Jahe sügisene tuul keerutas puulehti rööpapaaride vahel. Pilvisest taevast sadas udupeent vihma. Semafor raudteega ristuva metsasihi kohal tilpnes allapoole nagu muldvana täku teadagi mis.

Üksik nõiavormis naisterahvas astus raudtee lähedal metsasihile. Rohtu sihil ei kasvanud. Paljas, kõrbelaadne maapind mõjus veidralt. Nõiatar vaatas ettevaatlikult vasakule, seiras sihil vedelevaid roostes terasekänkraid ja ületas lageda ala paraja sörgiga.

Paul andis veduri masinale auru ja keeras katlasse sütt lohistavale stokkerile pöördeid juurde. Puhkides hakkas vedur hoogu võtma, rattad märgadel relssidel hooti tühjalt käimas. Tagantpoolt, vagunite suunast kostis vihaseid hõikeid reisijatelt, kellel see jõnksutamine südame pahaks ajas. Juhiabi Ants lükkas rööbaste liivatamiseks liivakraani lahti ja veduri minek muutus sujuvaks. Jaama semafor rippus endiselt sündsalt allapoole ja nüüd oli vaja saavutada võimalikult suur kiirus. „Ferdinand“ oli iidvana söeküttega kaarik, millel vahepealsete remontidega oli kiirust just nii palju tõstetud, et forssaazi abiga suudeti ohtlik teelõik läbida peaaegu ohutult. Paul andis lühikese korralduse: „Ants, seira semafore!“ Ants teadis, et ta peab hoiatuse andma kohe, kui teel mõni semafor püsti hüppab. Siis pidi vedurijuht langetama välkkiire otsuse – kas pidurid peale, või täie vaardiga edasi. Ilmselt tuli edasi sõita, sest raudteekompanii oli suutnud sellele liinile meelitada hulga hullumeelseid, kelle meelest pidurdamine oli nõrkuse tunnus. Kui ikka viis vagunitäit segaseid oma protestid esitasid, kargas kompanii oma patustanud vedurimehele kõvasti kraesse.

Kõrvalteel kihutas kolinal vastu teine rong. See nägi välja, nagu oleks teda suure haamriga taotud. Viimane vagun oli mõlkis nagu konservikarp, klaasideta akendest vaatasid välja näod, ehmunud, kuid samas ka erutusest õnnelikud. Lühikesi vilesid andes möödus see vuhinal ja läbis kiirust vähendamata Pauli seljataha jäänud jaama. „Ferdinandi“ kiirus oli juba kenasti saja ligi, rong õõtsus tee ebatasasustel ja Ants juhikabiini vastasküljel vaatas pingsalt välja.
„Häire!“, kargas Antsu suust ootamatu hüüd. Vedurijuht oli selleks valmis. Ta vaagis mõttes olukorda. Metsasihini oli veel kilomeeter. Semaforid kargasid püsti, tähistades ohu tekkimist. Olukorda piisavalt tundes otsustas Paul: „Jääb täiskäik!“ Ja siis, silmanud tee kõrval üht värsket, veremärga rauapundart ning verest ligedaid relsse, lisas: „Ants, pane liiva!“ Kõnetatu avas taas taas veduri liivakraanid. Rong jõudis vuhinal metsasihini. Vasakule vaatava vedurijuhi suust pääses valla roppus. Taas kord oli olukord muutunud halvemaks, oht oli lähemal, kui seni. Tagantpoolt kostis ehmunud ja erutatud hüüdeid.

Kaugelt metsasihi otsast valla pääsenud must tornaado liikus kiiresti. Üksik nõiatar sihi serval üritas teha järjekordset tulutut loitsu ja jooksis siis metsa. Rong oli ohtliku lõigu peaaegu läbinud, kui pööris karmi, tumeda mürinaga kohale jõudis, kandes endaga kaasas hunnikut liiva, metsarisu ja varasemaist õnnetustest jäänud rauakola. Viimased vagunid rebiti üles, need kadusid musta pöörisesse. Paul tajus rongi läbivat nõksatust. Ants teatas: „Kaks käru läksid!“
Kostis karjeid, õõvastavat kolinat ja paar pauku, kui pöörisesse kistud vagunid koletu jõuga vastu maad prantsatasid, üks metsas, teine otse hullunult kihutava rongi taga. „Hoia kinni“, tuli kohe käsk juhi poolt, kes tõmbas pidurihooba just hetkel, mil üks kokkukägardatud reisivagun rongi peaaegu riivates raudteetammile kukkus. Rongi rattad jäid hoobilt seisma, kostis võimas krigin ja sädemeid lennutades peatus rong pool kilomeetrit peale sihti.
Vedurist väljunud, astusid mehed rongi tagumise otsa suunas.

Tõesti, kaks tagumist vagunit olid läinud, ülejäänud kolm olid rööbastelt maha karanud ja betoonliipritele värskeid kriime jätnud. Minema lennanud vagunid vedelesid risuks pekstuna, üks kuuskede vahel, teine rongi taga raudteel. Rusude vahelt kostis oigeid, rööbastele tilkus verd ja irvakil aukudest paistis segamini mitmesuguseid inimkehaosasid. Päid, jäsemeid ja siseelundeid vedeles rusude ümber mitmekümne sammu ulatuses. Sinna kogunes juba reisijaid terveksjäänud kolmest vagunist. Mõni naeratas, mõni jäi jahmunult jõllitama, mõni jooksis põõsa alla oksendama. Üks purjakil reisija löi käsi kokku ja hüüatas mitu korda: "Võitsin taas! Võitsin taas, no kuradi pärast!" Paul andis korralduse: „Ants, valmista üks post ette, ma saadan teate välja.“ Ants otsis tendrist redeli ja, toetanud selle posti najale, ronis üles traate puhastama. Juht tõmbas enda istme alt välja väikese välitelefoni, ronis maha ja astus äsja Antsu poolt vabastatud redelile. Sättinud end mugavalt sisse ja ühendanud telefoni klemmid traatidega, keerutas ta telefoni vänta ja kuulas torust kostvat põrinat. Ta keeras vändale veel paar tiiru ja siis kostis torust: „Halloo, keskjaam kuuleb!“ Edastanud algatuseks oma kutsungi ja kompanii depoole adresseeritud palve saata sündmuskohale päästerong, jätkas Paul: „Palun ühenda Astraalkaravani liin Vaimuinstituudiga.“ Veidi vaikust. Ja siis: „Professor Aadu kuuleb sind. Jutusta aga!“ Paul tõmbas hinge ja teatas: „Astraalkaravani liinil oli jälle õnnetus. See kuradi tornaado tuli kiiremini, kui seni. Löi mul tagant kaks vankrit sodiks ja kolm ajas rööbastelt maha. Jälle hulk rahvast ära hakitud.“ Prohvus liini teises otsas ohkas: „Jah, kuramus, aina jamab. Jälle tuleb meil teie semaforid ümber seada. Viimati vastassuunas läinud rong sai samuti matsu. Kaotas ühe vaguni. Aga hea uudis on ka.“ Vedurimees mühatas: "Jaah, nägin seda rongi. Oli teine ikka päris lömmis," ja kuulas edasi. „Paul, kutsu kõik Astraalkaravani rongimehed kokku. Meie instituudi nõidadel on uut infot. Nii kui saate, tulge kogu mansaga meile külla!“
Telefoni tagasi vedurisse pannud, asus Paul tagumiste vagunite kallale. Raudkangide, vandesõnade, ellujäänud reisijate käterammu, veduri auru ja spetsiaalsete klotside abil saadi vagunid varsti teele tagasi. Kusagil selle aja sees pidurdas seal sädemepilve ja vrakist voolanud verest pritsmeid üles paisates punane rong, võimas vedur ees. Sealt pudenesid välja tööriistadega relvastatud mehed. Nonde algatusel võeti ette vagunirusude lahtilõikamine. Vahel visati pilke semaforidele, mis seekord rohkem üles ei hüpanud. Õhtuks oli rong jälle stardivalmis. Paul ei mõtelnud pikalt. Täie auruga ajas ta rongi liikvele. Oli vaja ruttu jõuda Tarbatusse, kus ta sai oma liini rongimehed kokku ajada.

Kaks päeva hiljem kogunes Tarbatu Vaimuinstituudi ühes kabinetis seltskond. Kui kogu punt oli koos, tõusis üks instituudi professor ja alustas: „Tervist, astraalkaravani sõitjad! Mul on hea teatada, et meie nõiad on teie liinil laamendavat nähtust uurides leidnud uusi ilminguid. Lühidalt öeldes on tegu mingi jamaga, mis kunagi sealkandis maha maeti ja mille keegi on äratanud. Annan sõna uurijatele.“ Prohvus potsatas istuma, nüüd tõusis nõidadekogu sinises ametivormis daam, rinnasildil kuldselt säramas tema nõianimi Toonelammas. Libistanud ebamaise pilgu üle kabinetis viibijate, ta alustas: „Nagu teate, on see nähtus teie raudteeliini kimbutanud juba aastaid. Alguses ei saanud me aru, mis see on. Saime teha vaid nii palju, et lasime üles seada semaforid ja sättisime need nii, et ohust antakse märku juba selle tekkimisel.“ Paul meenutas mõttes neid algusaegu. Esimene kord oli see keeristorm raudtee puurisuga ummistanud, edasi mõned rongid koos hulga reisijate ja kaubaga metsa visanud. Nii metsikut jõudu polnud veel keegi siinmail näinud. Reisivagunid imeti keerisesse ja kägardati kokku, nii et tihti polnud neist enam kedagi päästa. Rasked, mitmekümnetonnised kaubavagunid ja rohkem kui sajatonnised vedurid lennutati raudteelt mitmekümne meetri kaugusele. Kuni semaforide ülespanekuni peatati rongiliiklus seal täielikult, sel ajal kaevati selles lõigus maa alla raudtee kõrval olev telefoniliin.. Kuid seda raudteeliini oli vaja Tarbatule, kuhu sedakaudu Venemaalt kvaliteetkaupa toodi. Lisaks sai kompanii hea sissetulekuallika ootamatult välja ilmunud hullumeelsete näol, kes tulid sinna elamusi otsima. Ja oleks kompanii kasvõi üritanud hulle tagasi hoida! Ei, nad võeti rõõmuga vastu, pandi sõitma kõrgema piletihinnaga rongid just sellise rahva jaoks ning keelati nende juhtidel ohtlikus lõigus pidurdamine. Vaid tavarongide juhid tohtisid pruukida pidurikraane. Kuna vedurijuhid üritasid alguses end võimalusel tavarongide peale sättida, pidi kompanii panema välja suured preemiad ja preemia suurus sõltus töö ohtlikkuse tasemest. Nii saavutas kompanii selle, et ka "surmavankritele" jagus vedurimehi. Nõidadekogu esindaja jätkas: „kuna see nähtus seal tegutses täiesti sõltumata maistest reeglitest, hakkas rahvas teie liini Astraalkaravaniks kutsuma. Ilmselt sobiv nimi, kas pole?

Läbi mingi astraalkoridori see ju läheb. Selle astraalkoridori alguses on maha maetud needus. Koridori lõpus oli kunagi linnus, mille vastu see needus oli sihitud. Linnus sai ruttu otsa ja needus jäi varjusurma. Nüüd käis keegi linnuse asukohal vaime välja kutsumas ja kuna linnuseomaniku vaim sinna ilmus, ärkas see needus jälle üles. Meie saame selle vaimu tagasi saata. Kui see on tehtud, proovime needuse tühistada!“

Veel kaks päeva hiljem peatus metsasihi lähedal rong. Seal pudenes välja hulk nõidu ja muidumehi, kaasas labidad ja maagiavarustus. Metsa alla hoidudes marsiti piki sihti vana linnusekohani. Peanõid Toonelammas vehkis seal pendliga ja märkis kohti, kuhu labidad tuli sisse lüüa. Kohe asusid kaevajad tegevusse. Paul jalutas samas ringi, imestades ja imetledes. Maa alt ilmus igasugu asju. Mõned kullahunnikud, hulk luukeresid, iidseid relvi ja nõidades erilist vaimustust äratavaid maagiavahendeid. Viimaks andis Toonelammas märku töö peatamiseks. Ta haaras pendli näppu, astus maas vedelevate skelettide vahel ringi, poetas siin-seal vandesõnu ja lasi pendlil tiirelda. Ühe skeleti juures pikemalt peatunud, haaras nõid noa ja nilbe häälega lausutud leelotuste saatel lõikas skeleti küljest sääreluu. Ennast sirgu ajades hõikas ta: „Sain kätte linnusevaldaja kondid! Nüüd muu rahvas las läheb eemale, siin tuleb tõsisem mürgel!“ Paul koos muu tavarahvaga taandus metsa. Nõiad tegid suure lõkke, seisid selle ümber ja hakkasid tumedal ebamaisel häälel loitsima. "Alleaa, hollallaa, vaimu siit ma välja a´an. Türvimaaroni ja tema sadakondade nimel, kutsun ma Lembetu vaimu selle säärekondi sisse!" Toonelammas tõstis käed, ühes pihus must küünal, teises sääreluu. Nende kohale ilmus hall tupruv pilv, kust kostis vaikset, õõvastavat, segast kõnekõminat. See segane, hauatagune hääl ehmatas metsas passivaid muidumehi nii, et mõned viskusid palveid pomisedes põlvili ja veel kartlikumad asusid tagasi rongi suunas sammuma. Toonelammas hüüdis ühe valjema sõna, mille järel pilv hakkas hajuma.
Miskipärast hakkas keeris sihi teisest otsast liikuma just siis, kui peanõid oli lõpetamas vaimu ärasaatmise loitsu. Üks parajasti liinil sõitev aeglane, raskes lastis kaubarong jõudis peatuda, kuid selle vedur jäi ohutsooni ja lennutati metsa, kus see puid murdes maandus ja kõva kärgatusega plahvatas, tekitades väikese metsatulekahju. Kiiresti pöördusid nõiad läheneva ohu suunas ja tekitasid enda ette kaitsevälja. Toonelammas võttis hoogu, hüüdis midagi ja heitis keerisesse linnuseasemelt välja kaevatud sääreluu. Sellega pihta saanud tornaado peatus momentaanselt. Pöörise keskel tekkis tuline, ragisev ja punakalt loitev tulelõõm, siis kostis plahvatus ja järgnes vaikus. Keeris oli kadunud. Peanõid vaatles oma vaimusilmaga metsasihti. Langetas siis käed ja lausus: „Needus on läinud. Las Astraalkaravanist saab legend!“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0705)