“Varsti on käes emakeelepäev,” sõnab mu armas kolleeg, tumepruunide õlgadeni langevate lokkidega viienda klassi õpetaja Merike. “Kas me sel aastal eesti keele kauneimat sõna ka valime?”

Istume igakuisel noorema kooliosa koosolekul, mille jooksul on vaja läbi arutada nii eelseisvad kooliüritused ja tähtpäevade tähistamised kui ka pakkuda üksteisele toetust erinevate õpilastega seotud probleemide lahendamisel. Merike kerib meie silme ees õhus hõljuval hologrammtahvlil koosoleku päevakava, milles on kirjas üsna mitu punkti. Ohkan. Tõenäoliselt läheb meil täna pikalt.

“Mina arvan, et ikka võiks valida,” vastab minu paremal käel istuv kolmanda klassi õpetaja Laura, blond hobusesaba noogutuse taktis õõtsumas. “Need vastused on ikka toredad olnud. Eelmisel aastal pakkus minu klassi Mihkel, et kõige ilusam sõna on tagavararehepeksumasin.”

“Äkki mõtles ta siiski tagavaramehepeksumasinat?” turtsatan ma. “Kes siis tänapäeval mingit rehepeksumasinat kasutab? Selle sõna tähenduski on ammu ununenud.”

“Või hoopis tagavaramehe peksumasinat?” pakub minu vasakul käel istuv Marianne, sinisilmad rõõmsalt kissis.

Kõik naised naeravad üksmeelselt.

“Nalja teete või?” ütlen ma pisut pahuralt. “Kellele veel seda tagavarameest vaja oleks, ühest on täiesti küll. Pealegi, ega siis tagavarameest peksta poleks vaja, see ainult ootaks ja oleks valmis kõike tegema, selleks et ka löögile pääseda.” Ootan, kuni naerukihin vaibub, ja lisan siis vandeseltslaslikult häält tasandades: “Tegelikult on mul üks mehepeksumasin kodus täiesti olemas. Ja see töötab nii hästi, et mingit tagavara sellele vaja pole.”

Laura silmad lähevad suureks. Just enne koosolekut puistas ta mulle kohvitoas südant, et tema abikaasa on abieluaastate kogunedes muutunud kodutöödes laisemaks, nii et need on jäänud suuremalt osalt tema kanda. Kuid ka naine tahaks ju peale pikka päevatööd natukenegi puhata, mitte ainult kodu koristada ja lapsi kasida.

“Mis masin see selline on ja kust seda osta saab?” küsib ta, aukartusnoot hääles.

Merike puhkeb noorema kolleegi naiivsuse peale naerma. “Oh sind küll! Kas sa ei näe, et ta teeb nalja. Mina küll ei ole sellisest masinast midagi kuulnud. Ja mina veel loen igapäevaselt teadusuudiseid!” lisab ta uhkelt.

“Ei tee nalja!” protesteerin mina. “Kuid tõsi, te ei olegi sellisest masinast midagi kuulnud, sest see on prototüüp. Mul on üks hea programmeerijast sõber. Ta on minust natuke sisse võetud,” tunnistan ma õrnalt punastades, “ja ta kirjutas spetsiaalselt minu jaoks sellise programmi, mis aitab mul oma meest tagant utsitada, kui ta mõne kodutöö tegemisega liialt viivitama peaks.”

Mu kolleegid naalduvad huvitatult ettepoole. “Kuidas see programm täpsemalt töötab?” tahab Marianne teada.

“No ega ma pole mingi spetsialist, nii et ma päris detaile ei oska teile lahti seletada, aga kokkuvõtlikult käib protsess nii, et minu telefon,” püüan ma kobamisi õigeid sõnu leida ja koputan kergelt oma randme ümber ilutsevale hõbedaselt läikivale laia käevõru sarnasele seadmele, “on ühendatud minu abikaasa elustiiliäpiga. Ta ise seda muidugi ei tea. Kui mees on mulle midagi lubanud, aga pole seda kolme tunni jooksul teinud, siis ei lähe ma seda talle enam ise meelde tuletama. Sellised meeldetuletused ei mõju ju suhtele hästi, eksole.”

Lasen silmadel kinnitust oodates ringi käia. Naiste pilkudest peegeldub mõistmine, nii et ma jätkan:

“Ma hoopis teen endast väikese video, kus ma ütlen seda, mida tahan talle meelde tuletada.” Tõstan randme näitlikustamiseks enda ette ja ütlen tõsise, noomiva häälega: “Kallis, sa lubasid täna rõdu koristada.” Marianne muigab mu väikese etenduse peale. “Siis saadab minu äpp video tema äpile ning see omakorda saadab signaali tema kõrvaklappidesse. Ta ju alati kuulab neist muusikat või vaatab mõnda videot, millele ta ka head heli tahab. Ta lasi isegi endale need ultramoodsad implantaadid paigaldada, millel on ekvalaiserid ja puha, et ta ei peaks enam neid vanu klappe kaasas tassima. Need implantaadid aga suhtlevad ajuga nii otse, et suudavad tegelikult edasi anda ka visuaalset infot, kuigi neid selleks veel ei kasutata. See mu tuttav rääkis.” Kohendan end pisut istmel. Ma pole sellise jagamatu tähelepanuga harjunud. Õpilased on juba aastaid tagasi kaotanud suutlikkuse tunnis vaikselt keskenduda ning tunnis pean tegema sada imet, et kasvõi pooled neist korraga mind kuulaksid.

“Niisiis saadavad need implantaadid minu video otse tema ajju, nii et see ilmub tema vaimusilma ette nii loomulikult nagu meie mälestused seda teevad. Video jääb iga kümne minuti tagant korduma, meenutades talle iga natukese aja tagant mulle antud lubadust. Kui ta lõpuks asja ära teeb, panen kordused enda äpist kinni. Alguses läksin ma seda tehes igaks juhuks kodust ära, et ta ei hakkaks arvama, et ma ise tal pidevalt silme ees virvendan, aga ta ei olegi seda kahtlustama hakanud. Ju on siis selline kujutis päriselust siiski piisavalt erinev. Paari kuuga oleme jõudnud nii kaugele, et kasutan seda äppi poole vähem kui alguses, sest ta peab oma lubadusi palju paremini meeles. Nii et selline treening on tõesti hästi vilja kandnud.”

Ma lõpetan oma jutu ning vaatan oma kolleegide hämmastunud ja pisut uskmatuid nägusid.

“Vanasti nimetati seda näägutamiseks,” ütleb Merike ja vangutab pead.

Ma kehitan õlgu. “Poteito, potato,” vastan ma. “Kas pole peaasi, et see hoiab meie abielu kibestumise tekkimise eest? Ei taha ju ükski naine oma mehele ema eest olla.”

Mu töökaaslased noogutavad nõustuvalt.

Siis tõuseb seni vaikne olnud muusikaõpetaja Vivian, tipib kontsakingade klõbinal ukse juurde, piilub siia- ja sinnapoole, sulgeb ukse ja tuleb meie juurde tagasi.

“Kas teate, mul on ka kodus üks üsna hea lahendus,” tunnistab ta häält tasandades. “Vaatasin igaks juhuks, et Martinit läheduses pole, ta ei tahaks, et ma seda infot niimoodi jagan. Ta kardab, et kui tema sõprade vanemad saaksid teada, et selline asi olemas on, ja seda ka ise kasutama hakkaksid, saaksid tema sõbrad tema peale pahaseks.” Martin on Viviani poeg, kes õpib meie koolis samal korrusel, kus praegu koosolekut peame. “Mul on nimelt lapsesunnimasin,” jätkab Vivian.

“Lapsesunnimasin!” õhkab Marianne. “Kas tõesti on selline asi olemas?”

“No okei, ametlikult see tõesti ju seda nime ei kanna,” vastab Vivian oma tumesinise jaki hõlmu ligitikkuva jaheduse kaitseks tugevamini kokku tõmmates, “kuid olen seda hakanud niimoodi kutsuma, sest selle äpi nime ma millegipärast meeles pidada ei suuda. Teate, kuidas unejälgimisäpid suudavad norskamist tuvastada ja salvestada, eks?” Me noogutame. “No meil on midagi sarnast targa maja komplektis, TI kogu aeg kuulab ja suudab meie tavalisest kõnest erinevaid asju üles korjata. See on alles beetaversioon küll, peame pidevalt arendajale tagasisidet saatma. See töötab hästi kõikides tubades. Kui mina ütlen lause, mis algab sõnadega “Martin, palun…”, siis TI kohe tabab selle ära ja lülitab Martini WiFi-võrgu välja. Poiss on meil selleks spetsiaalselt eraldi võrgus, meie võrgu parooli ega mobiilset andmesidet tal ei ole. TI lülitab Martini WiFi tagasi sisse alles siis, kui kuuleb mind ütlemas: “Aitäh, Martin…” Ja nii lihtne see ongi.”

Kolleegid ahhetavad üksmeelselt.

“Mul oleks ka õudselt sellist asja vaja,” ütleb Marianne, “aga tark maja on meie jaoks ikka veel kättesaamatu unistus. Küll sul veab, et sul rikas mees on. Ega õpetaja muidu olla saagi,” kordab ta juba aastakümneid tuntud tõde. Mõtlen tema sõnade juures tänulikult oma mehele, kes olles küll pisut laisk, toob siiski koju minu omast viis korda suurema palga.

“Ma ei tahaks küll see vinguviiul olla,” sõnab Merike kahtlevalt, “aga kas see mehepeksumasin ja lapsesunnimasin teiste inimõigusi ei riku? Need programmid võtavad ju inimestelt endilt otsustusõiguse ära.”

“Kuidas need küll seda teevad?” ei saanud ma aru. “Ainuke, mille Viviani TI Martinilt ära võtab, on ju internet, mis minu teada ei ole mingi inimõigus, see on hüve. Loomulik ju, et lapsed natuke ka kodu korrashoius kaasa aitavad või oma õppimiste eest vastutuse võtavad, selleks et vanemate pakutud hüvesid nautida. Mis puutub mu mehepeksumasinasse, siis ka see jätab mu mehele õiguse asju mitte teha, ainult et siis peab ta natuke aega mu “näägutamist” kuulama,” teen ma sõrmedega õhus jutumärke. “Kui mul seda äppi poleks, peaksin ju talle ise kogu aeg neid asju meelde tuletama. Nii et minu meelest on see lihtsalt täpselt samasugune töövahend nagu riietepuhastuskapp - muudab naiste elu lihtsamaks.”

Nüüd ei ole ühelgi kolleegil enam vastuväiteid, tundub, et minu tuline kaitsekõne on neid veennud.

“Need “masinad” on ju tegelikult mõlemad sisuliselt mingit sorti äpid,” arutleb Laura. “Huvitav, milliseid vajalikke asju veel äppideks muuta saaks. Äkki võiksime selle sinu tuttava programmeerija poole pöörduda, Kristiin,” ta nookab peaga minu suunas, “et ta meie vajadustele vastavalt midagi välja mõtleks.”

Ma noogutan. “Minugipoolest. Tulge ainult ideedega lagedale, küll ma talle need mõtted edasi annan.”

“Hmm, kuidas oleks hinnangute kirjutamise programmiga?” mõtiskleb Marianne hajameelselt oma kõrvarõngast mudides. “Need õudsed sõnalised hinnangud võtavad poolaasta lõpus nii palju aega. Juba mu ema kirjutas neid kakskümmend aastat tagasi ning meie ikka veel samamoodi. Kui aga oleks selline programm, mis korjab iga õpilase jooksvatest hinnangutest mingid korduvad mõtted kokku ja kirjutab poolaastahinnagu valmis - oi, ma võiksin sellise programmikese eest pool oma kuupalka maksta.”

“Ilmselt maksaks see terve su kuupalga,” ütlen ma mõrult naeratades, “meie palgad ei jõua programmeerijate omadele kunagi järele. Aga iseenesest on see suurepärane mõte.”

Teised mõmisevad nõusoleku märgiks.

“Oh, mul tuli veel üks hea mõte!” hüüatab Vivian. “Kuidas oleks sellise äpiga, kuhu saad sisestada kõik sulle olulised tähtpäevad - sünnipäeva, pulma-aastapäeva, jõulud, valentinipäeva ja kasvõi oma nimepäeva, kui tahad - ja ka kingitused, mida nendeks tähtpäevadeks tahaksid saada. Ning siis hakkab see äpp saatma sinu mehele selliseid vastavaid reklaame, näiteks parimad kingid naistepäevaks. Aga see ei sööda ette selliseid suvalisi sponsitud reklaame, vaid just neid asju, mis on sinu soovinimekirjas. Ja need ilmuvad talle ette nii erinevatel veebilehtedel kui igal pool sotsiaalvõrgustikes. Siis ei unustaks ta sulle olulisi päevi ära ja soetaks suure tõenäosusega ikka selle kingi, mida päriselt tahad saada, mitte jälle mingi triikraua või midagi.”

Natuke aega valitseb ootamatu vaikus ja siis puhkeb üksmeelne aplaus, mille käigus Vivian end silmnähtavalt ebamugavalt tundma hakkab.

“Vot selle idee saadan ma oma sõbrale kohe täna,” luban ma rõhutatult.

“Oi, daamid,” ütleb Merike lõpuks, “vaadake, mis kell on! Me oleme liiga kauaks lobisema jäänud, tööasjad kõik rääkimata. Keskendume nüüd palun jälle. Mida me selle emakeelepäevaga siis ette võtame?”

Ja kuigi me koondame oma tähelepanu jälle tööküsimustele, tunneme oma hinges soojust ja ühtekuuluvustunnet kolleegide suhtes, kellega saame alati jagada ka igapäevaelu raskusi.