1. Alustame üldisest. Nuhkisin natuke su taga ja sain teada, et oled õpetaja ja pereema. Lisaks jäi kõrva fakt, et nimetad end usklikuks.  See ei ütle palju ja sul on nüüd ideaalne võimalus mõne lausega öelda, kes sa veel oled? (Kõik piinlikud detailid on ikka teretulnud.)

Haa, Internet annab nuhkimiseks suurepärased võimalused. Mõni aeg tagasi hakkasin mõtlema selle peale, kui palju on minu kohta võimalik Internetist välja kaevata, ja jõudsin arusaamisele, et kahjuks juba päris palju. Kahjuks seetõttu, et olen tegelikult väga privaatne inimene, suur introvert, ja istuksin pigem tagasihoidlikult varjudes kui inimeste silme all. Enne toda hetke ei olnudki ma endale teadvustanud, et kogu selle kirjutamisega kaasneb ju mõningal määral tuntust, mis on minu jaoks lugude avaldamise varjukülg. Ehk oleksin pidanud kohe algusest mõne salapärase pseudonüümi valima ning tagasi lükkama kõik ässitused selle juurde pilti avaldada.

Jah, olen hariduselt klassiõpetaja, kuid nüüd toimetan meie väikeses koolis hoopis rohkemates ülesannetes - õpetan inglise keelt, sel aastal esimest korda ka kirjandust, olen koduõppekoordinaator, raamatukogu perenaine ning ka mentor gümnaasiumis. Mul on hea meel, et mul tekkis kooli sees võimalus edasi areneda, kui ma mõned aastad tagasi tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa uut esimest klassi võtta. Selline vaheldusrikkus mulle ka sobib, sest igav töö on midagi sellist, mida ma kindlasti ei oleks nõus päevast päeva tegema.

Lisaks päevatööle olen ma meie maja väikese korteriühistu juhatuses, nii et aeg-ajalt pean neid asju ajama. Eelmisel aastal tekkis ka võimalus kirjutamisega raha teenima hakata. Pisut üle poole aasta kirjutasin sisuartikleid kahele suurimale veebikaubamajale, saades selle kõrvalt asjatundjaks hulgas teemades, millest ma varem midagi ei teadnud. Minu iseloom ei luba selliste lugude puhul lugejatele tühja mula ajada, nii et tegin igaks artikliks korralikku uurimistööd, lisaks pidin neisse leidma ka pildid. Kuid selline tellimustööde kirjutamine väsitas kiiresti ära, samuti ei ilmunud need mõnikümmend artiklit minu nime all, vaid lihtsalt kaubamaja nime all. Eelmisel sügisel saatsin aga paar artiklit Pere ja Kodu ajakirjale ning olengi jäänud keskmiselt paar korda kuus sinna kaastöid saatma. Siin tuleb minu kogemus õpetajana suureks kasuks ning enamik artikleid on osutunud päris populaarseteks.

Jah, ma olen kristlane, töötan praegu ka väikeses kristlikus erakoolis. Hakkasin pühapäevakoolis käima kümneaastasena ja jäingi kirikus käima. Olen palju aastaid ka erinevate koguduste muusikaosas kaasa löönud, kuna oskan täiesti okeilt laulda, suudan end läbi häda ka klaveril saata ja pisut kitarri mängida. Olen väga ratsionaalse ja analüütilise loomusega, jalad kogu aeg faktides kinni, nii et sellest küljest on usk minu jaoks vahel keeruline ning ma mõistan inimesi, kes on selles suhtes teinud elus teised valikud. Teisest küljest olen aga alati (väga kaugele) tulevikku vaatav ning laia pilti haarav ja mulle tundub, et maailmamõõtmelises plaanis ei ole minul kui indiviidil suurt tähtsust, niisiis oleks ratsionaalselt minu olemasolu suhteliselt väärtusetu. Usk aitab mul oma maailmapilti selles suhtes tasakaalustada ja anda mu elule mõtet. Ei saa välistada, et ma ilma selleta oleksin asjale juba joone alla tõmmanud. Aga olen ka teaduse ja tehnika usku ega arva sugugi, et need kaks maailmavaadet kuidagi teineteist välistaksid.

Tõesti, ema olen ka, mul on kümneaastane poeg, kellega koos igal hommikul koolitee ette võtame. Mul on õnnestunud talle edasi anda oma armastus raamatute ja lugemise vastu, nii et jõuludeks tellisin talle tema soovil mõned ingliskeelsed raamatud tema lemmiksarjadest. Siiamaani loeme talle kodus ka ette, sest see on tore ühine aeg, ning nii olen tema elu ajal läbi töötanud suure hulga võrratuid lasteraamatuid. (Ette)lugemise positiivset mõju lapse arengule on võimatu alahinnata!

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?

Ühes varasemas lühiintervjuus Reaktorile mainisin enda mälu järgi, et minu jaoks oli esimene kokkupuude ulmega ikka läbi muinasjuttude. Kuna olen Nõukogude aja laps, siis sellel ajal telekast suurt midagi ei tulnud, kuid kodu oli meil raamatuid puupüsti täis. Hakkasin lugema kuskil nelja-viieaastaselt ja siis kohe raamatukirja, pildiraamatud mind suurt ei huvitanud, ka luule pole kunagi olnud minu teema, kui need pole just hästi sõnastatud laulutekstid.

Esimene „päris” ulmekas, mida lugesin, oli kodusest raamaturiiulist leitud ja venna soovitusel kätte võetud Clifford D. Simaki „Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala”, mis mulle väga meeldis, teisi ulmekaid nooremast ajast praegu väga meelde ei tule. Olin vanasti selline üsna valimatu lugeja, lugesin kõike, mida kätte sain. Tänapäeval aga pean väga valima, mida kätte võtan, sest ajaressursid on piiratud. Nüüd on minu lemmikžanriks fantaasia, kuid siiski selline natuke positiivsem. Igapäevaelu on niigi masendav, nii et mul pole tahtmist end puhkehetkedeks mingi õudse häda ja viletsusse sisse heita.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see kibe mari või joovastav jook, mis sind selleni viis? Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Kirjutada on mulle alati meeldinud. Kirjutades saan ma rahulikult mõelda, enne kui midagi ütlen, ning otsida just neid õigeid sõnu, olgu siis tegemist igapäevaste tekstisõnumite, lapsevanematele mõeldud kirjade, artiklite või ulmelugudega  – sõnad peavad olema kaalutud ja täitma oma eesmärki.

Esimese päris ulmeloo kirjutasin enda mälu järgi kuskil põhikooli lõpus ja see rääkis nähtamatust mehest. Meie kirjandusõpetaja ei avaldanud selle suhtes küll sellist vaimustust, nagu ma tookord lootsin, kuigi „viie” sain vist ikkagi. Isegi kirjandite kirjutamine meeldis mulle, gümnaasiumi riigieksamil teenisin maksimumpunktid.

Reaktorini jõudsin läbi kirjastus Tänapäeva korraldatud noorteromaani võistluse. Olen sellel osalenud kaks korda, esimest korda umbes kolmteist aastat tagasi, teist korda vist kolm aastat tagasi. Esimesel korral ei saanud ma üldse mingit tagasisidet, ega see käsikiri suurem asi polnud kah, ma ei mäletagi, millest ma kirjutasin. Teine käsikiri ei leidnud küll võistlusel äramärkimist, kuid mulle kirjutas toona žüriis olnud Sash Uusjärv ja andis käsikirja suhtes positiivset tagasisidet. Kuna mulle omaselt oli tegemist pehme ulmelooga, soovitas ta pakkuda lugusid Reaktorile. Nii ma siis esimese Reaktorile mõeldud loo valmis kirjutasin ja ära saatsingi. Siiani mäletan seda jõuluhommikut, kui Artur Räpp mulle esimest korda kirjutas ja ütles, et lugu läheb avaldamisele. See oli nagu üks väga tore jõulukink.

Esimene lugu ilmus jaanuaris ning võtsin endale tol aastal eesmärgiks avaldada iga kuu üks lugu, et soovi korral oleks tulevikus võimalik mingi kogumik kokku panna. Selle eesmärgi ma ka täitsin.

4. Ja ka sulle küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole akseptaabel vastus.)

Ulme kirjutamine on mulle kuidagi loomupärane. Nagu eelnevalt mainisin, vaatan ma tulevikku. Mulle meeldib võtta maailma praegune situatsioon ja kujutleda, kus võiksime omadega olla mõnekümne aasta pärast. Minu jaoks on ka huvitav fakt, et inimloomus ajas ju eriti ei muutu. Lastekirjanduses on siiani väga populaarsed Astrid Lindgreni saja aasta tagusest ajast kirjutatud lood, ka täiskasvanute kirjanduses on lugusid, mis on vastu pidanud üle sajandi. Järelikult on inimloomus selle ajaga jäänud suuresti samaks, nii et need lood siiani lugejaid kõnetavad. Niisiis ongi minu jaoks sageli küsimus, kuidas selles muutuvas ajastus suhestub inimene maailmaga endast väljaspool. Pealegi, praegusest ajast oleks mulle ilmselt igav kirjutada, seda näeme niigi kõikjal enda ümber. Realism ei ole mind kirjanduses kunagi võlunud.

5. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav  tegevus? (Kui ei või ja, siis ikkagi, miks?)

Jaa, nõustun küll! Ma ise jõudsin selleni täiesti kogemata, töö käigus, kui avastasin, et kirjutamine aitab mul läbi töötada mingeid asju, millest ma muidugi kunagi ei räägiks. Kirjutamisteraapia on ju ka üsna pikalt ja põhjalikult uuritud teraapiavorm, millest on inimestele käegakatsutav ja mõõdetav füüsiline kasu.

6.  Kui palju aega sa pühendad kirjutamisele?

Omaette olemise aega on mul väga vähe, eriti sel aastal, mil koormus tööl on suurem. See tähendab, et kirjutamiseks just eriti palju aega ei jää. Õnneks on mul mõistev abikaasa, kes mu hobile kaasa elab ja meie poega minu kirjutamissessioonide ajal minust eemal püüab hoida, et ma suhtelises rahus töötada saaksin. Siiski olen harjunud kaotsiläinud mõttelõnga tikutulega taga otsima, kuna keegi on selle entusiastliku ilmumisega minu kirjutamistuppa jõhkralt puruks rebinud.

Viimasel ajal on rohkem aega kulunud artiklite kui ulmelugude kirjutamisele. Olen aga kiire kirjutaja ja reeglina kirjutan oma kolm-neli lehekülge artiklit või lugu valmis ühe jutiga pooleteise-kahe tunni jooksul.  Nädalas kulutangi kirjutamisele keskmiselt paar tundi.

7. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Kui me räägime ulmest, siis mulle tundub, et mind eristab terve hunnik asju. Mulle ei ole jäänud saladuseks asjaolu, et tõsiulmikud minu lugusid päris ulmeks ei pea. Samas leiavad nende juurde ehk tee inimesed, kes muidu sellist klassikalist karmi ulmet ei loe ja tahaksid midagi, millega nad suudaksid paremini samastuda, sest see ongi mu eesmärk – kirjutada lugusid, mis lugejatele ka mingil inimlikul tasandil korda lähevad.

Raamatukogude laenutusstatistikast ilmneb, et minu kogumikku on enamjaolt laenutanud naised, mille üle mul on hea meel, sest naisi on ulmelugejate seas ikkagi vähem kui mehi. Kui minu lood aitavad ulmevaldkonda uusi lugejaid meelitada, siis on need ju oma eesmärgi täitnud.

See toob mind aga mõtte juurde, mida olen nende viimaste aastate jooksul korduvalt mõlgutanud – mul on kahju, et Eesti ulmeseltskond on nii väike ja, parema sõna puudumisel, ühetaoline. Olen kõrvalt päris palju näinud, kuidas autoreid ja lugusid tembeldatakse kõlbmatuks ulmeks ning tehakse maha vaid selle pärast, et see ei lähe kokku sõnavõtja isiklike eelistustega. Mulle tundub, et situatsioonis, kus Eestis ilmub üldse üha vähem ilukirjandust, ulmest rääkimata, ning sedagi enamjaolt vaid riikliku toetuse abiga, ei tule selline suhtumine mitte kellelegi kasuks. Selleks, et eesti ulme kasvaks ja kosuks, peaksime ehk pisut oma horisonti laiendama ning leidma võimalusi uute autorite julgustamiseks, mitte maha tegemiseks, muidu võibki ühel hetkel juhtuda, et vanad olijad väsivad, kuid uusi autoreid peale ei kasva.

8.  Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Pean tunnistama, et olen alati olnud selline tunde järgi kirjutaja. Kuna enamik mu lugusid on lühikesed, ei ole mul tarvis olnud enne kirjutamist mingit erilist struktuuri looma hakata, piisab, kui mul loost mingi ettekujutus olemas on. Mulle tundub, et suurim väljakutse on leida hea idee, samuti on mul raskusi nimedega – nii tegelaste nimede kui ka sobivate pealkirjadega.

Tegelaste nimetamisega on probleem seetõttu, et ma ei taha tegelastele eriti panna oma õpilaste nimesid, kuid kuna mul on aastate jooksul nii palju õpilasi olnud, kahandab see valikuvõimalust tunduvalt. Samuti on vaja leida loo ajastusse sobiv nimi, sest põlvkonniti pannakse lastele väga erinevaid nimesid. Sageli võtan ette populaarsete nimede nimekirjad ja otsin sealt mõnda, mis klikiks.

Pealkirjadega on mulle vahel appi tulnud Artur Räpp. Suvel kirjutatud lasteraamatu käsikirjal polnud mul esimese mustandi valmimiseni sobivat nime, kuid kurtsin muret Arturile ja leidsingi sobiva tema pakutud variantide hulgast. Ma üldse ei tea, mida ma ilma temata teeksin. Kui mu lood vähegi loetavad on, siis tänu temale.

9. Olles lugenud mõnda sinu lugu, siis võin vast öelda, et erinevalt ühest mulle teadaolevast ja Artur Räpiga kahasse kirjutatud erandist on tegemist lihtsakoelisemate ja pigem lühikeste lugudega.  Nõustud või lükkad ümber? Või ehk hoopis põhjendad, miks? (Ja kui nõustud, siis kas su lood peegeldavad su enda maitseeelistusi või on tegemist pigem sellise „alustame tasa ja targu taktikaga?”)

Sellele küsimusele vastamiseks pidin kohe pikema mõttepausi võtma. Mul on tunne, et võib-olla saame me sõnast „lihtsakoeline” pisut erinevalt aru, kuid eeldan, et pead siin silmas seda, et minu lood on lihtsa ülesehituse ja mitte kuigi keerulise süžeeliiniga. Jah, siinkohal ma täiesti nõustun sinuga. Ja lühikesed on need enamjaolt ka.

Ühest küljest on tegemist sellega, et kuna mul on alati kuhjas tööd ootamas, ei saa ma endale lubada luksust kanda oma tegelasi kaua peas ringi ja keerulisi lugusid välja mõelda, kuna mu aju on pidevalt täis kõike muud.

Teisest küljest meeldivad mulle endale väga novellid. Minu meelest on midagi võluvat selles, kui autor suudab lühikese ajaga lugeja niimoodi lõa otsa saada, et ta pärast veel tükk aega loole mõtleb. Samuti olen mitmelt poolt lugenud seisukohta, et tõeliselt intelligentne ja tark inimene on see, kes suudab keerulisi kontseptsioone lihtsas ja arusaadavas keeles edasi anda. Ega ilmaasjata anta välja ka aforismide kogumikke, milles on hulgaliselt vaid ühelauselisi mõtlemapanevaid sõnumeid.

Igapäevaelus kipun olema kannatamatu inimeste suhtes, kes lihtsad asjad liiga keeruliseks ajavad. Parafraseerides tuntud ütlust, siis minu moto on „Miks minna ringiga, kui saab ka otse?”Ju siis mu lood peegeldavad paljuski seda, kes ma olen. Kusjuures tundub, et teatud olukordades tuleb see ju ka kirjutamise mõttes täiesti kasuks. Ilmselt tuli see ülemöödunudaastase Keskraamatukogu korraldatud lühiulmejutuvõistluse võit just seetõttu, et ülesanne oli täpselt minu väravasse.

Lisaks eelnevale ei ole minus lihtsalt piisavalt ambitsiooni ega kirge selleks, et midagi väga pikka ja keerulist ette võtta. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga mul ei mingit vajadust saada suureks ja tuntud kirjanikuks, samuti ei toida ilukirjanduse kirjutamine Eestis pea mingi nipiga ära. Nii kirjutangi siis, kui mõni hea mõte tuleb ja tuju on, just iseenda jaoks ja lõbu pärast.

Pikematest lugudest veel nii palju, et äsjalõppenud kirjastus Tänapäeva lastejutuvõistlusel oli mul võistlustules üks lasteraamatu käsikiri. See ei saanud küll ära märgitud, kuid mulle endale see lugu väga meeldib ja ma arvan, et see on päris kobe, nii et nüüd hakkan pakkuma seda erinevatele kirjastustele. Ehk leiab ka keegi teine peale minu, et see väärib avaldamist.

10. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja.  (Armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari või mõne lausega.)

Minu kindel lemmik on fantaasiakirjandus. Sageli loen ka noortele mõeldud raamatuid, tihti inglise keeles, kuigi emakeelset head tõlget lugeda on eriline mõnu. Üks meie pere viimase aja lemmikuid on Jessica Townsendi „Nevermoori“ sari, milles autor on suutnud luua suurepärase fantaasiamaailma, mis on ühtaegu sageli väga naljakas, kuid ka äärmiselt põnev. Ka tõlkija on teinud suurepärast tööd. Eesti kirjanikest on lastekirjanduse vallas lemmik Eva Roos oma teistmoodi mööblipoe raamatutega. Täiskasvanutele mõeldud sarjadest sümpatiseerivad Patrick Rothfussi „Kuningatapja kroonikad“, kuigi teadupärast on sari veel pooleli ja võib juhtuda, et ma enne täiesti halliks lähen, kui uut raamatut lugeda saan.

Järgmisel kohal seisab kindlalt teadusulme, millest ma nüüd kohe ei oska oma lemmikut välja tuua. Hiljuti lõpetasin aga põhikooliealistele mõeldud Jennifer Belli raamatu „Wonderscape”, mis on suurepärane näide noortele mõeldud teadusulmest. Sarja teine osa seisab mul öökapil ning plaanin selle üsna varsti kätte võtta.

Õuduslood pole mulle aga kunagi midagi pakkunud, nii et neid ma lihtsalt ei loe.

11. Arvustad iga kuu eelmises Reaktoris ilmunud jutte. See on muuseas äärmiselt tänuväärne, aga selgita palun – miks sa seda teed, mis see sulle annab ja kas sa naudid oma tegevust?

Arvustusi hakkasin kirjutama Reaktori toimetuse küsimise peale. Ega ma kohe alguses jah-sõna ei andnud, pisut mõtlesin ikka enne ka. Ma ei usu, et ma päriselt oleksin keegi, kelle arvamust juttude kohta väga tõsiselt võtma peaks. Aga otsustasin arvustamise kasuks seetõttu, et alustava autorina olin omal nahal kogenud tunnet, mis tekib, kui su lugusid lihtsalt maha tehakse, kusjuures püütakse sulle selle juures veel mõtteid pähe ja iseloomuomadusi külge pookida. Võtsin eesmärgiks jääda arvustustes võimalikult neutraalseks ja anda tagasisidet, mis autorit ka päriselt aidata võiks.

Teistele küsimustele on pisut raskem vastata, sest mul on selle tegevuse suhtes sageli pisut segased tunded. Ühest küljest meeldib mulle, kui saan lugeda hästi kirjutatud toreda sisuga lugusid. Teisest küljest olen pidanud lugema ka sellist kraami, mis on minu jaoks igav, pole lihtsalt eriti hästi kirjutatud või milles on tugevad loogikavead. Liialt palju kipun märkama ka kirja- või stiilivigu – õpetajate kutsehaigus, mis muud. Samuti võtab mul nende arvustuste kirjutamine sageli rohkem aega kui lugude lugemine, vahel on raske tagasisidestamiseks õigeid sõnu leida. Kuna ma aga loodan, et minu mõtetest on eriti algajatele autoritele siiski kasu, siis ma arvustamist praegu ikka jätkan.

12. Millised on kirjutamise osas tulevikuplaanid ja kas esimese jutukogu väljaandmine ja sellele tulnud tagasiside on nende teostamise osas innustavalt mõjunud, hoopis vastupidi... või neid plaane üldse muutnud?

Selle esimese jutukogu väljaandmine oli päris huvitav protsess, mis käis ootamatult ja kiiresti. Järgmise raamatu väljaandmisega toimetaksin kindlasti teisiti. Samas oli mulle suureks julgustuseks see, kui sain täiesti tundmatu autorina ja sisuliselt ise Kulka taotlust täites esimese korraga neilt toetuse, eriti kui mitmed ulmevaldkonna inimesed mulle ütlesid, et esimese korraga toetuse saamine on üsna ebatõenäoline. Samuti rõõmustas mind, kui Keskraamatukogu tellis peale näidiseksemplariga tutvumist esialgse kümne eksemplari asemel hoopis kakskümmend. Ju siis leidsid nemadki, et sellel kogule võiks lugejaid leiduda.

Kuna ma aga olen nõuks võtnud oma südamerahu huvides ulmikute kirjutatud internetis leiduvaid kommentaare mitte lugeda, siis olen muud tagasisidet eestlastele omaselt saanud siiski üsna vähe, nii et ma ei saa öelda, et see oleks kuidagi minu tulevikuplaane mõjutanud.

Antud hetkel mul suuri tulevikuplaane ei olegi. Lastejutu kirjutamine mulle ka päris meeldis, nii et kui mul peaks selle esimese käsikirjaga kuskil edu olema, siis tahaksin kindlasti tulevikus ka selles vallas tegutseda.

13. Sind võib veel patuga pooleks nimetada „alustavaks autoriks,“ et mida oled õppinud ja mida soovitaksid  rohelisematele alustavatele autoritele?

Olen juba mitu aastat, enne ise tõsisemalt kirjutama asumist, olnud testlugejaks ühele ameerika ulmekirjanikule, kes on kirjutanud peamiselt ajarännulugusid, aga ka alternatiivajalugu ja ühe fantaasialoo. Samuti tean, et teised tuttavad autorid kasutavad testlugejaid. Minu enda testlugejaks-toimetajaks on reeglina olnud Artur, alles selle ülalpool mainitud kahasse kirjutatud loo puhul kasutasime ka väljaspoolseisvaid lugejaid, kelle mõtetest oli meile suur abi loo paremaks kirjutamisel. Sellega tahan öelda, et omaenda lugude puudusi võib olla väga keeruline märgata ning kindlasti soovitan olla avatud kogenud lugejate tähelepanekutele ja kommentaaridele.