„Hommik, Madis, sul mingi lugu ka tegemisel on või niisama kõlgud tühja?“ Kolleeg tervitas hoogsalt kruusiga vehkides nii, et kohv maha loksus. Oli kiire hommikune toimetuse sagin.

„Mul pigem nagu sisukamad lood. Sina, Kalle, teed meil liikluskorraldusest lugusid.“ Madis riputas jope nagisse ja hakkas arvutit avama.

„Reportaaž liiklusvabaduse puiesteelt?“ Ta vaatas muiates Kalle poole. „Kuhu sa parkisid, kui seal käisid?“

„Ah, ära hakka … Kuule, toimetaja tahab pikemat lugu Ameerikast. Saatis meile mõlemale, et kumb teeb? Laupäevasesse numbrisse peaks sisse minema. UFO-de teemal oli Kongressi kuulamine. Vaata, meilis on, millest lugu vaja. Mul ei ole aega nii pikka materjali läbi töötada, seal on oma paarkümmend tundi salvestusi. Mul on teise tähtajaga kiire. Ma juba vastasin, et mina seda võtta ei saa, jääb sulle.“

Madis oli kirjakasti sisse loginud ja kergitas kulmu „Päriselt? 1947 Roswell? Midagi värskemat ei ole või? Ameeriklased tunnistavad ametlikult UFO-de olemasolu? Näen ma õieti?“ Ta vaatas kolleegile üllatunult otsa.

Kalle küünitas üle laua ja võttis kausist küpsise.

„Mis mõttes ei ole värske? 2022 on ju täna. Seitsmekümne viie aastane salastatus võeti maha ja nüüd tassiti asjaosalised Kapitooliumile Kongressi ette tunnistusi andma. Kui valetad, on kindel trellide taha minek. Iga ameeriklane teab. Seal on üle kuulatud nii presidente kui kõrgemaid sõjaväelasi. Kui kuulamise käigus midagi tunnistatakse, siis see ka aset leidis.“

 

„Et Ameerika tunnistab avalikult, et Roswellis maandusid 1947 UFO-d ?“ ei uskunud Madis.

„Ei maandunud, kukkusid alla. Aga jah, tunnistavad, et asi oli. Ameeriklaste valduses on külmutatud laibad ja tulnukate tehnikat. UFO-entusiastid nõudsid salastatud dokumentide avalikustamist ja seitsmekümne viie aastane keeluaeg sai läbi.“

„Uudislugu on sellest küll veidi raske välja imeda. Seitsekümmend viis aastat vana asi … Kõik hakkavad kõva häälega naerma, kui Roswellist kirjutada. Kuule, mis tunnistajaid neil seal tänasel päeval olla saab?“ arutles Madis.

„Ei, mitte tolleaegsed. Need on muidugi surnud. Inimesed, kes on külmikus laipu näinud ja tehnoloogiat kopeerida üritanud.“

„Siin võiks isegi mingi teema olla. Ameeriklased ei suuda nende valduses olevat tehnoloogiat järgi teha. Samal ajal ollakse hädas Hiina tööstusspionaažiga. Andku hiinlastele,“ mühatas Madis. „Kohe oleks uus põlvkond taldrikuid, Made in China, eBays üleval.“

Kalle näkitses küpsise glasuuri. Ta kummardus lauast eemale, et mitte klaviatuurile pudistada.

„See ei ole vist nii lihtne. Kargo kultuurist Polüneesias oled midagi kuulnud? Teise maailmasõja ajal nägid pärismaalased Okeaanias, kuidas Ameerika sõdurid tulid ja ehitasid bambusest raadiosidepunkti. Kutsusid raadio teel omad kohale ja taevast hakati nänni alla viskama: toit, varustus ja igasugu head kraami.“ Kalle oli pudiseva glasuuriga ühele poole saanud ja nautis küpsist. „Kargod siis ka ehitasid bambusest putka ja detailselt raadiosidet meenutavad asjad. Ainult et nänni ei hakanud taevast sadama. Ameeriklased on need kargod. Seade ees ja ei suudeta aru saada, kuidas töötab.“

„Kust sa tead, et ei suudeta? Võib-olla kuuleme sellest seitsmekümne viie aasta pärast?“ Madis oli ennast mugavalt toolil sisse seadnud ja vaatas kolleegi. Ei olnud kiire tähtaeg ja enne töö alustamist oli hea veidi mõtteid koguda. Vestlused Kallega teravdasid alati meeli.

 

„Päriselt usud, et nad suudaksid saladuses hoida, kui saaksid toimiva lendava taldrikuga orbiidile minna? Luure töötab. Me kuuleme igast Korea raketikatsetusest. Miks me sellest ei peaks kuulma?“ Kalle puhastas sõrmi küpsisepurust ja rüüpas kohvi.

„Heakene küll, ametlikult tunnistatakse, et tüübid on olemas … Ega UFO-de poolset pressiteadet ei ole juhtumisi?“ Madis vaatas küsivalt üle laua Kalle poole, muiates.  

„Ära nüüd ahneks mine, jäta midagi järgmiseks seitsmekümne viieks aastaks ka,“ naeris Kalle.

Madis korrastas pabereid laual ja püüdis mõtteid koondada.

 

„Tead, millest sa oma lugu alustada võiksid? Kirjuta kõigepealt pärismaalastest, kes kohtuvad arenenuma tsivilisatsiooniga – valgetega –, ja mis neist hiljem sai,“ soovitas Kalle, kui Madis oli paar minutit mõtlikult seina vaadanud.

„Mnjah … suurem osa said surma ja kultuurid hävitati. Arenenum kultuur neelab alati nõrgema alla. Isegi kui inimmass jääb alles, kultuur kaob.“

„Saab ka nii, et vähem arenenud osapool teeb arenenumale ära. Käputäis barbareid tegi lõpuks Rooma impeeriumiga üks-null. Arenenud tsivilisatsioon muutub mingist punktist üleolevaks, bürokraatlikuks, tegelikult nõrgaks ja hambutuks … Kultuuride kohtumine on nagu öine jaht džunglis. Kohtuvad kaks ja ei ole ette teada, kes on saak ja kes kiskja,“ kehitas Kalle õlgu. 

„Tead, mille peale ma seoses Roswelliga mõelnud olen?“ lausus ta küünarnukkidega lauale toetudes. „Kui nad on nii kõrgtehnoloogilised ... Miks nad alla kukkusid. Päriselt? Teisele planeedile suudavad lennata ja siin kukuvad alla. Omad appi ei tule. Oma kõrgtehnoloogia juures sa ei näe ette, et võib tekkida probleem? Imelik kuidagi. Kui inimesed Kuul käisid, siis ei mindud ehku peale. Oli plaan, kuidas saada sinna ja tagasi. Oli ka varuplaan ja varuplaani varuplaan. Oma kõrge arengu juures, kuidas nad nii feilida said? Alla kukkuda ja laibad põhimõtteliselt pärismaalastel ära süüa lasta? Piltlikult nii juhtus. Tänapäeva lahkamine ei erine väga kannibalismist, mille ohvriks osad valged langesid. UFO-d nägid, mis nende omadega tehti, ja mõtlesid võib-olla ringi kontakti osas?“ Kalle kehitas õlgu ja jätkas: „Pärismaalastega on jama, kui nad sind ei karda. Okeaanias olid maoorid selline rahvas, kes ei kartnud valgeid ja olid neist isegi nutikamad. Võtsid kõik kiiresti üle ja olid nii sõjakad, et peale Cooki oli sada aastat pausi. Keegi ei tahtnud sinna minna, nende tigedate metslaste juurde, kes kiiresti õppisid. Nad võtsid tehnoloogia üle ja sõdisid teistmoodi. Pigistasid ühelasulistest musketitest isegi neli-viis pauku järjest välja väiksemaid kuule sisse pannes püssi puhastamise asemel – ja siis läksid kirvestega lahingusse. Pärast lahingut puhastasid püsse. Tolle aja kohta oli see midagi täiesti uut.“

„Et inimesed on tigedad, õpivõimelised metslased …“ Madis trummeldas mõtlikult sõrmedega laual.

„Osad inimesed,“ parandas Kalle. „Mis õpivõimest sa räägid ameeriklastel? Tulnukate tehnoloogiat ei suudeta aastast 1947 järgi teha.“

„Sa ei tea seda,“ lausus Madis häiritult.

„No kuule … millal mobiiltelefonid leiutati? Kui kiiresti need arenesid ja levisid? Kümme aastat, vähem? Kui seitsekümmend viis aastat tagasi midagi huvitavat ripakile jäi … võid üsna kindel olla, et me teaksime. Ameeriklased on ikkagi need kargod, kes ehitavad bambusest raadioside putkat ja loodavad, et taevast hakkab nänni alla sadama. Arengutase on nii madal, et ei tasu suhelda. Loomauurijad ei vii ka džunglisse orangutanidele mobiiltelefone. Nii et tee oma lugu sellest vaatenurgast, et ameeriklased on kehvemad kui hiinlased. Ei suuda teha olemasolevast asjast koopiat ega seda tööle saada. Kui tahad klikke saada, siis räägi paatoslikult energiakriisist ja võimalikust uuest energiaallikast, mida ainult Ameerika valdab. Lugu sellest, et teavet tuleks jagada teiste teadlastega. Võib-olla on kusagil mõni teravam kriit. Koostöös, mitte salastamises peitub jõud. Edu artikliga.“ Kalle võttis uue tassi kohvi ja süvenes enda töösse.

 

Madis kirjutas pikema loo laupäevasesse lehte. Loo, kuidas valitsused salastavad infot. Loo, kuidas ameeriklased olid ära käkerdanud esmakontakti arenenuma tsivilisatsiooniga. Kuidas ameeriklased ei lase energiakriisis olles teiste riikide teadlasi võimalikku uut energiaallikat uurima. Sellest, et tuleb teha koostööd, et areneda välja kargokultuurist. Lootusest, et inimkond areneb ja teeb rohkem koostööd, et olla globaalsem ja ühtsem uute tsivilisatsioonidega kohtudes. Et inimkond on killustunud ja ainult ühiselt on jõudu uutele planeetidele minemiseks. Sellest, et kohtudes uue tsivilisatsiooniga peame olema ühtsed – inimkond, mitte riigid või rahvuslikud huvid. Madis luges loo viimast korda läbi ja vajutas send-nuppu.

Töö oli tehtud. Madis kraamis kontorilauda tühjaks. Teised olid juba koju läinud. Nukker tunne oli. Ta ei tahtnud olla kargokultuuri esindaja, selline mannetu käkerdis. Oleks tahtnud olla nagu maoorid – ohtlik, nupukas ja kiire taibuga. Madis ohkas – tuli olla rahul sellega, kes sa oled. Inimestel oli veel palju areneda, et muutuda rahvaste paablist ühtseks inimkonnaks. Pidi tõdema, et inimesed olid praegu kargokultuuri kandjad ja pikk areng ootas veel ees. Kahju, et inimkond nii aeglaselt oma arengus liikus, mõtles mees. 

Akna taga sadas vihma ja hakkas hämarduma. Madis kustutas tuled kontoris ja lahkus.

 

*** 

Luuvide kosmosejaam.  Sektor 24.23.5. Aeg 234.267.286

„Neil, sa ei ole eelmise tsükli raportit ära saatnud. Planetaarsete sidesüsteemide monitoorimine on sinu vastutusala.“ Awy vaatas etteheitvalt oma paarilist.

Neili nahk läks pisut tumedamaks, mis väljendas pahameelt. „Jah, ma olen pisut hiljaks jäänud.“

Ta silus niigi perfektset halli nahka oma kätel. „Valisin just materjali välja. Sa võib-olla tahaksid ühte võrgus olevat ajaleheartiklit näha.“ Ta kuristas õhku ninavahest. „See on meist ja sinu valdkonnast. Vaata …“ Ta tõmbas ette sidevahendite jälgimise mooduli ja suunas oma pikkade sõrmedega pehmelt infovoogu.

„See, näed? Artikkel sellest, et inimeste jaoks on oluline ajaühik möödunud vahejuhtumist. Sellest, mida nad hetkel tunnevad ja mitteplanetaarsetest eluvormidest arvavad.“

 

Awy pani käe infovoogu ja sulges silmad. Kui ta hetke pärast lõdvestus ja käe välja tõmbas, ta noogutas.

„Hästi valitud, iseloomustab osade indiviidide mustrit.“ Ta vaata paarilist ja istus tema kõrvale. Avas infovood uuesti ja lasi voolata.

„Kes need kargod on, kellega ta inimesi võrdleb?“ Vastust saamata lükkas Awy käe uuesti infovoogu. „Hmm …? Huvitav, et nad ennast sellistena näevad.“ Ta hakkas juba kätt infovoost eemaldama, kuid peatus hetkeks veel.

„Seal Okeaanias oli palju kultuure. Huvitav, et ta just kargoga samastumist tunneb. Kindlasti saada see infoosake. Lisa juurde mõttemustrite selgitus ja kõrval asuvad kultuurid ka, eriti maooride oma. See on tugeva mustriga.“ Awy pani käe Neili õlale.

„Kas sa tahtsid mind rõõmustada, et nende mõttemustris on jõuetuse tunnistamine? Eesmärgiks on konkureerivate väikegruppide kaotamine ja ühtse massi ehk inimkonna moodustumine?“ Awy kuristas kurgupõhjas õhku.

„Armas sinust,“ ta ohkas. „Paraku on see üks kild paljudest. Nad on ikka veel nii metsikud ja loovad, et nendega ei ole turvaline suhelda. Õpivad liiga kiiresti, loomu poolest kiskjad. Meil on korraldus kaks ajaühikut jälgida. Kui degradeerumine ei toimu piisavalt kiiresti, siis peame lahkuma. Sellisel kujul ei ole nad kodustatavad. Liiga maoorid, nagu nad ise ütleksid. Kargode kõrval oli maooride kultuur, mida iseloomustas just inimeste kiire õpivõime ja metsikus.“

„Selles mõttes on tal ju õigus, et nad ei ole suutnud lendkeha kopeerida ega tööle saada.“ Neil vaatas Awyt ja silus infovooge.

„No kuule, neil ei ole planeedil iberaatiumi … Lihtsalt ei ole.“ Awy mühatas ja tõusis. „Kahetsusväärne muidugi, et lendkeha meeskond hukkus. Kas ma pean sulle meelde tuletama, keda nad vaenlase tuld enda peale tõmmates kaitsesid?“ Ta seisis jäigastunult ja vaatas istuvat kogu.

„Ei,“ lausus Neil vaikselt. „Ei pea...“  

„Jah, nad väärisid riitust. See, mis juhtus, oli kohutav ja me ei saanud neid ära tuua. Nende elumärgid kustusid ajapikku, mitte kohe. Keegi ei peaks nii surema …“ Awy võdistas õlgu ja üle ta heleda naha voogasid tumedad triibud. Neil vaatas kaaslase ärrituse möödumist vaikides.

„See kõik on möödas,“ lausus ta tasasel häälel „Meil on selge juhis – olenditega, kelles on agressiivsust, ei tohi rohkem luua kontakte. Suhtleme ainult allumiseks valmis olevate isenditega. Kodustamine on niigi pikk ja keerukas protsess. Planeedi ülevõtmine võtab aega. Õnneks on inimeste elutsükkel nii lühike, et nad ei saa pikematest protsessidest aru. Nemad ei tea meie ebaõnnestumistest mujal. Inimeste jaoks oleme kõrgem tsivilisatsioon ja ihaldusväärsete teadmiste kandjad.“

„Nad on liiga metsikud praegu, liiga ärksad … liiga maoorid …“ Awy vaatas kurvalt paarilist.

„Minu meelest degradeeruvad nad päris ilusas tempos. Vaata nende viimase aja meediat ja võrdle seda kasvõi paarkümmend nende aastat varasemaga. Ma olen küll lootusrikas, et nad jõuavad varsti oma üks-inimkond faasi, kus ei ole enam konkureerivaid väikegruppe. Kui ei ole konkurentsi, siis ei ole ka agressiivsust ja vaimuteravus käib alla. Siis saame suhtlemist alustada ja planeedi ajapikku üle võtta.“

Awy vaatas infovoo kulgemist. Sulges selle otsustava käeliigutusega ja lausus „ Ma loodan, et sul on õigus ja saame varsti kohtuda inimkonnaga.“

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0550)