photo 2024-02-29 22-07-28

Olen antoloogias "Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu" avaldatud jutus "Lumeõitel" kasutanud taaskord oma keskaegsest Jaapanist inspireeritud fantaasiamaailma, milles leiavad aset ka kogumikus „Hinged Mõõgateral” ilmunud jutud. Kuna üritan enda juttudes Jaapani uskumustele võimalikult tõetruuks jääda, siis väike ja põgus ülevaade kassidest Jaapani ajaloos ja folklooris:

Jaapanis on kasse väga pikalt seostatud üleloomulikuga ning igasuguseid rahvajutte üleloomulikest kassidest leidub päris palju pea kõigis piirkondades.

Kassid saabusid Jaapanisse arvatavasti millalgi 6. sajandil koos budistlike munkadega ajal, mil budism alles hakkas saartel kanda kinnitama. Oletatakse, et kodukassid liikusid koos inimestega mööda siiditeed Egiptusest Hiinasse, sealt edasi Koreasse ja viimaks Jaapani. Kasse peeti algselt Kaug-Idas eelkõige budistlikes templites, et nad hoiaks hiiri väärtuslikest suutratest ja teistest tähtsatest paberirullidest eemale.

Kõige esimene kirjalik märge kodukassist Jaapanis pärineb aastast 889, mil keiser sai endale ühe sellise looma kingituseks. Kui alguses pidasid kasse ainult templid ja jõukad aristokraadid, siis kusagil 12. sajandiks olid nad levinud juba üle kogu Jaapani saarestiku ning siis hakkasid lihtinimeste seas ka igasugused uskumused tekkima.

Jaapanis on juba iidsetest aegadest uskumus, et kui loomad väga vanaks elavad, siis omandavad nad mingit sorti üleloomulikud võimed. Kõige tuntumad näited on vast rebased, kes väga pikalt elades hakkavad endale täiendavaid sabasid kasvatama ning iga uue sabaga nende üleloomulik vägi kasvab. Palju sarnaseid legende on näiteks ka kährikute ümber.

Sama asi kehtib muide ka elutute objektide suhtes. Vana ja hinnaline mööbel, väärisesemed, relvad jms võivad väga pika aja jooksul omandada midagi teadvuse või tahte sarnast ning muutuda omamoodi üleloomulikeks olenditeks.

Kassid on jaapanlastele alati veidrad tundunud: nende silmad helendavad pimedas, nad liiguvad hääletult, painduvad ülihästi ning suudavad reageerida tohutult äkiliselt ja kiiresti. See pani inimeste fantaasia tööle ning ebausklik rahvas hakkas kasside ümber igasugu jutte leiutama.

Üks näide: kuna Edo perioodil kasutati Jaapani majapidamiste lampides valdavalt kalaõli, siis käisid kassid seda öösiti, kui omanikud magasid, lakkumas. Õlini pääsemiseks peab aga kass kahe käpa peale tõusma, et pea lambi sisse toppida. Kujutage nüüd ette, millise varju ta enda taha seinale jätab. Kui mõni ebausklik inimene öösel kempsu läks, võis ta näha seinal hiiglasliku kahejalgse peletise varju ja ennast vaeseomaks ehmatada.

Kuigi kasse seostati valdavalt hea õnnega, sest nad hoidsid näiteks hiiri riisiaitadest eemale, siis oli neil inimeste kujutluses ka alati mingil määral seos teistpoolsuse, vaimude ja surmaga. Kuna kassid on lihatoidulised loomad, suudavad nad väga hästi tunda roiskumise lõhna. See tähendab, et surnukehad meelitasid kasse ligi ning inimestele ei jäänud see märkamatuks. Sellest siis ka seos surmaga.

Üldiselt arvati, et kui kass liiga kaua elab, võib temast teatud tingimustes saada üleloomulik olend – tont või kohalikus keeles yokai. Taolisi tont-kasse oli erinevat tüüpi ning uskumused nende ümber samuti varieerusid. Kaks kõige levinumat yokaid ehk tonti on bakeneko ja nekomata. Neko tähendab siis jaapani keeles kassi.

Bakeneko on väga vana kass, kes omandab võime kuju muuta. Kuigi nad pole juttudes alati kurjad tegelased, võisid nad siiski enda omaniku ära tappa, nende kuju võtta ja inimese nii-öelda „välja vahetada.” Kui tont-kass oli omaniku välja vahetanud, võis ta siiski aegajalt oma tõelist olemust reeta kassilikult käitudes. Samuti võis nende varjul olla kassi kõrvad või kassi saba. Lisaks võis surnud kassist tekkinud bakeneko käituda ka tüüpilise kummitusena. Kunstis kujutatakse neid vahel tantsimas ja pilli mängimas või koridorides ja lagede all hõljumas.

Bakenekot seostatakse tugevalt prostituudiega, sest lõbutüdrukud pidasid sageli bordellides meelelahutuseks kasse. Seetõttu levisid lõbustuskvartalites alati ka kõlakad, et nii mõnigi lõbutüdruk pole üldsegi inimene, vaid hoopis inimese kuju võtnud kass. Kusjuures bordellid ise soosisid sellise kuvandi tekkimist, sest lõbustuskvartalitele tekkis nii kergelt üleloomulik maik külge ja see tekitas klientides elevust, justkui oleks lõbumajas käik ka kuidagi üleloomulikuga kokkupuude. See muudis bordellid eksootilisemateks kohtadeks.

Võib olla just lõbutüdruku kuju võtnud bakenekodest sündis ka tänapäeva popkultuuris tohutult populaarse kassitüdruku kuvand, keda võib sageli animes kohata.

Kasside seost lõbumajadega olen kasutanud ka enda loos, kuigi kahest kõige levinumast kass-tondist olen valinud hoopis märksa süngema ja hirmsama variandi. Bakenekost sootuks kurjem olend on kahe pika sabaga nekomata. Taoline deemon võis sündida näiteks väärkoheldud vanast loomast. Nekomatasid väga kardeti ja sellise olendi tekkimise hirmus lõikasid jaapanlased sageli oma kasside sabad lühikeks. Samuti soodustas kasside aretus lühema sabaga kasse.

Nekomatat seostatakse surnumaagia ehk nekromanitaga. Usuti, et nad võivad kahel jalal tantsides surnuid ellu äratada ja neid kontrollida. Samuti seostatakse neid kummituslike virvatuledega. Nekomata maksab kätte inimestele, kes teda väärkohtlesid. Mida vanem kass ja mida halvemini teda koheldi, seda suurem on ka nekomata vägi ja vihkamine. Kättemaksuks võib selline tont äratada väärkohtleja lähedased surnust üles ning saata endist omanikku kummitama.

Rõhutan siiski, et tegu on väga, väga põgusa ja pealiskaudse pilguheitega Jaapani rikkalikku kassimüstikasse.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)