Seekordse pilguheiduga ulmelähedasse artiklisse liigun Rein Veidemanni juurde, kes kirjutas artikli “Masinad eesti kirjanduskultuuris”. See ilmus esimest korda trükis artiklikogus “Eesti kirjanduse mõte”. Algselt oli tegemist 2016. aastal peetud loeng-ettekandega Eesti Maaülikooli tehnikainstituudis, seega oli see umbes nagu üks tiba põhjalikum Estconi ettekanne kirjalikus vormis. Estconist eristab siiski see, et ulmest pole seal kuigivõrd midagi - pigem on tegemist eesti inimeste ning masinate omavahelise suhte vaatlusega sajandite lõikes. Ent mingi ülevaatena ühe rahva suhtest tehnoloogiaga tundus ikkagi asjana, mida ehk jagada, või siis näitena sellest, kuidas õnnestub rääkida masinatest ja kultuurist, jäädes kõrvale ulmest.

Artikli alguses ütleb Veidemann, et Google’i otsingu põhjal otsustades on tema üllatuseks teema siiani peaaegu puutumata. See artikkel on küll väike sissejuhatus, aga seda asja saab jätkata (oleks ma bakalaureuses seepeale mõelnud, oleks ehk võtnud - kui osanuks kuidagi piiritleda). Ehedalt veidemanlik (ja ulmekauge) on aga see, et tema meelest meenub selle teemaga “ka eesti kirjandusega vähem kokku puutunud inimestele” esmajoones Mats Traadi “Tants aurukatla ümber”, mis mu meelest näitab tema Eesti 70ndate kuldajastu kirjanike keskset mõtlemist ja suhtumist - aurukatel on raamatus hea sümbol, aga kas ta nüüd nii tugeva gravitatsiooniga on, et kõigi mõtteid endale tõmmata? Kui olla Veidemann, siis küll.

Artikli päris alguses ütleb ta, et teatmeteostes peetakse inimkonna vanimaks “masinaks” kivikirvest. Ta siin pikemalt ei peatu, aga mina peatun, sest see läheb otse tööriistade ja masinate piiri ning küborglikkuse teema juurde. Oma magistritöös rääkisin kah sellest, et inimene on juba kümneid tuhandeid aastaid tehnoloogiline olend (kivikirveste ja kehakateteta koopaelanik polnud veel inimene), inimene on lahutamatu oma tehnoloogiast, on alati olnud küborglik. Õieti ei tähenda “küborg” kui mõiste suurt midagi, sest kõik inimesed on seda ühel või teisel määral - vanema ulme küborgihirm pole niivõrd hirm tehnoloogia ees, vaid hirm proteesidega inimeste ehk jalutute või kätetute ees (ja tehnika ees, mis külmalt ja jahedalt seda asendab). Küborgid on sama hirmsad kui pidalitõbised.

Jätan kõrvalepõike, jätkan Veidemanniga - kolmveerand lehekülge pühendab ta ülevaatele inimese ja masina suhetele üleüldises mõttes. See lõik on suht “inimene ja masinad” ajurünnaku väljakirjutus, pandud kronoloogilisse järjekorda (kivikirvestest tehisintellektini). Et masin ei teeni inimest, vaid valitseb inimese üle. Et deus ex machina ehk jumal masinas oli lugude senise loogika vastane sündmuste katkestaja. Et juutidel olid golemid ja eestlastel kratid (tehisintellektiseadust kutsuti vahepeal kratiseaduseks). Et “masinlik inimene” tähendab hinge kaotanud inimest. Et tehnika ja tehnoloogia areng on tühistanud ulmelisena näinud ideid või koguni ennetanud kirjanduslikke väljamõeldisi. See lõik natuke puudutab ka ulmekirjandust, sest mainib Aleksei Tolstoi “Insener Garini hüperboloidi” (milles kujutatud laserrelv olevat ammu teoks tehtud - täpsem oleks ehk öelda, et tänapäeval on loodud laserid, mil pole esialgu kuigi kaalukat sõjalist funktsiooni, ning tuumapommid, mis täidavad Garini hüperboloidi kui kõikemuutva strateegilise relva funktsiooni).

Siis läheb ta ajaloo algusesse tagasi ja masinad või tehnoloogia Eesti kontekstis. Alustuseks külmrelvad kui tapamasinad. Vibud ja ammud, hiljem katapuldid - ja asjaolu, et katapulte kasutati ka Eesti aladel, näiteks Läti Henriku kroonikas räägitakse sellest. Siis on kirjutanud ümber pika-pika lõigu kroonikast, mis näitab, kui hirmus oli kiviheitemasin (seega kujutab hirmu tehnoloogia ees, mille ees eestlased olid veidi jõuetud). Järgmises lõigus jätkab sama teemaga Balthasar Russowi kroonika kontekstis, nüüd juba püssirohu ja kahuritega.

Siis teeb Veidemann ent väikestviisi ootamatuse - ta hakkab rääkima rahumeelsetest masinatest. Gutenbergi trükimasin 1440. aastal ja Tartu gümnaasiumi juurde 1631 asutatud trükikoda. Järgmises lõigus asub taluelamise “masinate” juurde, kelleks nimetab härgasid-hobuseid (abivahendid, tööriistad, tehnoloogia… eks ta isegi jutumärgistas siin masinaid). Seppadel olid käed tööd täis ja nad olid aukohal nii kirjanduses kui ka rahvapärimuses - nad olid sama tähtsad kui rahvakooliõpetajad. Siis räägib tähtsaimast msainast taluperes - vokist, mis asendas kedervart. Muuseas oli ketramine üks olulisi muinasjutumotiive, sest jutustajad kippusid olema ketrajad - monotoonse töö kõrvale oli jutuvestmine suurepärane vaheldus.

18. sajandi keskpaigas muutus Eestis aina tähtsamaks uus tehnoloogia - viinapõletamisseadmed. Eestisse loodi üle 500 viinaköögi. Piirituse valmistamine ja müümine oli üks olulisemaid Eesti mõisnike sissetulekuallikaid. Samas viis see alkoholi kättesaadavus siinmail meeletu joomiseni. 19. sajandil oli Eestimaa kubermangus poolteist tuhat kõrtsi, Liivimaal üle kahe tuhande (huvitav, millised on numbrid praegu?). Seetõttu Kreutzwald kirjutaski oma “Viina-katku” (1840) - mitte niisama tänitamiseks sõpradele, vaid seepärast, et tõesti olnuvat tegemist uue katkuga - epideemilise alkoholismiga. Siis tulid karskusseltsid. 6. juunil 1889. aastal loodi Eestis esimene karskusselts, mille eestvedamisega tegeles Jüri Tilga. Joomisvastane Tilga, hehee.

Järgmine Eestis tähtis tehnoloogia kaasnes vajadusega hakata linast riiet tootma. Nimelt toimus Ameerikas kodusõda, mille tagajärjel lakkas odava puuvilla eksport Inglismaale (sest polnud enam, khm, odava puuvilla valmistajaid). “See tõi peo eestlaste õuele.” Suur hulk Mulgimaa talusid osteti vabaks just lina eest, sest seal läksidki paljud põllud lina alla. Suurepärane näide makropoliitika mõjudest kõigile eluvaldkondadele, isegi ootamatul moel. Peaaegu et viktoriiniküsimus - mulk ostis talu vabaks ja pomises habemesse: “Aitäh, George Washington,” ja miks ta seda tegi. (Üsna lühike anime “Wolf and Spice” samuti tegeleb suurepäraselt sõja ootamatu mõjuga lihtinimestele ja kaupadele - mitte ainult nurga alt, et “sõda on koletu” ja “sõda ei muutu kunagi”, vaid “sõda toob endaga kaasa kardinaalseid muutusi selles, millised on parasjagu turul nõudmised”.)

Linakasvatus tähendas linavabrikute rajamist. Niimoodi laienes industriaalrevolutsioon Eestissegi, tekkisid tehased ja kogu linnajubedus, mis sellega kaasnes. August Jakobsoni “Vaeste-Patuste alevis” räägitakse kah näiteks ebameeldivatest linavabrikutest ning rauatöökodadest, kus oli mürarikas ja räpane. Veidemann mainib ka Vilde raamatuid, jutustab midagi ümbergi, aga põhiline - tehnoloogia juba sekkub eestlase igapäevaelusse ümberkujundaja ja vihase sissetungijana.

Nüüd jõuab Veidemann jälle rõõmsalt Mats Traadi aurukatla juurde ja selle juurde, kuidas selles tühises 140 leheküljes võetakse läbi looduse ringkäigu: sünd, elu ja surm. Ja masin “osutab tööle, ilma milleta ei saaks elu kesta, sümboliseerides samal ajal nendesamade elude masinlikku segipeksmist.” Ühesõnaga, industriaalne pessimism.

Järgnes industriaalse optimismi, lausa eksalteerituse periood - nt vaimustus lennumasinatest esimese vabariigi aegu. Nõukogude ajal oli pmst ainsa tunnustatud kirjandusžanri, sotsialistliku realismi kontekstis masinate ülistamine elementaarne. Siin räägib Veidemann Leberechti “Valgusest Koordis”. 1950.-60. aastatel saavutab tehniline optimism kulminatsiooni, kosmose vallutamine jne. Siin millegipärast tsiteerib terve lehekülje ulatuses August Sanga luuletust “Võileib suudlusega”, milles on väga vähe tehnikat (olgu, üks “tõusku korstnaist kuldsed suitsujoad” on, aga peamine tsiteerimise põhjus ikkagi see, et August Sang oli üks põhilisi Arbujaid ja teda kõlbab tsiteerida ka siis, kui teema seda ei nõua).

Hiljem hakkab maad võtma masin kui võõrandumise ja inimsuhete masinlikustamise sümbol - toob näiteks Arvo Valtoni loomingu, haprad jaapanlannad rängas tehases. Seejärel kirjutab ümber 2 pikka lõiku Mati Undi “Sügisballist”, kus keegi jääb auto alla - selgitab rahuaegse autoõnnetustes suremise rohkusega, aga oli näha, et tahtis lihtsalt Mati Unti tsiteerida. Kes siis ei tahaks Unti tsiteerida? Seejärel mainib, et “noorema põlvkonna” luuletajatest on kõige enam urbanistlikke tekste kirjutanud fs (ehk Indrek Mesikepp, Loomingu peatoimetaja - kas 53-aastane on tõesti “noorem põlvkond”? Ok, tekst kirjutatud 2016, nii et fs oli umbes 45-aastane, nii et jaa, see on küll alles sipukates).

Ja Veidemann lõpetab teksti Valdo Pandi toreda kommentaariga tehnilise viperuse peale - “Jah, ega massina vastu ei saa, ütles vanaeit kirikus, kui ta laulmisel orelist kolm salmi maha oli jäänud.” Tähendab, olin nalja varem kuulnud, aga ammu, nii et olgu siingi välja toodud. Pealegi aitab see veidi rõhutada masinate ja tööriistade vahet.

Veidemann ei tee kokkuvõtet. See oli lihtsalt ettekanne. Ja sellisena annab võimaluse kommenteerida, et on võimalik küll kirjutada tehnikast, kirjutamata ulmest. Ent kui teha mingeid kommentaare artiklile endale, siis esiteks, et rahumeelsetele masinatele keskendumine oli millegipärast ootamatu, kuigi ei tarvitseks olla. Ei oska hetkel lahata, kust minul selline eeldus, et masinad võrduvad eelkõige sõjatehnika. Poolepealt kadus Veidemannil huvi üksikleiutiste vastu (viinapõletamise seadmetest rääkis, aga sealt edasi on tehnilisus kehatu, vormitu entiteet, umbes nagu linnalikkus, tehnooptimism või -pessimism). Ka ei puuduta ta tehisintellektset kõrgtehnoloogiat, millest on kahju, sest nii jääb käsitlemata eestluse üks huvitavamaid tahke - eestlane ja kõrgtehnoloogia ning see, kuidas tiigrihüppega saadi metsarahvast tehnikarahvaks. Mati Unt sellest ei kirjutanud, nii et polnud kedagi tsiteerida. Ja ulme puudumine kah, aga seda mainisin. Mida andnuks ulme - tulevikulisuse mõõtme ja mõtte, et see kõik jätkub, aina jätkub.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0668)