
“Kati. Minu kati,” lausus Limu tasa.
“Mida?”
“Kati. Khaa-Thii. Naine. Katikeeles,” rõhutas Limu.
Aelin naeris vabisedes ta kõrva vastas: “Mina ja naine!”
“Oled ju,” vastas Limu kohmetult taganedes.
“Mina. Naine,” lausus Aelin nukramalt.
“Miks mitte? Kes sa siis oled?” kortsutas Limu kulmu.
“Kas sa tead, mida inimene teeb katiga, kui ta julgeb enese kohta “naine” öelda?” küsis Aelin peale pausi.
“Tapab ära?” oletas Limu, aimates järjekordset tsivilisatsioonlaste kehtestatud jälki reeglit.
Aelin vaikis.
“Inimene ei tee mitte midagi, inimene võiks oma arenenuimat mõistust tarvitades aru saada, et praegu oleks tark Aeliniga mitte midagi teha. See võib lihtsalt talle elu maksma minna. Sina oled ikkagi kati. Naine. Minu kati,” rääkis Limu.
“Miks... Kuidas? Me pole õieti ju tuttavadki,” imestas Aelin.
“Me oleme ühte heitnud... Ja mida sa südames tunned?” sosistas Limu Aelini puusa silitades.
Aelin vaikis. Ehkki kiskja oli alles eile ootamatult ta ellu sadanud, tundus talle, nagu oleks see kiskja kogu aeg olemas olnud. Ta ei kujutanud miskipärast enam ette, et ta võiks jälle üksi siin tänavail käia... Ei, ta ei saanud Limust lahkuda, üksijäämine olnuks nüüd nagu surmavalda minek, ootamine, millal jälle mõni tsivilisatsioonlane tuleb ja kõri läbi lõikab. Eilne oli talle kinnitanud, et ilma Limuta see ükskord juhtuks, varem või hiljem.
Viimaks seadis Aelin kübara pähe ning kutsus: “Lähme vaatame, mis minuga sööklas nüüd tehakse.”
“Midagi ei tehta,” urises Limu järgnedes.
Laanekatt. Džunglikatt. Kodukatt. Laanekatt. Laas oli suur ja võimas asi, selline tiitel mõjus hirmuäratavalt ja hoiatavalt küll, mõtles Limu veriseid sillutisekive vaadates. Murtud tsivilisatsioonlased olid ära koristatud. Tsivilisatsioonlased kartsid laanekatte. Laanekatt oli nende väitel planeedi kõige ohtlikum kiskjaline. Ja tema kõrval kõndis kodukatt - õrn, lopsakas ja väeti olend, keda tsivilisatsioonlased sõimasid, tapsid ja sõid.
“Mis isevärki maja see seal on? Ei näe sedamoodi välja, et seal tsivilisatsioonlased elanud oleks,” küsis Limu ühe maja poole noogutades. See näis koosnevat paljudest kambrikestest.
“Katifarm,” ohkas Aelin. “Ma olen mitu korda palunud kärpe see õhku lasta, et siis rusudesse kaljukannikesi istutada, iga tapetud kati mälestuseks ühe.”
“Katifarm?” imestas Limu seisatades ja ninaga õhku vedades.
“Jah, siin elasid minusugused, kes, kui nad piisavalt paksuks olid läinud... Tehti nii, nagu minuga eile teha taheti,” jutustas Aelin katkeval häälel. Seepärast siis see maja nii kurb ja õudne tunduski! Priskeid katitüdrukuid, palju priskeid katitüdrukuid, peaaegu sama palju kui pakse hobuseid raudtee ääres. Ja kõik armetult tapetud. Aga justkui ikka siin leinamas...
“Kuidas sina ellu jäid? Miks sind söödud pole?” küsis Limu peale pausi.
“Õnne on olnud,” vastas Aelin tasakesi. Õnn oli väga habras olnud, nagu eile selgus. Aelin oli lootnud, et teda kui kosmosebaasi kokka ja sööklatöölist, kes allus kärpidele, ei juleta puudutada, ehkki ähvardavad, mürgised märkused inimeste poolt olid igapäevased. Paar korda oli talt isegi palgaraha ära röövitud. Kaebama ei julgenud ta minna.
“Mul on olnud õnne. Esimene perenaine, kelle oma ma olin, oli moekunstnik. Erinevalt teistest katiomanikest ei muretsenud tema, et miks ma liiga vähe söön ja vähe juurde võtan... Koristada ma oskasin, süüa teha ka, aga temal oli mind rohkem vaja riiete proovimiseks. Olin talle modelliks, kelle seljas kleitide sobivust proovida,” jutustas Aelin.

“Ja nüüd oled juurde võtnud?”
“Jah, inimesed on kodukatte tuhandeid aastaid aretanud, et nad juurde võtaks, dieedipidamisest ei taha midagi välja tulla.”
Limu seisatas jälle ja vaatas ringi, keerutas kõrvu.
“Mis selle riidekunstnikuga juhtus?” küsis Limu.
“Ei midagi. Ta müüs mind sõjaväeossa maha. Siis tuligi see saatuslik lend transpordilennukiga,” jutustas Aelin edasi. “Liha nad kaasa ei võtnud, minule oli ühe otsa pilet, pidin neile mugulad ära koorima ja siis ise lihtsalt kõrvale minema. Aga nad tahtsid mind säästa ja läksid loomi küttima. Ja tapsid kaks rohtlakatti... Seda sa tead juba ise, mis siis juhtus. Nii ma siia sattusin. Maale, kus mul ei ole omanikku, kus ma ise olen ühiskonna liige. Maale, kus tugevama õigus pannakse maksma omakohtu korras... Kas sa kardad midagi, et niimoodi ringi vahid?”
“Ei,” vastas Limu ninaga õhku vedades. “Olen lihtsalt harjunud nii, et kõik mu ümber toimuv mulle teada oleks. Võõras kant ka nagu.”
“Mina kardan tegelikult,” tunnistas Aelin. “Pärast seda eilset me ei tohiks niimoodi tänaval käia.”
“Nemad kardavad ka,” vastas Limu. Tänav oli tühi, vaid üksikud inimesed kõndisid siin-seal. Kõik nad saatsid Limut äreva pilguga, kui mõni vastu juhtus tulema, vahetas ta alati teepoolt.
“Miks me ei võiks käia tänaval? Ma küll loodan, et eilne oli neile piisav hoiatus, et ei maksa üritada, kui sul pole jõdu, kiirust... kui sa isegi ei kuule ega tunne lõhna,” rääkis Limu seisatades. “See kastiga auto seisis su majast paari maja kaugusel ja sõitis siis ära, kui sa värava lukku keerasid.”
“Milline kastiga auto?”
“See, mis sealt tänavalt mööda sõitis,” osutas Limu tänavale, mis oli selja taha jäänud, millest nad minuti eest risti üle olid tulnud. “Ta aeglustas käiku kah. Ehk nad ei ürita.”
“Kes? Mida?” küsis Aelin rahutult.
“Tsivilisatsioonlased... Ära tee neid märkama, ära tee välja. Reegel kaks: pane kõike ümbritsevat hoolega tähele, kui aimad oletatava vastase lähedalolu,” urises Limu, kelle pilk piidles juba tänavaääri ja karniise ning meel jäädvustas lahtiste kivide asukohti.
Limu peatus ühe lagunenud tellismaja ees ja kuulatas. Eespool oli veel üks väiksem maja ja selle taga ristuv tänav.
Aelin vaatas hirmunult Limu kõrvu ja küsis: “Mis see esimene reegel on?”
“Olla vastasest alati mitu käiku ees!” urahtas Limu, rabas Aelini kaenlasse ja kihutas kolmel käpal haake tehes tagasi. Aelin kuulis hetke veoauto häält, siis robisesid ja kiunusid ümberringi kuulid. Alles siis kuulis ta ka automaadivalanguid tärisemas. Enne kui ta midagi mõelda jõudis, oli Limu ta telliskivimaja taha jämeda puu otsa viinud ja oksale istuma sättinud.
“Ei ühtki häält! Ei hinga ka mitte!” sosistas Limu ja krabistas mööda tüve kõrgemale. Üks raoke kukkus Aelini koonu vastu, seejärel tüvi võpatas, tume vari lendas maja poole ja katuseplekk kolksatas. Alles siis jõudsid kaks meest hoovi. Nad hiilisid seinaääri mööda, hüppasid, automaadid õieli, ümber nurkade ega vaadanud ülespoole. Ega nad Aelini läbi lehestiku poleks näinud kah, pealegi ei näinud puutüve alumine osa sedamoodi välja, nagu suutnuks priske kodukatt end sealt üles vinnata.

Plekk-katus oli halb koht hiilimiseks, see võis ootamatult kõige ebasobivamas kohas häält teha. Pealegi võisid mõned tsivilisatsioonlased keskmisest terasema kuulmise ja tähelepanuvõimega olla. Kolmanda ehistornikese juures oli räästas mädanenud, vihmavesi karniisile jooksnud ja seda murendanud. Täiesti paras laskemoonaladu. Limu piilus üle ääre ja nägi veoautot natuke eemal, hoovivärava juures automaadilaskureid ootamas. Seesolijate näod jäid autokatuse varju, vaid lahtisest aknast paistis kuulitoru. Limu kuulatas veel korra ja kuulis maja seest samme. Esimene või teine korrus. Nad olid täiesti valet teed läinud.
Limu küünitas end lagunenud karniisini, võttis järjest kive ning viskas neid täiest jõust, teravalt ja täpselt veoauto kabiini pihta. Esimesed kaks purustasid klaasi juhi poolelt, juht kas sai vigastada või surma – igatahes kihutas auto tagurpidi kaarega vastu vastasmaja seina. Käigupealt hüppas kõrvalistmelt automaadiga mees välja ja hakkas tellismaja hoovi suunas tulistama. Kuni Limu läkitatud kivi ta turja tabas. Ja siis oskas veel üks Limu jälitama tulnud automaaturitest aknale vaatama tulla, et mis kära see tänaval käis – otse katkise karniisi alla. Miski välkus ta pea kohal, kostis tuhm mats ning paar ajutükki, verine telliskivi ja automaat kukkusid maja ette tänavale. Nüüd polnud muud vaja teha, kui võtta veel üks tellis, hiilida üle katuse ja valvata tagumist ust, sest vaevalt viimane mees söandab tänava poolt väljuda. Limu mõte ei eksinud ja ka tema käpp ei eksinud. Jäi vaid üle tuua puu otsast alla Aelin ning seejärel korjata kokku automaadid.
Veoauto juht oli elus. Ta oigas ja küünitas pardalaeka poole – ilmselt olid tal põlved purustatud. Limu rabas ukse pahempidi, lõi küüntega laekaluugi minema ning võttis sealt püstoli.
“Ooleki sõbrad jah?” uratas Limu. “Teil on tegemist laanekatiga, nii et ärge mitte üritagegi!” Ja lõi veoki ukse kinni. Aelin korjas maast oma kübara ja uuris nukralt kuuliauke. Ka kleidisaba oli räbaldunud.

***

“Alles poole päeva peale veate end kohale! Oli teil vast öö!” krigises Gi, kui Aelin ja Limu sööklauksest sisse astusid.
“Oli tõesti,” vastas Limu, laiutades kolme automaati ja püstolit. Kahel automaadil paistis vereplekke. “Päev ka takkapihta!”
“Mis need on?” küsis väike ümarik kärp arglikult koogileti tagant. See oli Ra kaasa Mag. Gi vangutas pead ja kortsutas kulmu.
“Midagi oli eile õhtul katifarmi ees juhtunud,” ütles Chen, “see kamp, kes ennist läbi käis, rääkis midagi.”
Limu puges loožis laua äärt pidi edasi ning võttis nurga taga seina ääres istet.
“Kallale kipuvad,” ohkas Limu. “See Oolek, kes siin eile Aelini sõimas, läks talle eile noaga kallale. Tema õnnetuseks ja Aelini õnneks juhtusin lähedal olema.”
“Kas need olid tema relvad?” küsis Ra.
“Ei, see on värskem saak.”
Gi vangutas vaikides pead, Aelin keerutas oma kübarat, toppis hajameelselt sõrmi kuuliaukudest läbi.
“Kurat, no nüüd tulevad varsti jälle aru pärima ja nõudma, et linnas on kuri laanekatt, kes inimesi tapab. Äkki jätaks rahule, siis ehk ei tapa?” krigises Gi lõpuks. “Alli, too meile õlled!”
Aelin ruttas kuulekalt leti taha, Mag vudis looži ja võttis Ra kõrval istet.
“Tee või massiline hädatapp nendega,” urises Gi edasi. Baarikülastajad olid rahunenud, vaikus, mille Limu ilmumine oli põhjustanud, asendus tasapisi baarile omase suminaga. Aelin keerutas jälle leti taga, nõtked käekesed käisid riiulite, pirukaleti ja pudelite vahet, kollakas juukselakk lehvis, nagu ennegi.
“Tss, Priskilla tuleb!” muheles Chen kaela akna poole sirutades. “Nüüd saab nalja, mutt on täitsa näost ära!”
“Mis nalja,” urises Gi, “tuleb jälle jutuga, et tema on rahva poolt valitud ja nõuab... Nemad siin põlised elanikud ja miks nemad ei saa ja neid ei lubata ja... Ei saa ise lihtsast asjast aru, et proovigu varastamata ja laaberdamata hakkama saada mõnda aega, küll siis ka jutule võetakse.”
“Nüüd tuleb jutt palju tõsisem, sea vaim valmis, Gi, sina oled praegu vahetuse ülem,” naeris Ra.
“Kas miski on naljakas?” krigises Gi. “Persse, oleks katid kaks tundi hiljem tulnud – siis on laev juba maas, tõstame asjad rongi ja kaome Gadila poole. Sünnipäev tuleb Gadila baasis! Saaks sittadest rahu!”
“Kelle sünnipäev?” küsis Limu.
“Mai!”
“Tema, ahjaa,” tuli Limule Gadila baasi instruktor meelde. Mai oli must ja läikiv, hästi priske ja lopsakas emakärp. Alati rõõmus ja lõbus, ütles iga asja peale “ahjaa.” Limul oli ta naer ja naerust värisevatel kumerustel mänglev Me Yu peegeldus hästi meeles. Tema nakatavat rõõmsameelsust olnuks praegu väga vaja.
Uks kolksus ja rutakad sammud lähenesid baariletile. Gi sisises vihaselt ning loivas loožist välja, baarileti juurde.
“Ma nõuan... Mind on siinseid inimesi esindama valitud... Te peate selle peletise kinni püüdma!” kostis ahastav hääl.
“Millise peletise?” nohises Gi kõrvatagust kratsides.
“Tahad öelda, et sa ei tea?! Kolmemeetrine laanekatt tapab linnas inimesi! Juba seitse on tapetud!” halas kärbist pool meetrit pikem, korpulentne naine.
“Seitse?” imestas Gi maha vaadates. “Ma pole jõudnud küsida...”
“Te peate ta viivitamatult kinni püüdma! Jumal küll, ja mina käisin just mõned minutid enne seda koletut veretööd seal tänaval...”
“Mis tast enam püüda, ta on ju siin, nurga taga,” osutas Gi looži poole. Aelin oli küünarnukkepidi bariletil, kuulas ja tahtis midagi vahele öelda.
“Ja teie teete veel nalja! Ühel mehel jäi kolm väikest last maha!” halas rahva valitud Priskilla edasi.
“No sitt lugu, kui ei usu, et ta siin on ja küsida ei julge. Ja kui nii tõsise asja juures kõike naljana võetakse. Või kui te kärpe kui alamaid olendeid lihtsalt tõsiselt ei võta,” laiutas Gi käsi ja loivas tagasi looži poole. Limu istus, selg vastu seina ja vangutas pead. Kolme lapse isa ja läheb tillukese automaadiga laanekatti püüdma? Planeedi arenenuima mõistusega liigi esindaja?
“Nüüd mõtlete, et võite rääkida, mida sülg suhu toob ja kõiki pimedasse kohta saata, kui laevad on orbiidil ja võim teie kätes!” hädaldas daam edasi.
“Olge sellegagi rahul! Meil, kärpidel, ei läheks kindlasti nii õnnelikult kui teil praegu, kui võim oleks hoopis teie kätes!” kräunatas Gi vastu. Daam vaikis hetkeks, hingas sisse ning pöördus Aelini poole: “Oh Allike, vähemalt oled sina elus, see juhtus sinu kodu juures! Ei tea, mis oleks võinud sinuga juhtuda! Ega sina seda elajat ei näinud? Kallatagu mulle tassike kohvi...”
“Nägin küll. Ta on päris ilus,” õhkas Aelin kohvi kallates.
“No ega sina pea siis kärpide lollustega kaasa minema ja inimesi narrima!” karjatas eit. “Ja mina täiesti siiralt muretsen su elu pärast... Mis su kübaraga juhtus?”
“Ei, ma ei narri. Ei kiusa, sõima ja ei valeta ka,” vastas Aelin kübarat keerutades. “Need on siin kuuliaugud. Kroomornamentidega kleit sai eile veriseks. Loodan, et saan ta veel puhtaks. Aga sellel lillelisel on alt äär rebenenud. Aga nüüd julgen ma küsida otse: mis me teile teinud oleme, et te, inimesed, meid nii hirmsasti tappa tahate?”
“Teie? Mismõttes? Mina küll ei taha tappa kedagi!”
“Mind ka mitte?” kostis sügav, rahulik hääl. Tume vari liigatas loožis nurga taga, Limu astus hääletult ja nõtkelt valguse kätte ning võttis leti ääres pukil istet. Priskilla võpatas ja loksutas enesele kohvi sülle.
“Alles eile Aelini aia ääres rääkisid, et selline rasvarull tuleks tappa ja praadida ja et nii peeni kübaraid ja kleite ei tohiks selline üldse kandagi. Nüüd muretsete täiesti siiralt ta elunatukese pärast? Kas sa ise ikka saad aru, mis asja sa suust välja ajad?”
Priskilla kokutas, raputas jälle kohvi maha, vaatas Limu kuldseid ja nukraid silmi.
“Mina pole seda öelnud!” sai ta sõna suust.
“Ära hakka ajama, ma istusin su pea kohal puu otsas, kui sa seal mingi teise eidega mööda loivasid ja viha suust välja ajasid...”
“Kust sina tead, kas nägid...”
“Ei näinud, aga tundsin,” vastas Limu häälekalt läbi nina nuhutades ja vurre väristades. Siis sirutas ta käpa Aelini lõua alla ning tõstis sõrmega katitüdruku nina ülespoole.
“See, kellel sa väitsid kolm väikest last olevat maha jäänud, hakkas sealsamas tänaval tegema seda, mida sa minutid enne Aelini koduvärava juures soovisid – kõri läbi lõikama. Kõik algas sellest, et – nagu ma selle mehe viimastest sõnadest aru sain – ehmatasin ma tal eile siin sööklas kõhu lahti ja ta lasi end täis. Ja talle ei mahtunud hinge, et see juhtus mingisuguste kattide pärast. Seepärast ta oma viha Aelini peale valas. Viha. Ara paljasnaha arulage julgus. Sai surma, nagu ikka paljasnahk, kes sattub kattidega võitlusse,” rääkis Limu.
Nukrad silmad peegeldasid õõvastavat rahu ja tasakaalu, ehkki põhjusi ja sõnu, mis võiks teda endast välja viia, oli ta viimastel minutitel palju kuulnud. Külm, kaine ja väga kiire mõistus, alaline valmisolek välkkiirelt vaenlase peale viskuda ja see hetkega ribadeks kiskuda. Rahvaesindaja polnud varem juhtunud planeedi kardetuima kiskjaga tõtt vahtima. Teadmine, et seesama olend oli viimasel ööpäeval niimoodi külmalt ja armutult mitu inimest tapnud, võttis jalad nõrgaks. Järjekordsed kohvitilgad loksusid letile, õige napilt õnnestus Priskillal letiäärele nõjatuda ja mitte maha kukkuda.
“Ja veel üks tsivilisatsioonlane üritas meid väikse automaadiga püüda. Sai kah surma,” jätkas Limu.
Kärbid tulid loožist välja ja kogunesid baarileti ümber, inimesed eemal laudade ümber sirutasid kaelu.
“See automaat nüüd küll väike ei ole, see on ründerelv,” ütles Chen ühte Limu toodud relva uurides.
“Jah, see pole see, see väike jäi Aelini juurde. Nende suurtega aga... Tulime hommikul... Päeval siiapoole ja neli tsivilisatsioonlast ründasid meid. Kihutasid autoga, kaks kabiinis, kaks kastis, tõmbasid tule peale. Ma lipsasin, Aelin kaenlas, ühe maja hoovi. Ei, nad ei jätnud meid rahule. Kolm said surma, neljas kõvasti viga.”
“Täna siis?” küsis Gi. “Kuskohas?”
“Sellel tänaval, mis seal kosmosebaasi müürist ära keerab, mõned majad edasi.”
“Ja sa põgenesid kolme sellise kuulide eest? Päriselt ka või?” imestas Gi automaati vaadates.
“Päriselt poleks vist minema saanud, kui tsivilisatsioonlased natukenegi oskaks varitseda, varjata, hiilida. Aga nemad kihutasid nurga tagant mürinal välja. Ma juba lidusin, Aelin kaenlas, kui nemad päästikule vajutasid, vaid silmapilgu olin nende tule all. Nii kaugelt nii lühikese ajaga muidugi pihta ei saa. Sinnamaani nende edu ka kestis, edasist korraldasin juba mina. Nemad hiilisid, nagu tsivilisatsioonlased ikka, nii et sammud kurdistasid ja lõhn käis kaugele ette. Loopisin nad siis kividega surnuks.”
“Ja ülejäänud kaks?” küsis Gi kriiskaval häälel, vaadates vaheldumisi Limule ja Priskillale otsa. Limu laiutas nõutult küüniseid. Talad nagisesid ja pudelid-pokaalid kilisesid, õuest kostis võimsate ioonmootorite müra.
“”Nemesis” tuli alla,” sosistas Mag.
“Kus siis need viimased kaks surma said?” küsis Gi uuesti. “Priskilla?”
“Meenuta, kuidas tahad, ikka üle viie kokku ei saa,” nentis Limu.
“Niikuinii tapad veel!” pahvatas viimaks Priskilla. “Sellised elajad ei tohi linnas viibida!”
“Miks?” küsis Limu. “Kas selleks, et te saaksite rahus Aelini kõri läbi lõigata ilma, et keegi katt teid selle toimingu juures lõhki ei kisuks?”
Priskilla vaikis.
“Siin ütleme meie, kes tohib linnas käia, kes mitte. Mina ei näe põhjust, miks peaks keelama Limul linnas käimist. Need lollid, kes teda rünnata üritavad, pole meie arvates loetud. Ja need kolm last pole ka mingi argument, kui nad pole kordki isa näinud ja kui isa ei kavatsegi elatist maksta,” võttis Gi asja kokku.
“Jah, nii see praegu jääb. Ma ilmselt olen mingi aja siin Aelinil külas. Veel täna öösel teen endale ümbruskonna korralikult selgeks ja siis ma võin lubada, et enam teie kütid ja kaltsakad meile nii lähedale ei pääse, et nad tulistada jõuaksid,” ütles Limu Priskillale silma sisse. “Nii et ärge enam üritage.”
Samal ajal kolksus uks ja põrandal müdisesid pehmed käpad. Paks must kärp vudis kui kera baarileti poole ja seisatas poolel teel.
“Oi, keda siin näeb! Lausa rahvaesindaja. Ja siis veel laanekatt...“ Ta vaatas Limu poole. „Sa oled nagu tuttav. Las ma arvan... Voki lätteilt oled?” küsis kärp Mai, uurides Limu tõsist ja Priskilla jahmunud ilmet. “Kas midagi on juhtunud? Miks sa nii kaugelt siia oled tulnud?”
Limu tõmbus kühmu ja kaebas: “Jah, ma olen Limu, Voki lätteilt. Ge-ema.... Su Li viskas mu välja... Pervelilled naersid mu üle. Ma ei tea, ma luusisin laantes niisama, siis tuli mulle meelde Aelin ja ma tahtsin teda näha. Nagu Me Yu kiir, mille suunas minna ja unustada kurb tühjus selja taga.”
“Kui tore! Ja te saitegi kokku!” rõõmustas Mai.
“Ei ole tore! Ma ei tea... Aelini on kiusatud ja sõimatud, eilsest lõunast saati on meid tappa tahetud. Juba viis tsivilisatsioonlaselaipa. Ja nüüd see siin nõuab, et katid ei tohiks siin linnas käia...”
“Ära tee välja!” turtsatas Mai nina kirtsutades, “nemad küll ei ole siin mingid ütlejad, et mis rassist missugused kus kohas käia võivad. Küll me teid aitame ja toetame, kui rahule ei jäeta. Ehk rahvaesindajat kuulatakse ja tal on oidu oma valijaile selgitada, et katt on põhjala tugevaim kiskja, keda ei maksa tülitada.”
Priskilla tormas nohisedes minema, Limu kurtis edasi: “Ikkagi on midagi... Ma ei tea...”
“Aga siis,” ütles Mai rõõmsameelselt, pilgutades Aelinile silma ja võttes Limu käppa pihku, “on teil äkki asja Ge-ema templisse? Me sõidame varsti Gadilasse minu sünnipäevale ja peatume Templikülas kah.”
Limu hingas rahutult sisse-välja, Aelin langetas pilgu. Gi hüüdis loožist: “Mis te seal pukkide otsas kõõlute, võtke järgmised õlled ja tulge kuttide sekka!”
“Pole ju aega enam, varsti on Raiks rongiga ees, siis läheb asjade tassimiseks!” hüüdis Chen. “Hea, et meil katt kambas on.”
“Kurat tõesti,” nõustus Gi, kui oli oma kommunikaatorist aega vaadanud. “Mis me selle aknaga teeme, mille Limu eile puruks hüppas? Me ei jõua seda kinni panna.”
“Käsutame ühe valvuritest siia,” soovitas Ra.
“No siis eluga,” viipas Gi minekule seades. “Paneme asjad valmis. Limu, sa tuled äkki ka? Ja Aelin? Sulle kuluks küll peale neid elamusi väike reis ja lõõgastus ära.”
“Mis kassast saab?” muretses katitüdruk.
“Ma helistan Aiili kohale, las võtab üle,” vastas kõhn kärp.
“Mis siis ikka? Värav on lahti? Transarobotit kindlasti meile ei anta?” küsis Chen pukilt maha hüpates ja käsi kokku lüües.
Gi seisis, käed puusas ja vangutas pead, kulmud kortsus. Limu astus ka põrandale ja sirutas ennast.

***

Õhk tundus pärast umbset sööklat eriti värske, sügavsinine taevas oli endiselt ilus ja rahustas Limu hinge. Kosmosebaasi värav oligi lahti, tuues nähtavale sellisele asutusele omase korralageduse: poolik mootor siin, mõned konteinerid seal, seinaääred täis igasugu kola. Lagunenud betoonteed, mille alt siit-sealt oli kaevatud läbi kaableid. Kosmoselaevade püststabilisaatorid kaitsevallide taga.
“Hakkame siit võtma ja platvormile viima,” käsutas Gi.
“Võinuks rongi siia taha ajada, kuuenda lao äärde,” kaebas Chen.
“Ei saa, seal on praegu triitiumpütid ees,” vastas Gi pirukakaste võttes. Limu haaras kõige suurema, külmutuskonteineri, käppade vahele ja hakkas astuma.
“Ole sellega ettevaatlik!” kriiskas Gi talle järele.
“Looda parem, et mõni tsivilisatsioonlane mind jälle lasta ei taha, muidu peangi teda sellega viskama,” vastas Limu üle õla. Mai oli paar kergemat kotikest võtnud ja tatsas eespool, Limu otsustas tema järgi minna. Selgus, et midagi keerulist ei tulnud teha ega kaugele minna, asjad laoti lihtsalt Meeria jaama juurde platvormile. Autod tänaval peatusid alati, kui mõnd kärpi nägid, Limu ilmumine pani kaugemalgi autod seisma ja inimesed ümber keerama ja sammu lisama. Ka hirmul näoga Priskillat oli paar korda näha rahvale selgitusi jagamas... Limu hingas sügavalt välja.
Meeldivaks üllatuseks ei kuulnud Limu kõrbehaisuga kuumpeamootori mürtsumist. Hoopis igivana auruvedur pahvis perrooni ette, haakes pakivagun ja paar viletsat reisivagunit. Ra ruttas kohe vedurile järele ja kobis juba enne peatumist kabiini. Tema, kärpide rassi tugevaim tuumafüüsik ja ajamasina leiutaja! Ja armastas väga vett keetes sõita ja nautida mõistusliku elu loodud varaseimat liikurmasinat!
Ega ta pakivaguni ukse juurde toimetama poleks mahtunud, asjade pealelaadimiseks läks vaid mõni minut. Limu nuhutas veel korra, kas Aelin on peal ja seisis tagumise vaguni rõdule. Eestpoolt kostis vile, siis sisin, mis järsult katkes, ja põrand Limu jalge all nõksatas.
See rong tundus aeglasem ja uimasem, kui maagirong oli olnud, aga see-eest veeres kuidagi pehmemalt. Ja selles rongis oli midagi... Mida Limu seletada ei osanud. Midagi sellist, nagu Aelini kodus. Hubane, armas, ilus. Rattad kolksusid ja lehtvedrud plärtsusid, katuselauad Limu pea kohal nagisesid. Vagun kõikus, kaldudes ühelt teelt teisele, rataste all robisesid pöörangud. Meeria jaama kõrvalteed ühinesid üheks liiniks, mis viis linnast välja. Limu vaatas korra ka vaguniust, millest ta ehk vaid külg ees läbi oleks mahtunud, ja loobus. Kitsarööpmeline vagun oli inimestelegi väike ja kitsas, mis siis veel katist rääkida. Limu istus pidurimehe klapptoolile ja vaatas eemalduvaid rööpaid ja järjest madalamaks muutuvat majadest betoonkanjonit. Õnnetute tsivilisatsioonlaste õnnetu linn, tsivilisatsioonist ära lõigatud ja hääbuv. Aga ikkagi elus. Värske tuulepuhang käis üle Limu koonu, ta vaatas vasakule ja nägi Aelini viljapuuaeda, nägi okste vahelt vilkumas väikest maja. Vagun kiikus ja põrkas rütmiliselt rööpajätkudel, katus ja seinad nagisesid, puksiluugid kolisesid. Lagunenud majad ja betoonirusukuhjatised paistsid justkui rohkem võssa kasvanud ja rohelisemad kui siis, kui Limu Meeriasse sõitis. Linna kandiline siluett hakkas sinakasse uttu taanduma. See ei olnudki enam nii kohutav, kui eile tundus.
Uks käis ja Aelin küsis: “Miks sa meie sekka ei tule?”
“Ma vist ei mahu sinna hästi,” kaebas Limu ja tiris katitüdruku endale sülle. Hoidis keskkohast ja silitas ta reit.
“Siin on isegi toredam. Ma katsin, et tuul on külm. Aga näe, ei olegi,” rääkis Aelin.
Siin ta nüüd on, mõtles Limu, tundes Aelini raskust, pehmust, värinat ja tuksumist. Peaaegu nagu inimene, nagu tsivilisatsioonlane, aga ometi nii kallis. Siin oli rahulik, siin ei olnud vaja valvata, söösta, kaitsta ja rünnata, siin sai rahulikult mõtelda. Vaid sajad paksud hobused vaatasid neile järele. Limu oli lootnud natuke puhata sest pingest, mis oli teda vaevanud linnas liikudes ja viibides, lootis saada aega helgemate mõtete mõtlemiseks. Aga neid ei tulnud. Aelin kraapis ja kiskus oma käpakestega küljekarvadest, sikutades end kõvemini Limu vastu, värisevkeel limpsas aeg-ajalt Limu koonu. Limu vaatas katitüdruku kumerat puusa ja kujutas, kuidas õhuke kleit rebeneb ja oksad hapra, siidise naha armiliseks kriibivad. Kuidas polaaröö pakane Aelini armutult tapab, kui ta talveunne ei jää. Ent ometi oli võimatu temast loobuda! Mis tsivilisatsioonlased teevad, kui saaksid teada, et laanekatti Aelini läheduses enam ei ole? Limu ei tahtnud teada. Ta vaatas pahuralt Meeria siluetti, siis küünitas kaela vaguni nurga taha ja vaatas lähenevaid laasi. Pigistas siis silmad kinni ja üritas näha. Ta ikka veel kulges kuhugi ja ei näinud, kuhu. Ei osanud ette aimata.
“Mis meist saab?” halises Aelin viimaks. Ka tema oli sarnaseid mõtteid mõelnud.
“Ma ei tea,” urises Limu eemalduvaid rööpaid vaadates.
“Mul oleks võimatu metsas elada.”
“Tean.”
“Mis meist saab?”
“Ei tea. Aga me ei saa enam lahku minna, sa tead seda isegi.”
Aelin teadis. Teadis, et endistviisi enam jätkata ei saa. Teadis ka, et Limu ei saa.
Uks paiskus valla ja Gi heitis oma kõhna kärbikere otsarõdule lösakile.
“Ei saa nad ka Gadilani vastu peetud!” krigises kärp vihaselt.
“Hakkasid juba jooma?” küsis Limu.
“Sa veel küsid! Midugi lendas punn pealt!”
“Ja sa ei liitugi nendega?” imestas Limu.
“No ei jõua enam! Pole enamiku elust näind muud kui kosmosebaase, kosmoselaevu, emalaeva koridore... kogu aeg üks remontimine ja... Joomine!” hädaldas Gi. “Mida kõike on tehtud... “Monstrumi” remont keset Argeeli kõrbe keset lahingut, kaugel-kaugel elukõlblikest planeetidest. Põhiline veel, et meil nagu polnudki päris oma planeeti, Pluuto oli ka nagu suur kosmoselaev, kõik puha tehislik – tehislik valgus, tehislikud kasvuhooned, tunnelid kaljudes. Sina kui laane laps peaks ette kujutama, mida see võiks tähendada, kui laant ei ole!”
“Ma oleks siis nagu vangis. Ei kujuta ette,” lausus Limu.
“No ja mis sa siis ikka teed! Ikka muudkui jood, muidu läheks lolliks. Ma lootsin ka, et peale seda kriisi, kui me Pluutolt käputäiega tulema tulime, saan kosmosekärbist päris kärbiks, aga ei midagi! Ikka jaman remonditsehhides edasi, ikka kosmoselaevad ja reaktorid! No ei saa kohe muidu!”
“Ja jood samamoodi edasi? Oleks mul vaid joomisemure,” halises Limu.
“Ära sa räägi, kui vaid joomisemure... Sa ei kujuta ettegi, mida see joomisemure tähendada võib! Nii et ära hakka!” manitses Gi.
Limu meenutas enda ainsat tutvust alkoholiga. Kindlus ja täpsus kippus kaduma, see tegi ta pahuraks. Ta ei kannatanud purjusolekut, ta ei tundnud sellest mingit mõnu ega rõõmu. Aelin limpsas ta suunurka.
“Mis ma temaga peale hakkan!?” urahtas Limu Aelini patsutades.
“Kuidas mida? Naiseks võtad muidugi.”
“Kuidas me koos elama hakkame? Metsas tapaks ta polaaröö esimene külm. Kui mina Meeriasse tuleksin, peaks tsivilisatsioonlased mulle klaperjahti, kuni kätte saaksid! Kokkulepped ei maksa neil ju omavahelgi, teist ja kattidest rääkimata!” kaebas Limu.
“Ehh, mis sa muretsed. Kardavad sind nagu tuld! Kirjutame sulle veel KKS4 välja ja nad ei tule sulle ligi ka mitte, neil pole siis vähimatki isu sind tülitada. Pigem kolivad kõik Aelini maja ümbert laiali.”
“Ikkagi olen ma viis neist tapnud, kindlasti ihkavad kättemaksu.”
“Ei ihka nad midagi. Tegelikult tegid heateogi. Sest see vallaslaste salaisa oli ühe kõvema jõugu pealik. Ja suure tõenäosusega tapsid sa selle jõugu tuumiku. Ja kas sa arvad, et sa ülejäänutele korda lähed – ei, nad hoopis avastavad, et üks piirkond on peremeheta ja hakkavad ise üksteist tapma, et kelle mõjusfääri alla see ala saab. Või pigem ei toimu midagi, sest keegi enam ei ürita seal seadust teha, kuna sinna on tekkinud laanekatt. Nad pigem kolivad sealt laiali, usu mind. Anname sulle veel kahuri, millel on punatäppsihik ja mis tulistab kõigist Ge inimeste loodud soomustest läbi, mis tulistab välja kolm mürsku kahe sekundiga. Sulle vastuseismiseks peaks nad siis küllaltki mastaapselt organiseeruma, see aga oleks enne rünnakut hästimärgatav... Ei tee nad sulle midagi, neil ei ole ega tule sellist ühtsust. Ja kui hakkaks midagi sellist neil tekkima, küll me nad lõunasse omasuguste juurde kupatame, kui rahulikult olla ei lase.” rääkis Gi.
Limu istus nukral ilmel edasi. Relv, mida paljasnahad said vaid autodel kasutada, aga tema õlal kanda, ei avaldanud muljet. Mis siis, et sellega võis Aelini maja ümbruse lagedaks tulistada, kui laskemoona antaks. Midagi jäi ikka puudu.
“Ikkagi on see kole koht. See ei ole kati elukoht, mida mul seal teha oleks?”
“Hmm,” kortsutas Gi kulmu. “Üks mõte oleks veel. Nimelt tuleb mul praegu meelde kosmosetehase teemandiliini territoorium. See on metsa ja võssa kasvanud, ulatub kolm kilomeetrit mägede vahele. Ja tsivilisatsioonlased kipuvad vargil käima. Suur territoorium, halb valvata. No ega me pole viitsind ka väga, nad nii väga meile närvidele ei käi.”
“Ja mis ma seal teeks? Püüaks neid nääpse kinni ja tooks teie ette?” küsis Limu.
“Mis muud sa laaneski teed, kui ronid ringi ja vead ninaga õhku... Ja vaevalt sa neid nääpse väga püüaks. Nad lihtsalt ei tule sinna enam, kui teavad, et seal paikneb laanekatt.”
Rattad veeresid, minutid veeresid. Gi vaatas mõtlikult eemalduvaid rööpaid, Limu silitas Aelini.
“Ikkagi on seal kole. Kuidas te seal elada saate?” küsis Limu viimaks.
“Kus meil mujal elada,” vastas Gi ohkega. “Ega ta nii hirmus kole ka ei ole, pigem kurb. Kui me Pluutolt tulime, siis me ei ajanud neid otseselt minema. Aga ikkagi läks enamus inimesi lõunasse ära. Mitmesajast tuhandest jäi mõnikümmend tuhat alles. Ja linn laguneb, kommunikatsioonid langevad üksteise järel rivist linnaosade kaupa. Nad ise ei tee midagi, nõuavad, et meie teeksime, meie jälle ei saa aru, miks peaksime me nende linna juhtmeid ja torusid parandama. Meeria jõe põhjakaldal oli neil naftatehas, aga selle oskasid nad ka ülemöödund sügisel maha põletada. Sealtmaalt on põhjakallas päris välja surnud, seal ei ela kedagi ega tööta mingigi kommunikatsioon. Majad, kus pole aastaid elatud, pudenevad jää ja niiskuse toimel ja neid pole mõtet kordagi teha..”
“Siis võiks nad õhku lasta ja rusud mullaga katta,” arvas Limu.
“Kes see sul ikka nii tohutus koguses mulda hakkab vedama. Õhku võiks neid muidugi lasta, aga kui rusudesse kaljutaimi tuua – need paljuneks ja lagundaks juurtega... Nii neelaks loodus seda laga kiiremini küll. Sellele peaks täitsa mõtlema,” arutles Gi. “Aga alustuseks peaks enda elukorralduse jonksu saama.”
“Kus te ise elate? Linnas?” küsis Limu.
“Osalt jah... Aga ega meiegi sest linnast midagi pea, enamik elab orulammil laiali ja kasvatab loomi.”
“Neid pakse hobuseid?”
“Neid ka, jah.”
“Miks nad nii paksud on?”
“Rasva läheb vaja,” lausus Gi silm kissitades taevast vaadates. “Pluutol polnud naftat, loomarasv oli meil nafta eest. Siis sai sellised tõud aretatud. Nüüd on nad muidugi iganenud, peaks hakkama teistsuguseks aretama. Varsti puurime ka kosmosebaasist augu sinna Põhjalahe alla, kust tsivilisatsioonlased praegu naftat ammutavad. Siis saab see rasvarullide ajastu meil kah ümber. Ohh, oleks see vaid ainus mure, millest üle saada... Ei viitsi mõeldagi, mis järgmiseks korraldada on vaja. Nagu see sõda ja kriis käiks ikka veel edasi.”
“Ikkagi suur asi, et saite tagasi Me Yu alla elama, ei pea virelema seal üleval külmas tühjuses neis kosmoselaevades. Seal on ju kitsas. Nagu kaevanduskäikudes! Ehitad suurema kosmoselaeva... Suurema baasi sinna Pluutole. Suurem on küll, aga ikka on nad vaid käigud ja ruumid. See ei asenda ealeski seda avarust,” laiutas Limu käppa Meeria orulammi poole.
“Eks kõik lootsid rohkemat. Ei arvestanud, et siin tuleb kõik üles ehitada. Muidugi on suur asi. Aga meid sai siia vaid käputäis, enamik jäi Pluutole. Ei tea kohe mitte, mis edasi saab.”
“Tulevad vaikselt järgi. Aga ikkagi ei saa teid niipalju olema, kui tsivilisatsioonlasi on.”
“Nii see on jah. Ja asi on väga keeruline. Meie kontrollime lähikosmost. Inimesed meid ei tunnusta, nad peavad kärpe enda omandiks, orjadeks ja kogu seda asja siin lihtsalt mässuks. Ja see ei lahene nende jaoks enam kunagi nii, nagu nad tahaksid. Mina usun, et sina näed aega, kui lõunapool katte enam ei orjastata, nuumata ja ei tapeta – aega, mil kõik liigid, kellele on antud meelevald tulevikku korraldada, on võrdsed ja hoiavad võrdselt Ge-ema. Ma ei panustaks inimestele, sest nende kultuur on mandunud, ega ka kärpidele, sest meie juured on sealtmaalt lõigatud, mil kärpidest said inimeste tööloomad. Juba tuhandeid aastaid tagasi,” rääkis Gi.
“Ma pole sellest mõelnudki... Tõesti ei kujuta ette, kui te olete palju põlvkondi vaid neid teeninud ja käsutamist kuulanud,” lausus Limu.
“Jah. Kes oleme meie. Kärbid. Hiidkärbid. Kärp ja emakärp. Meil pole keelt, meil pole enam omi mõisteid. Nagu katt ja kati või mak ja maje. Meile ei saa panustada. Me küll oskame ja suudame palju keerulisi asju teha, aga meil pole juuri. Ja mis kõige hullem – unistusi. Ilma nendeta kaugele ei vea.”
“Siis te olete õnnetud.”
“Jah. Ehkki paljud ei taha seda endale tunnistada. Seepärast ma panustaksin teile, kattidele, ja eriti majedele. Ge mõistusliku elukorralduse eestvedamisel. Sest teil on unistused ja vahetum side Ge-emaga.”
“Kas kärbid usuvad Ge-emasse?” imestas Limu.
“Ei usu. Me teame. Tule Meeriasse ja küll sa kohtad ka teadlasi, kes sellest lähemalt rääkida mõistavad.”

Suured rohtlad ja põllud olid lõppenud, põhja pool raudteed oli kõrgem laas, lõuna pool madalamad niidud, metsatukkade vahelt sillerdas aeg-ajalt Meeria vesi. Rataste all robisesid pöörangud, Limu selja tagant sõidusuunast lähenes kuumpeamootori mürtsumine, mille sagedus järsult langes, kui vagun Limu ja teiste sünnipäevalistega kõrvalteel seisnud maagirongi vedurist möödus. Limu püüdis maagivaguneid lugeda, ent läks sassi. Neid muudkui möödus ja möödus – paistis, nagu olnuks neid lõputult. Äkki lõi vagun kõikuma. Gi oleks peaaegu kukkunud.
“Kurat ta siin nii kiiresti... Ei tea siis, et see pöörang selline nöga on!” sajatas kondine kärp. Tee oli viletsamaks muutunud, vagun kõikus ja hüppas rohkem. Mets tuli ka raudteele palju lähemale, viimaks nii lähedale, et puuoksad raudtee kohal kasvasid risti, mattes rongi rohelisse hämarusse. Rong oli pealiinilt kõrvale kaldunud.
“Egas midagi, kohe jõuame Templikülla ja peatume seal natuke aega. Vaatan, mida kutid teevad,” ütles Gi ja lõi enda järelt ukse kinni.
Taas ümbritsesid Limut tuttavlikud varjud, taas hõljusid tuttavad metsalõhnad. Aga Aelin oli siin! Katitüdruk sirutas ennast ja vaatas ringi, uudistas rohelust.
“See on siis sinu kodukant,” lausus linnakatt viimaks tasa.
“Jah,” vastas Limu. “Aga kuidagi nagu ei ole enam. Ma ei tea...”
“Mida sa ei tea? Mis sul on?” küsis katitüdruk kaastundlikult.
“Kuidas... Jah, sellel tehaseterritooriumi ideel on jumet... Ja mis teha, ma olen sinuga ühte heitnud. Sa oled minu kati,” otsis Limu sõnu.
Aelin vaikis.
“Kas sa tuled mulle katiks, Ge-ema ees?” küsis Limu nukra tõsidusega.
“Jah,” vastas Aelin areldi ja kallistas kiskjat kõigest jõust.

Pärast hämarat laanetunnelit tundus valgus Templiküla tanumal nii ere, et nii Limu kui Aelin kissitasid silmi. Rong peatus kõrvalteel Karj maja lähedal, Karj ja mõned rohtlakatid ootasid platvormil. Küla koosneski ühest peatänavast, mille ääres oli raudtee ja jaam, kahel pool tänavat seisid inimeste majad, mõned sirgemad ja uhkemad, mõned viletsamad ja viltusemad. Tänaval mängisid lapsed, üks naine tassis veeämbrit, kuskil kopsis mees uksepiita, üks vana ja krimpsus memm istus ühe viletsa maja trepil ja vaatas tulijaid. Need siin nimetasid ennast põhjainimesteks. Tegelikult olid täpselt sama tõugu kui tsivilisatsioonlased, ainult selle vahega, et ei teinud katti märkamagi, sest siin külas liikus neid tihti. Põhjainimesed ja katid ei seganud kunagi teineteist, nende vahel kestis juba aastasadu vastastikune lugupidamine. Oli ju mõlemal liigil samasugune hardustunne Soojuse, Ge-ema ja ta kolme tütre suhtes. Kuna katid ei rajanud enamasti ei maju ega templeid, tuli Limul inimeste loodud hüvesid kasutada. Ja inimesed olid templi püstitanud kõigile, kes tahavad Ge-emaga kohtuda. Limu tundis ebalust ja aukartust kõiksuse looja ees. Tempel oli see koht, kus ta tundis end väeti ja väiksena, ühtsena kõigi elusolenditega putukatest hiiglaslike mereelukateni välja. See kummaline, ohtrate puunikerdustega ehitis oli koht, kus peaks saama kohtuda Temaga, kelle jaoks olid kõik maailma elusolendid võrdselt väiksed ja väetid.
“Ma ei käinud siin Sirjga ja ta läkski ära,” kurtis Limu templivärava poole sammudes.
“Vaata, et sina minu juurest ära ei lähe,” vastas Aelin.
“Ei saa minna ju,” vastas Limu.
Tempel oli kolmurkse põhiplaaniga. Keskel seisid kolm sammast, igaüks pühendatud ühele Ge-ema kolmest tütrest. Nende fookusesse pidi koonduma Soojus – kõiksuse ja elu allikas, Ge-ema hing. Templi kolm seina olid samuti eraldi pühendatud ühele kolmest Ge-ema tütrest. Vasakul paistis ainult inimestele arusaadavate ornamentide seas ka tuulelilli - see oli tuultevalitseja Aahe sein. Paremal märkas Limu mägikannikese õisi - see sein pidi olema mulla hoidja Gehe sein. Kõige uhkem ja ilusam oli templi tumesinine tagasein, mille alla äärde olid maalitud pervelilled, mis paistsid justkui hämaras helendavat.
“Su Li,” mõtles Limu poolvaljult.
Seina sees oli orv, kust astus välja inimene - šamaan Nebrander.
“Mis murega astuvad katid Ge-ema ette?” küsis inimene abivalmilt.
Limu ei osanud vastata, pomises vaid Aelini enda vastas hoides: “Minu kati...”
“Minu… katt!” sosistas Aelin, teenides sellega tugeva kallistuse Limu poolt.
“Tahate selgusele jõuda? Ma saan teid aidata Ge-emaga jutule saada. Kui te kartma ei löö, saate kindlasti teada. Seiske sammaste vahele ja ma laulan ja lausun,” ütles šamaan.
Limu ja Aelin astusid sammaste vahele, Aelin vaatas hirmuga pimedusse pea kohal, kuhu sambad kadusid, Limu pani silmad kinni. Kostis monotoonne, arusaamatu laul, šamaan posis, lausus mantraid. Hetke tundus Limule see isegi naljakas, kuni äkki ta tundis midagi. See oli pilk. Kohutav ja võimas pilk, mis oli igal pool ja igas suunas ja mis nägi Limu hinge igat salasoppi. Selle eest ei saanud põgeneda, maailmas ei olnud kohta, mis olnuks selle pilgu eest varjul. Limu tundis end kui sitikas keset betooni, kus pole ainsatki pragu, kuhu varjuda. See pilk tuli sealtpoolt ilmapiiri, see oli Ge-ema pilk, ajatu ja vääramatu, mida ei kõiguta ei kihv ega annihilatsioonipomm.
Limu rahunes, kuulas enda hingamist ja lasi uinutavat posimist endasse. Pilk ei olnud üldse hirmuäratav, ainult hirmuäratavalt võimas ja vääramatu. Aga soe. Lõpmata hoolitsev, hea ja soe. Limu hakkas nägema tähti – lõputut hulka elusid sellessamas soojas embuses, armastava pilgu all. Üks kirgas, soe ja sinine otse Limu vastas. Su Li? Aelin? Ei, ikkagi Aelin, Su Li oli hoopis… Ta naeratas! Ei, ei naeratand ka… Aga ta oli, ta kindlasti vaatas! Ta oli kindlasti! Aga kus? Limu ei suutnud seda kõike hõlmata, ta tundis vaid soojust, rahu ja armastust, talle meenus varane lapsepõlv, mil ema teda hoidis. Aga see siin… Oligi Ge-ema süli, soe ja turvaline, kus Limu koos kogu ülejäänud loodusega oma elupäevad veetnud oli ja kus ta jätkas elamist… Uue Limuna?
Limu pea selgines, taas nägi ta seinale maalitud tumesinist taevast ja pervelilli, sambaid ja šamaani. Šamaan oli lausumise lõpetanud, Aelin Limule kaela vajunud. Ta süda peksles meeletu kiirusega, silmad olid märjad.
“Su Li! Ma nägin Su Li-d! Ei, ma ei näinud... Ta vastas... Ta naeratas... Ei...” sosistas Limu katkeval häälel.
Šamaan ei kuulanud teda, ta tõstis käed pimeduse varjatud lae poole ja hüüdis: “Minge välja, tundke Me Yu kiiri, tundke mulda käppade all, tundke Aahe hingust juustes! Vaadake puid, vaadake lilli, vaadake vett! Nad kõik teavad ja kinnitavad teile, et tänasest olete te üks, katt ja kati!”
Limu võttis Aelini sülle ja kõndis rongi poole. Aelin nuttis õrnu pisaraid. Limu võttis taas koha sisse klapptoolil piduri juures viimase vaguni otsarõdul. Ei teagi, mida reisiseltskond siin nii kaua teinud oli, aga palju polnud vaja enam oodata. Peatselt kõlas vile, kostis aurupahinat ja rong hakkas liikuma. Ge-ema tempel ja küla jäid kurvi taha, rong sisenes taas laanetunneli rohekasse hämaruse.
Kõik paistis nii kirgas, Me Yu kiired mänglesid puulehtedel ja lehtede vahel. Tundus, et kogu loodus vaatas neid tõepoolest ja elas kaasa. Aelin oli hingevapustusest üle saanud ja vaatas märgade silmadega ringi. Vagun põrkas ja kõikus istumise all, iga rööpajätk kolksus isemoodi tooniga, iga kolksatus kajas puudelt ja põõsastelt mitmekordselt vastu. Rong jõudis kõrgele tammile Meeria jõe orulammil, Limu ja Aelin nautisid vaikides vaadet metsale, soodele ja veteväljadele.
“Mis me teeme? Kas läheme ka peole?” küsis Aelin.
“Mis meil muud üle jääb. Ma vaatan, kes seal on üldse,” vastas Limu Aelini maha tõstes, püsti tõustes ning uksest sisse kiigates. Kohe esimeste istmete vahel vahekäigus lebas Gema - kõige paksem maje, keda Limu teadis, kuldpruun ja pakatav, nii paks, et jõudis vaid vaevu jalule tõusta. Vaatas oma pikkade ripsmete alt Limule otsa - sealt paistis, et praegu ta end püsti ajada ei viitsi ega kavatse Limule teed pakkuda. Pealegi olid kõik kohad hõivatud: istmete vahel paistis veel rohtlakatte, ühe paarisistme oli hõivanud Alissa, vaguni teise sissekäigu olid blokeerinud Karj ja ta kaasa Nami - tõeline laantevalitseja, Limust pea jagu pikem laanekatt. Nad olid end pressinud kahe inimese jaoks ehitatud paarisistmele ja loomulikult suurem osa Namist istmele ei mahtunud, tema saba ja jalg ummistasid vahekäigu täielikult. Matsakas hiidkärp Mai oli otsekuti Cheni kaisus, Chen vaatas üleval ilmel reisiseltsilisi, Mai seletas midagi, naerdes heledalt iga paari sõna vahele. Ra ja Mag pugisesid nende vastas, nende kõrval teiselpool vahekäiku istus Gi ja itsitas, käes veiniklaas. Või et temal on küllalt, mõtles Limu tüdinult, keeras end ringi ja läks tagasi vaguni otsarõdule.
Taas istus ta kitsukesel klapptoolil, kallim süles. Ta vaatas ja silitas pikalt katitüdruku kumerusi, katitüdruk klammerdus kramplikult ta rinnale ja limpsis ta ninaotsa. Limus tekkis tuttavlik tunne – ta tundis Koha lähedust. Ta vaatas ringi ja mõtles. Koht oli taas olemas. Ta oli päris siinsamas. Selle pehme ja hapra keha sees, Aelini südames. Aga miski ei andnud Limule rahu. Midagi oli tegemata. Nagu oleks tal mõni võlg Ge-ema ees. Ta oli templis tundnud, et Su Li vastas talle. See oli nii põgus kontakt, et Limu ei saanud arugi, kas see oli lihtsalt nägemine, tervitamine või midagi muud. Isegi seda Limu ei tunnetanud, kas Su Li oli ta peale pahane. Aga Su Li oli kindlasti olemas oma kodus ilmapiiri taga ja ta vastas Limule! Milline au see Limu jaoks oli!
“Aelin, ma pean Su Lilt andeks paluma.”
“Mille pärast?” küsis Aelin.
“Ma ei tea isegi. Kui ma oma kohast sinu juurde rändama hakkasin, ma vihastasin Su Li peale, ma vihastasin pervelillede peale. See ei saa nii jääda.”
“Mis sa neile ütlesid? Mis sa teha tahad?” küsis Aelin.
“Ma ei mäleta. Ma ei tea, mida teha,” kaebas Limu.
“Seda oleks sa võinud templis šamaanile öelda.”
“Ei, see on ainult minu ja pervelillede... Su Li vaheline asi!”
“Kas nüüd siis minu asi ka? Kas sa näitad mulle pervelilli?” küsis Aelin lootusrikkalt.
“Ei...” vastas Limu ebalevalt.
Rong oli jõudnud lagedale, Gadila küla põldude vahele. Peatselt lõgisesid rataste all pöörangud ja rong läbis Gadila jaama. Siin oli säilinud väikse provintsiraudtee idüll, siin ei paukunud kuumpemootoreid ega seisnud lõpmata pikki maagiešelone. Vaid veetorn, vana jaamahoone ja kaubaait, mille ees seisid mõned kinnised kaubavagunid. Peatselt jäi see kõik koos Gadila külaga eemale, loetud kilomeetrite kaugusel algas juba kinnine tsoon, mis piiras Gadila kosmodroomi, kus toimub pidu. Kelle pidu, mõtles Limu. Kärbid joovad ennast kiirelt täis ja Limu peab terve õhtu kannatama nende rumalaid nalju ja räuskamist?
Rong ületas Voki oja ja hakkas end aeglaselt orupervest üles sikutama. Ühtäkki Limu teadis, mida ta peab tegema. Ta kompis ja kallistas Aelini vöökohta, meenutas neid hüppeid ja põgenemisi Meerias, Aelin kaenlas. Habras ja raske, aga piisavalt sitke, peab vastu küll, mõtles Limu ning keeras pea ümber vaguni nurga. Sobivaid oksi tuli järjest, hüppa ja haara millisest tahes... Äkki saab hinnaline kandam ikkagi viga?
Limu tegi järsu liigutuse, Aelin kiljatas, kostis okste raginat. Limu lihased pidasid vastu, Limu küünised pidasid vastu, ka oks pidas vastu. Aelin oli küll kohkunud, aga ilma ainsagi kriimuta ja Limu pani ta turvaliselt rööbastee kõrvale maha. Vanaaegne rong ähkis kosmodroomi poole, vedades endas lõbusat seltskonda, kellest paljud ei teadnudki, et paarike olid sõitnud kogu tee tagumisel rõdul kaasa ja kellest ei teadnud keegi, et paarike lõi neist nüüd lahku.
“Limu! Mis sa tegid!” hüüatas Aelin, kui oli avastanud,et seisab kontsakingades ja uhkes kleidis keset metsa raudtee ääres.
“Ma tean, mis ma pean tegema! Tule!” käskis Limu metsloomaraja poole astudes.
“Limu! Me pidime ju peole minema!”
“Kas sa oled nii kindel, et sa tahaksid seal olla?”
Aelin mõtles järele. Kõikidel sellistel pidudel oli ta põhimõtteliselt üksi kooki ja veini nautinud, vestluskaaslasi ei olnud, kärpide naljad tundusid mõttetud ega pannud teda naerma. Aga mida tal siin metsaski teha? Mida Limu temast üldse tahab?!
“Limu, sa näed, ma olen paks ja aeglane, ma ei sa su juurde metsa elama tulla!” karjus Aelin. Ta oli peaaegu nutma puhkemas.
Limu sirutas käpa Aelini poole ja hüüdis: “Aelin! Ma ei vii sind metsa elama. Me jõuame ka peole. Hilja küll, aga jõuame ikkagi. Siis kui kärbid on juba jommis, on meie – kattide ja majede – aeg peost rõõmu tunda!”
Aelin astus, nina norus ja käed kõhul risti, Limu juurde. Limu embas teda ja sosistas: “Kallis, ma tean nüüd, mis minu ja Su Li vahele jäi. Ma ei saa muidu rahu. Ja sina ei saa ka muidu rahu. Ma pean sind viima... Ma pean SIND pervelilledele näitama!”
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0870)