libakass

Ulmekirjanikud ja kassid – kes neid küll suudaks lahutada. Mõnikord suisa tundub, et kass on ulmekirjaniku kohustuslik kaaslane ja ilmselt mitte vaid ulmekirjaniku. Samas, olen kohanud intervjuusid, kus mõni ulmekirjanik kohe eraldi rõhutab, et kassi tal pole või suisa teatab, et tal on koer või mitu. Mässab n-ö kuvandi vastu. Sestap pole ka imestada, et kassiulmeantoloogiaid muudkui ilmub. Arvan, et inglise keeles on neid vähemalt kümmekond, aga olen lugenud ka poolakate ja venelaste kassiulme antoloogiaid. Nüüd siis eesti autorid, pealkirjaks „Libakass“ ja deviisiks-selgituseks „Üheksa ulmelist kassilugu“. Raamatu on koostanud Jana Raidma ja Joel Jans ning nende kaante vahelt leiab pea enamiku meie aktiivsetest ulmekirjanikest.

Raamat on žanriliselt kirev. Algab morbiidsevõitu etnofantaasiaga, edasi saab lugeja koomilist õudust, apokalüptilisi fantaasiapilte, new weird’i, kummastavat sotsiaalõudust, eksootilist fantasy’t ja satiirilis-küberpunklikku kosmosemärulit. Midagi jäi kindlasti nimetamata-defineerimata. Ja kui veel lisada, et antoloogia kõige lühem tekst on kaheleheküljeline laast ja pikim 120-leheküljeline lühiromaan, siis peaks olema selge, et raamatus on midagi igale maitsele.

Tunnistan ausalt – mulle ei meeldi antoloogiate-kogumike jutte omavahel pingeritta panna, sest kuidas sa võrdled laastu ja lühiromaani või lustlikku õudust kosmosemäruliga? Jah, kui lugejal on mingid žanrilised eelistused, siis tõenäoliselt kuulutab ta mitte-eelistatud žanrite tekstid halbadeks ja kiidab eelistatud žanrite tekste. Kuna mul aga taolisi piiravaid eelistusi pole, siis…

Ma võiks ju siin iga teksti paari lausega iseloomustada-võrrelda, aga mulle tundub selline tegevus imelik, suisa mõttetu. Jah, ma tean, et paljud arvustajad-lugejad seda teevad ja ega ma neile midagi ette heida. Lihtsalt mina ei taha seda teha. Küll võin ma öelda, et antoloogias „Libakass“ pole mitte üht nõrka lugu. Jah, on jutte, mis mulle läksid teistest vähem korda, aga ma ei saaks öelda, et nad oleks nõrgemad, lihtsalt ei käinud seda n-ö kolksu. On ka jutte, mille detailid kolm kuud hiljem mu peas juba tuhmuma hakkavad, aga kas see on etteheide … pigem siiski mitte.

Kui ma nüüd kõik need tekstid silme eest läbi lasen, siis tuleb tunnistada, et iga autor kirjutas omaenda teksti, keegi ei püüdnud teha midagi sootuks teistsugust. Vähemasti väidan ma seda oma lugemuse pealt. Selles mõttes siis üllatusi pole. On tuttavaks saanud autorit, kes sidusid omad jutustamislaadid kokku etteantud kassi-teemaga. Muarust sidusid kenasti ja mis peamine – sisuliselt. Olen võõrkeelsetes teemaantoloogiates sageli kohanud tekste, kus autor ajab mingit oma asja ning siis paari-kolme lause-lõiguga seob teksti antoloogia teemaga. Professionaalne küll, aga samas ka pettumustvalmistav. Antoloogias „Libakass“ taolisi tekste pole, siin on kõik lood kassidest ja kui neist lugudest kassid välja võtta, siis pole ka enam lugusid.

Teemas püsimine ja žanriline mitmekesisus on muarust selle antoloogia suurimad trumbid. Samuti ka üldmulje, mis hoolimata kirjususest jääb kompaktne ja meeldiv. Taaskord üks lühiproosa köide, mille kohta võib öelda: tervik on suurem kui selle osad. Minu arvates on see terviku-teema oluline ja hea lühiproosaköite kvaliteeditunnus.

Vägagi väärikas köide, mis ühtlasi on ka sarja „Teaduse kaardivägi“ kümnes raamat.

 

libakass

Libakass

Lummur

2024

324 lk

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0596)