Tõlkinud Rauno Pärnits.

Kuid hirm surma ees vaevas neid üha enam ja nad tegid kõik, et selle saabumist viivitada... kes elasid, nautisid seda innukamalt lõbu ja lusti, ihaldes üha rohkem ja rohkem rikkusi...

Ar-Gimilzôr... keelas täielikult haldjakeelte kasutamise ja karistas neid, kes võtsid vastu laevu Eressëalt...

... Kuid Ar-Pharazôn ei langenud Sauroni pettuste ohvriks. Talle tuli mõte tuua Sauron Númeroni, kus oleks parem teda valvata, ja sundida seal elama nagu pantvangi...

... räägitakse, et mitmed neist, kes langesid Üheksa sõrmuse orjusse, olid vägevad Númeroni sõdalased ja isandad...

Akallabêth

Üheksa andis ta uhketele ja suurtele surelike seast, püüdes nad niimoodi oma lõksu. Kaua aega tagasi langesid Üheksa Ühe võimu alla ja neist said Sõrmusevaimud, varjud tema suure Varju all, kohutavaimad ta teenrite seast...

Sõrmuste isand I raamat, II peatükk

Sõrmus on üheotsapilet

Üheksanda nazguli elutulookirjeldus

Kangelase ilmumine

Lõke loitis aeglaselt hääbudes koidueelses hämaruses.

Päev tõotas tulla ärev – õhtuks pidid rändurid jõudma Bruineni koolmele. Ohutunne süvenes.

"Mida jõele lähemal, seda ohtlikum," pillas Glorfindel, "Aimab mu süda: tagant jõutakse lähemale, aga ees ootab varitsus."

Kõik tõmbusid tahtmatult kössi, tundes kuidas pimedus keerdudes neid oma raudsesse embusse haarab. Äkitselt tekkis kõigil kääbikutele juba nii tuttav mõõtmatu hirmutunne.

"Nagu seal, Voorel," sosistas Frodo vaevukuuldavalt, ja....

Justkui kellegi viipe peale suunasid kõik oma pilgud Koolme suunas ja tardusid jäätavast õudusest – nende ees kõrgus lõkketule paistel sätendavas turvises must vari.

Isegi Glorfindel ja Aragorn kangestusid hetkeks – ent jubeda külalise nägu varjava kapuutsi alt kostus kõlatu ja kehatu hääl:

"Ma ei tee teile halba. Isegi mitte... Sõrmusekandjale."

"Tee midagi, Rühkija!" anus hirmust poolsurnud Punapõsk.

"See on lõks!"

"Ei," kostus vaevukuuldav vastus, "see pole veel lõks. Teid oodatakse õhtu eel, Koolme-eelsel käänakul. Soovitan valges pärale jõuda – meie, uulairid, pole päikesega just sõbrad. Peamine, toimetage Sõrmusekandja teisele kaldale – jõgi kaitseb teda. " Viirastuslik kuju sulas videvikuga ühte. Kostus vile, kabjaplagin lähenes ja hakkas siis kaugenema.

"Kohtumiseni – võib-olla", kuuldus lõkke äärde hääl eemalt nagu tuule kahin kuivas rohus. Haldjas, inimene ja kääbikud vaatasid jahmunult üksteisele otsa.

"Mis see oli?" päris äkki Pippin kimeda häälega.

"Ei tea. See kõik on ülimalt kummaline, ehkki näikse tõde olema, ent..."

"Tõde... sellelt...?" Aragorn neelas sõna alla, soovimata neetud sõna välja öelda. "Need on ju Musta isanda lähimad teenrid – Sõrmuste ... ja Sõrmuse Orjad !"

"Ei tea, kuidas seda selgitada," lausus Frodo, "kuid mul ei tekkinud soovi sõrmust sõrme panna, samuti ei tajunud ma käsku seda talle anda..."

Silmapiirile ilmusid esimesed päikesekiired – oli aeg teele asuda.

***Mustad ratsanikud tõid kuuldavale jubeda kriiske – Frodo oli seda juba Maakonnas kuulnud – ning taas, nagu ka tookord, vastati neile. Eest vasakult kaljude tagant lendasid välja veel neli musta ratsanikku – tasandikul nad hargnesid: kaks ruttasid Frodol teed ära lõikama, kaks kihutasid pöörase galopiga Koolmele – et tal kaldal tee ära lõigata. Lootust oli vähe. "Peamine, toimetage Sõrmusekandja üle jõe," meenusid Frodole kohutava külalise sõnad – jõuaks vaid, kuid kuidas... Samal hetkel sattus üks teed ära lõikama kiirustavatest ratsanikest oma ratsuga liiga lähedale oma kaaslasele, nende jalused läksid sõlme – see kestis vaid hetke, ent sellest piisas, et valge ratsu jõeni jõuaks.

Asfaloth sööstis vette ja peagi oli jõgi seljataga. Heitnud pilgu selja taha, nägi Frodo teisel kaldal Ratsanikke. "Pea kinni! Tule tagasi!" kõlas ta teadvuses käsklus, millele mitte kuuletuda polnud kääbikul enam jõudu.

Must ratsanik, reas äärmine, hakkas vee poole liikuma – samal hetkel, justkui mitte tahtes juhtohje teisele loovutada, suunas oma ratsu vette juht – tema järel veel kaks. Lähim Must Ratsanik oli juba enamiku jõest seljataha jätnud, kui Frodoni kostus vihane möirgamine ja raske mürin.

Sõrmusekandja pihtimus.

Võlur tõusis ja vaatas ida poole, varjates kätega silmi, nagu näeks ta kauguses asju, mida keegi teine ei näe. Siis raputas ta pead:

"Sõrmus on meie haardeulatuses väljas, nii et sellest kiusatusest oleme me vabad. Ma kohtusime õigeaegselt. Kas tulete minuga?"

"Muidugi," vastas Aragorn, "meie sinuga ja sinu järel. Sina juhid endiselt vennaskonda. Tumedal Isandal on tema üheksa Musta Ratsanikku, meil ainult üks valge. Kuid see maksab üheksat. Ma järgneme sulle, kuhu sa meid ka ei juhiks..."

"No nii, sõrmusevardjad, kuidas läheb?" kostus nendeni vilistav poolsosin, uhkas külma ja väluservale ilmus musta mantlisse mähitud kuju.

Gandalfile meenus Aragoni veider jutustus kohtumisest Koolmel.

"Kes sa oled ja miks sa meid aitasid?" hüüatas ta, hoides igaks juhuks sau enda ees nagu mõõgatera.

"Sest Sauronit ja tema võimu vihkan ma veel rohkem." Vari seisis nende ees, nõjatudes hooletult, ent siiski suursuguselt vastu puutüve. "Valgust ma ei armasta, sest see on mulle võõras, aga Musta Isandat sellepärast, et ta aitas mul valgusele võõraks saada."

"See oli meile ootamatu abi..:"

"Sõrmuse orjalt."

"Nojah .. see ei mahu hästi pähe..." Aragorn otsis sobivaid sõnu.

"Teie ettekujutus minusarnaste kohta on loomulik. Näha on, et tahaksite rohkem teada saada – teil tekib põhjus usaldamiseks ja maailmavaadegi säiliks tervikuna. Ega's midagi, minu lugu lahutab teil meelt. Kahju, et härra Paunaste meie seltsis ei viibi – tal poleks paha sõrmusest pisut rohkem teada saada, ent arvatavasti pole tal hetkel mahti võõraste memuaaride jaoks."

"Aga meie tahaks küll üht-teist sotti saada," kostis Gandalf kivil istet võttes. Viirastus kohendas oma mantlit ja lükkas kapuutsi veidi tahapoole – nähtavale tuli kuivetunud, surnukahvatu nägu, milles roheka tulukesena hõõgusid külmad ja liikumatud, nagu maol, silmad.

Kõik tõmbusid tahtmatult tagasi ja kitsas pilu, mis tulijale suu eest oli, kõverdus rõõmutus muiges.

"Ammu pole ma peeglisse vaadanud – ma seal ei peegeldu. Kuid ärgem teemast kõrvale kaldugem. Niisiis, mina olen üks üheksast inimesest, kellele Sauron sõrmuse kinkis. Mu nimi ei ütle teile midagi, ja sellel polegi enam tähtsust. Minu kunagi nii luksuslikust lossist Númeronil pole – teada põhjustel – alles isegi varemeid. Aga kunagi oli minu õukond iseäranis hiilgav ja andekad külalised sõitsid sinna üle kogu maailma kokku. Mind ei huvitanud mitte niivõrd sõjakunst või maagia – kuigi ka nendel oli mu elus suur osa nagu kõigil minu ringkonda kuuluvatel isikutel, mu külaliste seas oli nii esimese kui teise suuri austajaid, pigem paelus mind ilu – poeesia, muusika ja muu sedalaadne.

Mu saalid olid kavandatud haldjatarkade poolt ja kaunistatud meisterpäkapike poolt, seal lõid oma kunsti nimekad menestrelid.

Ma ei salli värdjalikkust seniajani – ehk sellepärast ei suudagi orkide, trollide ja muude Mordori asukatega läbi saada?

Ent juba siis külvati minu uhkuse seemned – üha rohkem armastasin enda loodut ning üha rohkem põlgasin ümbritsevat maailma (ehkki see mõningal määral seda ka vääris). Siis ilmuski Ar-Pharazôni poolt pantvangi võetud Sauron – ja teda esitleti mulle. Kaunis ja särav vestleja – vastupandamatu kooslus. Temaga suhtlemine pakkus mulle esteetilist ja intellektuaalset rahuldust, kuna ta teadmised olid erakordsed. Ta muutus minu sagedaseks külaliseks. Tema nõuanded paistisd silma täpsusega, formuleeringud – elegantsiga, ja kinnitus, et ilu on kõrgem heast ja kurjast, leidis vastukaja mu südames – tollal see mul veel oli, uskuge.

Jaa... Ajapikku muutus mu armastus kõige ilusa vastu vihaks kõige vastu, mis ei vastanud ideaalile ja tundus primitiivsena. Ka värdjalikkus suutis mind kütkestada, kuid ainult äärmusteni viiduna.

Ent see pole tähtis. Pean mainima, et mu harrastused ja loomingulised otsingud muutusid kohati julmadeks.

Ühel õhtul tõigi Sauron küllaldaselt mõistlikult koostatud komplimentide saatel mulle sõrmuse. Tähelepanust minu silmapaistva isiku, Keskmaa kultuuri valgustaja ja elegantsi kohtuniku vastu," jutustaja muigas, "ja mina võtsin kingituse seisuse- ja ajakohaste viisakustega vastu. Juba tollal liikusid jutud kohutavatest mustadest ratsanikest, ent millega tegemist, ei teadnud õieti keegi.

Kui ma esimest korda sõrmuse sõrme panin, näis, nagu oleks maailm muutnud kirkamaks, helid teravamaks, kõik ümberringi omandanuks nagu lisamõtte, teadvuses tekkisid aegade ja nähtuste seosed, mida varemalt tabamatuks jäid.

Ma tundsin endas ebatavalist jõudu ja loomepalangut, tundus, et mu võim on piiritu ja ma suudan luua sädelevaid maailmu üheainsa käeviibutusega.

Ja nii see algaski: grandioossed plaanid, mis viidi ellu kõigi mõeldavate meetoditega, ignoreerides ja pagendades kõike, mis, nagu mulle tundus, seisis minu ja täiuslikkuse vahel. Püüdlused muutusid üha väärastatumaks, vahendeid ma valisin üha vähem. Nälg uue, veel üllatavama ja originaalsema vastu muutus talumatuks, kuid ühes sellega tekkis ja kasvas ka igavus ja ükskõiksus. Maailm mu ümber tuhmus järjest kiiremini ja ennast tuli turgutada üha teravamate elamuste ja tundmustega.

Kord tahtsin ma sõrmuse sõrmest võtta. Ma tegi seda – ja nagu kogu Arda raskus langenuks mu õlule. Külmus, värin, kõik helid kostusid nagu läbi vati. Peeglist vaatas mulle vastu surmväsinud, sisselangenud silmade ja kaame näoga mees. Mul hakkas hirm ja ma otsustasin Sauroni kingitust rohkem mitte kanda, kuid siis avanes mulle viimase aasta jooksul kordasaadetud tegude õudus nüüd juba mitte oma esteetilises tões. Võimalik, et ma suutnuks sellelegi veel vastu seista, kuid... mul seisis ees väga tähtis vastuvõtt – aga peas polnud ühtki mõtet, oli vaid miski kummaline tardumus... Viimast korda, otsustasin ma, teen selle läbi ja ongi kõik. Ja oligi kõik – veel kord sõrmusest lahti öelda mul ei jätkunud ei jõudu ega tahtmist.

Ma ei hakka süüvima üksikasjadesse, mil moel ma veetsin järgnevad aastad – paljud neist, kes olid kunagi mu kõrval, lahkusid. Kas ise või siis maksid oma püüete eest mind mõistusele tuua." Nazgul muigas kibedalt.

"Kõik hakkas ajapikku rääma jääma ja mina kulutasin priisates viimased vahendid, püüdes lõputute orgiate palangus täita üha kasvavat tühjust. Kõik ümberringi kuhtus, mädanes, lagunes.

Ühel heal päeval, heitsin ma juhuslikult taas korra pilgu peeglisse – viimast korda, nagu tuli välja – ja nägin seal koolnut. Ma põrkasin õuduses tagasi ja kuulsin korraga selja tagant tasast naeru. Ümber keeranud, nägin ma Sauronit hooletult diivanil lamasklemas, aga tema ümber... Jah, esimest korda seisid mu ees saatusekaaslased. Eru päralt, millised nad välja nägid! Tegelikult just nii nad nägidki – nagu mina praegu. Teadvus hakkas jukerdama, kõik kadus hämusse, vaid mu külalised paistsid veel selgemate ja materiaalsemaina.

"Kuidas end tunneb Keskmaa kultuuri pärl?" päris Sauron ja ta hääles kuulsin ma pilget. "Kuidas tervis on, ega miski muret tee?"

"Ei tea, mis teis irooniaks põhjust annab, auväärne," kostsin ma jahedalt, "kuid ma tõepoolest ei suuda hetkel oma seisukorrale selgitust leida. Ja see ei mind ei rõõmusta."

Sauron pahvatas naerma ja sõrmusekandjad tema järel – just nagu mürgeldanuks keegi relvaarsenalis – nende rõõmutu naer meenutas metallikolinat.

"Ei rõõmusta!"

"Loomulikult, armuline, vaevalt teid miski enam rõõmustab. Teil pole eladagi enam teab kui kaua jäänud."

"Mis minuga toimub?" püüdis ma karjuda, ent suutsin kuuldavale tuua vaid allasurutud kähina.

"Ei midagi erilist. Lihtsalt sõrmuseke on teid ajapikku vabastanud kõigist inimlikkusega seotud omadustest... muuseas lihast ka."

"Olgu ta neetud!" sosistasin ma.

"Ah sedasi! No anna ta siis mulle tagasi, küll ma leian talle peremehe – tahtjaid on mul jalaga segada. Muide, ma ei julge arvatagi, mis sind Maailma ääre taga ootab – aga sinna sa peagi jõuad, oma kunsti loomise pärast..."

Ma vaikisin, kuigi tema ülbus ajas mind marru.

"Kuid sa võid elada niikaua kui tahad ja end lõbustada minu kulul – minu teenrina, iseenesest mõista. Sul tuleb see vahvalt välja."

Niisugust ettepanekut kuuldes jäin ma hetkeks soolasambana seisma, siis aga virutasin talle kõrvakiilu.

Sauron tõusis, ta silmad kumasid purpurses lõõsas ja näis nagu pilluksid sädemeid. Ta tõstis käe ja ma nägin Sõrmust – näiliselt lihtsat, ilma kivita – ent mis nagu hõõgunuks seestpoolt.

Sõrmusekandjad haaranuks minust kinni, ent ta peatas nad:

"Pole vaja. Sa oled häbematu, kuid mind see isegi lõbustab. Ma ju tunnen sind, su auahnust ja julmust – ilu nimel, loomulikult. Nii et minu orjaks saad sa nagunii. Vaata siis!"

Sõrmus ta sõrmes hakkas heledamalt lõkendama ja ma tundsin kuidas minu sõrmus kisub mind maha. Ma püüdsin seda ära võtta, kuid ei saanud. Kohutava raskuse all vajusin ma põlvili, siis täiesti pikali muigava Sauroni jalge ette – mitte vähimgi osa minu kuhtuvast kehast ei kuuletunud mulle..."

Jutustaja tõmbles, aga silmad muutusid lõõmavaiks piludeks. Ta raputas pead, nagu viirastust eemale peletades.

"Sauron astus mu käele – sellele, mis kõrvakiilu andis ja tema saapa all pudenes see põrmuks. Ma ei jõudnud veel valu tundagi, kui selle summutas veel suurem piin: sõrmus, mis mu murtud sõrmest pudenes, oli mind maha jätnud ja veeres mööda põrandat. Ma isegi ei püüdnud seda tabada: ihu pudenes hirmsates piinades.

Sauron vaatas mulle silma sisse, tõmmates mu pead lõuast lähemale:

"No nii? Kas orjus või – ... SEAL on veel hullem..." Mehisus jättis mu maha – ma ei suutnud toona surra ja olen nüüd igaveseks neetud. Minust sai Sõrmuse ori.

Minu sõrmuse koukis ta nurgast, kuhu see veerenud oli, välja ja torkas terveksjäänud käe pihku.

"Lõbutsege, teie kõrgus, niikaua kuni teid kutsutakse."

Hiljem ma sain uue keha, sellise nagu teistelgi. Millised nende teed olid... Erinevad, niipalju kui ma aiman, ent see pole enam minu saladus.

Niisiis... Me täitsin Isanda käske – kõige erinevamat laadi. Númeroni langusega kaotas ta oma imelise kuju ja ka iseloom läks lõplikult nurja – õige ka, milleks ja kelle ees enam teeselda?

Ma ei olnud tal just eriline lemmik – talle piisas mu pilgu tabamisest, et hinnata omaenda allakäiku, aga ütlused nagu "vaata iseennast" olid nõrgaks lohutuseks. Muide, osutus, et mu normaalne nägemine oli jäänud peaaegu samaks ja ka inimesti ma mõistan ja tunnetan paremini – ühes kõigi sellest tulenevate plussidega. Nii et delikaatsetes olukordades olin ma asendamatu.

Aga hiljem ma hakkasin unustama – endist elu ja Sauroni solvangut ja välist maailma. Meil oli ühine elu ja ühine saatus. Neetud peavad ühte hoidma, eks ju? Mithrandir?" Viirastus pöördus Gandalfi poole.

"Ma hakkasin leidma erilist naudingut vägivallas ja julmuses, saama rahuldust, nähes, kuidas õudus haarab Keskmaa asukate südameid ainuüksi minu ilmumisel. Ma kujutasin juba halvasti ette, et see kunagi võis teisiti olla.

Nii kestis see palju aastaid. Aga siis juhtus minuga kummaline lugu – ma armusin – kui nii võib öelda lootuse kaotanud hinge kohta. Vaevalt ma isegi oman õigust seda nii nimetada...

Me kihutasime mööda Keskmaad Mordori uute orjade otsinguil – minu ülesandeks oli otsida ja leida kõige armsamaid ja malbemaid, et oleks vähem vaeva nende taltsutamisega, sest Sauron soovis end ümbritseda parimatega inimeste või siis haldjate seast..."

"Vaat' kuidas siis jäid kaduma kaunid haldjaneiud!" karjatas Legolas ning, suutmata raevu tagasi hoida, haaras pistoda.

"Jah, just sedasi," irvitas Nazgul. "Andke hoop, austatud Legolas, teie tera on vististi haldjaterasest? Oo, kui sel viisil tõelise vabaduse pälviks, oleks ma selle probleemi juba ammu teiesarnastega lahendanud. Ma olen siiski teie teenistuses..."

"Praegu pole aeg," tõmbas Gimli haldja istuma tagasi. "Las räägib lõpuni – iialgi poleks arvanud, et Ratsanikel on Sauroniga omad arved."

"Antud juhul ma kõnelen ainult enda eest, austatud naugrim..."

"No tõepoolest, millega ta teile veel meelehärmi põhjustas?" ei jätnud naugrim järele.

"Meelehärmi... Jaa... Olgu. Miks mitte südamelt ära rääkida? Varjata pole suurt midagi ja kuulujutud ei kuulu teie meelisajaviite hulka. Kuhu ma jäingi? Ah jaa, muidugi. Esimest korda ma nägin teda saabuvas videvikus kanarbikku kasvanud kaljude vahel – suurepärane inimtõu eksemplar – mõtlesin ma. Käskinud mõttes tal tarduda, ma lähenesin – ja ei näinud ta silmis hirmu, ainult uudishimu. See muidugi riivas mu enesearmastust, ent pigem tegi nalja: kas ta ei mõista, kellega tegemist, või on siis ullike (viimane pole puudus, Mordorile kõlbab küll). Aga tema tema jätkas minu takseerimist – uurides just nagu muumakit tsirkuses. Ma peaaegu üllatusin – kui ihu aseaine teenib eranditult funktsionaalset eesmärki, küünte hooldusele nagu ei mõelda.

Millalgi ma oli naiste tähelepanu keskmes, ja ka hiljem pole nii tähtis persoon Musta Isanda õukonnas kohanud äraütlemist, ent niimoodi uurida, ilma pelguse ja tülgastuseta..."

"Kas veel kaua mängime?" küsisin ma endalt. "Võta tibuke tiiva alla ja koju, issi juurde".

Siinkohal astus ta sammu ettepoole ja päris:

"Kas sina oled Musta Isanda saadik Mordorist?"

Ma ise jahmusin: esitada küsimusi – minule?

"Mis sa ise arvad?" kostsin ma küllaltki mürgiselt.

"Ma olen teist palju legende kuulnud..."

"Ja nüüd näed ilmsi – oled rahul? (oo, Valarid, miks ma temaga räägin?!) Tule minuga – sinust saab Barad-Dûri esimene õuedaam."

"Niisama lihtsalt esimesteks ei saada, " naeratas ta. "Muide, ma ei püüdlegi selle poole."

"Sa küsi veel, mille poole ta püüdleb, ja võid kaunistada oma mantli teemantitega," ütlesin ma endale, aga valjusti... Ei suutnud ma teda vägisi Mordorisse tirida. Tegu polnud mitte tema naiivsuses (seda ta ei olnud, loll samuti mitte), vaid tema hämmastavas maailmale avatuses ja elavas uudishimus kõige vastu. Tema tähelepanu köitsid ühtviisi nii Lääne sadamad kui Cirith Ungoli koopad, nii mustad jõud kui valged olendid – ta ei eraldanud oma teadmisjanus Head ja Halba, kuid erinevalt minust (kunagi), ei asetanud ta ennast kõrgemale nendest mõistetest ja armastusest, ei laitnud ega eitanud midagi – igas nähtuses on miski, mis annab talle õiguse eksiteerida. Me jäime vestlema. Esimest korda paljude aastate jooksul sain ma vestelda ükskõik millest, ilma õeluse ja ettevaatuseta, aga tema – temal oli ülimalt põnev. Ta teadis isegi küllaldaselt – kohaliku vürsti nõuniku tütar, kes kasvanud majas, mis raamatuist pungil. Me vestlesime kogu öö. Siis tuli talle meelde, et kodus teda juba oodatakse ja ka minul oli aeg tagasiteele asuda. Kuid meile tundus, et veel kord kohtuda on lihtsalt vajalik. Ja veel... tema sai mulle selleks, milleks kunagi oli Sõrmus: valguseks, loominguks, kuid mitte orjuses, vaid vabaduses. Selleks peidupaigaks, kus säilitati nagu reliikvaid, viimaseid inimlikkuse jäänuseid.

Ent kui isegi kõigist minu tegudest, mille eest ma igavese needuse ära teeninud olin, jätta alles ainult see armastus – ka sellest on küllalt. Kuidas ma võisin seda lubada? Lasin end lõdvaks, egoist! Armastanuks – tõrjunuks endast eemale, eemale sellest, mis minus ja minuga. Oleks ma seda kohe taibanud! Aga kuidas ma sain seda taibata, kuna polnud kunagi armastanud – lugematu arv romaane ei lähe arvesse?!

Võin vaid öelda, et kui see mulle kohale jõudis, püüdsin teda kohe eemale peletada. Ma rääkisin palju Mordorist (nagu ka Númeronist, muide), rääkisin endast. Püüdsin selgitada, miks meil oleks parem mitte kohtuda – esmajärjekorras sellepärast, et see on temale ohtlik, ma ei tahtnud liiga otse öelda, kartes temas põikpäisust äratada. Mõelda vaid, kuid veider – karta kellegi teie pärast!

Aga tema tuli lähemale ja võttis mul käest:

"Ära jäta mind – ma alles leidsin sõbra – kes see ka ei oleks."

Ma olin valmis maa alla vajuma. Milleks see kõik... Või mille eest?...

Ma otsustasin kaduda. Noh, et ta ehk nutab, isegi solvub – no mis sa Mordori peletisest ikka tahad, ei hakka enam viirastustega lobisema, kuid see-eest jääb ellu, niipaljukest kui talle on määratud.

Ma sukeldusin ülepeakaela "töösse": rüüsteretk – suurepärane! Mõrv – teeme ära! Kedagi surnuks hirmutada – pole probleemi! Ikka veel allumatutele hõimudele olukorda peenetundeliselt selgeks teha – iseenesest mõista, oma aadliku kogemusega... Kui mul oleks veel alles võime end seejärel pildituseni täis kaanida!...

Sauroni rõõmul polnud piire – viimaks ometi! Kiitis, patsutas õlale: tubli, viimaks jätsid oma intelligendi kombed – võimed ja idee õige mõistmine on õige asja edu pant!

Lääne poole ma ei vaadanud – ainult Itta, Lõunasse, ka Põhja: et mitte näha ei Läänt ega Mordori. Aga kellele rääkida? Arvatavasti mitmed üheksast ka mõistnuks (ülejäänud Mordori asukad vihkavad meid ja pelgavad surmahirmus), ent arvestades, et meie mõtteid, kui oma mõtteid hoolikalt tühjusesse ei peida, on Sauronil hõlbus lugeda, polnud mul alust teisi usaldada. Ei ole ma kõigiga "verevend". Mitte kõik ei tundnud rõõmu, kui Sauron minu hinge järele tuli...

Aga siis... Niisuguse asjade käiguga ma polnud arvestanud... Pidanuks – idioot! – ette nägema (kasvõi luupainajas, kui ma suudaks magada). Ma alahindasin teda... Ta tuli Mordorisse," – nazgul pigistas kätega meelekohti, kapuutsi rutjudes – "minu juurde, minu järele... Et äkki on minuga miskit juhtunud (minuga, haa!) või kas mul hakkas temaga igav?

Ma sain teada, kuidas see toimus – hiljem.

Ta ei olnud nii naiivne, et avalikult minu järele pärida – oli kuulnud impeeriumi tavadest, minult sealjuures, seepärast tundis ta Mordori geograafiatki suurepäraselt – miks ma küll talle niipalju jutustasin?! – jõudiski Barad-Dûrini.

Seal märkas teda Argor ja üllatus mõõtmatult. Isegi küsis, et mida ta õigupoolest siit otsib. Kui lahke temast. Tema vastus aga jahmatas Argorit veelgi enam, öeldes, et teda tõi pimeduse tsitadelli huvi erinevate maade ja kultuuride vastu. Ja Argor pidas paremaks viia ta Sauroni ette. Aga too, mõistes, et niisama lihtsalt siin selgust ei saa, pidas paremaks ta mõtteid lugeda. Jõupingutusega suutnuks ta neid varjata – pinnapealselt. Ent sügavuti – mitte igaüks pole sinna võimeline tungima. Tema oli. Ja taipas, miks ta siia oli tulnud.

Kui ebaõiglane võib armastus olla – ma pole kümnendikkugi sellest ära teeninud. Aga Isand otsustas lõbutseda (mis see siis olgu – kui paadunud egoist, kes eluajalgi ei osanud õieti armastada, vaimuna sihukese tüki viskab, siis kes teab, mis veel ülejäänud võivad korda saata? Kus, millal ja mis nende teadvusest pinnale ujub? Sellised asjad on vaja välja juurida: julmalt ja ühekorraga, mõtlevad veel teab mida kokku...)

"Tähendab, sa tahad suhelda Barad-Dûri asukatega?" küsis ta.

"Jah, mis siis?"

"Ei midagi. Kohe tutvustan mõningaid..."

Ma kuulsin ta mõttekäsku kohale ilmuda ta riigi piiridele liginedes ja pidasin ratsu kinni, lõksu mitte aimates. Ka teistel oli kästud kohale ilmuda.

Saali jõudsin ma viimasena, nagu polekski miskit lahti,... ptüi, kui odava melodraama austajaks oli mu kunagine külaline muutunud! Püüdis toimuvat täie lõbuga nautida.

Muidugi, ma olin alati üpris silmakirjalik olnud – ja artistlik lisaks veel. Ent silmapilgu jooksul hinnata olukorda ja valida taktika... Aga Isandale piisas tuhandikustki mu kõhklusest, ainult tema suutis seda tajuda. Aga mõtted...

Ikkagi võib iga kõrvaline vaatleja tunnistada, et mu näos ei liikunud ükski lihas. Heitsin ühe huvitu pilgu: mis veidrus see veel on?

"Kas keegi tunneb noort leedit?" tundis Sauron huvi.

Kõik raputasid pead, ise muiates – vaat' see nägi pentsik välja. Ma otsustasin kõike viimseni eitada, ehkki tajusin, et see on kasutu.

"Mis seal ikka: lubage tutvustada: Argoriga te juba kohtusite..." Ta tutvustas meelitavalt meid kõiki. " Ja see on Allor – viimane, tasane selline, ent temaga jutuajamine on vahel põnev. Ja häid kombed pole unustanud, siiamaani vist mäletab, kummas käes nuga, kummas kahvlit hoida."

Keegi pahvatas valjult naerma, aga mina tundsin, kuidas vihast silme ees mustaks läheb ja meelekohtades tuikab.

"Tähendab, te ei tunne siit kedagi? Aga mulle ustkui tundus, et isand Allor nagu meenutaks teile kedagi. Või... tunnete?"

Tema raputas sellesama naiivse olekuga pead: mis te nüüd, ma kujutasin neid vaid jutu põhjal. Ja ... vabandage, kas ütlen õigesti: "Allor?" ka teda kohtan ma esimest korda. Nii me varjasime üksteist – Sauroni pilkeks.

"Kuulge, preili, kas see lollpea," ta viipas minu suunas, "unustas teile mainida, et ma suudan mõtteid lugeda?"

Ta tõmbus kuidagi kössi ja vaikis.

"Muide, teid võib nimetada armsaks, ent targaks küll mitte. Kas te tõesti arvasite, et see paadunud eneseimetleja armus teisse? Milline naiivsus. Teie muretsete, sõidate siia välja uurima, mis ja kuidas, püüate aidata (ha-haa!), aga meie kangelaslik armuke Mordori piiride taga teeb selliseid tegusid – südamedaami auks, iseenesest mõista – armuline Allor, miks te ometi pole kaunistanud oma musta mantlit preili salliga ega jaganud semude ja Õpetajaga seda nime, kelle auks te kogu selle jama kokku keerasite?

See võis ka teisiti olla,” õpetaja nautis silmnähtavalt oma ilukõnelisust. "Sa pole muidugi esimene teiste seas, ent teenida meeldib, kuid ka lõbutsemisest ei ütle ära, eks? Ja seepärast organiseerisid selle lavastuse – keel ei paindu teisiti välja ütlema, pole ju mõõk. Tõesti originaalne, endise kunstihindaja vääriline – ammu pole mul nii lõbus olnud – et näitsikud ise Barad-Dûri jookseksid! Emake ju ilmselt hoiatas – ära räägi võõraste onudega! Õigus, eks? No mis sa vaikid, nagu kehatu ja keeletu? Ära häbene!"

Tema naeru toetati. Kuid mitte kõik. Täpsemalt – mõned. Siis mitte keegi. Isanda naer rippus vaikuses ja katkes nagu noaga lõigatult.

"Põlgad? Mängid õilsat rüütlit? Milles asi? Põletad, tapad, vead orjusse – ja mõtled puhtana pääseda? Ei lähe läbi! Meie seltskond teda ei rahulda, läks igavaks? Otsustasid lõbutseda? Argpüks ja egoist! Aga kas temale mõtlesid? Kui armastanuks – ei lasknuks tal end siia vedada, kui meid temale vääriliseks kaaskonnaks ei pea. Liiga hilja on peast kinni haarata. Ise veel pead end inimeste spetsialistiks. Ainult selleks kõlbadki, et raamatuilt tolmu pühkida! Kuhu sa sõrmuse käest pääsed? Sa ei suuda ju selleta hetkegi olla, teed tema pärast kõike – on ju nii?

Aga ehk jääb noor leedi meiega? Erilisi teeneid ei nõua, niisama mõnikord... Elate aastaid nagu tuvikesed. Kena paarike, Allor? Siis matad naisukese maha ja asi ants. Aga praegu pole vigagi – värske liha. Tõstab surnugi maast püsti. Sa õpeta teda natuke – näikse võimekas..."

Ma ei pidanud vastu ja sööstsin talle kallale. Rumal muidugi, ent seda ilkumist kuulata oli võimatu. Oli selge, et minna tal ei lasta, ent enda heaks töötama... ei, ei suutnuks...

Ta nähtavasti veidi jahmus, mu tera jõudis peaaegu ta kõrini, kui tundsin end olema halvatud – nagu kunagi toona. Neetud tera kukkus mu peost, mind ennast paisati vastu seina – jäi vaid hirmus abituse tunne ja võimetus aidata: isegi teades, et olen vaid Sõrmuse ori, ta ehk lootis, et ma suudan midagigi? Ma olin ju ohtlikuim kõigist Keskmaa asukatest.

Ka tema närvid ei pidanud vastu – ta sööstis minu poole...

"Kuidas teil häbi ei ole! Midagi head oma supersõrmusega teha ei oska: ei toonud see teile ei usaldust, ei rahu, ei rõõmu! Aga mõnitada neid, kes teie võimuses – on vähemalt halva maitse tunnus!"

Nii marus Isandat polnud keegi näinud. Orodruini purse paistnuks jaheda ojakesena võrreldes vihatahte lainega, mis nüüd üle saali veeres.

"Noomida – mind?" lausus ta ja nähtavasti alludes käsule, mida ignoreerida kellegi saalisolijaist polnud jaksu, libises üks sõrmusekandjaist neiu juurde ja lõi teda neetud teraga.

Ta pöördus tolle poole.

"Ma ei süüdista teid," ja asetas oma pihu minu omasse – tolle käe omasse, mille ühes sõrmes oli sõrmus.

"Allor, sa ju suudad uinutada – igaveseks?" sosistas ta vaevukuuldavalt.

See oli kõk, mis tema heaks teha sain – nüüd. Tahtejäänuste koletu jõupingutusega sundisin ma sõrmust tegutsema; Sauron ei jõudnud mind takistama – arvas, et olin küllalt saanud. Tundes surmaune liginemist, ta naeratas.

"Ma ju ütlesin, et sa oled jõuetu, orjade isand. Ma armastan sind, Allor – anna andeks, et nii välja kukkus, ma ei saanud teisiti. Ent kuni su hing ja mälu eksisteerivad – on meil lootust. Kohtumiseni – millalgi – Ääre taga," ja ta sulges silmad.

Ta lebas, pea mu rinnal nagu võidukas kuninganna..."

Viirastuse hääl katkes. Saabus rusuv vaikus. Aragorn ohkas, nähtavasti loo muljete tagajärjel meenunud miski oma, aga Gimli silmitses ülepingutatud tähelepanuga oma kirvest.

"Ega te ometi arva, et ma rääkisn seda selleks, et teid härdaks teha? Ehk ma lihtsalt vedasin teid ninapidi? Nazgulil ei maksa valetamine midagi – ja lõigata teil kõigil kõrid läbi, kuni te siin mokk töllakil passite, jättes Gondori kuningata ja Keskmaa võlurita? Kas tõesti tundsite kaasa? Aitäh, ei maksa."

Kõigi tuju nagu tõusis, teadmata, kuidas reageerida ja mida ette võtta.

Must Ratsanik tõusis.

"Ettevaatust – just nii!" ta pöördus järsult, mantel vilksatas.

"Allor," hüüatas Gandalf. "Oota, palun! See on tõsi," pöördus ta kaaslaste poole, "sõrmust oleks ta saanud juba mitu korda endale võtta. Ent miks te varem Sõrmusekandjaga ei kohtunud? Veel maakonnas?"

Nazgul pillas üle õla:

"Mind ei olnud – üldse ei olnud...

Kui mu armastatu suikus surmaunele, vältides sellega igavest orjust Mordoris, astus Isand minu juurde:

"Ah nii? Sa kahetsed seda – mitte üks kord – sul saab aega olema. Sa vist, tuleb nagu meelde, eelistasid kord orjust põrgule? Nüüd oled vaba – teatud määral muidugi, selliseid nagu sina ei peeta ei Arda piiride taga ega Mandoses kinni. Nii et maksad kõige eest täiega."

Ma tundsin, kuidas ta pilk mind tuhaks põletab. Kaheksa seisid liikumatult.

"Nii toimitakse ketserite ja reeturitega, kas on selge?" pöördus ta teiste poole. "Hüvasti, õilis rüütel!"

"Vih-kan," suutsin ma vastuseks sosistada... Põletav valu pigistas nagu tangidega; see, mis oli mu kehaks, sulas. Jäi vaid lõputu langemine tulikülma põhjatusse. Ma ei tea, millega seda võrrelda – ja kas on vajagi? Lõõsk, pakane, valu, hirm, kahetsus – võimaluseta midagi parandada, peapööritus, need on vaid sõnad, templid – seda ei suuda mõista need, kes seal pole olnud..." Äkki vaatas ta Gandalfile otsa, too istus veidi köökus, pigistades saua nii et sõrmenukid valged.

"Sina tead... Balrog Morias..." ja langetas pilgu. Gandalf tõstis pea ja heitis öisele külalisele kuiidagi teistmoodi, erilise pilgu:

"Tähendab..."

"Tähendab, et teise ajastu lõpu ja kogu kolmanda ajastu veetsin ma SEAL. Maksin võlgu – nagu ütles tõearmastaja Gorthaur.

Ma ei mäletanud end piinast, kõik oli põlenud, külmunud, purustatud – kuidas seda nimetadagi. Vist ainult tema viimased sõnad hoidis mu hinge koos, mu teadvust hääbumast – mälu. Vaatamata sellele, et see suurendas piinu, see sundis olema, jääma iseendaks – ma ei saanud teda tappa – veel kord. Ent patt oleks kaevata – minuga oli veel üks armastuse and – lootus. Seal, kus on loodud kõik tingimused ta tapmiseks – meeleheite lätetel...

Ja pärast nii pikki sajandeid võitlust oma hinge eest kogu põrgu vastu, kutsus Isand ja Õpetaja mind lõpuks uuesti." Nazgul naeris sarkastiliselt.

"Ta tõi mind tagasi ja päris:

"No nii, kas mõtlesid järele?" nagu kasvataja, kes lubab üleannetul õpilasel nurgast lahkuda.

"Jah," kostsin mina (ja see polnud vale üheski mõttes: aega järelemõtlemiseks oli mul priilt, iseasi, millestele järeldustele ma olin tulnud).

"Ja mis välja mõtlesid?" jätkas ta, aga mina tajusin äkki, et ta ei suuda mu mõtteid lugeda – miskit oli minuga nendes sügavikes juhtunud – ma suutsin kontrollida oma teadvust ja lubada tal lugeda vaid niipalju, kui pean vajalikuks lasta. Nähtavasti ta leidis, et mu mälu on kohati üles öelnud ja ma ei hakanud teda selles kurvastama, kostes vaid:

"Käsuta!" teravdamata Isanda tähelepanu mu mõtiskluste teemadel ja järeldustel.

Sauron miskipärast rahuldus nii välise allumisdemonstratsiooniga ja tegi mu ülesandeks otsida Kandjat.

Tagasi tõi mu siiski vastumeelselt, nähes, kuidas mu kolleegid kääbikuid mitmeid kordi käest lasid. Nii et kohtumine Bruineni koolmel oli mu debüüt pärast "vabanemist"."

Kõik jäid kuidagi tasa ja vaatasid sõrmusevaimu hoopis teisiti. Too vaatas neid ja ütles:

"Loodan, et kellegi pole tekkinud mõtteid, et ma olen muutunud inimlikumaks, õilsamaks või sentimentaalsemaks – minusse pole jäänud midagi peale viha ja väsimuse ja mälu, mis toidab viha ja meenutab ühtainukest kallist mälestust – armastusest ja lootusest. Mitte siin – siin pole seda sellistel nagu mina, kes definitsiooni järgi pole valgusest, ent on väsinud pimedusest ja sellisest "elust".

Ent näikse olema üks moodus see kett katki rebida...

Nii et eesmärk on meil sama – kui me üksteisest õigesti aru oleme saanud.

Teid üllatab, et ma ei püüdnud Ühte Kandjalt ära võtta ja kasutada seda omal äranägemisel? Naeruväärne. Ei lase Üks end minul hävitada – mina ja minusarnased on Võimusõrmusele kõige enam allutatud ja sõltuvuses. Ma isegi ei taha mõelda sellest, MILLEKS ma muutun teda omades.

Ma ei taha saada veel üheks Mustaks Isandaks – tõepoolest, naeruväärt on tormelda valitsema üht maailma, ise peaaegu tervenisti teises viibides. Aga igal juhul ma saan kasutada kedagi teist. Aga kui Kandja vastu ei pea... Ma ei oska enam luua – üksnes hävitada – kuid seda ma teen suurepäraselt. Teda leida ei valmista mulle mingeid raskusi."

"Kuid kui Sõrmus hävitatakse..."

"Jah." Sõrmusekandja hääles kõlas ebainimlik igatsus. "Ja see on parim kõigile."

"Sa võtad palju enda peale."

"Aga mida sihukeselt ikka oodata? Isanda õukonnas kutsutakse mind Isepäiseks, legendides Ketseriks. Sauronil saab olema veel üks põhjus minu isikut mitte armastada, aga kaheksa – nemad, arvan, mõistavad. Kasvõi hiljem, kui saavad tagasi kaotatud võime valikuvabaduseks – Kingi. Vabadus – see on peaaegu õnn, aga õnnelikke Minas Morgulis ei ole.

Nad ei olnud viimased Iluvatari lastest – missugused nad ka praegu ei oleks – tugevad, sihikindlad isiksused, mitte nii nagu mina – kalk esteet, kellele polnud jäänud miskit püha ja kes kogu oma hiilgava, kuid tühise elu jooksul polnud võimeline kogema tõeliselt sügavaid tundeid. Ärahellitatud Númeroni ja Andunië valitsejate järeltulija..." Gandalf nõksatas ettepoole: "Numeroni kuningate soost? Toosama Ketser? Ja-jaa, kes veel julgeks Sauroni kõri mõõgaga sihtida," pomises ta enda ette, "Isilduri hõimlane, Elwingi, Bereni ja Luthieni, Meliani järeltulija... Ja-jaa maiarite, eldarite ja inimeste veri..."

Aragorn nõksatas omakorda erutusest (On aga sugulane!" mõtles ta), aga nazgul muigas mõrult:

"Ma nagu pole mõelnud nii kaugete esivanemate peale – juba minu ajal tundusid need legendidena. Õpetajale ei saa ette heita nii omapärast teravmeelsust – muuta valge maiari järeltulija pimeduseks ja teha Arda õuduseks."

"Aga.. mis värvi olid teie silmad? Andke andeks," märganud, kuidas viirastuse nägu virildus, päris Gandalf tasakesi.

"Sinised, sinised," muigas Allor enesevalitsuse tagasi saanult, "Ehkki ma hakkan taipama, miks te selle küsimuse esitasite."

"Meliani loor! Mõtteid ei saa lugeda, tahet allutada, ja nägemine..." Gandalf tõusis erutuses ja hakkas edasi-tagasi kõndima. "Hämmastav! Püüdes põletada ja mürgitada kõike inimlikku ja saada kolmas komponent .. maia hävitamatu olemus. Too harv juhus, kui Meliani veri end nii tugevalt ilmutab. Sellised anded enda teenistusse saada – väga tark Sauroni poolt. Ent iidne veri käitub ettearvamatult... Kaotada süda, et õppida armastama. Kaotada hing, et see taas leida..."

"Jah, see on hämmastav," katkestas sõrmusevaim Gandalfi monoloogi, "kuid sel pole enam tähtsust – ma olen valgusele võõras ja pimedust läbi imbunud, mu käed on küünarnukkideni veres. Ehk piiride taga toimub miski? Las mõistavad kohut – kui ma saan lahkuda sellest maailmast – ise. Seal ongi päike – kuidagi raske on teda vaadata... Hüvasti, ehk ka kohtumiseni." Nazgul astus tagasi ja tõi kuuldavale verdtarretava kriiske, mis kõiki võpatama pani. Kostus tiibade plaksumist ja hiigelsuur roomaja maandus lähedale. Allor hüppas kärmelt koletise selga ja ütles midagi – must vari tõusis õhku ja suundus ida poole.

Gandalf istus, haaranud pea käte vahele. Aragorn joonistas süngelt liivale mingeid märke.Oli aeg teele asuda. Võluri järel laskusid nad jõe äärde ja jõudsid välule.

Pellenori tasandik.

Lähenes õhtu. Müürilt alla tulnud, heitis Gandalf väsinud pilgu välule, kus veel hommikus kees armutu heitlus.

Äkki talle tundus, et kuuleb tasakest laulu. Ta kuulatas ja liikus sinnapoole, kust tema arvates hääl tuli. Peagi kuulis ta seda selgemalt: tuhm, ehkki hästi viisipidav hääl laulis nukrat meloodiat. Tähelepanelikumalt kuulates suutis võlur eristada kvenjakeelse matuselaulu sõnu.

"Namarie, kormakallindor, namarie..." kostus välu kohal ja laul vaikis.

Tähelepanelikumalt vaadanud, silmas ta tumedat siluetti. Tuttav hirm roomas ta südamesse, ent hoolikamalt vaadanud, tundis ta ära vestluskaaslaseks olnud sõrmusekandja,ja ta otsustas lähemale minna.

Viirastuse reaktsioon oli välkkiire – võlur ei jõudnud silmagi pilgutada, kui mõõgatera ta kõril peatus. Teises käes hoidis nazgul neetud pistoda – ei jäänud muud üle kui käed üles tõsta.

"Ah sina oled, Mithrandir, sinu pea eest ütleks Isand Õpetaja mulle isegi aitäh," muigas Allor mõõka langetades. "Muide, ma ei tapa sind, kui korralikult käitud."

"Ma ei tõsta relva selle vastu, kes vähemalt korra on meid aidanud," vastas Gandalf. "Kuid mida sa siin teed? Kellele matuselaulu laulad?"

"Angmarlasele muidugi, täna ta jättis maha selle maailma ja kus ta hing nüüd hetkel – Eru teab. Kuid sõjamees väärib seda, et temaga hüvasti jäetaks ja vääriliselt maetaks. Kahju, et ma tavasid nii kehvasti mäletan..."

"Sa räägid kõrgkeelt?"

"Vabalt."

"Kuid sinu ajal oli see ju keelatud..."

"Kõigesse ärakeelatusse olen ma alati aukartuseta suhtunud. Minu käsutuses olid Numeroni parimad raamatukogud ja Esmasündinuist sõbrad. No ja läkski vaja – pärast nii paljusid sajandeid... Mine, Mithrandir, sul olid nagu mingid plaanid?"

"Ehk jään ja aitan sind?" päris maag kohmetult.

"Kui sõrmusevaimu matused ei käi vastu sinu veendumustele..." Nazgul tõmbas mõõga ja asus põletatud maad kaevama.

Silmad langetanud, nägi Gandalf mahalaotatud keskelt lõhkirebitud keepi ja selle peal turvist, sõjanuia, mõõka ja krooni. Selle terasvõru keskel helkis tuhmilt sõrmus. Gandalf tõstis esimese ettejäänud vedeleva kiivri ja asus tulevase haua äärest mulda kraapima. Töötati vaikides. Peagi olid madal haud valmis. Nazgul voltis keebi ääred hoolikalt kokku ja asetas sinna kõik selle, mis oli hirmuäratavast Nõidkuningast alles jäänud. Mõelnud hetke, võttis ta ettevaatlikult sõrmuse ja peitis selle vööl rippuvasse kukrusse.

"Selliste asjadega tuleb ettevaatlikult ringi käia, satub veel mõnele pihku..."

Siis võttis must ratsanik peotäie vere ja tuhaga segatud mulda, see siugles aeglaselt läbi sõrmede, ja heitis värskesse kalmu. Viivitanud, järgis Gandalf ta eeskuju.

"Hüvasti, Argor," sõnas Allor.

Peagi oli auk täis aetud. Lähedal leidus sobilik kivirahn, millele nazgul pistoda teravikuga lõikas kertarikeelsete ruunidega:

SIIN LAHKUS

LÕPLIKULT KEHAST

HELKAR, KA ARGORIKS KUTSUTU,

ÜLEM-NAZGUL, NÕIDKUNINGAS,

PUHAKU RAHUS TA HING–

KUS SEE KA EI VIIBIKS...

Ta joonistas õhku kaitsemärgi. Siis tõusis, heitnud kapuutsi peast – loojuva päikese valguses oli ta pea läbipaistev, purpurne valgus paistis sellest läbi, külm tuul sasis värvituid juukseid õlgadeni langevaid.

Minut seisti vaikides.

"Tänan abi eest, Mithrandir – mul on aeg minna."

"Pole tänu väärt. Andesta, kui segasin."

Äkki silmas Gandalf silmanurgast mingit varju. Ka ta kaaslasele tundus samuti, sest too virutas kiviga samas suunas.

Kostus karjatus ja eemalduv sahin...

Gandalf vaatas ringi. Nazgul pühkis kiirustamata mõõgateralt kuuehõlmaga mulda.

"Ega ometi sinu järele valvata?"

Allor kehitas ükskõikselt õlgu:

"Mis minult võtta? Kellelegi pole saladus, et mul on enam kui omapärased tutvused."

"Númeroni aegadest pärit maine?"

"Ju vist. Õukonnas vaadati mu veidrustele läbi sõrmede – teatud ajani. Mõjukad sõbrad olid – julgeolekuminister saatis mulle tihti edasi minu tagasihoidliku isiku pihta suunatud kaebusi, nagu et "laulis "Leegioni" haldajate, ustavate ja paari hannati seltskonnas erilise küünilisusega...". Mu kabinet oli neid täis."

"Sa ei kartnud?"

"Raske öelda. Mingi hoolimatus kõige vastu – vist liialt armastasin elu – polnud usutav, et kiirelt sellest lahkun. Rumal muidugi – mõtlesin, et saab nalja seda komöödiat kõrvalt vaadates, tundus kuidagi väga banaalne ja igav, et ise kaasa lüüa: ei pimedust, ei valgust – kõik on hall."

"Tavaliselt tuleb ikka valida..."

"Iseenesest mõista, ent hingepõhja see ei liigutanud. Veel Elendil astus kord minu poolt läbi ja veenis, et vari Númeroni kohal süveneb, Valarid raevutsevad ja et siin ei jää kivi kivi peale – liitu meiega, Ustavad usaldavad sind, ehkki sa käid omapead."

"Tänan, vastasin, ainult et põgeneda ei taha. Númeron – see on mõttelaad."

"Kuid sa ju..." asus ta valgetest seletama, mainis maiarite pärilikkust, rääkimata Anduniëst. Siis märkas sõrmust: "Kuidas? Miks?"

"Esiteks, aitab töös. Tteiseks, ikkagi kingitus. Ja üldse – minu tutvusringis on nii musti kui valgeid, veendumused pole veel põhjus, et ma kellegagi suhtleks või suhtlemata jätaks."

Gandalf toppis sellal piibu täis ja tõmbas mahvi. Siis ulatas selle masinlikult nazgulile.

"Tänan, ent ma ei suitseta," raputas too edasiandamatu irooniaga pead.

"Anna andeks. Lihtsalt sinuga suheldes ma kogu aeg unustan, et oled vaim."

"Asjata. Ehkki veider... Elad-ei ela, ent plaks – ja oled surnud, nii või teisiti."

"Kas te olite angmarlasega sõbrad?"

"Sõprus? See on midagi elust enesest. Ent kui nii palju sajandeid pole kedagi lähedasemat – kogu maailma jaoks me oleme ju vaimmõrvarid, tume õudus (see ongi ju nii). Ja kui on ühine kodumaa ja kui see on Númeron – äraneetud ja õilis, hukkaläinud ja suurepärane, põlatud, kui igavesti armas... Nii et kui pingestatud mu suhted Esimesega ka polnud – see on läinud. Ta ei kartnud võtta kõike enda peale – rasket, jubedat, julma – ja näed, ta kõrval ei olnud siin kedagi. Harjumus hoida distantsi, usaldada vaid iseennast – ja lõpmatut üksindust... Hea küll, mis ma siin enam... Mul on aeg minna."

"Oota... Aga kuidas... Sõrmusekandja? Kas oled teda näinud?"

"Elus. Nad liiguvad Mordori südamesse nagu neetud mõõga teravik. Tõsi, ma lasin nad korraks silmist – andestamatu eksimus, ent vist läks õnneks. Viimati nägin neid, kui nad Valvureist möödusid. Jõuan tagasi – ja kannan hoolt, et vahvad kääbikud toimetaksid sõrmuse ettenähtud kohta."

"Ja ikkagi mulle ei mahu siiani pähe see enesehävitamistung..."

"Sind kuulates jääb mulje, et sa tahad mind ümber veenda. Ei maksa. Ilmselt esimest korda ma tean liigagi täpselt, mida soovin.

Pealegi saabub Keskmaale uus Ajastu – halluse ajastu, mulle tundub. Haldjad lahkuvad Valinori, teie, võlurid, lähete nende kannul. Aga meil pole siin enam midagi teha juba ammugi. Roose kasvatada või ballaade kirjutada? Tobe ja liiga hilja. Hüvasti, Mithrandir, oli meeldiv vestelda."

"Minul samuti. Hüvasti, Allor! Või ehk kohtumiseni?"

"Eru teed on teadmata."

Sisalik sööstis vilinal õhku ja sööstis pimedusele vastu.

"Kui keeruline ja nukker see kõik on," mõtles võlur.

Avameelne kõnelus

Lääne vägi seisis Morannoni väravate ees ja nazgulid seirasid seda sisalike seljast ülalt õhust. Pärast nende juhi hukkumist oli tuju ülimorn. Ootamatult tundis Üheksas käsku ilmuda – mitte esimest korda, ent paar korda oli seda õnnestunud ignoreerida. Tundus, et läheb õnneks – paljugi, mis. Oli selge, et mäng jõuab lõpule, kuid aega tuli venitada. Kes teab, ehk suudab Isand siiski tungida läbi paljukiidetud mälu varjava loori ja siis... Nii et Valged Mordori piiridel olid ülimalt teretulnud. Viimati nägi ta Sõrmusekandjaid Orodruini jalamil – minna jäi neil veel paari tunni jagu.

"Mis siis ikka, ärme lase Isandat kauem oodata, pole viisakas niisama, hüvasti jätmata lahkuda..."

Ta keeras itta. Nukker on mitte öelda sõnakestki saatusekaaslastele elutuses – nemad ei saagi kuni viimse hetkeni teada.

Tiivuline sisalik lähenes kiirelt Barad-Dûrile – võimukas käsk tuli loomulikult sealt. Siin ongi igavesti pimedasse taevasse puurivad tornid ja maandumisplats nende jalamil. Ehk tasuks veel kord kutset eirata – lennata kaugemale, kõige parem mere äärde, heita veel kord pilk lainetele ja tähtedele nende kohal – ent enam vist ei jõuakski...

Allor hüppas seljast ja libises Musta kantsi väravate suunas – viivitas hetke enne sisenemist – ja astus sisse.

Trepp, nagu tundus, lõppes lõpmatuses. Lõpuks hakkas paistama Musta Isanda troonisaali uksed: kõrged võlvid, mida hoidsid üleval mustast graniidist sambad, teravatipulised aknaorvad, kahvaturohekalt põlevad tõrvikud, mis eriti midagi ei valgusta – sünge, kuid omamoodi ilus.

Mustast puidust, mithriliga kaunistatud troonil kõrgus Must Isand – tume kuju veidralt laialivalguvais piirjoontes, hiiglaslik ja ähvardav. Sõrmusekandja mälus vilksatas "tagasitulek" – ülessööst tulesügavikust – ja tõuge, nagu unest virgumisel, ja selle kohal – väljendamatu olemus, mis neelab igasuguse valguse, halvab hirmu murdmatu, pahelise tahtega.

"Ja ilmusidki – andis aga oodata," kõlas jäine hääl.

"Kuulen, Isand."

"Mina tahaks sind kuulata. Millised on edusammud? Kus on Sõrmusevardja? Kas sa leidsid ta lõpuks?"

"Loomulikult..."

"Mis!? Lasid jälle käest? Sina lasid käest!"

"Kes on süüdi, et lollid hobused lõhkuma hakkasid ja kunagi põrmu paistatud Glorfindel jälle välja ilmus, ja veel nii ebasobival hetkel?"

"Ma teda seda juba ammu ilma sinutagi. Aga edasi? Milleks ma teile lohed andsin? Lõbusõitudeks? Gondori hirmutamiseks?"

"Ju vist. Ülalt luurata, kas ehk keegi Sõrmust kasuta..."

"Jalgsi liikuge!"

"Ent ise ju käskisite Gondorit rünnata – kes olen mina, et käsku eirata?"

"Ma ei toonud sind mitte selleks tagasi, et sõda mängida – see, niipalju kui ma mäletan, pole sinu ampluaa – vaid et sõrmusetassijat püüda!"

"Angmar võis ka mulle käske jagada..."

"Angmari enam ei ole, sa jätsid ta juba ammu!"

"Kõigepealt tuli ta maha matta."

"Oo kõikvõimas Melkor, millene hardus Ketseril! Heategijate pesa! Sa räägi parem, millest te Gandalf Valgega Pellenori välul vestlesite?"

"Arvustasime Gondori Suure Teatri viimast esietendust."

"Ja mis järeldusele endine kunstikriitik siis jõudis?"

"Pisut eklektiline – ikkagi ajastu lõpp, dekadents..."

"Oo jaa, kahel intellektuaalil oli, mille üle vaielda. Jälle mõnitad või?!" katkes Sauroni kannatus. "Milline teater?! Milles te kokku leppisite? Mida ta sulle lubas? Ütle parem kohe!"

"Mis minul ütelda? Te ju suudate mu mõtteid lugeda, Isand..."

"Aitäh, et meelde tuletasid, ise polekski selle peale tulnud. Ehkki liiga palju jändamist, et sellest prügist, mida su pea täis on, midagi asjalikku välja sõeluda! Nii et lao lagedale, heaga..."

"Ma kardan, et see pole teile huvitav, Isand." Nazguli hääles kõlas juba varjamatu iroonia.

"Ah sa... jõudis kohale! Maiari värdjas! Arvad, et ma sulle ilusate silmade eest sõrmuse andsin, innustatuna su salongikangelastegudest?! Tõepolest, hunt tallenahas! Mis sa jälle välja mõtlesid? Taas mässama hakata? Kas sa arvad, et ma jätan selle niisama?"

"Vaimud ei suuda luulusid näha. Mida veel sa minuga teha saad?"

"Ära muretse, sinuga hakkamasaamiseks jõudu jätkub! Kuid..." Musta Isanda hääl kuidagi murdus. "Miks? Me olime ju sõbrad. Kui palju öid veetsime vesteldes, kui palju veini koos ära jõime... Aga kuidas irvitasime vana nõdra Ar-Pharazôni üle! Ma olen praegu nii väsinud... Kas minul on kerge? Tolle imelise kuju kaotasin. Sina veel tögad pidevalt, reedad... Kas see ei solva su ilumeelt? Kõik on minu vastu, sina samuti? Aga tundus, et sina suudad oma peaga mõtelda, millega ka uhkustad. Aga kas kaaslastele mõtlesid?"

"See puudutab vaid meid kahte. Kuid ma olen liigutatud sellisest austusest oma tagasihoidliku persooni vastu, kes lubab endale sul anda lööke allpoole vööd; muide, kui sa arvad, et ma sind vihkan, siis eksid rängalt – see oli varem nii, ent nüüd on jäänud ainult haletsus. Milleks sulle sõrmus, Gorthaur? Mis sa sellega teed? Vallutad Keskmaa? Aga edasi?"

"Ma suudan kõike! Ma... ma suudan sulle elu tagasi anda, lasen vabaks." ("Oled sa ikka nuhtluseks mul kaelas," ütles Sauron endamisi) "Sa ju mäletad, milline ma olin – alati mõistsin sind, austasin sinu sõltumatust – ma aitan sind. Sinust saab minu asetäitja, minu parem käsi (või vasem, kui see sulle rohkem meeldib)."

"Tänan osutatud au eest. Kuid elu pole mulle vaja – ma jäin ilma kõige kallimast – mul pole midagi kaotada."

"Sa ei andestanud mulle – seda. Ent ma püüan oma vea heastada – sul saab olema uus elu, tuleb uus armastus. Sa ju tead, missugune on surm – oled seda näinud. Oled sa valmis selleks veel üks kord? Kuid seekord sind keegi sealt välja ei tõmba."

"See on juba minu isiklik asi. Tänan hoolitsuse eest, Isand Õpetaja... näitasid, õpetasid. Aga nii.. ma mäletan hästi, milline sa olid, ja näen, millikeks oled muutunud. Ja mul on sinust kahju."

"Mind haletseda?!!" vihastas Isand, ent... nad mõlemad tajusid korraga Ühe kutset. Päris lähedalt. Hirmus aimdus haaras Sauronit. "Ah seda sa siis haudusidki?!"

Ja lendasid mõttekäsud seitsmele ülejäänule.

"Kinni pidada! Kinni püüda! Ära võtta!"

"Nad on kaugel, nad ei jõua."

"Aga sina kuhu end asutad? Seisa seal, kus oled!"

"Mulle tundus, et meie vestlus on lõppenud."

"On või?" võimas tahtevoog uhkas nagu must jõgi nazguli suunas – ja peatus, justkui põrganud vastu nähtamatut tõket ja lõhenes kaheks, möödudes temast kahelt poolt.

Kaks tahet põrkusid pimeduse troonisaalis: üks iidne, mis hoidnud värinais Keskmaad rohkem kui ühe ajastu ja teine, hiljuti tärganu, põrgu eeskoja lõõsas omandatu ja karastatu.

"Mis värvi olid teie silmad?" – "Sinised, sinised..."

Must tulv kaotas jõu ja kuhtus. (Sõrmus, mu jõud, mu võim... pulbriks hõõruksin häbematu!)

"Vaat nii... Hüvasti, Gorthaur". Allor tõmbas Morguli noa ja murdis selle põlve peal katki, heites tükid Sauroni jalge ette. "Ma andestan sulle," ja suundus väljapääsu poole.

"Ole sa neetud, Ketser!" kajas valjult tumedate võlvide all, ja purpurne välk sähvatas lahkujale järele.

Vaevumärgatava liigutusega kõrvale põiganud, pillas uulair üle õla:

"Asjata. Kaotada peab oskama." Ja lahkus, sulades ühte ukseava mustendava pimedusega.

***

Aga nüüd Orodruini juurde. Aga võib-olla mere äärde – las ise klaarivad. Või lihtsalt istuda Barad-Dûri tornide jalamile ja oodata... Mis saab minust... meist? Aragorni vabastatud surnud... Meie oleme samasugused... peaaegu... Kusagilt tuli ebakindlus, seejärel hirm. Taevas rippus pea kohal nagu kirstu kaas, plinkides tuhmide, roostekarva tähenaeltega.

"Kuniks on hing ja mälu, on meil lootust," ütles kord sind armastanud neiu. Kas tema võis teada, millest räägib? On see nii? Või tõepoolest tabas teda surmaeelne prohvetlik valgustatus?

Miski puudutas õlga – sisalik tonksas teda, kas omamoodi kaasa tundes või hellust nõudes. Nazgul silitas käega mööda lendkoletise nahkset kaela.

"Aeg, mis antud sulle hinge tõmmata, on otsa saanud," ütles ta iseendale – ja lendas Turmamäele. See ei võtnud palju aega ja peagi, hüpatud sisaliku seljast maha, astus Allor purpursete pahvakutega valgustatud käiku, mida kutsuti Turmalõheks. Valgus muutus üha kirkamaks ja siin talle tundus, et õhk käigus tihenes, moodustades nähtamatu tõkke. Ta jätkas edasilliikumist raskustega, just vastu ägedat vastutuult ronides. Veel üks käänak – ja tema silme ees avanes pikk, saalile sarnanev koobas, mida sissepääsu lähedal läbistas sügav lõhang, mille südamest paiskus ülestulekeeli. Sami nägi nazgul halvasti, pigem pigem aimas hallil tombus Frodo teenrit.

Aga Sõrmusekandja, erinevalt temast, oli kenasti näha ja Sõrmus säras tema sõrmes.

"Mida sa teed?! Viska maha!"

"Ei – ma olen liiga kaua Teda kandnud, selleks, et Temast loobuda. Ega sa püüa Teda minult ära võtta, ori?!" Sõrmus välgatas – selle võim haaras sõrmusevaimu ja justkui tuhanded nähtamatud köied oleks teda kammitsenud, jättas ilma liigutamisevõimalusest.

"Ah sa..." sistas Allor, kaotanud talle omase iroonilis-intelligentse kõnemaneeri ja lisas mustas keeles paar väljendit, mis isegi orki oleks kahvatama pannud.

"Nii-nii. Võid vanduda, palju tahad."

"Sa oled mõistuse kaotanud." Nazgul kiristas hambaid jõuetus raevus. "Tule mõistulsele, Eru nimel!" palus ta lõpuks.

Sel hetkel sööstis temast mööda üks vari – see oli Guglunk, kes Sõrmusekandjaga raevukasse heitlusse astus. Sõnatult heitlesid nad, veeredes põrandal ja riskides iga hetk kuristikku paiskuda.

Tundes, et saab taas liikuda, hakkas Allor lähenema. Siin Guglunk hüppas, laksatas hammastega ja Frodo langes verisest käest haarates kuristiku serval põlvili, kaotades uulairi pilgus kirkuse, sest Sõrmus säras nüüd kustumatu hiilgusega Guglunki käes, olles aga endiselt Frodo sõrmes.

"Minu k-k-kõrgeausus-s-s!" tantsis võimu uus omanik rõõmust lõhangust kerkiva tulepaistel.

Äkki ta peatus, märganud ähvardavalt tema suunas astuvat nazguli, taganes tahtmatult, ja kätega abitult õhku haarates, langes alla, leekidesse...

"Kõrgeausus!" kostus sügavikust kaeblik karje.

Hetkeks valitses vaikus. Allor kummardus kuristiku kohale, otsides pilguga tulemerest midagi.

Orodruini südamest paiskus üles tohutu tulekeel. Kõlas õudne mürin, mis muutus vahetpidamatuks möirgamiseks.

Sam tassis Frodo palangulõõsast eemale.

Nazgul lõi tuikuma ja langes põlvili. Tõstis nähtava jõupingutusega pea.

"Ongi kõik. Andestage..." sosistas ta, teab kelle poole pöördudes.

Uus plahvatus väristas mäge, sõrmusevaimu tumedat kogu piirav must mantel kaotas äkki piirjooned ja langes pehmelt maha, mõõk kõlksatas vastu kive ning, tulemarus välgatav sõrmus veeres kuristikku.

Ei jõudnud kääbikud veel toibuda, kui miski nagu valge udu tõusis sealt, mis oli nazgulist alles jäänud. Veel hetk – ja sellest kooti särav uhkeis nuumeroni rõivais kuju. Pikad kitsa peapaelaga kokku tõmmatud juuksed raamisid peente närviliste joontega nägu, milles särasid sinisilmad. Naeratanud, hakkas kummastus haihtuma, suundudes üles, Turmamäe kraatri poole.

Orodruin vappus taas ja kääbikuil polnud enam aega jõllitada. Sam kandis Frodo välja – nende silme ees avanes Mordori häving: langesid kokku seinad ja tornid, langesid sügavikku maa-alused kambrid, milledele vastu tõusid tule ja aurusambad. Taevast lõi vahetpidamata välku ja müristas ning algas jäle must vihm. Selle äikese südamesse kääbikute peade kohal sööstsid nazgulid, kadudes käigu pealt halastamatus pöörises."Ongi kõik, Sam, " lausus Frodo.

Epiloog

"Gandalf, mis maailmast sai?"

"Suur pimedus on kadunud," vastas Gandalf ja naeris.

Ent vaikis äkitselt, just miskit meenutades.

"Aga .. Allor? Üheksas nazgul – kas te nägite teda?"

Sam ja Frodo jutustasid nagu oskasid, sündmustest, mille tunnistajateks ja osalisteks nad olid olnud. Ei varjanud Frodo ka oma nõrkust, mis peaaegu saatuslikuks oleks saanud ega Guglunki hukku ja säravast nägemusest.

"Ma usun, et pälvis selle, mille poole püüdles," sosistas maag.

"Aga ülejäänud?" päris Frodo mõtlikult.

"Tundub, et see mõte piinas teda vahetpidamata. Kuid teist väljapääsu ei saanudki olla – mitte kellelegi neist. Teadmata on Eru teed... Kuidagi nukker – meil oleks olnud, millest veinikannu kõrval rääkida. Mitte olla valge koos valgetega, mitte muutuda pimeduseks pimeduses... Jääda iseendaks Sõrmuse võimu all ja julgeda... Rahustagu Iluvatar seda uhket, paindumatut hinge."

Gandalf langetas pea, kääbikud järgisid ta eeskuju.

"Aga nüüd mingem, Gondori ja Läänemaade kuningas ootab teid." Võlur võttis oma piibu ja läitis selle.

""Sa olid SEAL: sina tead..." - paljugi on mul teadmata ja jääbki teadmata. Näiteks Rändurite, saladuslike noorimate Iluvatari laste teed. Hüvasti, Isemeelne, ehk juhatab Kõigekõrgem meid veel kunagi kokku... Meile pole antud kõike mõista – veel. Kuni me siin oleme. Aga laev on juba ootel..."

Orodruini kraater meenutas pikka koridori – tõsi, mägi ei saanud olla nii kõrge, kuid lõppu ikka veel ei paistnud, ehkki ta tundus liikuvat meeletu kiirusega. Monotoonne, juba häiritud mäesügavike möirgamist meenutav mürin kasvas, räsis kuulmist, ja kusagil mõõtmatus kauguses, kuhu viis lõpmatu teekond, kiirgas valgust...