Baarid kõik käidud ja viimane ootab,
millest võib alati head tuju loota.
Vaevalt, et imestust kelleski loob,
sellest, et jutuks me kallis Zavood!
„Tere õhtust...“

Alati teistes ma heameelt ei süüta...
Aus olles, tihti ma kõiki vaid tüütan...
Seegi päev mindi mind vältides sisse.
Üksi jäin, silma lõi valgus ent! "Mis see
võiks olla!?"

Valguse tagant kui ilmus hall peletis,
mõistsin, et tulnuk – kas teeb minust salati?
Üks hetk ma aiman ent: ehk vaid deliirium...?
Hingasin sügavalt, ütlesin: "Jeerum -
rahu, poiss!"

Polnudki muud seal kui hirm-sale veli...
Läheks ta’ga jooma - oleks see alles nali!
Vaevalt saaks head õllekaaslast nii kõhnast.
Ta umbejootmiseks piisaks vaid lõhnast...
No eks näis!

Tuleks ta muidugi, siin tekkis aga -
maandus loll kujutelm värava taga...
Aga ei lõppenud õhtu tal häbis:
astus ta väravavarrastest läbi.

Ei pandud kaaslast mul kuidagi imeks.
Küsiti üksnes, mis on temal nimeks.
Ennäe! On naps hakand sedavõrd pähe
Et nägid teisedki mu jooginähet.

Ütlesin temale: "Õpetus Sulle!
Loodan, ei mõista Sa hukka neid lolle.
Keha promillide kandmise vahend -
see on nii mõnelgi isikul lahend
eluvõrrandis.“

Kui seda mõistis, siis tuli tal mõte.
Üksildail rõõmu tooks üks väike võte.
Võte, mis tõi talle sel õhtul feimi -
hakkas ta veest tootma võlumoel veini...
peldikus.

Kõrtsmik ei keelanud, maitse sel keemia
solvus ent keegi se'st, ütles: "Blasfeemia!
Meenutab see nali liigselt üht messiat!"
Ma küll ei teadnud, ma vaid veinitassija.

Veinid said joodud ja sebima läksin
Selga üht nähes ma täis läksin äksi.
Mõjuvam vaat'misest mulle ent hõng.
õiget kui tajun, läeb meeletuks tung.
"Mm... latikas."

Üks väike paljastus, öelda nüüd tihkan:
tekitab kalalõhn üüratut ihka.
Räim, kiisk ja heeringas, sprotid, mis õlis:
niipea, kui sõõrmeis, mul lõõmabki tuli.

Pärgel, on „beib“ alles võimatu peletis!
Mis ta küll minule nüüd äkki seletas?
Pealegi, mismoodi tal bassihääl?
Sellest mul rääkides sõlme läeb keel.

Apsakas üksnes... ent au pihta torge.
Miks on kõik naised mu suhtes küll tõrges?
Pole jah füüsist mul, sarmi, hügieeni.
Mis pean nüüd tegema? Nüsima veeni?

Hoplaa ent! Kui vast tundis süda mul külma,
heitis üks blondiinist tütarlaps silma.
Ei kirjelda palet, mul tühja neist huultest -
See-eest ta lõhn... raisk, piisaks vaid luulest:
Lest - the best!

Näeb ta mind, väheneb meie distants.
Alata võib kurameerimistants.
Sebimisstrateegia ei peaks jätma jänni:
joota see blondiinist tütarlaps känni.

Naeris mu jutule lausa kaks korda,
mitte vaid sellest, et: "Vaata seda morda!"
Ütlesin endale: "Nüüd hästi käitu!
Muidu se'st juhtumist ei tule võitu."

Varsti ent alustab sebimist teine.
Minu ees eelis tal - ta veel on kaine...
Aga veel enne, kui ütlen: "Hei, kuule,"
Sulasid äkitselt kaotsi ta huuled...

Läksime neiuga baarist siis õue.
Tundsin, et süda juba tuksles mul põues.
Pükstes seevastu lõi välku ja kõue!
Saigi seal kõikvõimsaks mul üks teatav nõue.

Niipea, kui autouks lahti sai paotatud,
võimalik süütus sai tal kindlalt kaotatud...
... kui lugu jätkan, siis kardan, et valetan,
sest et, khm, edasist lihtsalt ei mäleta...

Se'st ajast veel olen läinud Zavoodi.
Lootes - taas leida võin kedagi voodi.
Soovides seejuures saada ka aimu,
miks pole õnnestund näha mul kaimu
tollest ööst?

Ehk olen vältinud pudelit veidi?
Vaevalt! Pole loobund ma eal õllereidist!
Mul vaid üks pelgus, mis murda võib mehe.
Nimelt et - kujutelm oligi ehe...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)