Öeldakse, et ega nimi meest riku. Kohandades fraasi kirjandusele võiks niisiis öelda, et ega pealkiri teksti riku. Ilmselt ei rikugi, sest kui loed ja meeldib, mida siis pealkirjast... samas, lugemise kui selliseni tuleb jõuda.

Tegelen ulme bibliografeerimisega ja samuti haldan ma Ulmekirjanduse BAASi bibliograafilist poolt... sealhulgas sisestan sinna ka ajakirja Reaktor autoreid ja jutte. Vaat selle viimatimainitud tegevuse käigus hakkas mulle silma häiriv tõsisasi – liiga palju on sarnaste pealkirjadega jutte.

Taustadega kursis oleva inimesena sain ma üsna kähku aru sellest, kus on häda juured: Ulmejutulabor ja Tartu ulmekirjutajate töötuba. Ei, mitte need üritused, kui sellised, nendega on kõik korras. Lihtsalt seal kirjutakse konkreetsel teemal ning labori/töötoa autorid panevad ilmselt selguse huvides oma jutule pealkirjaks ühise kirjutamisteema ning siis tulevadki ühe ja sama pealkirjaga jutud.

Loomulikult on maailmas palju kattuva pealkirja tekste. Ulmes näiteks: "Kontakt", "Kohtumine", "Invasioon", "Vampiir", "Nõid", "Maag", "Tont", "Vastus" jne. On ka mitmesõnalisi kattuvaid pealkirju, aga eks tõenäosusteooria teeb oma töö.

Minu repliigi mõte oleks, et autorid (ja mitte ainult noored ja algajad) võiksid teinekord oma teoste pealkirjade üle pisut kauem mõelda. Kui juba jutuga nii kaua vaeva nähti, siis võiks ju pealkirjaga kah pisut vaeva näha. Ikkagi teksti visiitkaart, eriti veel autoril, kel pole kuulsat nime.

Ja otse loomulikult on autori enda vaba valik, et millise pealkirja ta oma tekstile paneb ja otse loomulikult võib ka teadlikult panna läbinisti banaalse ja vaimuvaese pealkirja. Aga siis võiks sellel mingi sügavam mõte olla... või kui pole, siis ei maksa teksti retseptsiooni (või isegi selle puudumise üle) imestada..
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0755)