Estconi „ulmedisko“ on end tasapisi Estconi kavasse sisse söönud ja traditsiooniks muutunud. Sõna „disko“ ise tekitas eelmisel aastal lõbusa segaduse, sest leidus inimesi, kes esmakordselt Estconil olles arvasid tõsimeeli, et tuleb tantsulka. Tegelikult on tegu nüüdseks juba traditsiooniliseks muutunud hilisõhtuse ettekandega, mis lõpetab avapäeva ja kus vaatluse all on muusika ja ulme seosed. Alguse sai traditsioon 2013. aastal, kui ma olin lõpetanud Strugatskite „Hääbuva linna“ tõlkimise ja tegin ettekande „Labrakas laulu ja tantsuga Strugatskite Linnas“, kus lugesin ette lõike raamatust ja mängisin siis ette laule, mida nad raamatus laulsid.
2014. aastal oli teemaks „Ulmeraamatud Eesti bändide loomingus“ ning 2015. aastal „Ulmelise sisuga videod Eesti bändide loomingus“. Seekord siis metal-bändide animeeritud videod, mille sisuks on midagi ulmelist.
Tuleb tunnistada, et ulmelise sisuga animeeritud videoid on metal-bändidel vähem, kui ma arvasin. Jah, neid on, kui otsida, aga ma kartsin, et valik tuleb liiga suur. Ilmselgelt ei ole ma kõike üles leidnud ja sobivaid näiteid on veel, nii et Estconi ettekanne ja selle alusel kokku pandud artikkel ei pretendeeri ammendavusele. Et mitte autoriõigustega kuidagi vastuollu sattuda, pole ettekandesse pandud linke, aga lugude pealkirjade järgi võib igaüks ise videod üles otsida (võrgus peaksid nad kõik kättesaadavad olema).
Alustuseks rahvusvaheline projekt
Menace, kes mängib progemetalli. Ansambli pani kokku Napalm Deathi kitarrist Mitch Harris. Loo pealkiri
I Live With Your Ghost. Raskerocki kohta hämmastavalt nutune, seda nii lugu kui kunstilist poolt arvestades. Lugu räägib kahe planeedi kokkupõrkest, hävingust ja sellest sündivast südamevalust.
Akphaesya lugu
Nemesis. Tegu on Prantsusmaa ansambliga, kelle lood on enamasti ulme ja fantaasia teemadel. Stiililt võiks vist sedagi nimetada gootilikuks
progemetaliks. Lugu pärineb plaadilt
Anthology IV: The Tragedy of Nerak. See on pseudo-vana-kreeka tragöödiat imiteeriv tervik, milles kasutatakse metali jaoks ebatraditsioonilisi instrumente (näiteks rahvalikud pillid). Bändi solist on Nehl Aëlin.
Nothnegal – hevibänd Maldiividelt. Asjal peaks minu teada olema ka soomlased. Lugu
Sins of Our Creations pärineb kontseptuaalselt albumilt
Decadence, mis räägib postapokalüptilisest maailmast pärast masinatega peetud sõda, mil inimkond on välja suremas.
Apokalüpsist inimkonna enda loodud robotite käe läbi kujutab ka Miamist pärit
Torche video
Annihilation Affair. Videos leiab vihjeid televisiooni abil tehtavale ajupesule.
A Sound of Thunder naislauljaga (Nina Osegueda) hevipunt Washingtonist. Ansamblile on nime andnud samanimeline Ray Bradbury ulmejutt ja ansambel kasutab oma laulutekstides sageli kas fantasy, sf-i või ajalooga seotud sõnu.
Videos müttab barbar Conanit meenutav tegelane, kes tapetakse ja kes pärast põrgusse sattumist seal võimu üle võtab. Deemonite armeega Maad rünnates satub ta aga vastamisi naisvõitlejaga, kes on ilmselgelt bändi lauljatar (tema lipul võib näha ka kirja ansambli nimega).
Ka animeerituna kannab lauljanna samasuguseid aurupungilikke keevitajaprille, mis fotolgi.
Black Tide Miamist. Gabriel Garcia ja Alex Nunes olid 2004. aastal bändi luues vaid 11 ja 13 aastat vanad.
Warriors of Time on loodud NHL 2009 teemamuusikana ja seda mängitakse NHLi hokimatšidel. Video on jabur ja pisut ajuvaba mix superkangelaste teemadel.
Disturbed – Chicagiot pärit metalbänd. Bandi maskott
«The Guy» astus esile esimest korda selles videos. Tegu on kuulsa Genesise loo remeigiga, mille video meenutab oma tonaalsuselt nõukogude Liidu satiiriajakirja „Krokodill“ sünnitist. Rahu ja armastus ja ükssama pehme sitt, nagu Banks oma „Mänguris“ kirjutas.
The Gay on võrreldes esmailmumisega selles videos (alumine pilt) tunduvalt stiilsemaks muutunud.
Erandiga teiste vahel mitte-metal
. Pearl Jam – grungepunt Seattle´ist. Valikusse sattus ainult seetõttu, et
Do The Evolution´i video jätkab eelmise teemat (rahu ja armastus ja ükssama pehme sitt). Aga joonistatud on ju hästi.
Video sai tõuke Daniel Quinni raamatust “Ismael”.
Betzefer on Iisraeli
groove metal bänd, mille liikmed lõid keskkoolis (bändi nimi tähendabki “kooli”).
The Devil Went Down To The Holy Land video, kus Saatan pärast rasket päevatööd pisut
chillib, on mõnusalt küüniline ja pisut abrurdimaiguline.
Lamb of God – ameeriklased, kes olid 2010 ja 2011 nomineeritud Grammyle, kuid kaotasid esmalt Judas Priestile ja järgmisel aastal Iron Maidenile (mitte ei saa muiet tagasi hoida – minu arust näeb see habemik vasakul välja nagu Gilderich nii umbes 30 aasta pärast).
Loo nimi
Ghost Walking. Düstoopiline post-apo. Sünge tulevikumaailm, hästi joonistatud video.
Vahelduseks jälle üks mitte-päris-hevi.
Ill Bill (ehk William "Bill" Braunstein) on Ameerika räppar.
War Is My Destiny – täitsa stiilne lugu, äärmiselt klassikaline stoori, joonistatud mõnusas, pisut koomiksilikus laadis. Karm. Vägivalla lõputu ring, mis ei katke.
Meshuggah – Rootsi ekstreemmetal, Umeåst. Bändi nimi tuleb heebrea ja jidishi keelest ja tähendab hullumeelset. No vaadake laulja nägu (ta armastab esinemise ajal silmi üles ajada, et silmamunad ära kaoksid) – hull mis hull. On death, trash, eksperimentaal, aga on nimetatud ka matemaatiliseks metaliks (väga muutliku rütmika ja taktimõõdu tõttu).
Lugu kannab nime
I Am Colossus. Üks väheseid nukutehnikas animatsioone selles valikus. Häriv ja tume nägemus kurjuse sünnist.
Soilwork – meloodilise death-metali punt Rootsist.
Light The Torch on vingelt haige video, mis mängib paljude ulme- ja õuduskirjanduse klišeedega, aga muie on suunurgas. No ei saa seda ju täiesti tõsiselt võtta!
Freak Kitchen – Äärmiselt tehniline eksperimentaalmetalit viljelev punt Göteborgist. Mattias Eklundh kasutab kitarri mängimiseks mida iganes dildodeni välja. Laulusõnad on ühiskonnakriitilised. Nagu bändi nimigi ütleb, on tegu friikidega. Videos on nad üsna adekvaatselt joonistatud (teine kidramees esinebki nii – kiirvi ja prillidega, habe patsideks punutud). Haigevõitu põhjamaine huumor – mulle meedib juba bändi logo – metal-lehma nägu). Videos
Freak of the Week kasutatud vanad filmilõigud mõnusalt aurupungihõngulised.
Ja lõpuks kaks lugu Norrast, Stavangerist, pärit ansamblilt
Kvelertak. Laulavad norra keeles.
Evig Vandrar – ääretult lahe animatsioon, sobib looga. Video on väga puhas ja värvitoonidega mängiv futuristlik nägemus, mis toob mulle meelde Bradbury Marsi-lood. Ja millegipärast ka vanad Avo Paistiku multikad. Nii palju kui mina aru saan, peaks pealkiri tähendama igavest rändajat.
Blodtørst – jälle haigevõitu skandinaavia huumor ses vanade viikingite loos. Valitud videotest mulle isiklikult enim meeldinud tervik.