Reaktoris on arvustatud raamatuid, mänge, filme, isegi teatrietendusi. Mida ei ole arvustatud, on ballett. On aeg ka see valge laik kõrvaldada. Niisiis:

Ballett „Tuhkvalge“

Libreto: Siret Campbell

Muusika: Edward Elgar ja Gustav Holst

Lavastaja: Jevgeni Grib

Vanemuine

Kavast on loetav järgmine tekst: „Peategelase Aale lapsepõlves hukkub tema isa tulekahjus. Kui naise tuletõrjujast elukaaslane samal moel sureb, viivad üksindus ja õudsed mälestused Aale välismaailmast aina kaugemale. Sündmused rulluvad lahti visuaalselt lummavas mustvalges paigas, kus põimuvad elavate maailm ja teispoolsus. Kust jookseb reaalsuse ja kujutelmade piir, ei saagi lõpuni kindel olla. Publik seatakse silmitsi küsimusega: kas hirmudest on võimalik vabaks saada? Või jäävad mälestused lapsepõlves kogetust meid ka täiskasvanuelus varjuna saatma?“

Lavastus on inspireeritud E. T. A. Hoffmanni 1815. aastal kirjutatud lühijutust „Uneliivamees“, kuigi võib öelda, et „inspireeritud“ on õige sõna. Inspiratsioon on kaudne. See ei ole „Uneliivamehe“ seadmine lavale, mis tähendab, et üleloomulikku lavastuses tegelikult ei ole, pigem võib teist vaatust tõlgendada nägemusliku eneseületamisena, võitlusena terve psüühika säilimise eest (või noh, kes tahab, võib ju seda kõike ka üks-ühele võtta ja siis on üleloomulikku piisavalt).

Samas on eriti teine vaatus visuaalselt paeluv ning mängib (õudus)filmilike võtetega. Just see on põhjus, miks „Uneliivameest“ siiski ka Reaktoris  arvustada. Kui esimene vaatus on noore neiu kasvamise, isa kaotamise ja armastuse leidmise lugu, siis teine vaatus on teispoolsusega flirtiv tume nägemus, milles leidub mitu võimsat kujundit/efekti. Tuhk on see, mis esimese ja teise vaatuse kokku seob ja pealkirja õigustab. Spoilerdamise vältimiseks ma seda lähemalt ei ava, aga kui esimese vaatuse viimase stseeni lõpp on kujundina väga tugev, siis sellest välja kasvav teise vaatuse esimese stseeni algus mängib juba visuaalse efekti ootamatusel ja loob terve teise vaatuse domineeriva ruumi.

Sein elavate ja surnute maailma vahel oli lahendatud parimate õudusfilmide kaanonite järgi. See oli balleti konteksti silmas pidades pisut ootamatu, kuid töötas hästi ja seda ei ekspluateeritud üle. Ka tuledeemoni tulek üle selle seina oli päris mõjuv, eriti filmilikult mõjus aga stseen, kus üksteise kõrval lähenesid Aalele otsekui aegluubis koos tuledeemoniga ka tema surnud isa ja kallim. Ainult keset seda tulemist paigutatud tantsuliigutused olid minu jaoks kohatud ja lõid vähemalt mind korraks sellest filmilikust lummusest välja. Vahemärkusena olgu öeldud, et tuledeemoni ja tema käsilaste rinnal ilutsev sümboolne leek jättis kaugelt üsna Mordori Silma mulje, mis ka korraks meeli häiris.

Teispoolsuse võõritust kandis Variolendite etteaste oma hõõguvat sütt markeerivate kostüümide ja siuglevate liikumistega. Üsna mitmel korral leidsin end mõtlemas filmilikult läbikomponeeritud kaadritele, mis on minu arust üks selle balleti visuaalse keele märksõnu.

Visuaalselt kõige lummavam oli minu jaoks aga pikk lõpustseen Aale „ärkamisega“, mille taustal libiseb aegluubis üle lava laulev Eluvaim (Eluingel?). Isegi liikumiselt oli see minu jaoks pigem film, mitte ballett (ja see ei ole etteheide, vaid tunnustus). Üldse oli kogu koreograafia väga nõudlik, kohati isegi akrobaatiline, sulatades kokku balleti ja nüüdistantsu (tunnistan ausalt, suurt osa nüüdistantsust ma väldin, minu jaoks on see mingi arusaamatu püherdamine), selles lavastuses ei kujuta aga terve etenduse vältavat klassikalist varvastantsu küll ette.

Lisaks füüsilisele nõudlikkusele oli lavastus nõudlik ka emotsionaalselt. Aale hirm ja meeleheide esimeses vaatuses pärast painajalikku und oli füüsiline, kehaline, tajutav, äärmiselt hästi mängitud ja usutav.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd ja eriti muusikat. Elgar ja Holst olid minu jaoks nimedena täiesti võõrad, aga muusika on väga hea, kaks autorit sobivad üllatavalt hästi kokku ja see, kuidas lood on emotsionaalselt tegevustiku ja koreograafiaga kokku sobitatud, oli võrratu.

Ühesõnaga – julgen soovitada. Isegi balletikaugele paadunud ulmefännile võiks selles lavastuses vaatamist olla.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0550)