Inglise kirjaniku Simon Clarki romaani “Trifiidide öö” (2001) eestikeelse tõlke ilmumine käesoleval aastal rõõmustas küllap paljusid kohalikke ulmefänne. On ju tegu nii siinmail kui ka rahvusvaheliselt ülipopulaarse ulmeromaani, John Wyndhami “Trifiidide päeva” (1951, e.k. 1990) otsese järjega.
J. Wyndhami romaani maailmast pole siinkohal vast mõtet pikemalt rääkida. Oluline on aga meeles pidada, et kuna S. Clarki romaani näol on 2001. aastast pärinevale järjele 1951. aastal ilmunud lähituleviku-teemalisele postapokalüptilisele romaanile, on sisuliselt tegu alternatiivajalooga. J. Wyndhami ja S. Clarki romaanides ei avane meile küll 1951. aasta maailm, sest selles maailmas eksisteerivad lisaks trifiididele ka näiteks satelliitrelvad (esimene kosmosesatelliit saadeti orbiidile 1957. aastal). J. Wyndham ei maini oma romaanis selle konkreetset tegevusaastat, ent tema tulevikunägemuse aluseks on ikkagi puhtalt 1951. aasta maailm, kus Trofim Lõssenkot loetakse tõsiseltvõetavaks teadlaseks ja vana hea Inglismaa ühiskonna moraalitunde šokeerimiseks piisab, kui kirjutada raamat pealkirjaga “Minu elu seksis”. Ehk nagu ütleb S. Clark oma raamatu eessõnas: “Nüüd on mul viimaks võimalus astuda oma kangelase kingadesse ja uurida vägeva tsivilisatsiooni varemeid, mis hukkus vaid mõni aasta enne rock´n´rolli sündi, inimese lendu Kuule ja värviteleviisori leiutamist.”
Mul kui ajalugu üsna hästi tundval inimesel pani aga üks lause Clarki romaanis peas häirekella helisema: “Tal (diktaator Torrence´il) pole vaja muud kui üht head kõrget müüri saare ühest servast teiseni, just nagu Berliini müüri, mis lõikab Manhattani kaheks.”
Berliini müür. Ehkki selle ehitamise põhjused peituvad II maailmasõja lõpus, mil Punaarmee vallutas algul Berliini, aga loovutas siis osa linnast USA, Briti ja Prantsuse okupatsioonivägedele, polnud seda müüri aastal 1951, millest Wyndhami-Clarki maailm lähtub, veel olemas. Müür ehitati 1961. aastal SDV KK I esimese sekretäri Walter Ulbrichti ettepanekul ja Nõukogude Liidu liidri Nikita Hruštšovi nõusolekul. 1951. aastal polnud SDV veel isegi suutnud ehitada toimivat piiri SLV-ga, rääkimata Lääne-Berliini enklaavi isoleerimise mõttest.
Seega on küsimus-kas Berliini müür sobib Clarki romaani alternatiivajaloolisesse maailma?
Ühelt poolt võiks ju öelda, et sobib küll. Nagu ülalpool öeldud, algasid Berliini müüri ehitamiseni viinud arengud juba II maailmasõja lõpuga. Kuna kommunistliku režiimi ebapopulaarsus SDV elanike seas oli üsnagi parataatu, viinuks jätkuv massemigratsioon riigist varem või hiljem vajaduseni ligipääs Lääne-Berliinile tõkestada.
Teisalt-Nõukogude Liit sellisena, nagu J. Wyndham seda oma romaanis kirjeldas, oli ikkagi tema stalinistlik olevik (ulmekirjanikele näib olevat tihti omane see, et tehnoloogilisi muutusi suudetakse ette näha, sotsiaalses mõttes aga kirjeldatakse oma olevikku. Huvilised leiavad J. Wyndhami kirjelduse Nõukogude Liidu kohta “Trifiidide päeva” 1990. aasta eestikeelse tõlke lehekülgedelt 22-23).
Kas stalinistlikus reaalsuses võinuks Berliini müür eksisteerida? Ilmselt küll. Iseasi, kas selle sümboolne tähendus oleks nii suur olnud, sest sel juhul oleks ilmselt eksisteerinud ka Viini müür keset Austria Rahvavabariiki.
Heitkem korraks pilk rahvusvahelistele arengutele 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses.
1953. aastal suri Jossif Stalin. Tema surmale järgnenud võimuvõitluse käigus kerkis Nõukogude Liidu etteotsa mees, kellest keegi poleks võimuhaaramist uskunud – Stalini “kojanarr”, suhteliselt tagasihoidlike vaimsete võimetega Nikita Hruštšov. Stalini hirmuvalitsusest pääsenud Nõukogude Liidu majandus arenes 1950. aastatel kiiresti ja mõnevõrra paranesid ka suhted lääneriikidega. Juba Stalini surma-aastal õnnestus vaherahuga lõpetada Korea sõda. 1955. aastal lahkusid Nõukogude väed Austriast, 1956. aastal loovutati Soomele Porkkala mereväebaas. Pärast Ungari ülestõusu mahasurumist 1956. aastal muutus aga Hruštšovi välispoliitiline hoiak taas agressiivsemaks, viies muuhulgas Berliini müüri rajamiseni 1961. aastal.
Seega viisid Berliini müüri kui ainulaadse sümboli tekkeni ikkagi arengud, mis ilmselgelt J. Wyndhami 1951. aasta tulevikunägemuses ei kajastu-Hruštšovi võimuletulek, rahvusvaheliste pingete mõningane lõdvendumine ja uute pingete teke.
Oli see Berliini müüri mainimine Clarki romaanis siis loogikaviga või mitte? Vastata võib nii või naa.
