Tartus etendus Jaanika Juhansoni etendus „Nornide mängud“. Kuigi etendus oli välja kuulutatud küberpungina, siis ma ise, kui hakata juuksekarva lõhestamisega tegelema, liigitaksin asja postapokalüptikaks. Tegelikult oli postapo ainult raamlugu ja etenduse peamine tegevus toimus virtuaalreaalsuses. Siiski jäi küberpungilik element siin liiga nõrgaks, et ehkki võttis etendusest teoreetiliselt 90% ei pääsenud ta siiski domineerima.
Etenduse sisuks oli olukord, kus 4 inimest, kes postapo maailmas põgenesid maailma valitseva tehisintelligentsi hingetute küborgite eest, võetakse kinni ja sunnitakse osalema virtuaalses mängus, mis on omalaadne psühholoogiline eksperiment.
Küberi nõrkus seisnes etenduses eelkõige selles, et tegelased, kes olid sisestatud võimsa tehisintelligentsi poolt mängu, olid liiga passiivsed. Nad tegid seda, mida programm ette oli näinud ja jutustasid meile tasapisi Vanema Edda loo, väga mõjusalt jutustasid – kuid ise sellesse tegelikult sekkumata. Üksikud valikud, mis neile ette anti, ei muutnud, nagu ka mängijad ise peagi taipasid, kuigi palju mängu kulgu. Valikud anti vaid vastavalt inimesele ja tema psühholoogilisele profiilile sellised, mis juhtisid mängu just tehisintelligentsile soovitud suunas.
Kui loo meestegelane alguses kiitles, et ta on sarnastes mängudes osalenud ja teab paari viisi petmiseks, siis see oli ka ainus kord, kui häkkimine üldse jutuks tuli. Niipea, kui asjaks läks, siis ta ainult ulgus, et „mis, jälle sain surma, laske tagasi mängu“ – ent ei püüdnud kordagi reaalselt süsteemi koodi murda, seda kuidagi kahjustada ja kirjutada endale sobivas suunas. Veidi ta kauples küborgitega, kuid see oli parimal juhul psühholoogiline manipulatsioon, mitte petmine ja jättis üsna saamatu mulje. Samamoodi ka teised tegelased ise, aktiivselt, mänguväliselt, oma mänguavataride väliselt ei püüdnud midagi teha. Jah, Vanem Edda oli esitatud võimsalt, mõjusalt, algusest lõpuni, kuid see oligi loo peamine puudus – tegelased, kes sunniviisiliselt mängu avataridesse sisestati, oleks pidanud alistuva osalemise asemel mängu vägivaldselt muutma, põrmu tallama, vastu võitlema kõigi oma oskustega ja eelkõige mänguväliselt koodi murdma või rauda kahjustama. Isegi, kui see poleks neil õnnestunud, oleks see muutnud loo haaravamaks ja usutavamaks. Etenduse tutvustuses on öeldud, et „fantaasiaküllases tulevikus hargnev karge, karm ja jõuline lugu keskendub kolme kangelanna (vale)valikutele“. Kuid tegelikult peab ütlema, et see keskendus pigem nende valikute tegemata jätmisele reaalses maailmas ja etteantud valikutele alistumises virtuaalses. Jäi üsna selgusetuks, miks tegelased, kes polnud veel mängu sisestatud, passisid niisama, lausudes vahepeal vaid paar kommentaari, mille sisu oli, „lollid olete, laske mind mängu, ma oskan paremini“, ehkki oli kohe alguses programmi poolt öeldud ja ka kõrvalt näha, et need, kes on mängus sees, kaotavad oma mina ja teevad täpselt nii nagu mäng tahab. Just see raamlugu Vanema Edda ümber, see postapo, see küberpunk, mis oleks pidanud toimuma väljaspool mängu, reaalses maailmas programmi ümber, oli tegelikult puudu.
Muid, pisemaid küsitavusi tekkis samuti, näiteks lõpus – kui tehisintelligents kohe alguses lasi oma väljavalitu ära kiibistada, siis järelikult oli ta oma valiku juba teinud. Milleks üldse see mäng ja need valikud, sest ta poleks – kiipide puudumise tõttu – niikuinii saanud teistesse siseneda ja neid üle võtta. Ilmselt ta lihtsalt lõbustas ennast, kuid see muutis kogu mängus toimuva traagika lihtsalt mõtetuks. Tehisintelligentsi valik oli langetatud juba enne, kui põhitegevus algas. Mäng ei määranud enam midagi.
Samas, pean ütlema, et näitlejad mängisid väga hästi, minu kummardus neile. Lavakujundus ja kogu atmosfäär, kaasa arvatud eriefektid olid väga head ja etenduse lõpuks jäi hinge võimas tunne. Sest Vanema Edda lugu oli sügav, hinge liigutav ja esitatud nii, et kogu õhtu pärast saalist väljumist olin selle lummuses. Mul on väga hea meel, et sain sellest kõigest osa. Raamlugu ei kandnud, kui vaadata seda rangest küberpungi vaatepunktist, kuid kõik muu, see 90% tegevusest, see mitteulmeline osa, kandis nii kõrgustess, kui virutas sealt alla. Ma loodan väga, et see ei jää Jaanika Juhansonil viimaseks ulmeteemaliseks etenduseks ja järgmised tulevad veel paremad.
Fotod: Ruudu Rahumaru
www.teatermustkast.ee/lavastused/nornide-mangud
