Igna magas ja nägi und. Unes oli ta noor ja ilus, Eger'rah1 oli õnnelik paik ja Caza oli tema kõrval. Tal oli veider, valus ja võõras, sest need olid päevad, mil Me'eha temast lahknes ja ta nägi seda nüüd vaimusilmas taas - tütre sündi. Pisike heledanahkne pikkade pruunide silmadega tüdrukuke, aga silmade asemel vaid nahk, sest silmi polnud, ei olnud suud ega ka kõrvu, ainult näo kujuline vägi. Tal oli meeletult valus ning kui ta oma pisitütart silitama kummardus, lõi ta käsi lõõmama ja ta karjatas...

...ning ärkas värisedes voodil, suured küünlad kustunult tema ja Caza ümber. Ta käsi oli põlenud. Caza aga oli tema kõrval ning silitas ja lohutas teda.

"Ainult uni, armsaim," sosistas Caza ja paitas ta pead. "Ainult uni." Igna heledapäine kaasa võttis ta põletada saanud käe oma pihkude vahele ja suudles seda. Ta vägi oli lumena jahe, aga valu ei andnud järele ja pisarad tikkusid vägisi Ignale silma.

“Mul on nii kuum,” kaebas ta Caza'le. “Kuum...” Käsi põles justkui tules. Tulejõed voolasid kätt pidi üles ning alla üle kogu keha. Ta müürid2 põlesid, kõik tema ilusad mustadest kividest roheliste väätidega kaetud müürid olid tules, rohelised lehed kägardusid ning väädid kukkusid tuhana maha. Igna oigas oma kaasa käte vahel.

“Ma ei mõista,” pomises Caza. “See peaks järele andma, tõesti peaks.” Ta tõmbas Igna enese vastu kaissu. Osaliselt omaenese müüride hinnaga põimis ta jahutavat väge oma armsama ümber. Nüüd tundis temagi seda kuumust, mis teises valitses. Leegid otsisid väljapääsu. Ei, see ei peaks nii olema, aga selle mõtte sulges ta sügavale seitsme ukse ja värava taha.

“Igna, armsaim. Igna, kuula mind. See algab lihtsalt. Lahknemine. Ma hoian sind. Ära karda, ära nuta, armsaim, ma hoian sind.” Caza paitas ta juukseid ja suudles ta huuli. Need olid kuumad, peaaegu põletavad vastu ta enese lumejahedust. Nõnda ei pidanud see tõesti olema, aga taaskord sulges ta selle mõtte sügavale seitsme ukse ja seitsme värava taha. Me oleme sellest kord koos läbi tulnud ja tuleme veelgi. Ma hoian sind. Ma hoian sind alati.

Igna värises justkui külma käes, kuid ta keha karjus ometi, et palav on, palav ja põletav, võtke see ära, võtke ära, ära. Ta keha pärlendas pisikestest piiskades. Caza üritas end niivõrd tema ümber põimida kui vähe võimalik ning teda enese vastas ja jahedas väes hoida.

“Igna, kuula. Kuula mu häält. Kuula, ma räägin sulle. Kõik saab korda, ma olen siin, kõik on korras, sest mina olen ju siin, eks, ja ma ju ei laseks sulle midagi juhtuda. Ühel pisikesel on lihtsalt tuline tahtmine sinust välja pääseda ja suurt ilma avastada, kõiki üheksat. Eksole? Ainult mõni päev veel, ehk isegi vähem ja meil on üks pisike armas laps, kes kutsub sind emmeks ja kutsub mind emmeks ja me mängime temaga. Kuula mind, Igna. Nii see on.” Ta paitas ja suudles oma armsama silmi ja suud, mis hõõgusid endiselt tules. Igna keha ja meeled karjusid üha enam ja ikka sellest, et on kuum, põletav, on tuli ja tuld Caza ka tundis.

“Igna, kuula mind, eks. Ma olen siin, ma ei lähe kuhugi, ma olen sinuga ja ma hoian sind. Räägi minuga, eks, ära poe peitu, ma tean, et halb ja valus on, ma ju tunnen, aga see läheb mööda, midagi paha ei sünni, ma hoian sind. Räägi minuga. Ütle, tahad sa, et ma veel kellegi kutsun, ütle, tahad? Keda sa tahad, Igna, ja ma kutsun. Ei, ära karda, ma ei lase sinust lahti, ma ei lähe siit mitte kuhugi, isegi mitte hetkeks, ma kutsun ainult oma peas, eks, ainult peas, keda iganes sa tahad, Igna, ütle.”

Igna vaikis ja värises, küüned ja hambad valus teise väkke tungimas, kuid Caza kannatas seda heal meelel, sest see oli ainult tema käharjuukseline armsaim, ainult ja alati tema. Aga viimaks sosistas Igna ühe nime ja esialgu arvas Caza isegi, et ta ehk valesti kuulis või aru sai, aga ei, Igna kordas seda.

“Sola. Sola, Sola, Sola...!”

“Emand ise?” pomises Caza. “Kutsu,” palus teda kogu leekides keha. “Kutsun. Rahune, armsaim. Kutsun. Rahu. Rahu. Ma hoian sind, ma ei lähe kuhugi. Sola tuleb ja hoiab sind samuti. Kõik saab korda, armsaim, kõik saab korda. Ma hoian ja armastan sind. Midagi ei juhtu, ei, midagi ei juhtu, ainult üks pisike armas laps sünnib. Valu läheb üle, ma luban, et läheb.”

“Võta tuli ära,” oigas Igna. “Võta ära, võta ära!”

Caza heledad silmad olid peaaegu mustaks muutunud ning väest, millega ta kutse dhaurile3 saatis, oleks jagunud piisavalt, et hea mitu nooremat marsisammul ja kasvõi unepealt kohale tuua. Edasi surus ta vaid Igna veel ägedamalt enese vastu ning põimis oma väge ta ümber, teades, et see on jahe kui lumi ja karge kui jää, sest säärane ta oli, just nagu ta Igna oli soe kui päikeseline suvepäev. Ent praegu see päev põles ja anus teda ning Caza nuttis. Ta pisarad langesid pisikeste jääkristallidena Igna väkke ja tuli sõi need, näljase ja iharana.

Sola tuli. Korraga seisis ta lihtsalt nende kõrval ja põlvitas siis, hele ja jahe käsi Caza õlal.

“Räägi mulle.”

Kogu Caza väge läks vaja, sest Igna väänles metsikult ning ta küüned rebisid Caza heledat selga ja õlgu.

“Lahknemine4, aga ma ei mõista, miks säärane. Ta oleks justkui leekides – seestpoolt ja tal on nii tohutult valus. Ta ütleb, et see põletab, ja ma tunnengi, et see põletab kogu keha ning ma ei suuda midagi teha. See ei peaks ju nii olema?”

Mis tähendas tegelikult “Sa ju suudad midagi teha, et ta ei piinleks?”

Igna näris ta õlga ning Caza silitas vaba käega oma armsama juukseid. “Kõik saab korda, armsaim. Sola on siin, vaata, kuula. Sola on siin ja mina olen siin ja kõik saab korda, eks?”

See viimane oli pigem mõeldud küll vanale dhaurile kui ta vaevlevale kaasale.

Sola vaatas Ignat ja vaatas teda nii kaua, et Caza peaaegu arvas nagu oleks Emanda meeled kuhugi kinni jäänud, sest seda, et need kusagil uitasid ja otsisid, ta tajus. Aga siis ütles Zaarnaugide Emand:

“Lohe sünnib.”

Mida see tähendas, meenus Cazale alles tüki aja pärast, kui ta oli hoidnud meeletult väänlevat ja oigavat Ignat, kelle keha tõesti leekides olevat näis, ning need teda seest õgisid.

Lohedeks nimetati silarite seas noid, kel oli võim tule üle.
Rohkem teadlased ja vähem luuletajad ütlesid nende kohta lihtsamalt – pürokineetikud.

Aga ainus, millelele Caza mõelda suutis, oli Igna, nii et kõige muu asemel palus ta vaid Sola't: “Tee midagi. Et tal nii valus ei oleks. Et tal nii valus ei oleks.” Sola noogutas. “Ma püüan. Peale seda pead sa aga ise hakkama saama, Caza, sest ma ravin ja lähen. Mõistad?”

Caza noogutas innukalt ning imes huuled taas oma armsama huulte külge, et toda natuke paigal hoida, natuke jahedust ehk ta põletavate huulte vahelt leekides kehasse puhuda. Ta ei hoolinud, et seepeale teravad hambad ta huuli puresid.

Sola sirutas oma kahvatud käed Igna kehale ning isegi Caza nägi justkui silda nende kahe vahele tõusvat. Esimest korda kogu aja jooksul jäi Igna natuke rahulikumaks ning ta silmad isegi vaatasid korraks Cazat ja hambad ei purenud enam nii meeletult. Caza neelatas järjest ja ootas. Sola silmad sulgusid ning ta näis midagi andvat ja võtvat, kuni ühel hetkel kuulis Caza oma peas Igna nõrka sosinat, mis ütles: “Ta räägib temaga.”

Ehk tõesti. Mida iganes Emand siis ka tegi või rääkis, aga kui ta viimaks pea tõstis ja käed lahti lasi, silmad poolkinni, tunnetas Caza Sola väge hõõguvana ning Emanda muidu kergelt kuldsed juuksed kiiskasid nagu heledad leegid.

Igna hingas rahulikult Caza käte vahel ja Caza teadis, et nüüd ta kaasa toibub vaikselt valust. Ehkki lahknemine saab olema veider ja ka natuke haigettegev, ning lõpuks ehk ka päris piinav, on tuli taltsutatud, sest Igna palus kutsuda Sola, justkui ta oleks miskit teadnud, ning Sola tuli ja rääkis ning lahkus siis kangelt, üritades isegi põrandat vähe puutuda. Uks aga, mille kaudu ta lahkus, lahvatas leekidesse ning söestus. Caza ise võis nüüd Ignat suudelda ja saada isegi mõne harva ja nõrga suudluse vastu ning ta õnnistas Solat, ehkki too oli tulnud ja öelnud need kaks sõna, mis kõigisse õõva külvasid.

“Lohe sünnib”.

Aga see lohe on meie lohe, otsustas Caza. Ta on meie ja me armastame teda, nagu ma sind armastan ja sina mind. Ta suudles oma armsama sooje huuli.


Pildi autor: Toivo Tooming

Sola kõndis väga, väga vaikselt Igna ja Caza kambrist välja, üritades mitte midagi puudutada, sest isegi põrand ta jalge all tundus kuum ja kui ta vähegi raskemini astus, jäi temast väkke jälg.
Zaarnaugide Emand läks nüüd ise oma seadust rikkuma, sest ta ei saanud hauthasse jääda5 - ning isegi mitte aeda. Ilm oli jahe ta ümber, aga udud värelesid ja tõmbusid hirmunult eemale, kui ta neist läbi läks.

Sola kõndis, kuni ta jõudis Tühermaale6 ja seal langes ta põlvili. Ta avas end ja vägi tema ümber süttis ja leegitses. Ta ise põlvitas selle keskel, väike ja värisev, aga leegid ei puutunud teda. Ta võis neid hingata nagu inimesed ja haldjad õhku ning ta vihkas ja armastas neid samavõrra.

Ta oli üksi nagu alati, kuni viimaks keegi tuli - astus läbi tule ja seisis tema kõrvale ning puudutas korraks sõrmedega ta juukseid. Sola naeratas. Kord oli nõnda tulnud ka üks pisike poiss ja teda lohutada püüdnud, aga ka need sõrmed olid tuttavad.

“Lohe”, naeratas Sola, kui mees käe ta õlgade ümber pani ja teda hoidis.
“Lohe,” vastas Kr'eg talle.


Kr'eg hoidis Solat, aga Emand teadis ometi, et ta peab lõpuks naasma, ükskõik kui hea see pelgupaik siin oli - tules, vana lohe enese käte vahel. Lõpuks peab ta ometi naasma ja kui ta mõtles, kes on sündimas, teadis ta, et ei saa enam kauaks jääda. Ka Kr'eg teadis ja leegid teadsid ning taandusid vaikselt, rohkem Kr'egi kui Sola käte all, sest mees võttis need endasse, et naine saaks minna tagasi ja aidata veel ühel lohel sündida.

Kr'eg suudles ta kätt ning Sola läks, tuline huulejälg käel ja naases jaheda varjuna, ehkki oli läinud tulisena.

Kui Zaarnaugide Emand taas Caza ja Igna juurde jõudis, tõstis esimene pea ja ta meeled aimasid Sola naasmises halba. Igna värises vaikselt voodil, tume õhuke lina alasti kehal. Caza tema kõrval oli sama alasti, käsi oma armsama ümber.

“Kas miskit on...?” küsis Caza. “halvasti”, lisas ta väga vaikselt mõttes, et Igna seda ainult ei kuuleks. Vasekarva juustega silaril oli niigi hirmus ja valus.

“On parem, kui ma jään,” vastas Sola, tõmbas endale nurgast tooli ning istus. “Eira mind. Ma valvan.”

Caza teadis paremini, kui et Emandaga vaielda ja ta meeli jätkus niigi vaid Ignale, kes poolunes miskit vaikset ja arusaamatut soigus ning vahel värises. Caza jäi peaaegu magama ning ärkas põletava puudutuse peale – ärkas, et mõista, et see põletav on ta armsama keha. Igna värises ja nuttis ning kõik meeled kaebasid, et see naases, tuli naases ja põletab teda jälle - ta võttis ju selle ära, sa ütlesid, et võttis...

Caza silmad läksid suureks ja pöördusid Sola poole, kes vaikselt nurgas istus. “Ma ei saa praegu midagi teha,” ütles Sola. “Lohe sünnib, Caza. Ja säärast lohet pole minu elu ajal veel tulnud ja olnud. Ma ei hakka sulle valetama – ma tulin, et siin olla ja kõik enesest välja panna, et selle lapse lahknemine Ignat ei tapaks. Ära kohku ja ära paanitse. Sa pead lihtsalt teadma, et võitluseks valmis olla.”

Mitte kohkuda? Neetud, kuidas ta sai nõnda rahulik olla? Mis ta ise oli? Mis ta oli? Caza värises, aga et tema armastus ületas kõik hirmud, siis surus ta vaid Ignat meeletuna enese vastu. Ei, sa ei sure. Sa ei sure ja kui, siis sureb kolm, mitte üks. Sest elusse ei jää see, kes sinu surmab, ega ka mina, kui ma sinu kaotama peaksin.

Me võitleme, armsaim. Me võitleme ja me võidame. Me oleme alati võitnud, kõik... peaaegu kõik. Me'eha. Vähemasti ta ei tea. Ta ei pea muretsema.

Igna vist kuulis teda, sest ta avas silmad ja küsis, ehkki see polnud enam õieti küsimuski: “Ma suren ju, eks? Ma suren.”

Caza raputas pead ja sulges ta huuled oma suuga.

Ei. Sa ei sure. Me ei sure.

Ta põletab mu tuhaks, vastas Igna.

EI!


Edasi tuli päev, mil Caza iga tund ja hetk hoidis kõigi oma meelte ja väega oma armsamat, ehkki ta enese meeled põlesid samas valus ja tules. Ometi oli tema veel see jahe ja see kaine, sest ta pidi olemas olema ja nende mõlema eest võitlema.

Kui õhtu saabus, langes Igna unne või tardumusse, kõik meeled liiga väsinud, igatsemas rahu ja puhkust, ükskõik mis kujul iidsed talle seda ka anda võtaksid.

Ei, armsaim, ei. Sa ei tohi alla anda. Kuldse helgiga käed paitasid vasekarva juukseid ja huuled puruks näritud huuli.

Alles nüüd tõusis Sola ning läks ja istus voodile nende kõrvale, tõmbas lina Igna pealt ja asetas käed ta kehale. Põletav, jah, aga mitte temale. Ta tundis kuumust teisiti. See ihkas teda ja ta tuld ja tema vihkas seda, janunes, põlgas ja armastas ikkagi, sest ta oli see, kes ta oli – lohe. Lohede Emand. Nii oli teda kord nimetatud, Vanima poolt, ja seda ta oli.

Aga see, kes nüüd sündima pidi.... temast saab Isand.
Ainult Sola ei lase Ignal jagada Sola enese ema saatust. Mitte ükski laps pole ära teeninud seda, et ta silmad avab ja esimesena maailmas oma ema tuhka näeb. Mitte ükski laps pole seda ära teeninud - ta oli Lohede Emand ja kui ta veel üldse midagi väärt oli, siis Igna pidi ellu jääma, et see pisike lohe poleks sündides orb.... või surnud, sest ta oli Cazat kuulnud ja mõistnud, et too ka oma tõotust peaks.

Nii võttis ta Ignat ravida ja hoida, olgugi, et see jälle aastate võrra ta enese elu ning ta aega Igoki kõrval, kes oli talle peaaegu kõik, lühendas. Olgugi, et see kõik lühendas ka Igoki elupäevi, ja teda oli ta seni hoidnud ja säästnud, ning plaanis nõnda ka edaspidi talitada.

Sest mitte ükski laps polnud säärast saatust ära teeninud.

Kui hommik saabus, siis Igna ja Caza peaaegu magasid. Sola valvas, silmade hall verekarva, aga nood kaks olid natuke und ja rahu saanud ja see oli seda väärt ning nüüd polnud enam palju aega jäänud. Üks otsustav lahing ja kui nad võidavad...

Kui ei, siis sureb kolm ja tema kutsub kokku oma viimase arn runari7.

Ta ei hakanud kumbagi äratama. Las nad magavad. Nii on lihtsam. Ta hoiab nad elus. Nii ta enesele ütles, põletav suudlus endiselt käeseljal kumamas.

Vägi liigutas end ja ta nägi leeke läbi Igna väe ning sundis sellele väele peale oma tahte – mitte surra, mitte pageda, mitte hulluks minna. Ainult magada ja ärgata, kui see läbi on.

Oli tema ja olid leegid, eha ja koit, veri ja kaguul8. Silme ees kiskus vahel mustaks, ja vahel verekarva punaseks, aga ta hoidis Ignat, hoidis oma tahet ja rääkis pisikese lohega, rääkis talle iidsest saarest, kus elavad Vanimad, rääkis talle, et temast saab Isand, jah, saab.

Lina Igna kehal süttis ja Sola naeratas.

Kardinad seintel põlesid, aga ta ei kartnud, sest ta hoidis need eemal voodil uinujatest ja kui põrand süttis, hoidis ta ka seda vaos. Siis tõusis ta püsti ja seisis keset tuba. Ta sirutas käed välja ja kutsus ning leegid kogunesid talle sülle. Neid oli järjest rohkem ja need olid järjest kuumemad, eha ja koidu, vere ja kaguuli karva. Ta värises hirmust ja armastusest, kui ta neid hoidis, kutsus ja kogus.

Kui Caza ühel hetkel ärkas, oli tuba tühi ja lage – kõik, mis oli enne nende tuba täitnud, oli põlenud ja läinud. Keset tuba lamas ja magas Sola dhaur Zaarnaug. Tema kaisus suikus pisike poisike, juuksed ja silmad eha ja koidu, vere ja rubiinide karva ning mustad soomused selga ja külgi pidi alla jooksmas.

Caza põlvitas, suudles Sola juukseid, võttis siis vaikselt lapse ja pöördus tagasi Igna juurde. Ta puges tema kõrvale, laps nende vahel. Ta ootas, kuni Igna silmad avas ja last nägi. Selles pilgus oli kohkumust, aga enim oli seal armastust ja just seda ihkas Caza näha.

Igna naeratas vaikselt, keha järjest jahtuv ja meeled unised, paitas oma poja soomuseid ja sosistas siis:

“Thu'mar. Tema nimeks saab Thu'mar”

Ja see nimi tähendas mõlemat – leeki ja saatust.

1 - Varjupaik, silarite keelne nimi nende linna kohta.
2 - Silarite mõtteilma esimesed mentaalsed kaitsed.
3 - Dhaur – hõimu valitseva Emanda tiitel, paigutatakse eesnime ja hõimunime vahele.
4 - Lahknemine – silarite versioon sünnitusest.
5 - Hautha – suur lossilaadne moodustis, kus elab terve hõim silareid. Öösiti on turvalisuse huvides üldiselt määratud, et hauthast ei tohi lahkuda, reegli rikkumise eest karistatakse karmilt.
6 - Tühermaa – osa Varjupaigast, mille kuningas Skelog omal ajal hävitas. Nüüdseks tühi ja hauthade riismeid täis paik, kus elavad Peretud ja mille kohta arvatakse, et seal kõiksugu kurja võib leiduda. Ükski hõimu kuuluv silar ei käi kunagi Tühermaal, see paik on tabu.
7 - Arn runar – hõimukogu, ühe silarite hõimu koosviibimine, millest võtavad osa kõik täisealised hõimu liikmed. Selle kutsuvad kokku Emand ja Isand, kes hõimukogu ka läbi viivad. Hõimukogul tehakse kõik olulised hõimu puudutavad otsused ning langetatakse ja viiakse täide ka karistused.
8 - Kaguul – kuningas Skelogi rubiinmõõk, selle nimega tähistatakse ka vastavat värvi.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0815)