Palju on neid, kes teavad, et Saaremaal ühes väikeses külas elab noor (sünd 1989) ja vägagi huvitava käekirjaga filmitegijast näitleja Einar Kuusk. Aga sama palju on ka neid, kes veel ei tea. Niisiis oleks õige aeg tuttavaks saada.

Einarit on nimetatud ka „staarjuutuuberiks“. Miks mitte – filmikesi on (olnud) tal mainitud kanalis lausa sadu ning tema enesetutvustus on ebaeestlaslikult paljulubav, millel ei ole küljes siivsat tagasihoidlikkust – “I came to this planet to make movies” (Tulin siia planeedile, et filme teha).
Einar on sündinud Saaremaal, aga lapsepõlve veetnud poolenisti välismaal. “Kui olin pooleaastane, pages ema Nõukogude Eestist Itaaliasse ja siis lõpuks Rootsi, kus kasvasin poolenisti üles. Poolenisti tähendab seda, et vahel külastasime maakodu Saaremaal ja siis kaheksa aastaselt, kui tagasi Eestisse kolisime, elasin Saaremaal ja käisin Kuressaares koolis,” täiendas ta.

Huvi filminduse vastu ulatub sisuliselt lapsepõlve. Ta mäletavat episoodi, kus sai enda kätte kasuisa videokaamera, mis lindistas suurtele kassettidele.

“Hakkasime sugulastega kohe filme väntama, enamasti paroodiaid lemmikfilmidest,” rääkis Einar.
“Mäletan, kuidas ma nautisin filmitegemise protsessi ja kaamera ees esinemist. Siis mäletan, kui avastasin tädi välismaalt toodud uhkel telefonil kaameravõimalust ja kuidas lindistuse sai panna pausi peale.” Ning see olnud tema jaoks maailma kõige lahedam asi, ta tundis, et kõik on võimalik.
“Panin telefoni lindistama, tegin ühe lollaka grimassi, siis panin pausile, tegin järgmise grimassi, lindistasin seda ja nii paningi kokku oma esimese videomontaaži ja see tunne oli võrreldamatu,” meenutas noor filmimees.



Esimene ulmekas, mille ta läbi luges, oli arvatavasti võlurpoisi Harry Potteri seiklused . "Olin mingi 11, kui ma lugesin kõik Harry Potterid järjest läbi, olin täiesti teises maailmas," sõnas Einar. Aga ulmefilmiga on keerulisem. Ehk Einari sõnutsi – kes seda ikka mäletab.

Ulme meeldib talle seepärast, et see transpordib sind teistesse maailmatesse, tekib lõpmatu potensiaali ja seikluse tunne. Ja ulme on meeldinud talle juba väikesest peale.
Mängudega on niimoodi, et praegu ei tegele ta sellega. Pigem keskendub tööle. Siiski, Einari lemmik postapokalüptiline mäng on "The Last of Us". Teda võlub see, mida mängu loojad suutsid saavutada. "Kõik need karakterid ja emotsioonid ja läbielamised seal mängus on unustamatud," märkis ta. "Mulle meeldivad mängud, kus on hea lugu ja mis, nagu raamatute lugemisega või filmide vaatamisega, transpordivad mind teise maailma."

Inspiratsioon elust

Einarit inspireerivad paljud asjad, aga kui kuidagi neid kokku võtta, siis oma sõnul tuleb tal inspiratsioon alati ja ainult sellest samast maailmast, kus me elame. “Kõik looming on elukogemuse imiteerimine,” ütles ta välja tõdemuse, mida pole vaja kummutada.
Lisaks klippidele valmis tal lühifilm, mis kannab nime “The Most Beautiful Day”. Tegu peaks olema Eesti esimese postapo (katastroofi-järgse) filmiga. Peategelane Sherman uitab ses maailmas, ning tema tee viib maa-alusesse punkrisse. Uks sulgub, ja välja enam ei saa.
Filmi idee tulnud tal ühel õhtul depressiivses Mustamäe korteris, kus ta istus, veiniklaas käes, tühja stsenaariumilehe ees. Kuna ta ise on suur postapo ulmeliste maailmade fänn, siis mõelnud ta, et miks ei ole ükski Eesti filmitegija nõukogudeaegseid rususid korralikult ära kasutanud.
“Nad lihtsalt seisavad seal ja varem või hiljem renoveeritakse kõik ära,” arutlenud ta. See mõte olnud ühtaegu hirmus, põnev ja inspireeriv. “Panin siis oma lemmikmuusika käima, kõrvaklapid pähe ja hakkasin fantaseerima,” rääkis ta. Selle filmi tegemine, alates stsenaariumi kirjutamisest kuni esilinastuseni, võttis aega 2 aastat. Tegu on lühifilmiga, pikkuseks 28 minutit.



Järgmisena on Einaril kavas täispikk mängufilm. Rohkem ta sellest rääkida ei tahtnud, aga ise on ta sest väga põnevil. Samal ajal otsib ta tööd näitlejana. Remargina – 9. septembril jõuab Eesti kinodesse komöödiafilm “Ameerika Suvi”, kus tal on kanda peaosalise roll.
Kuhu viib noore mehe tee edasi? “Tahan teha suurepäraseid filme, tahan väljendada ennast oma potentsiaalide kohaselt. Tahan mängida teisi inimesi. See teeb mind õnnelikuks. Minu unistuseks on teha üks kindel film... See kindel film on mul alati silme ees, kui juhtun vahepeal unustama, miks ma üldse pingutan,” vastas ta.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1109)