1. Patriarhaalne Tõbi 2. No Aspirin 3. Loits 4. Virgiinne Morbiidsus (Öine Õõv) 5. Grigori Saabumine 6. Diagnoos – Teie Poeg On Hemofiilik 7. Rasputinlik Valuravi 8. Hemofiilia
Haa! Minu salaplaan teha „Reaktorist“ muusikaajakiri hakkab vaikselt vilja kandma. Täna liitus vandenõuga Morgue’s Last Choice, kes andis minu käsutusse oma uusima kauamängiva „Hemofiilia“. Varsti ei suuda meid keegi peatada!
Olen Morgue's Last Choice saavutustest aastate jooksul varemgi kirjutanud – näiteks
Estonianmetal lehel ja kahel korral doomkirikus (
siin ja
siin). Bänd mängib nende endi sõnade kohaselt „mükoloogiast ja meditsiinilistest probleemidest inspiratsiooni ammutavat
noise-funeral-doom-industrial-ambienti, mis on üsna täpne kirjeldus ja ümber ma seda lükkama ei hakka. Olgu ainult öeldud, et tänase päeva teemaks on mitte mükoloogia, vaid meditsiinilised probleemid – kui albumi pealkiri seda juba ära ei reetnud. Muusikaliselt järgib uus plaat eelmiste eeskuju, mis tähendab seda, et kõlab jälle tsipa teistmoodi kui varasemad, aga ei püüa oma
noise-juurtest ka ülearu kaugele minna.
Täit muusikalist orgasmi ei ole ma ühestki MLC reliisist saanud – nende stiil on minu igapäevamaitsest selleks liiga kaugel – ent bändi flirt minule armsate ekstreem
metalžanridega tagab selle, et ma nende muusikat veidike mõistan ja ei tunne end selles veidra müra maailmas täielikult eksinuna. Näiteks on käesolev album tuntavate
funeral doom metali elementidega, pakkudes seda kuulates omalaadset äratundmisrõõmu. Hea küll, MLC pole just esimene matuse
metalit ja elektroonilist muusikat ühendanud grupeering ega ka parim, aga nende omanäolisus maksab ka midagi (loe: nad ei ole läinud
funeral-liftimuusika tootmise libedale teele nagu enamik sedasorti bände); lisaks see, et nad on üle kümne aasta oma rida ajanud hoolimata ümberringi toimunud kodumaise skene surmast, kõdunemisest ja jäänuste ümberorganiseerimisest üksteist kopeerivateks mannetuteks
stoner-bändideks.
Aga kuhu ma jäingi? Õigus jah, täit muusikalist orgasmi ei ole ma ühestki MLC reliisist saanud ega saa ka käesolevast, aga tegu on sellegipoolest täitsa korraliku plaadiga. Hoolimata sellest, et MLC saund on sama õrn kui liivapaberiga onaneerimine, toimib ta üsna hea taustamuusikana. Ma ei mõtle siinkohal negatiivsete konnotatsioonidega „tapeeti“, vaid taustamuusikat positiivses mõttes. Minu jaoks on kvaliteetse elektroonilise muusika tunnuseks see, kui seda saab muu tegevuse kõrvalt poolteadvuslikult kuulata ja niiviisi omalaadne transs tekitada. MLC saab sellega hakkama. Muidugi kuna antud bänd toodab raskeid, rõhuvaid, monotoonseid, abrasiivseid helisid, mida saadab sügavalt tõrrepõhjast kostuv jõrin ja soigumine, siis loob see ka vastava ebaterve õhustiku. Enamikel inimestel ajaks see ilmselt kõik ihukarvad püsti, aga ega enamik inimesi ei saagi õnneks kunagi teada, et niisugune muusika üldse olemas on. Ja ega mina polegi väitnud, et ma päris normaalne olen. MLC on muusika hulludelt hulludele!
„Hemofiilia“ algab muidu kaunis vaoshoitult. Plaadi algus ei ole eriti paljutõotav – esimesed kolm pala moodustavad üsna üheülbalise kompoti, ning kuulaja vaim ei ole selleks ajaks veel piisavalt häälestatud, et taolist kraami täiel määral nautida. Minu arvates kuluks vähemalt ühte neist lugudest ära mingisugune järsk tempomuutus; mõni kiire ja käre kitarrikoht, et kuulaja roidumusest välja raputada. Igatahes neljandast loost, milleks on ansambli vana lööklaulu „Virgiinne morbiidsus“ uusversioon, läheb album õnneks kenasti käima. Sealt edasi on kõik juba üsna omal kohal, muusikasse ilmuvad variatsioonid ja igavus on pühitud. Eriliselt mainiks „Rasputinlikku Valuravi“, mis võiks vabalt pärineda ekstreem-
doomi lipulaeva Esotericu repertuaarist, ning interlüüdi „Diagnoos – Teie Poeg on Hemofiilik“, mille karnevallik jaburus kogu plaadi üldmuljet väga õiges suunas võimendab.
Arvan, et pole mõtet ülearu sõnu teha – plaat on niisugune, nagu ta on; kaheksa lugu meditsiiniteemalist ekstreemset elektroonilist muusikat ja rohkem kui natuke kiiksu. Kui teil peaks olema perversne huvi teada saada, mismoodi „kuninglikku haigust“ hemofiiliat muusikaliselt väljendatakse, siis kuulakse seda plaati kindlasti. Kui aga teid hirmutab juba mõte muusikažanrist, mida kutsutakse tseremoonitsemata „müraks“, siis tasub eemale hoida. Ühesõnaga, teid on hoiatatud – tegu on nišitootega. Ulmesõpradele kui igasugu veidrustele vastuvõtlikumatele inimestele soovitatav, teised otsustagu ise.
6/10
Lingid:
Rada7 (kuulake lugusid!),
Facebook