Paul Verhoeven on hollandlane, kel magistrikraad nii matemaatikas kui ka füüsikas ja on muuhulgas lavastanud mõned filmid. Päris mitmed head filmid, saavutused matemaatika ja füüsika alal teadaolevalt puuduvad. 18.06 tähistas mees oma 78. sünnipäeva ja kui mõni selle rubriigi varasem sünnipäevalaps on ehk juba kunstilise kõrgtaseme parim enne tähtaja ületanud, siis Pauli sellel aastal linastunud „Elle“ kogub igalt poolt kiitust.
Ulmesõber on Pauli töödega kursis aga ilmsesti tema Hollywoodi ajast. Enne seda praktiliselt kohustuslikud lühifilmid, kaks aastat sõjaväes ja seal mõned dokumentaalid, edasi juba Hollandis kohaliku raha eest mitu tugevat draamat (Rutger Haueriga „Soldier of Orange“ kõige kiidetum) ja siis väga pragmaatiline valik, suuremate eelarvetega suuremad filmid.
17 aasta jooksul 6 filmi, kommertslikus plaanis kõik edukad, vägagi tasemel näitaja juba seegi. Hetkel olulised „RoboCop“ (1987), „Total Recall“ (1990), „Starship Troopers“ (1997) ja „Hollow Man“ (2000). Andke mulle kõik Kevin Baconi ja „Hollow Mani“ austajad andeks, aga tähelepanuväärne on see vaid oma visuaalsete efektide poolest. Tol ajal tähelepanuväärsete. Ülejäänud kolm aga... Puhas kullafond. Ja kui me juba isiklikest eelistustest räägime, siis neist kolmest tugeva kolmanda kohaga peab leppima kõige suurema staariga ja väidetavalt omal ajal roppu raha maksma läinud „Total Recall“. Ei aita siin ka nostalgiaelement. Kuidagi leidsid auväärt pedagoogid Elva I Keskkoolist, et just see R reitinguga film on paras 12 aastastele tublidele õppuritele näitamiseks. See silmade punnitamise ja üks teatud baaristseen jäid toona ikka väga elavalt meelde. Nüüd üle vaadates on põhiline etteheide filmile hoopiski sotsiaalse kriitika puudumine. Ülejäänud kahes tuleb see osa ehk kõige paremini välja neis reklaamides, mida telekast tegevuste vahele näidatakse. „Täielikus Mäluvahetuses“ Arnold teeb aga lihtsalt seda mida ta tol ajal veel väga hästi oskas – möllas ja mööbeldas ja päästab lõpuks kogu Marsi. Samas kui nii „RoboCop“ kui ka „Starship Troopers“ pakuvad mitmekordsel vaatamisel palju rohkemat avastamisrõõmu. Põhiolemustel küll lihtsad möllufilmid nemadki, koos juhusliku alastuse ja siiani brutaalsete vägivallastseenidega. Aga ka mitmendal vaatmiskorral näed sa midagi uut. Näituseks Kurtwood Smithi ja Heinrich Himmleri sarnasus tuli mulle nina peale hõõruda, aga nüüd ei ole seda võimalik enam mitte näha. Starship Trooperit esimest korda keskkooliealisena nähes tundus lihtsalt üks hoogne putukatapp, mõni aeg hiljem vaatasid ja mõtlesid, et kuidas ometi on lastud teha film, kus natsid valitsevad maailmaruumi ja nüüd viimasel korral nautisin lahingusteene, kus sisuliselt on võetud II Maailmasõja arhiivikaadrid, need üle värvitud ja sõduritele vähe moodsamad relvad kätte antud.
Jah, Paul portfellis on ka mõned kaheldavama väärtusega tööd. Aga isegi need on ta suutnud enda kasuks pöörata. „Showgirls“, mis on põhiliselt kuulus selle poolest, et mingil põhjusel ei meeldinud film, kus paljast ihu näeb rohkem kui „Basic Instinctis“, isegi mitte meestele. Verhoeven sai selle eest Kuldse Vaarika ja osutus esimeseks lavastajaks, kes seda isiklikult vastu võtma läks. Nii et kui mingil põhjusel oled nende kolme suurepärase ulmeteosega tuttav vaid nime või (oh häda ja õudu) nuditud uusversioonide kaudu, siis vudinal nüüd. Verhoeven oskas antud võimalust kasutada ja tegi suure raha eest kolm filmi, mille eest tuleb tänulik olla ja mehe sünnipäeva igal juhul hea sõnaga meeles pidada.
Need tähelepanelikud, kes ei saa lahti tundest, et midagi on valesti ja tegelikult oleks eelnev jutt pidanud olema juulikuu sünnipäevalapsest. Teil on täiesti õigus. Ühes tähtsas failis oli andestamatu eksimus sisse lipsanud ja Pauli sünnipäevaks ekslikult sisestatud 18.07. Apsaka avastamise hetkeks ei olnud aga enam seda aega, et leida mõni teine tähtis filmiinimene ja lugeda ja vaadata piisavalt materjali. Püüan edaspidi hoolsam olla. Ning RoboCop linastus juulis, nii et põhimõtteliselt on kõik ikkagi korrektne.
