Sterling ettekanneReedel, 10. mail, võttis Tartu Ülikooli raamatukogus sõna kirjanikuhärra Bruce Sterling. Esinemine oli kahes osas - esimeses osas jutustas vanameister globaliseeruvast kirjandusest ning lootustandvamatest kirjanikest, mille Reaktori toimetus on teie jaoks ümber trükkinud ning ära tõlkinud. Just seepärast võib järgnev tekst tunduda kohati pisut hüplik. Teine osa sisaldas vestlust, mida juhtis Tõnis Kahu. Küsimusi tuli nii temalt kui publikult. Kirjanikku oli kuulama tulnud ligi 40 inimest, kellest nii mitmedki olid tuntud ulmefännid. Soovijatele jagati ka autogramme.
Pisipildi autor Uku Peterson


Tänan teid kõiki tänasel õhtul kohale ilmumast. Ma räägin teile pisut ulmest, kuna ma olen ulmekirjanik, kuid peamiselt tahan ma rõhuda modernsele ulmele – asjad, mis juhtuvad täna - ning keskenduda rahvus-ulmekirjanike asemel globaalsetele. Tavakirjandus on rahvuslik kirjandus. Küllalt on inimesi, kes tahavad kirjutada head Ameerika romaani, kuid kunagi ei ole kuulda heast ingliskeelsest romaanist või globaalsest romaanist. Sellest hoolimata aga elame me globaliseeruvas ühiskonnas ning see hakkab žanrikirjanduses tunda andma. Sellega seoses tahaks ma teile tutvustada mõningaid inimesi, kes tunduvad sel alal teerajajad ning võivad eestlastele huvi pakkuda.

rajaniemi1

Esimene härrasmees on Hannu Rajaniemi, soomlane – seepärast ma seda ka nõnda valesti hääldasin – sündinud 1978. aastal.Ta on Inglimaal üsna tuntud ulmekirjanik, arst, kes kolis Šotimaale Edingburghi, kus ta asus suhtlema kohalike ulmekirjanikega, juhtus endale saama väga hea agendi ning avaldas paar lugejaskonna poolt väga hästi vastuvõetud romaani – üheks oli „The Quantum Thief“ ja teine „The Fractal Prince“. Seega näete te pildil üht Balti tüüpi (sic!), kes ei ole küll eestlane, kuid pärit asulast, mis on veel väiksem kui teie linn. Tema kodukohas oli umbes 14 000 elanikku. Võrreldes sellega on Tartu justkui metropolis. Seega on ta elavaks tõestuseks, et ka Baltimaade elanik võib ühel päeval jõuda kirjanike suurliigasse. Ta on väga intelligentne, matemaatik, arst, hea sõnavaraga. Inimesed arvavad, et kuna ta elab Inglismaal ja kirjutab inglise keeles, ta soome keeles ei kirjutagi. Loomulikult kirjutab ta ka soome keeles. Asi on lihtsalt selles, et neid raamatuid ei loe keegi peale soomlaste. Ja sedasi see väikerahvuste juures ongi.

Lavie Tidhar

Ja see on Lavie Tidhar – tõenäoliselt hääldasin ma ka tema nime valesti. Lavie on Iisraeli kirjanik, kuid ta on samuti üks maailmaränduritest. Ta on elanud nii Inglismaal, Lõuna-Aafrikas, Laoses ning paiknenud ka mõnda aega Vaikse ookeani lõunaosa pisikesel saarel. Iisraeli naastes asus ta rahvusvaheliste ulmekirjanike kogumikke koostama. Ta on koostanud kogumiku nimega „The Apex Book of World SF“ ja tal on ka koduleht aardessil worldsf.wordpress.com/, kus ta inimestega tihedalt suhtleb. Ta otsib ulmekirjanikke üle kogu maailma: Mehhiko, Lõuna-Aafrika, Laos, Ukraina, misiganes riigist... Ja ta proovib neid lihtsalt avaldada. Ta on midagi globaalse ulmekirjanduse ristisõdija moodi. Samuti kirjutab ta ka ise. Nii „Osama“ kui ka „Martian Sands“ on tema kirjutatud. Pildil näete teda võtmas vastu World Fantasy auhinda USAs, mille ta võitis oma romaani „Osama“ eest. Ta on väga huvitav tegelane, sündinud 1976. aastal. Armastab sõnasõdasid, väga vastuoluline tüüp. Ta vaidleb pidevalt, norib tüli. Tal ei ole mingit suuremat eelarvet, kuid ta suudab väga edukalt endale tähelepanu tõmmata, mis on kirjandusmaastikul suureks abiks. Ta on samuti väga intelligentne ning tal on kindlasti kõige rohkem rahvusvahelisi sõpru, kui ühelgi teisel mulle tuttaval ulmekirjanikul. See tüüp on põhimõtteliselt globaalse kirjanduse ühe-mehe-masin ning tema blogi on ülimalt huvitav lugeda. Ma ise loen seda pidevalt ning avastan alati ennekuulmatutest maailma nurkadest uusi ulmekirjanikke.

lauren-beukes-author

Järgmine on Lauren Beukes, sündinud 1976. aastal. Ta on Lõuna-Aafrika kirjanik, kellel on olnud õnne kirjutada inglise keeles, kuigi ta oskab ka hollandi keelt, mida paljud sealmaal räägivad. Ta sündis Pretorias ning elab hetkel Kaplinnas. Lauren on kirjutanud raamatud „Moxyland“ ja „Zoo City“. Alles äsja tuli tal välja üks õudusromaan „The Shining Girls“, mis kaevub ajarännu-jälituse teemasse ning on üle maailma saanud väga häid arvustusi. Ja ta on vaid kirjanik, kes alustas maailma otsast, mis ei ole just ulmemaastikul tuntud. Inglismaal trükki jõudes sai temast järsku maailmakuulus kirjanik. Ta alustas muusikaajakirjanikuna, töötas ka filmi- ja telemaastikul ning kirjutas/joonistas ka koomikseid. Viimaks ta abiellus, sai lapse ning mõtles, et ehk kirjutaks romaani. Seda ta tegigi ning see sai tohutult kuulsaks. Ta on väga andekas küberpungikirjanik. Ta on meie nii-öelda maskott, kõik kirjanikud hoiavad teda. Lauren on väga kõva tegija ka Twitteris, mis on kaasaegse kirjaniku kohta väga hea. Twitter on maailma üks kõige vähem tüütavamaid suhtluskeskkondi ning võib väga kiirelt väga lõbusaks ning meeltlahutavaks muutuda. Igastahes Laurenit ma Twitteris jälgin ning olen tänu sellele õppinud Lõuna-Aafrika kultuuri kohta nii mõndagi, mida ma ilma tema tutvuseta ei oleks õppinud. See tüdruk võib veel väga kõrgele tõusta. Ta on kirjutanud seni kolm raamatut ning igaüks on kogunud rohkem kuulsust kui eelmine ning kindlasti on ta läbi aegade kõige tuntum Lõuna-Aafrika kirjanik.

Cory Docorow

See on Cory Doctorow. Tema ei vaja tõenäoliselt suuremat tutvustamist, kuna ta on võrgus väga tuntud – elektroonilise kodanikuvabaduse aktivist, väga huvitunud elektroonilise omandi probleemidest, boingboing-i blogija, on kirjutanud mitmeid raamatuid, millest mitmed on lugejate poolt väga häid arvustusi saanud: „Makers“, „Little Brother“ ja tema uus raamat „Pirate Cinema“ teeb praegu ilma. Põhjus, miks ma ta välja tõin, on selles, et ta on Kanada-Briti-USA tegelane, mis, kui sellele mõtlema hakata, on üpriski veider. Ta on sündinud Kanadas, tema tütar sündis Los Angeles'is, tema naine on britt ning ta veetis palju aega Jaapanis. Nüüd on tema tütar briti-kanadalase laps, kes elab Londonis. Mees ise on oma eluga väga rahul, ta sai Inglismaa kodanikuks ning paistab vähemalt lapse nooruspõlve ajaks olevat paikseks jäänud. Ta on lihtsalt kuulus kõikjal, kus räägitakse inglise keelt. Ta on väga kuulus kõikjal, kus on internet, kuid eriti veel ingliskeelsetes kirjandusringkondades.
On päris tavaline, et ameeriklane kolib Inglismaale ning teeb seal kirjanduslikku karjääri – isegi T. S. Eliot tegi seda. Ebatavaline on aga, et Doctorow, kes ise on pooleldi kanadalane ning pooleldi britt, on kuulus peamiselt USA's. Ja seda veel otseselt olemata seotud ühegi riigiga – tal põhimõtteliselt ei olegi rahvuslikku kuuluvust. Isegi passis mitte... Ta on lihtsalt üleilmastunud kirjandustegelane.

Seega milline paistab siinne trend? Ulme on üks kirjandusvormidest ning kirjandus kipub põhinema peamiselt keelel ning keelekasutusel. Sellegipoolest elame me globaliseeruvas ühiskonnas ning ulme ei ole sama, mis 30 või 70 aastat tagasi, mil sellele sai alus pandud. Praegu on meil täiesti uus reaalsus, kuid ulmerahvale meeldib siiski endast mõelda kui väikesest grupist. Ma kohtun pidevalt ulmefännidega üle maailma ning kõikjal on neil arvamus, et nende riik on nii väike, neid on ainult näiteks 500, neist teatakse vähe ning nad näevad end justkui tagakiusatuna ja nõrkadena. Justkui ei olekski tegu kirjandusega, veel vähem peavoolu kirjandusega. Reaalsus aga on see, et J. K. Rowling, kes kirjutas need fantaasiarikkad jutud võluripoisist ning maagiakoolist, on läbi aegade rikkaim ja enimkirjastatud Briti naine. Ta on kõige paremini müüv kirjanik, kes üldse elanud. 400 miljonit raamatu üle kogu maailma. Tohutu hulk raamatuid. Tohutult rohkem raamatuid, kui ühelgi teisel Briti kirjanikul, mees- või naissoost, keda üldse avaldatud on.

Ja siis on veel ka Stephenie Mayer, kes kirjutas paranormaalset romantikat vampiiride kohta, mis tundub ise-enesest väga kitsas nišš, kuid sellest hoolimata on ta müünud 100 miljonit raamatut. 100 miljonit. Ja see ei tule sellest, nagu oleks fantaasiakirjandusega tegelevad naiskirjanikud midagi ekstsentrilist. Pigem vastupidi. Nad teenivad oma loominguga rohkem kui keegi teine. Ja isegi George Martin, kes on juba ametilt vana-kooli ulmekirjanik – tema kirjutatud on „Troonide mäng“ - on kogunud oma telesarjaga tohutult rahvusvahelist kuulsust. Seda tõmmatakse illegaalselt üle kogu võrgu ning sellel on fanaatilised fännid. See on tuntud kõikjal, kus on telekas.

Mida siis teha, et saada Eestist tohutult kuulsaks üle maailma? On palju inimesi, kes on ulmega üleilmselt seotud ning on osakesed millestki, mis on väga-väga suur. See ei ole just väga mõjuvõimas, see on pisut vastuoluline, kuid see ei ole kindlasti kirjandusmaastiku väike osa. Pigem vastupidi. Ulme ja fantastiline romantika peaksid teiste kirjandusžanrite ees vabandama lugejate ja raha äranäppamise pärast. Need kaks on teistest tunduvalt laiemalt levinud. Ja see on reaalsus. Seepärast ärge tundke end halvasti. See näitab vaid ülbust - te olete küll regionaalne grupp, kuid te olete millegi tohutult suure osa.

Muidugi need kaks naist juhusid kirjutama inglise keeles ning see on tegelikult tingitud kaasaja kirjastuste struktuurist, mille tõttu on nad müünud 400 ja 100 miljonit raamatut. Ingliskeelne kirjastus üldiselt on parajas supis ning nad püüavad avaldada super-hittidest müügi-raamatuid, elimineerides kõik selle lati alt läbi jooksvate raamatute avaldamisvõimaluse. Kuid see ei ole Eesti probleem, kuna ingliskeelse kirjanduse avaldamise ühine kokkukukkumine võimendab kirjastamist teistes keeltes. Ette mõeldes on USA rahvastiku arv vaid 4 % planeedi kogupopulatsioonist. Neil juhtusid käepärast olema või olid kõik suuremad tehnoloogiad, kuid mitte kauaks. Ja pikas perspektiivis ei ole nad nii tähtsad, kuna neid ei ole lihtsalt nii palju.

Orhan Pamuk

Keda neist võiks siis suunanäitajaks nimetada? Tegelikult ei ole selleks Stephenie või J. K., kuigi mul ei ole nende vastu isiklikult midagi, olen rõõmus, et nad teenivad sadu miljoneid, minu meelest on see suurepärane. Nende raamatud on paremad, kui inimesed arvavad. Kuid veel enam olen ma huvitatud pildilolevast tegelasest. See on Orhan Pamuk. Ta on Türgi kirjanik, kes võitis just hiljuti Nobeli auhinna. Ta on päris kindlasti fantaasiakirjanik. Kui lugeda mõnd tema varasemat teost, näiteks „The White Castle“, „The Black Book“ jne, võib avastada, et need on päris antirealistlikud, tõeline kirjanduslik fantaasia, neis juhtub võimatuid asju. See tüüp on tõeliselt oluline maailma kirjandustegelane. Ta võitis Nobeli, ta on Türgi poliitmaastikul tegev, ta võitleb väljendusvabaduse eest, ta on Türgis väga populaarne ning armastatud kogu moslemimaailmas. Orhan on vaieldamatult meie aja üks suurimaid kirjanikke, kes kirjutab ka fantaasiakirjandust ja kirjutab seda Türgist. Ala, mis ei ole taas kord just fantaasiakirjanduse tõttu tuntuks saanud. Väga oluline isik ning tema raamatud on samuti head. Ta kirjutab ka ajakirjadele, on isegi teinud ühe filmi ja sai nõnda rikkaks, et avas omaenda muuseumi. Tõsiselt huvitav tegelane, kelle tegemisi jälgida. Keegi ei nimeta teda ulmekirjanikuks, kuid ta on siiski enam-vähem üks meist.

Murakami

Ja siis on veel Haruki Murakami, rahvustavaheliselt tunnustatud oma generatsiooni Jaapani häälekandja, sündinud 1949. aastal. Ta on kirjutanud kõiksugu fantastilisi teoseid: „1Q84“ - täielik ulmeraamat - „The Wind-Up Bird Chronicle“, „Dance Dance Dance“. Tema töödes juhtub täiesti võimatuid asju. Ta on maailmarändur, elanud mitmetes riikides üle maailma, räägib mitmeid keeli, tõlgib teiste teoseid. Ta on ka ajakirjanik. Varem või hiljem saab ta ka Nobeli, kui ta suudab nii kaua elus püsida... Haruki on väga oluline kirjandustegelane, kuid ta ei nimeta end ulmekirjanikuks. Samas aga võid sa ulmefännina tema teoseid lugeda ning sellest siiski palju uut kogeda.

Seega, mis hakkab tulevikus juhtuma? Mina pakuks, et lõpuks näeme me kedagi kirjutamas kohalikku romaani kogu planeedist. Lõpuks näeme me ka tõelist globaalset romaani, kuid see võtab veel vähemalt ühe generatsiooni jagu aega. Keegi saab viimaks aru, et Maa on väike koht ning kirjutab jutu, mille tegevuskohaks oleks kogu planeet, just nagu eesti kirjanik kirjutaks Eestist. See on pisike paik ning sellel on omad mured. Ei ole võimatu kirjutada globaalset teost kogu maailma koha, mis saab ka globaalse lugejaskonna. Häda on selles, et keegi ei tea, kuidas selleni jõuda või kuidas seda teha. Aga ma arvan siiski, et see on paratamatu ning kuna see on paratamatu, tuleks inimestel sellesse panustada. Ma ei usu, et me saame selles osas loota kirjastustele, kuigi on inimesi, kes tõlgivad ning ma olen väga õnnelik, et minu raamat on teie keeles jne. Kirjastused ei aita tegelikult autoril eesmärgini jõuda. See on meie kultuuri, mitte äriettevõtete probleem. Seega ei tuleks lihtsalt oodata, et raamatud kogu töö ära teeks, vaid tuleks ise tegutseda ületamaks kultuurilisi piire.

Seega mida peaks sa tegema, kui sa oled Eesti ulmekirjanik ning sooviksid ka mujal rohkem tuntuks saada? Esmalt tuleks mõista, et samasuguses olukorras on väga paljud teised inimesed üle maailma. Sa pead nendega sõbraks saama. Unusta ära USA kirjastustega suhtlemine, see on kokku kukkumas. Jah, tõesti, nad võivad sinust teha uue J. K. Rowlingu, jah, nad võivad sinust teha uue Stephenie Mayeri, kuid see on sama usutav kui see, et sa kirjutad mõne hitt-filmi stsenaariumi. Mida sa tegelikult peaksid tegema, on püüda mõista, mis on ühist sinul ja ulmefännidel Tšehhi Vabariigis või Venezuelas või Horvaatias või Uus-Meremaal. Kohe tekib muidugi küsimus, et miks peaksid sina, eestlane, hoolima Uus-Meremaast. Miks peaksid nemad sinust hoolima? Kui sina nende vastu huvi üles ei näita, siis ei huvitu ka nemad sinust. Kui sa aga nende tegemiste vastu huvi tunned ning nende tegemisi jälgid, võid sa õppida midagi väga huvitavat. Ning sa võid avastada, et neil on sinu probleemile lahendus, millest sina midagi ei teadnud. Tõeline globaliseerumine ei ole Pariisi kõnelused New Yorkiga, või Londoni kõnelused Moskvaga. See on suhtlus Läti ja Mosambiigi vahel. See on vestlus Argentiina ja Kasahstani vahel. Ja kui me kunagi jõuame maailmani, kus keegi kirjutab globaalset kirjandust, saab see olema maailm, kus SEE on reaalsus. Kui see oleks lihtne, oleks keegi seda juba teinud. Kuid peab olema usku, et astuda neid vajalikke samme selles suunas. Ei saa vaid unistada ja ohata. Tuleb teha midagi põhjapanevat, isegi kui see paistab pisikese ning tähtsusetuna. Pikas perspektiivis viivad just need sammud meid sinna, kuhu tarvis. Tänan tähelepanu eest.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0595)