Aprill on teadupärast naljakuu ja üks põhilisi huumorivõtteid on kontrast. Seekord on Reaktoris esindatud noore naisautori debüüt ja juba veteranistaatusesse tõusnud meesautori seni viimane jutustus. Vastandlik on ka nende pikkus ja funktsioon - kui üks on pigem hoogne anekdoodilaadne ulmeline lookene, siis teine on pigem lugemiskulgemisele kutsuv jutustus võõrmaailmas.

Kui Piiu Pilt sai ulmekirjutamise töötoas valmis jutu "Plumps", ütles ta ise selle kohta muigamisi midagi stiilis, et tegemist on tema meistriteosega. Ehkki selline väide tundub kuidagi enesekriitiline muude tekstide suhtes (ent vilka peaga neiu sulest saab edaspidigi eeldada midagi huvitavat), võib vast tõesti esile tõsta, et siin on seda näiliselt kogemata väga hästi õnnestunud teksti sära, mida paljud ei taju oma loometeel võib-olla kunagi. See on tekst, mis ette loetuna töötas väga hästi, haarates kaasa oma humoorikusega, mis ei sulgu kuidagi üheainsa nalja rööbastesse, vaid taasleiab end igal sammul. Millegi humoorika kirjutamise juures ongi olulisim nõue vast värskuse säilitamine terve teksti vältel ja prl Pildil õnnestub see hästi.

Kui küsida mõnda sõna enesetutvustuseks, vastas ta: "Päeval teen itti, õhtul elan (arvuti)mängude ja raamatute maailmas. Olen aktiivne Eesti animemaastikul - aitan korraldada JAFFi (Jaapani Animatsiooni Filmifestival) ja olen AniMatsuri (Jaapani popkultuuri festival) maskott. Niisama ei oska lähemalt rääkida - edasi tuleb juba küsida."

Nagu öeldud, kui "Plumpsi" puhul on tegemist noore naisautori debüüdiga, siis Osvald Soobeli jutt "Väikses majas raudtee ääres" on midagi vastupidist - autor on oma loomingut avaldanud juba 2002. avaldanud ja seda lausa trükis. Veel võib leida Poognast(lisaks autori enesetutvustusele "ulmekiiksuga vedurijuht") ka teisi jutte-jutustusi, mille tegevus leiab aset samas maailmas mis "Väike maja raudtee ääres". Kõigi tekstide puhul on tegemist suhteliselt pikkade lugudega, mille eesmärk polegi niivõrd rutata mõne särava puändi poole, kuivõrd lasta lugejail triivimisi sisse elada tema üsna pikkamisi konstrueeritud maailma ning selle meeleolusse.

Olles kuulnud pigem kriitikat autori kirjutusstiili pihta (näiteks eelmainitud 2002. aasta teksti suhtes), oli teksti toimetamist alustades pigem üllatav, et sõna ja lause tasandil ei olnud kohutavaks kriitilisuseks suuremat põhjust. Senine tagasiside oli olnud sedavõrd kriitiline, et ma endamisi ootasin lausa düsgraafiat, aga teksti esimesed leheküljed pigem panid kergendunult ohkama. Ehkki teksti algus võib oma meelelises looduskesksuses inimesi veidi eemale tõrjuda, lisandub sellele hiljem siiski muid aspekte. Tekst jõuab mitmel korral muuta oma hoogu, samas säilitades oma üldist tooni, mille pigem süngesse fooni ei mahuks küll ükski muumitroll. Samas pole tegemist lausa raskemeelse tekstiga, kuivõrd on pigem säilitatud piisavat tõsidusastet.

Mulle endale meeldisid siinkohal enim märulistseenid tugeva, laanekati tõugu peategelase Limuga, mis meenutasid filmi "The Incredible Hulk" ja selle tekitatud elevust nimitegelase kõikealistava titaanliku jõu suhtes. Kuid igale lugejale jäägu tema enda eelistused - ja vast leidub pikas tekstis igaühe jaoks midagi, mis talle sümpatiseerib.

Olen Soobeli kohta kuulnud kriitikat, et tema tekstid olevat ühe grafomaani töö vili - ent kas see peaks siis tähendama, et autor, va volask, kirjutavat ainult enesele kogu oma egoistliku kirjutusnaudingu sees? Samas rõhutatakse kõikjal seda, et tekstiloome olulisemaid lähtekohti on see, et kui autor hakkab kellelegi konkreetsele kirjutama, siis võiks ta pigem juba kirjutamata jätta (või nagu keegi kunagi ütles - tuleb kirjutada kas iseenesele või igaühele, millelgi muul pole tähendust). Teataval määral on selle teksti (ja üldse tema loomingu) juures pigem muljetavaldav, et tekst jookseb niivõrd vabalt ja et see, mida ta väljendada tahab, väljendub küllaltki täielikult - otsapidi võiks selles midagi inspireerivat olla.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0812)