Elar Haljas täheaeg

Järjekordses „Täheajas“ esitatakse lugejatele 2023. aasta ulmejutuvõistluse esikümme ning vaadates punktisummasid on näha, et antud numbrile nime andnud lühilugu rebis ennast teistest päris korralikult ette. Siis tuleb jälitajate punt, 2.-5. koht, ning seejärel jälle päris tihedas rebimises 6.-10. Minu arvamus žüriiga täiel määral ei ühti, aga üldiselt peab nentima, et lood on vägagi köitvad ja mitmekesised ning väärivad igal juhul oma kohta antud kogumikus. Mulle väga meeldis, et kõikides lugudes suudeti väga korralikult maailmad üles ehitada, kuid kahjuks lugu ise suurepäraselt ettevalmistatud laval jäi kohati nõrgaks: küll ei suutnud tegelased piisavalt kaasahaaravad olla või puudus loos lihtsalt konkreetsus ja siht.

Mind aga häirib antud teose juures presenteeritav vorm – kujundus ja küljendamine, sest juttude veergudesse panek ei toimi kohe üldse, lugeda on tunduvalt kehvem kui tavaliselt. Jah, ka äärest ääreni väga väikese äärega eelnevaid Täheaegu oli keerukas lugeda, aga antud lahendus ei klaari seda muret, lihtsalt transformeerib selle teise äärmusesse. Lisaks võiks minu arvates sellise kogumiku puhul esikaanel ära märkida kõikide lugude autorid või siis tõesti ainult esikolmiku omad – hetke valim tundub osade kirjanike vastu veidi ebaõiglane.


Andrei Samoldin – Kalifaadi viirastused

Korralik tulevikuvisioon, kus tegelaste ja ka maailma ülesehitus oli teostatud meisterlikult. Natukene jäi puudu geograafilistest seletustest ja ka üldise loo tausta kohta oleks tahtnud veidi rohkem teada. Autori kasutatud flashback-muster annab küll head hoovad, et juttu endale sobivasse suunda juhtida, aga peamiselt ikka lugeja valejälgedele viimiseks ja et sobival hetkel lugu pea peale keerata. Mõningaid tegelasi oleks võinud veidi rohkem edasi arendada, justkui fassaad klopsiti kokku, aga mängitigi sellele, et lugeja liiga palju tegelastesse ei kiinduks ja liiga vara aru ei saaks, kuhu sadamasse loo lõpp tüürib.

Tim Hornet – Kuningatütre vari

Mulle on mängupõhised lood üldiselt hästi sobinud ja ka siin ei pea pettuma: gaasipedaalilt jalga ära ei võetagi. Kuigi loodud fantaasiamaailm on tüüpiline RPG-le, siis ka siin suudab autor pisikeste veidrustega seda veel huvitavamaks teha. Eriti meeldisid mulle aga antud jutu peategelased, kelle mittestereotüüpne käitumine pani lugeja neile veelgi rohkem kaasa elama. No ja kuigi loo poole peal veidike juba aimasin, mis loo puänt võib-olla, siis kogu seda seiklust oli lausa lust kaasa teha, sest jutt oli ühe ühtlasema jutustamisstiiliga: ei mängitud tempoga ja jutustamine käis ühe tegelase vaatepunktist.

Jaagup Mahkra ja Joel Jans – Mobilis in mobili

Lapsepõlvest tänaseni on mu üks vaieldamatuid lemmikuid Jules Verne’i teoseid „Saladuslik saar”, nii et antud juhul nautisin seda kummardust meistrile ikka täiega. Jutt võib ju tunduda veidi aeglase algusega, aga järgis väga hästi Verne’i stiili ja kohati oli isegi sisutihedam: eks püüti ka raamatu jagu seikluseid ühte juttu kokku pigistada. Mahkralt olin ennegi selliseid seiklusjutte lugenud, aga koostöö Jansiga paneb loo veelgi särama, tuues sisse veelgi rohkem seikluslikkust ja aurupungilikku tehnoloogilist progressiooni, mida on lausa lust lugeda.

Marek Liinev – 0,01 protsenti

Show me, don’t tell– liiga palju dialoogi vahendusel antud infot: igav hakkas eriti just loo esimeses pooles jookide taga peetud vestlust lugedes. Häirib ka, et alguses on väga lühikene aeg, mille jooksul midagi toimub, sellele järgneb fast forward ja siis jälle pidurdatakse. Maailm oli iseenesest loodud üpris korralik, aga tegelased jätavad lugeja suhteliselt ükskõikseks ja ebaühtlane loo edastamise stiil kärbib lugemiselamust.

Martin Leis – Ajastutruudus

Loo alguses on veidi selline peataolek, et mõnus ladus jutustus, aga polnud kuskilt näha, kuhu suunda minema hakatakse. Ka minevikus rännates ja väga maaliliselt eluolu kirjeldades ei olnud ikkagi teada, et mis selle loo idee oli, küll poetati muuseas ka vihjeid ja detaile, mis hiljem alles jutu lõpus oma kohale asetusid. Kuigi ajarännu mehaanika oli igati nauditav, siis oleks tahtnud loo sihti veidi varem näha, et siis peategelasele veelgi innukamalt kaasa elada ja proovida antud vihjetest ise tervikpilti kokku laduda.

Kristi Reisel – Gurmee tee

Väga huvitava nurga alt kirjutatud lugu, sest ulmelisest kokakunstist ei ole ammu midagi lugenud. Samas peategelasele mingit sügavat kaasaelamist kohe ei teki ning palju võõrikuid termineid ja elemente jätavad lugeja pidevalt teadmatusse ja infonälga. Natukene liiga unelev ka, eriti loo esimene pool, see-eest teises pooles tuli õige elu sisse. Ma arvan, et antud loo puhul oleks detailsem maailma toimimise kirjeldus toonud lugejale rohkem selgust ja andnud võib-olla ka parema lähtepositsiooni jutu nautimiseks.

Karri Tiigisoon – Kullake

Loodud maailm loob suurepärased eeldused igati nautiva loo jutustamiseks, aga pidevalt on selline tunne, et tahaks nii tegelase kui ka asjade kohta rohkem seletusi ja taustainfot saada. Loos puudub õige tempo ja jutu kulgemine on ebaühtlane: kohati toimub väga palju väga lühikese aja jooksul ja siis keritakse jubedal tempol aega edasi. Antud juhul tundusid ka dialoogid veidi rabedad ning kuigi peategelane peaks ärgitama lugejas kaasaelamist, siis pigem mõjus tema äpulikkus hoopiski vastupidiselt.

Piret Frey – Pööriöö

Kordustega mängimine on alati selline raske teema, sest nii kui neid liiga palju saab, siis lugeja tüdineb ära ja mõnusast lugemiselamusest jääb järgi vaid tüütuna näiv ülesanne. Samas kui kordustesse veel ka rekursioon sisse tuua, võib lahendus lugeja täiesti ära peletada. Antud juhul õnneks aga oli lugu üpriski kompaktne ja hästi jälgitav, olenemata jutu kulgemistest läbi erinevate ajaliinide. Minu jaoks aga oleks võinud viimase generatsiooni ära jätta, oleks veelgi parem olnud.

Lüüli Suuk – Vikatimees

Lühidalt võiks loo kokku võtta järgmise kirjeldusega – pratchettilik Surm käib mööda Eesti väikelinna alleed ja ümiseb vaikselt: „MIS VÄRVI ON ARMASTUS”. Huvitav maailma ülesehitus, korralik huumor ja kamaluga armastust tegid sellest loost ühe rahulikuma, kuid samas ka ühe nauditavama kogemuse. Antud juhul töötas lugu ilmselt nii hästi, kuna romcom’ikomponendid olid kokku põimitud väga detailselt läbimõeldud maailmaloomega ning lugu hoiti parajalt kompaktsena: ei läinud liiga pikaks ega imalaks.

Manfred Kalmsten – Igaviku väravale

Kuna hiljuti juba kirjutasin antud loost autori viimase kogumiku „Götterdämmerung” arvustuses, siis kopeerin sama arvustuse ka siia. Viikingihõngulise maailma ja karakterite kirjeldused on lausa suurepärased. Veidi keerulisem on aru saada tegelaste motivatsioonidest, kuna tegemist on siiski lühijutuga: see on vaid pilguheit ühest vaatepunktist suuremale maailmale, kus väga palju jääb isegi perifeersest nägemisulatusest välja. Seikluslikkusest ja intriigidest igatahes puudust ei tule ning ka tempo on korralik kogu loo vältel. Kõige suurem negatiivne aspekt on jutu lühidus, kuna lugejana tahaks veel paljudele antud maailma puudutavatele küsimustele vastuseid saada. Mind veidi häirisid ka mõned norrakeelsed laensõnad nagu näiteks kvest, mille tähenduse oleks võinud väikese joonealuse märkusena lahti seletada.

Elar Haljas täheaeg

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0598)