GAIKui mitte-ulmet lugevad inimesed üldse kolonelleitnat Kunnasest kuulnud on, siis seda tänu tema 2001 aastal ilmunud raamatule „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener“ (tõsisemad sõjahuvilised on ilmselt lugenud ka tema militaarteoseid – „Viiv pikas sõjas“ ja „Takerdunud rünnak“). Kunnase ilmumine ulmeareenile oli justkui välk selgest taevast – seni militaristlikku kirjandust viljelenud kirjanik otsustas järsku kirjutada ulmet. Ja mitte lihtsat ulmet, vaid head ulmet. Ja seda lausa triloogia vormis. Muidugi ei ole see praeguseks enam mingi uudis, et härra Kunnas on meil juba tundud ulmekirjanik, tunnustatud ka kolme Stalkeri-auhinnaga, kuid aastal 2008 toimunud pööre ulme poole on vaid tunnustust väärt.

Kogu triloogia sisuks on aastal 2991 planeedi Gort Ashryn ümber toimuv poliitiline ning sõjaline tegevus. Gort Ashryn ja Calad Fael on kaks planeeti, mis on küll inimasustusega, kuid ei kuulu Maa Föderatsiooni. Ja seda juba 300 aastat. Järsku tekib aga poliitikutel ilge häda need kaks oma kesksüsteemiga liita ning kuna kaht planeeti valitsev kuninganna ei ole selle plaaniga nõus, otsustatakse kasutada veenvamaid argumente. Seega algab esmakordselt pärast kosmosetsivilisatsiooniks muutumist inimestevaheline sõda.

Kunnas on suutnud mõnusalt ühendada lääne ning ida sõjaväekultuuri, kus kõige tähtsam asi sõdurile on tema au. Lööb välja „Sõdurjumala teenri“ lõpupeatükkidest meelde jäänud autori austus jaapani bushi-do (j. k. sõdalase tee) vastu. Samas on aga armee ülesehitus selgelt läänelik, alustades lahingpaaridega ning lõpetades brigaadidega. Tuleb tunnistada, et maailmas, kus inimkonna pealinn asub tänapäeva Pekingi kandis ning ametlik suhtlus käib enamuses mandariini keeles (või kantoni murdes– autor ei täpsusta), on see täiesti usutav.

Kui „Gort Ashryni“ I osa aastal 2008 ilmus, tekitas see üsna vastakaid arvamusi. Enamasti oldi nõus, et Leo Kunnas on suutnud luua väga detailse maailma ehkki paljud väitsid, et ta on selle kirjeldamisega mitmes kohas liiale läinud. Raamat algab kapten Anton Irv VIII ärkamisega kosmoselaeva Argos pardal pärast 22,5 valgusaastast reisi. Föderaalarmee on täielikult komplekteeritud vaid kloonitud isikutest, kelle isikuõigused on piiratud – kaasa arvatud õigus elule. Kui kloon surma saab, kloonitakse järgmine geneetiliselt sama isik. Seega, nagu võib aru saada, on peategelasele eelnenud 7 tema klooni. Ainuke õigus, mida armee ei piira on õigus individuaalsusele – üht isikut võib eksisteerida korraga vaid üks eksemplar.

Kogu esimene raamat sisaldab põhimõtteliselt triloogia taustalugu kirjeldavat dialoogi ning meenutusi. Samas on seda tehtud hästi, mistõttu ei tekkinud vähemalt minul kordagi küsimust, et miks ma seda kõike teadma peaks...

Autori loodud maailm ning selle ajalugu on põhjalik ning väga haarav. Loogiliselt on üles ehitatud nii minevik, mis meie jaoks on loomulikult alles tulevik, kui ka raamatus asetleidva tegevuseni viivad sündmused. Aastal 2261 ründas Maad Beluo lianmengi nimeline kosmosetsivilisatsioon, sooviga inimkond hävitada ning planeeti enda eluruumina kasutada. Nn. Suurinvasioonil olid Maa riikidele katastroofilised tagajärjed. Kogu seni toiminud süsteem kukkus kokku ning hukkus umbes 7 miljardit inimest. Sellegi poolest pani allesjäänud inimkond nõnda raevukalt vastu, et sissetunginud pidid pärast tohutuid kaotusi tagasi tõmbuma. Just Suurinvasioon aitas inimkonnal saada kosmosetsivilisatsiooniks, kuna Beluo lianmengide tehnikalt kopeeritud laevad aitasid meid tähtedeni.
GAII

II raamatu tegevus leiab aset peaasjalikult Gort Ashryni pinnal. Kunnas kirjeldab sõjategevust sõjaväelasliku entusiasmi ning põhjalikkusega. Tapatalgute vahepeal hakkab loost aga välja kooruma teine, hoopis põnevam teema – milline, tuleb lugejatel ise teada saada. Kahjuks kaob enamus niidiotsi sõjapidamise käigus ning haruliin jääb lõpuni täie selguseta. Mida kauem sõda planeedil aga kestab, seda selgemaks saab sõduritele selle mõttetus ning moraalitus. Moraalne taak muutub aegamööda nõnda raskeks, et paljud sõdurid otsustavad sooritada seppuku ehk enesetapu.

Keset kõiki neid sõjakoledusi otsustab autor tuua sisse ka armastuse. Seda muidu mitte traditsioonilisel viisil. Tuleb tunnistada, et Kunnase kirjeldus seksist lahingarvutite abil, üllatas ka minu rikutud maailmapilti.
GAIII

Kolmandas „Gort Ashryni“ raamatus lisandub senistele sõjapidamise viisidele ka sõjategevus ajas. Kunnas on suutnud kirjeldada seiklusi Calad Faelil tubli põhjalikkusega, kohati ehk liigagi. Ausaltöeldes tüütas mind lõpuks see võõral planeedil paterdamine päris ära – senised rõõmsad tapatalgud, mis vaheldusid filosoofiliste mõtisklustega moraalist ning inimeseksolemisest, asendusid üpris veidra romantilise soigumisega. Õnneks saab see poole raamatu peale otsa ning tegevus jätkub küll põnevamas liinis, kuid saavutamata senist hoogu.

Loomulikult ei saa öelda, et kolmas raamat oleks halvem vaid seetõttu, et see mulle ei meeldinud. Lõpu eel võtab autor kenasti kokku kõik seni vastuseta jäänud küsimused ning annab mõningatele, kuid mitte kõigile, lugejate jaoks ehk piisavalt ammendava vastuse. Samuti ei tõmmata lõpus kõiki otsi kokku, vaid ilmsiks tulevad uued ning hoopis mastaapsemad avastused. Seega on selge, et Leo Kunnasele ei jää see viimaseks ulmejutustuseks.

Palju on süüdistatud autorit liigses tehnika kirjeldamises. Tõesti, tuleb tunnistada, et 6-leheküljeline tankitutvustus on ehk liig, kuid samas ei tutvusta Kunnas meid mitte millegagi, mida üks invasioonijalaväelane teadma ei peaks. Q-radarit ning Q-kiirgust tutvustades on tuua üks hea tsitaat: „Ärge elementaarosakeste füüsikaga liiga palju pead vaevake, teile piisab, kui teate, et kõige pisemad neist on umbes kümme astmes miinus seitsekümmend korda kirbusitast väiksemad.“

Mis puutub huumorisse, siis on „Gort Ashryni“ triloogia kirjutatud sõjaväelasliku askeetlusega. Ei saa öelda, et ükski koht muigama poleks võtnud, kuid nalja visatakse selles teoses tõesti vähe. Tunduvalt vähem, kui John Scalzi „Old Man's War“-is, kuigi tuleb mainida, et stiililiselt on teosed täiesti võrreldavad.

Seega ei tahaks ma öelda, et Eesti mõistes on „Gort Ashryni“ näol tegemist väga korraliku ulmelise romaanitriloogiaga, või et Eesti kirjaniku kohta võiks teost heaks lugeda. Minu meelest on tegemist täiesti konkureeriva ulmeteosega maailma mõistes, konkureerides nii eelmainitud „Old Man's War“-i kui Robert Heinleini „Tähesõdalastega“. Leo Kunnasel oli plaanis raamatud ka inglise keeles avaldada – saab kuulda, mis sellest ideest saanud on.

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0539)