„The Melancholy of Haruhi Suzumiya“ on noorteromaanide seeria põhjal tehtud animesari noormehest Kyonist, kes sõbruneb ülimalt ekstsentrilise tüdruku Haruhi Suzumiyaga, kes on terve elu soovinud kohtuda tulnukate, ajarändurite ning ESP-d - lusikaväänamist ja muud üleloomulikku – harrastavate inimestega. Ühel hetkel moodustavad nad Kyoni meelehärmiks SOS Brigaadi ehk klubi, mille ülesandeks on leida üleloomulikke olendeid ning nendega lõbutseda. Pikapeale selgub aga, et Haruhis peituvad teatavad müstilised võimed...
klassiruum

Selline on sisukokkuvõte sarjal, mis on kogunud endale Star Treki või Star Warsi meenutava fänkonna, näiteks nimetavad selle austajad end sellise religiooni nagu „haruhiismi“ järgijateks. Kui oleks olemas midagi sellist nagu üks igati normaalne fanbase, siis oleks see üks iseäranis imelik asi – aga „Haruhi“ sisaldab endas sellise küllaltki lihtlabasena mõjuva kokkuvõtte kiuste seda X-faktorit, mis teeb maniakaalse fänkonna minu meelest küllaltki põhjendatuks. Ja isegi kui ise mitte olla sedavõrd suur austaja, siis on sarja nähes mõistetav, kust see tuleb.

Kui tahta hoiduda mingisugusestki spoilimisest, siis võiks siinne tutvustus piirduda veel sellega, et kirjeldan veel mõne sõnaga tegelasi, kinnitan lugejat sarja kirjutustaseme kvaliteedis ja näitaks viimase reklaampalana sarja lõpulaulu, mille tantsust on lausa saanud omaette meem . Tegelasi hoidun esialgu siiski pikemalt kirjeldamast ja mis puutub kirjutustasemesse, siis siinkohal on oma silm kuningaks.

Ülejäänu osas ei tahaks piirduda spoilimisvaba „on küll hea, minge-minge vaatama“-ga – pigem eeldan ma, et lugeja ei hakka seda vaatama. Seda polegi vaja, mu mõte polnudki reklaamida, kuivõrd käsitleda mõne sõnaga paari selle kõige meeletumat ideed, mis teevad sellest tõenäoliselt ühe värskeimalt mõjuva teose, mida olen näinud. Loodetavasti jagunevad lugejad ühtedeks, kes on juba näinud, ning teisteks, kes pole näinud ega kavatsegi ühtki anime’t vaadata, aga kes võiks uudishimulikult kulmu kergitada mõningate mõtete peale, mis siin mainitud saavad. Sest tähelepanu need väärivad.

On vana klišee, et kui teos tõlkida raamatust filmiks või sarjaks, kaotab see nii mõndagi oma värskusest. Vast pole see alati tingitud sellest, et miski läheks tõlkes kaduma – vahel võib häda pigem olla selles, et linastus taandub vaid alusmaterjali illustreerimiseks. Nii pürgibki teos vaid lähtematerjali varjuks. Seda siiski ei juhtu olukorras, kus „tõlge“ annab piisavalt suure omapoolse panuse lõppteose ilmele.

Ma ei kavatse siinkohal laskuda küsimusse, kui suured on erinevused Haruhi noorteromaanide ja sarja vahel. Küll aga tahaks ma osutada sellele, et kui ma räägin sarja tegijatest, siis ei räägi ma ilmtingimata Nagaru Tanigawast, kes kirjutas noorteromaanid. Paljuski on kogu mu enda elevuse taga pigem lavastaja originaalsus ja julgus. Kuid see omadus pole siiski läbinisti kiiduväärt – vahel on see, kui aus olla, üsna nõme. George R. R. Martini väljaöeldud tõe, et kunst pole teps mitte demokraatia ehk enamuse tahe, on sarja tegijad võtnud ja viinud selle viimase piirini. Selliseni, kustmaalt pole aru saada, kas on tegemist autorite täiusliku suletusega kunstiteose sisemisse kontseptsiooni – või on hoopis tegemist austajaskonna totaalse trollimisega. Kuidas teisiti seletada sellist enneolematut sigatsemise ja kunstitegemise piiripeal olevat nähtust nagu „Endless Eight“?

Aga enne, kui selle juurde jõuda, tuleb öelda, milline on sari ülalmainitud imalavõitu pealispinna all. Nimelt selgub üsna vara, et kolm liiget, keda Haruhil ja Kyonil õnnestub kaasata SOS Brigaadi, selguvadki olevat tulnukas, ajarändur ja üleloomulike võimetega inimene ehk esper. Nad selgitavad Kyonile, et Haruhis näib peituvat midagi jumal-olendi taolist – kuid võime suunata kogu universumit tema tahte järgi on mitteteadlik. Lisaks on nad kõik ühel meelel, et Haruhi ei tohi sellest ise teada saada. Kui maailm peaks talle aga millegipärast ebameeldivaks või talumatuks muutuma, võib tekkida oht, et maailm lõppeb.

Isegi sellise sisukokkuvõtte juures võiks peituda lihtlabane sari sellest, kuidas neli inimest püüavad iga hinna eest teha ühe tegelase elu utoopiaks. Õnneks leitakse väga põnevaid viise mängida selle ideega. Üks kõige radikaalsemaid ongi Endless Eight, mida tehakse sarja teises hooajas. Haruhil jääb miski veel kripeldama 2-nädalase puhkuse lõppedes, mistõttu hakkab see ajaperiood täies ulatuses korduma. Osati meenutab see filmi „Groundhog Day’d“, kui välja arvata, et asjaosalised ei taju seda kordumist – see selgub alles siis, kui ajarändur avastab, et ta ei saa sellest ajaperioodist kaugemale rännata. Kui küsiti ülimalt passiivselt tegelaselt Nagatolt, kes oli võimeline kordumist tajuma, ütles ta, et see ajaühik on toimunud 15 498 korda. Kuna keegi aga ei mäleta kordumist ja kuna ainus mäletaja ei tohi tegutseda, peab igat kordumist nullist kaasa tegev peategelane olukorra ühel hetkel lahendama.

Kui raamatus näidati ühe peatüki raames ainult kõige viimast päeva, kus Kyon lahendab lõpuks selle surnud ringi, siis sarjas on sellele pühendatud tervelt kaheksa osa. Seitse osa, mis lõppesid frustreeriva ängistusega, et maailma kordumisele ei näi leiduvat lahendust. Sealjuures ei saa väita, nagu see olnuks sarja tegijatele mingi puhkus. Iga osa oli kõigest hoolimata uuesti sisse lindistatud ja välja animeeritud, ja nii mõnigi fänn lahutas oma meelt näiteks Haruhi uute ujumisriiete võrdlemisega. Mõnele meeldis otsida, kuidas oli sama lugu püütud erinevate lavastusvõtete ning rõhutustega näidata veidi teistsuguses žanris. Enamusele sellest aga ei piisanud. Kuna esimene hooaeg kestis 14 osa ja teist olid fännid oodanud 3 aastat, muutus fakt, et üle poole sellest oli sisuliselt sama osa, küllaltki suureks PR-probleemiks. See jõudis lausa selleni, et lavastaja oli sunnitud avalikult vabandama. Olgu see siis vabandamist või analüüsimist vääriv, on igal juhul tegemist väga põneva eksperimendiga.

Sarjas on lisaks Endless Eight-ile muudki eksperimentaalset ja paljude jaoks kindlasti sobimatut. Näiteks on juba sarja esimene osa tegelaste endi poolt käsikaameraga üles võetud väga halb fantaasiafilm, mille kohta Kyon jagab jutustajana irooniast pulbitsevaid kommentaare selle küündimatuse kohta, osutades selle rohketele vigadele. Mõnel mu tuttaval piirdubki Haruhi-kogemus sellega ja vast on neile jäänud mulje, et sarja fännid lihtsalt kaifivadki meeletult mingit nii halb, et lausa hea-teost. Veel võiks mainida, et esimest hooaega ei näidatud kronoloogilises järjekorras. Näiteks on sarja viies osa, ilma suurte pööreteta igapäevane lugu, sarja tegevusaja mõttes viimane. Kui nad hakkasid kolm aastat pärast esimest hooaega näitama sarja selle ajalises järjekorras, ilmnes, et selle taaslinastuva hooaja vahele oli pikitud teine hooaeg. Endless Eight-i juures ei oldud õnneks üdini vaatajavaenulikud – vähemalt jooksis see järjest oma 2 kuud ning seda ei hakatud õelalt pikendama seeläbi, et nende osade vahele oleks lastud mõnda esimese hooaja osa.

Üks mind enim huvitavaid küsimusi sarja tuleviku juures on see, kuidas nad lahendavad 10. ja 11. raamatu animeerimise. Nimelt jooksevad neis peatükkide kaupa vaheldumisi kaks edasiarendust 9. raamatus toimuvast loost. Kuidas need alternatiivsed lahendused omavahel põimuvad ning kuidas see kõik 14-osalise hooaja sisse mahutada võidakse püüda, seda saab alles näha. Vähemalt tuleks seda loota – nimelt on nüüd juba rohkem kui 3 aastat möödunud teisest hooajast ning sellele järgnenud täispikast filmist „The Disappearance of Haruhi Suzumiya“ ja uut infot mõne uue hooaja kohta seni veel pole. Ent tundub siiski ebatõenäoline, et sedavõrd populaarne sari lõppenukski vaid filmiga ühes kõigi selle lahtiste otstega. Või saaks ehk sellise lõpet(amat)use juures olla tegemist sarja viimase vingerpussiga? Kui asjalood peakski niimoodi olema, on fännidel siiski võimalus lugeda kümmet senist romaani.
The-Melancholy-of-Haruhi-Suzumiya-the-melancholy-of-haruhi-suzumiya-32914427-654-694
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.2289)