Kristi Reisel “Minek Barbadosele…”

Õnnetu alamakstud noormees veedab oma päevi laste sünnipäevi korraldades. Ühel tavalisel tööpäeval juhtub mitmeid äpardusi, nii et ta ei saa minna nädalalõpuks broneeritud reisile, kuid teeb hoopis midagi muud.

Paratamatult jääb lugedes mulje, et autor on pidanud veetma omajagu aega väiksemate laste sünnipäevadel istudes. Nii tuttav tuleb ette see tunne, kus peategelane vaatab kogu seda üliaktiivset seltskonda ja heidab vaikselt meelt. Igal juhul oli jutt humoorikas ja fantaasiarikas lugemine, mida nautisin mõlemal lugemiskorral, ka loo lõpp oli leidlikult lahendatud. Kiidan.

Lüüli Suuk “Ümberasuja”

Mees poeb surnule seltsiks kirstu, et seal lühike mõnesaja-aastane uinak teha ja niimoodi oma luksusliku elustiili põhjustatud probleemide eest pageda. Ärgates leiab ta end võõra planeedi kalmistult, kuid planeet pole tema maitse. Kulutanud järgmised mitusada aastat tagasi koju sõiduks, avastab ta, et ka kodus pole enam midagi head ootamas.

Päris mõnus lugemine oli. Autoril sulg jookseb ning lugu suutis mu huvi lõpuni hoida. Küll aga oli minu jaoks suur küsimus see, kuidas peategelane niimoodi sajandeid elas. Loo lõpp ütleb: “142 aastasena suri viimane arhetüüpse vereringega inimene Maal.” ja nendib, et sellega oli Matheo kulinaarsete naudingutega lõpp. Kui viimane päris inimene elas vaid 142-aastaseks, kuid Matheo elas sajandeid, siis tema ilmselt ei saanud päris traditsiooniline inimene olla. Kui ta aga oli mingit moodi sünteetiline, siis miks oli naturaalne toit just see, mida ta tahtis ja millest puudust tundis? Seega, minu meelest oleks autor võinud meile peategelase kohta pisut enam infot anda. Praegu jääb sellest loost minu jaoks siiski midagi puudu, kuigi võtaksin selle jutu põhjal autori teisi kirjutisi ette küll.

Tim Hornet “Tulutooja”

Politseiuurijad külastavat üht meest, kes nagu magnetina tõmbab ligi teiste inimeste väärisesemeid.

Tore lühike lugu, loetud minutite pikkune pilguheit ühe vaevatud mehe ellu. Horneti lühilugude puhul aga jääb mind sageli vaevama soov rohkem teada saada. Kõige ilmsem küsimus on, mida mees tegi selleks, et neid asju ligi tõmbama hakata. Oli seal mängus mõni nähtamatu tegelane, kes talle neid tassis ja kellest ta nüüd lahti ei saanud, nii nagu vanades eesti lugudes kombeks? Ja mida ta selleks tegema peaks, et sellest vaevast vabaneda? Iseenesest on ju tore, kui need ülilühikesed lood on nagu filmitreilerid, mis kutsuvad päriselt kinno ka filmi ennast vaatama. Kurvem oleks, kui “treiler” on nii kehv, et mingit soovi edasi lugemiseks ei teki. Aga siiski, paluks natuke pikemaid lugusid ka!

Tim Hornet “Kiirus”

Kaks sõpra veeretavad külmkappi künkast alla, luues tegevuse käigus peaaegu elu.

No selles lühikeses loos on ju pea terve elufilosoofia peidus - selleks, et päriselt elada, tuleb olla suunatud liikumises! Aga siis tuleb loo lõpp ja selgub, et keegi hoopis mängib meiega. Eks elu ongi selline - arvad, et oled vaba ja tead, kuhu suunas liigud, ja siis tuleb välja, et vabadus on vaid illusioon. Eksole. Kui eelmise loo lõpus tundsin, et jutt võiks olla pikem, siis selle loo puhul töötab ülilühike vorm minu meelest väga hästi, mul ei jäänudki ühtki küsimust kummitama.