Tiit Tarlap on huvitav autor Eesti ulmes. Ühes varasemas arvustuses siinsamas Reaktori 2012 maikuu numbris olen ma nimetanud Tarlapi „Roheliste lippude reservaati“ vanakooli ulmepõnevikuks. Üldjoontes on kõik Tarlapi tekstid sellised omaaegse ulme mekiga, kuid „Lõhestusjoone“ kohta ma seda isegi ei ütleks, kuigi veaksin paralleeli igiammusel ajal, 1965 aastal kirjutatud Frank Herberti „Düüniga“. Nii „Lõhestusjoones“ kui „Düünis“ ja eriti selle järgedes, mõtleb enamus tegelasi iga lauset öeldes eelnevalt ja järgnevalt oma iga näoilme ja iga võimaliku tähendusvarjundi kümme korda läbi, püüdes anda sõnadele allhoovusi ja otsides teiste lausutust sümboleid, vihjeid, teiseseid ja kolmandaid tähendusi. Sellest ka romaani suur maht, kirjanik kordab ennast tarbetult mitu korda üle, lastes tegelastel heietada üsna pikalt, jälle ja jälle ikka ühel ja samal teemal. Ulmekirjanduse Baasis on Must Kass öelnud:

„Kui ma pisut rohkem kui aasta eest seda indiaanlaste värki lugesin, oli seal vähemalt kolmandiku jagu täiesti tarbetut sõnavahtu. Eelkirjutajate arvamusi vaadates tundub, et vilunud toimetaja poole aasta töö on käsikirja siiski loetavaks teinud.“

Ei ole, hea Must Kass, ei ole. Romaani annaks tõepoolest tühja jutu pealt vabalt kolmandiku võrra kokku tõmmata. Kahjuks on see töö autoril ja toimetajal kahepeale tegemata jäänud.

Kitsaskohti hakkas veelgi silma. Üsna laokil ja närtsima on jäetud Kallo ja Tiina liin. Seda oleks tulnud kas tugevdada ja esile tuua või siis üldse ära jätta. Praegu vonkleb ta seal nagu pooleldi ehitatud maja. Midagi on püsti aga sees elada ei kannata. Mõttekorduste arvelt oleks Tiina karakteri arendamiseks ruumi küllalt olnud, ning amatsooniteema oleks avanud mitmeid võimalusi uuteks põnevateks mõteteks ja arutlusteks ilmaelu üle. Rebides Tiina Kallo reisidele kaasa oleks ka vesternistiilile sobivat paugutamist saanud tublisti rohkem sisse tuua, et aeg-ajalt lohisema kippuvat tempot üles kruvida.

Aga millest siis romaan üldse kõneleb? Põhimõtteliselt on tegu 1939. aasta Venemaa ja Eesti baaside lepinguga alternatiivses maailmas. Maailmas kus hingelt punaste asemel rõhuvad meile peale nahavärvilt punased ja neile seisavad vastu mitte käesideme järgi, vaid nahavärvilt valged. Kuid sisu on sama. Ülekaaluka jõuga, veriste valitsemiskommete ja üdini võõra kultuuriga suur naaber soovib „rahu“ eesmärgil väikeriiki oma väed sisse tuua. Keeldumise korral ähvardatakse täieliku hävitamisega. Ühinenud Põhjala, eesotsas Eestiga seisab valiku ees – alla anda või vastu hakata?

Tegemist on huvitava ja omapärase maailmaga, mis annab suurepärase võimaluse arutada antud küsimuse üle alternatiivses kuues. Mulle meeldis see maailm - muskettidega põhjalased ning vastas kuulipildujate toel enamuse maailmast vallutanud indiaanlased. Midagi värsket, maailma mõttes ja samas eestlastele oma mineviku ja tuleviku kohalt eneseanalüüsi jaoks olulised küsimused. Kes teeks mida kui okupatsioonioht tõuseks käegakatsutavana taas kogu oma julmuses meie ette? Tarlap küsib, kuid ei vasta, vastuste leidmine jäetakse lugejale. Kas vastuhakul on mõtet? Kas loodame taas parimat?

Aga Sakala Jaanuse südamerahustuseks on hea teada, et vähemalt keegi hakkas vastu. Lahknemine toimus ju ikka sellepärast?

Kui kirjutada Tarlapi „Lõhestusjoonele“ fännfictionit, siis võtaksin ise luubi alla tegelase kes suudab liikuda kahe maailma vahel, kus üks on andnud alla ja teine asunud sõtta. Kumma maailma ta valib? Mida ta mõtleb saades võimaluse näha ja võrrelda erinevaid versioone?
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0729)