„Avatar: The Last Airbender”, 2005 aastal ilma näinud ja mitmeid auhindu korjanud laste multifilmisari, sai taaskord päris näitlejate esitluses ekraanidele. Seekord kaheksaosalise Netflix’i sarjana, mille käigus prooviti ümber rääkida multifilmisarja esimesed 20 osa (ehk nö esimese raamatu Aangi teekonnast). Sama prooviti ka aastal 2010 täispika mängufilmiga, mis oli nii halb, et isegi mädatomati (Rotten Tomatoes) kriitikud ei andnud sellele kõrgemat hinnet kui 5% sajast. Netflixi sari teeb paremini, saades samadelt kriitikutelt hindeks 59%. Seega lootust nagu oleks.

Muidugi legendaarne multikas, millel kõik see toredus seisab, istub mädatomati skaalal 100% peal ja seda põhjusega. Rohkem kui kuuekümneosaline lastele suunatud sari sisaldab värvikaid tegelasi, usutavat põnevat maailma ja palju huumorit, kuid ei jäta puutumata ka tõsisemaid teemasid nagu genotsiid, totalitarism, sõda ja süstemaatiline ebaõiglus. Lastesarjale ootamatult pole asjad mitte mustvalged, hea ja paha, vaid oluliselt keerulisemad. Inimesed ja nende suhted on usutavad. Rääkimata sellest, et ekraanilt käivad läbi ka mitmed füüsiliste limitatsioonidega tegelased (nagu näiteks pime maapainur Toph).

Tegemist on multifilmiga, mis painutas piire ka pärismaailmas.

Seega Netflix võttis endale võimatu ülesande – teha legendi paremaks. Pikaaegse originaalsarja austajana olin ma juba ette skeptiline. Animeeritud hea kraami päris näitlejatega kehvapoolne taasesitamine on olnud viimastel aastatel üsnagi trendikas. Olgu selleks siis „Death Note”, „Fullmetal Alchemist”, „Cowboy Bebop”, “One Piece” või Disney printsessifilmid. Tõsi, ma pole neist kõiki näinud ja seda põhjusega. Enamasti on aeg väärtuslikum kui kehvemapoolne meelelahutus. „Avatari“ võtsin aga tõsiselt ette.

Kuidas siis oli? Kordades parem kui film, kuid algmaterjalini ei küündi.

Esimese asjana jäi vaadates silma aja nappus. Netflixi sarja kogupikkus on ligi neljandiku võrra lühem multikate omast, seega tegid nad ilmselgeid kohandusi, et kõik tähtsamad sündmused sisse sobitada ilma, et need liialt aega raiskaks. Tegevust on palju ning hetki, mil tegelased lihtsalt oleks niisama, vähe. Kui multifilmis on Aang kohati paras tuulepea, kes küll proovib teha õiget asja, kuid satub ka oma uudishimu pärast uitama, siis sarjas seda aega pole. Kogu tegevus tundub kuidagi kiirustatud.

Kui aega on vähe siis tuleb ju tähtsad asjad kiirelt välja öelda, eks? Seda on sarjas tunda. Dialoogid pole just alati usutavad ja on oluliselt detailirohkemad kui multifilmis, kus pigem näidati probleemi, kui räägiti sellest. Informatsiooniga lajatatakse kiirelt, jätmata aega seedimiseks ega avastamiseks – nii kaob nii loos kui ka tegelastes pinge. Sarjas tuuakse sisse isegi informatsiooni, mis multifilmis tuli välja alles järgmistes hooaegades.

Kõik pole aga üdini paha. Jah, narratiivi on ümber tehtud, kuid selle põhilised punktid on olemas. Maailm tundub usutav (kuigi kiirustatud), action’it on ja näitlejatööl pole väga viga (mõned on rohkem õnnestunud kui teised). Paljudes kohtades on näha tegijate armastust algmaterjali vastu. Vaimumaailma pahalane Näo Varastaja on eriti hästi välja kukkunud, Aangi õpetaja Gyatso sõnadeta eneseväljendused ausad. Isegi kapsamüüja, kelle vaene kapsakäru pea igas linnas hävitatud sai, on olemas ja teda mängib sama inimene, kes andis multikas sellele tegelasele oma hääle.

Aangi näitleja on erinevatel promoüritustel kiitnud multifilmi taevani, lisades, et ta ei jõua kunagi päris Aangile ligilähedalegi. Pean ütlema, et päris nii hull see pole, kuigi tõsi on see, et üks ühele neid võrrelda ei saa. Sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Nad ei ole täpselt samasugused, kuid mitmed neist on ka selles võtmes usutavad ja ausad.

Kokkuvõtvalt. Palun vaadake Avatari multikat, see on tõsiselt hea. Kui aga joonistatud maailma vaatamine kohe üldse ei sobi, siis vaadake korraks filmi poole, sülitage pettunult ja võtke see Netflixi sari ette. Mitmekäigulist einet siit ei saa, küll aga korralikku kiirtoitu, mis pole ju alati üdini halb.