Mine tea, kas asi on ehk selles, et kevad on käes ja suvekuud on tuhinal lähemale jõudmas, aga näib, et suleseppadel on tulnud uus kirjutamisind. Nagu oleks mingi uus hingamine. Nõnda on meil praegu veidi rohkem materjali kui tavaliselt.

Osati tuleks ehk tänulik olla Raul Sulbile, kelle koostatud ulmeantoloogia Täheaeg kindlasti elavdab mõningal määral ulmepinnast. Olav Ehala oli kunagi öelnud, et tähtaeg inspireerib. Kindlasti aitab kaasa ka kirjutajatele määratav honorar. Omamoodi kahju oleks aga sellest, kui mõni hea tekst, mis kord aastas ilmuvasse antoloogiasse ei mahu, jääks sahtlisse oma aega ootama.

Nii on kaks teksti Täheajast kõrvale jäänud, kuid leiavad ühel hetkel oma tee Reaktorini. Praeguses numbris avaldame ühe neist, mille autor on Reaktori peatoimetaja, teine sai ette võetud juunikuiseks numbriks. Valikut määras sedapuhku vahe tekstide pikkuses – juunikuus saab lugeda 30-lehekülje pikkust lugu „Neeljad“.

Enne tuleks aga esile tõsta tõlkejuttu. Jutt on saadud Arvi Nikkarevi peagi ilmuvast vene ulme kogumikust „Kaaren“. Ulmeajakiri Algernon avaldab samuti nimetatud kogumikust ühe loo, B. Rudenko „Semiliranda kingid“, Reaktoris saab aga lugeda Svjatoslav Loginovi juttu „Rotipüüdja Hans“. Tegemist on ühe versiooniga üldtuntud loost Hamelni rotipüüdjast, milles segunevad motiividena muusika, loodus ja usuline sallimatus. Põnevalt mõjub see, kuidas muidu ajatuna mõjuvasse muinasjuttu tuuakse sisse nõiaprotsessidel kasutatavaid juriidilisi dokumente, nagu „Malleus Meleficarum“. Nauditava keelekasutusega tõlke on teinud Veiko Belials. Reaktori toimetus tänab Arvi Nikkarevit ja soovitab lugejail, kellele „Rotipüüdja Hans“ meeldib, osta kogumik „Kaaren“ ja leida sealt teisigi häid jutte.

J. J. Metsavana jutt „Ajukaabe“ on huvitav eksperiment mõningate küberpunk-ideedega. Autor kasutab viimseni ära oma põhjalikke teadmisi kummalisest ja üdini ulmelisest kompuutrite maailmast, luues põrguliku loo digitaliseeritud keskkonnast, selle mõnest üksikust elanikust ja selle julmast inimvalitsejast. Kui vahel on Metsavana stiilile ette heidetud, et autor jäävat huumori loorbereile puhkama, siis selles tekstis on näha pingutust lahenduste mitmekesistamise nimel. Selle tulemusena ongi valminud lugu, mis on tõenäoliselt minu senine lemmik tema sulest ilmunuist.

Raivo Tammus, kellelt ilmub käesolevas (õigemini, ekraanil olevas) numbris „Kooljad“, on debütant, kelle sulg meenutas toimetuse liikmetele varast Maniakkide Tänavat. Kui küsisin autorilt kommentaari nii selle punkti osas kui ka tekstist üldiselt, tuli selline vastus:
„Seda lugu inspireeris mind kirjutama Maniakkide Tänava „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“! Esimene pool Maniakkide teosest toimub minu kodukandis (Väike-Maarja ja selle ümbrus, nt Tamsalu-Sääse asulad) – olin ammu oodanud, et keegi midagi taolist kirjutaks mulle nii tuttavast kohast. Nii haaras mind ajaloolasena kirg kirjutada ajalooliste sugemetega fantaasialugu oma kodukohast.
Oma juttu hakkasin kirjutama 2012. a suvel rongis ning esimesed read sai kirja pandud koos sõbraga. Meil on selline komme, et kirjutame kokku mingit roppu soga (nt ka roppe luuletusi), kus üks kirjutab ühe lause ja siis teine teise. Sealt edasi kirjutasin põhiliselt bussiga koju ja tööle sõites – hoiab aega kokku ning hoidis kuidagi vaimu ja sule virgetena.
Kõik karakterid on võetud Triigi küla elanike hulgast. Mu suur soov oli see jutt teha võimalikult ehedalt, kasutades kohalikku folkloori, juhtumisi ja slängi, mida oma sõpradega räägime. Ilmselt olen alateadlikult mõelnud, et mu lugu loevad kohalikud, kel on taustteadmised ja äratundmisrõõm. Loodetavasti on see huvitav ka kõigile neile, kes Triigi külast siiani mitte midagi ei teadnud.“

Ülalolevale võib lisada, et tekst on kodukootud zombie-märul (nagu pealkirigi aimata laseb), mille peamisi voorusi ongi just see, et sulg on tõepoolest olnud virge. Ehkki tekst ei tarvitse olla kirjanduslik šedööver, kumab sellest läbi ehedat kirjutuslusti ja teatavat mõnusalt naiivset sümpaatsust, mis mõjub minu meelest peaaegu et relvitukstegevalt. Seda hoolimata sellest, et tegemist on eheda ja žanritruu zombie-jutustusega.

Head lugemist!