Kui nüüd kõik ausalt ära kõnelda, siis on mind alati kergelt ulmikute poole tõmmanud. Ikka olen moluraamatus kaenud, et näe, Die läheb jälle sinna Tartu ulmehuviliste kokkusaamisele ja Sander ka – äkki peaks kah minema, sest pole tähtis kui tõsine huviline oled ja mitu raamatut ulmest läbi oled lugenud. Noh, ega ma väga palju ei ole ka (veel!), kustumatu mulje jättis kord loetud Maniakkide Tänava raamat „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“. Ja Reaktorit olen ka lugenud. Aga filmižanridest on lemmik sci-fi, see peaks ka arvesse minema. Pluss, võin nüüd juba kerge uhkusega põues nentida, et olen tõlkinud kolm lugu Eesti ulme häälekandjale ehk Reaktorile. Ja kindlasti teen seda veel, sest see on vahva. Esimest kahte aitas ka Oll üle lugeda ja sõnastada. Viimane valmis peamiselt Barcelona metroos.



Hea küll, see selleks, lähme asja manu. Ma arvan, et info Estconist jõudis minuni jälle Die kaudu, või siis Andri kaudu. Või siis mõlemat pidi, kuna mõlemad sinna läksid ja sinna ka jõudsid. Esimene kord ei jäänud sellele mõttele pikalt pidama, aga kui aeg järjest ligemale tiksus, tekkis küsimus - mida selle nädalavahega siis lõpuks ette võtta. Valikuid oli suisa mitu, nagu suvel ikka juhtub. Kes kutsus külla, kus toimus mõni vahva tsikliüritus ja nii edasi. Lugesin siis veel kord kava ja lisaks veel estkondlase meelespead hiljutisest Reaktorist. Kõik see ettepandu tundus äärmiselt ahvatlev, eriti veel punkt „Öörahu pole kavas ette nähtud“. Nüüd tuli veel Oll ära moosida, aga see oli lihtne. Andsin talle ka kõike seda eelnevat lugeda ning pärast paari päevast mõtisklusi ja arutelu Tema Endaga, oli ka Oll tulija. Formaalsused said täidetud (nagu regamisvormid, osalustasud), jäime huviga nädalavahetust ootama.

Ja siis see tuli. Pärast pikka ja igavat töönädalat Olli jaoks, mis venis nagu näts (mul on niikuinii suvi ja puhkus), aga lõpuks see tuli. Reede ja Estcon. Jee! Pakendasime Die, Helina ja Magnuse õhtul auto peale ja siht Udu poole. Muidugi, see kuidas me kõik auto peale mahutasime, vääriks eraldi juttu. Aga kõik sai pakitud, inimesed ka. Ma olin ikkagi ju Tetrises päris kõva käsi. Teel tuli välja, et peale Die olime kõik estkonni piiksud – oli ikka veidi uhke tunne ka esimest korda Estconile minna, kaasas estkonni peer.

Kohale jõudsime täpselt nii, et Andri ettekanne jäi paraku kuulamata, aga kohe-kohe oli algamas Juha kontsert. Die ja teised kadusid üsna kohe ära. Liikusime meiegi siis häbelikult maja poole, kus oli kõige rohkem suminat. Ikkagi esimene kord ja ainult mõni tuttav nägu. Kohmetult lauale liginedes leidsimegi ilma suurema vaevata üles vajalikud asjapulgad, kes meilt pookstavid võtsid kohaloleku kontrolliks. Nimesildid saime ka. Need on nüüd trofeedena seina peal, minu maalide kõrval, või õigemini peal. Lisaks anti meile veel võimalus leida omale pesa peomajas, kuigi olime juba arvestanud sellega, et voodikohti enam ei ole ja jääme telki. Ja nii me läksime, „Oll“ ja „Tuule Iil“ uhkelt rinnas, omale peomajja pesa tegema. Oli see maja siis „pihu, peo“ või „pidu, peo“, vähemalt oli katus pea kohal ja soe oli ka. Olime Udu talus veetnud vaevalt ehk pool tundi, kui Oll mulle vaikselt poetas: „Kuule, see on ju täitsa minu üritus.“



Ja nii see algas. Teel tagasi peamajja saime päristuttavaks Mirjamiga (wow, nii ilus naine!), uuesti tuttavaks Ovega (mida kilti merekaldal, sorry, järvekaldal, ülikõva!) ja Belialsile tere öeldud. Jõudsime sujuvalt tagasi täpselt selleks hetkeks kui Juha kontsert algas. See oli äge. See oli kihvtim kui nii mõnigi rokk-kontsert või metalpidu kus käinud oleme, seda enam et support moshpiti näol oli kohe alguses kõva. Tegu oli elektrilise (metal?) kandlega, mistõttu oli see veel eriti vinge. Mu mamma oleks kindlasti lavale trussikuid loopinud, on temagi ju kandlemängija ja poolalasti kuumade kandlemängijate austaja (kuigi ta seda viimast veel ei tea, aga küll ma talle näitan).

Pärast muusikalisi kõrvasilitusi tahtsime sauna. Ikkagi töönädal selja taga ja eestlasele kohaselt tuleb saunas käia vähemalt kolm korda nädalas. Vahet pole kas siis vihaga või vihata. Saunakorsten suitses ja kaesime sauna manu, lubati raasikese aja pärast. Tegime aega parajaks ja kerget romantikat järve ääres paadisillal, kui Reaktori seltskond paati hõivama tuli ja järvele uut maailma otsima läksid. Möödaminnes jõudis Metsavana tuvastada minu kui isiku, kes Reaktorile tõlgib ja sinna juurde veel lisada, et hea tõlge oli. Sellised kiidusõnad, ja juba teistkordsed (Mirjam jõudis ette), võtsid kergelt puhevile ja punastama küll. Jee!

Muhevil ja puhevil, kakerdasime Olliga tagasi sauna. Oli juba täitsa hää lõun (ehk leil), kuuma jagus nii meile kui kaassaunalisele. Vihta veel ei saanud. Võtsime ühe korraliku kuuma ära ja jooksime järve. Kurat, kui hea oli, nagu oleks uuesti sündinud! Muidugi sai veel korratud mitu korda, aga üks kõva saunatamine teeb tahes-tahtmata kõhu tühjaks ka kõige kangemal mehepojal, eevatütrest kõnelemata. Grilli ümber toimus juba kerge asjatamine, läksime ka siis kaema, kas saab kah otsa pääle. Lubatigi. Sai siis grilli man asjatatud ja lihhi resti pääle säetud, kui keegi selja tagant (!) küsib „Kilkim Žaibu, see kõlab nagu sugulase nimi, kas sina oled Tuuli?“ Küsijaks oli Andri, kes on põhimõtteliselt mu kauge sugulane, nagu lehma lellepoeg. Vahepeal oli meiega liitunud ka Robi ja Trash, kellega sai mõnusalt juttu puhutud. Kuidas õhtu edasi kulges või lõppes, ajalugu vaikib. Või õigemini ma ei mäleta.

Jõudis kätte laupäeva hommik. Ärkasime Olliga samas voodis, olin meile mõnusa pesa teinud. Päike säras, meie olime rõõmsad. Aeg hommikusöögiks, mida küll ei olnud enam eriti palju, sest meile meeldib hommikul kaua põõnata. Päev möödus üsnagi sujuvalt, sest olime pidevalt nagu miskises õnnemullis, ikka nägu peeretas ja perse naeratas. Turnisime tellingutel ja käisime poes. Vaatasime, kuidas Stalkereid jagati. Tegime ühispildil nägusid. Kargasime Ove ja Mirjamiga batuudil, treenisime estkonnimist ja hüppel õlle joomist. Asju sai ikka ka aetud, nagu panin omatehtud kaks neetidega chokerit müüki – ühe punase ja teise musta, millest viimane läks Mandi valdusesse. Oi ma olin uhke ja õnnelik kui Die ütles, et näe Mant ostis su rihma ära. See oli hea diil ka, sest saadud seitse euri investeerisin Eesti Ulmeühingu T-särki. Oleks teise ka maha müünud, siis oleks Ollile ka särgi ostnud. Aga Oleks on paha poiss ja vahest on ta nimi Oll. Järgmine kord.



Vahepeal olime saanud peotäie kassetide võrra rikkamaks - aitäh Trash, ja oo seda nostalgiat ja rõemu neid kuulates; Ollile soovitatu läks väga kümnesse. Juhaga saime ka tuttavaks. Tuli õhtu ja mul tuli uni pääle. No mis sa ikka teed – lähed ja keerad külili. Nii ka sai, vanamees jäi muidugi edasi trallima. Ärgates polnud teist kuskil. Käisin siis nõutult ühest kohast teise, kuni leidsin ta ja ülejäänud seltskonna jutumängu mängimas, Ove juhendamisel. Tegu oli miskise väga kahtlase mänguga - kes suitsetas hülgepäid ja kes seksis hüljestega. Kahtlesin jupp aega, kas ma näen seda unes või ilmsi. Tegu oli ikka selle reaalsusega – ju ei läinud eespool nimetet paadiseltskonnal uue maailma leidmisega õnneks. Aitasin siis ka oma kaasal käike mõelda, oli teine taas üsna muhevil. Panin siis omalt poolt mängu tentacle aktsiooni ja Frankensteinile laipu tassiva Igori ka. Ja Olli tegelane peaks siiamaani hommikusöögiks väikeseid lapsi sööma.

Siis tuli kellelgi väga hea mõte – teeme sauna. Kell oli juba tublisti mehemõõtu, sinna kesköö kanti ja leidus ka kahtlejaid, kas ikka on hea mõte. Jaa, muidugi teeme, kõlas selle kahtluse peale väga reipad vastused. Ja tehtigi. Seni kuni saun küdes, tinistasin ma oma parmupilli. Ikkagit parim parmutaltsutaja Liivimaal. Nali. Hargla tahtis küll mu kolmeminutilist erakontserti kolme euro eest Metsavanale maha müüa, aga ei läinud läbi. Aga pilli oli ikka hää mängida, tundus et teistele ka meeldis. Juhale igatahes meeldis väga. Kallistas ja kinkis mulle autogrammiga raamatu, oi ma olin ikka väga kõrvust tõstetud. Tuleb vist veel lugusid juurde õppida.

Paari tunni pärast oli „ää lämmi sann“ valmis – sai lõunu ja vihtu ka. Olli kolgiti sääl ka ikka vihaga, siiamaani hää meel. Said muidugi ka teised. Siis tuli kellelgi meelde, et Ollil oli hiljuti sünnipäev. Kamandati aga mees pika pingi pääle ja tõsteti õhku. Pää kohal olid küll väljas pikad naelad, aga ta suutis neist edukalt mööda põigelda ja teised kiitsid takka ka: „Noh, nüüd sai sust siis lõpuks mees!“

Saunas sai lauldud ka. Ma ei teagi, kes oli see mees, kes nukan hakkas „Haanja miest“ eest võtma aga meie kõik laulsime kohe järgi. Seda kõike siis ikka laval, lõunu võttes. Äge on, kui mehed laulavad. Ja ilus oli ka. Aga see pole just nõrkadele, proovisin isegi „Pirkot“ eest võtta. Sain hakkama, kuigi pärast kadjasin kohe välja järve. Edasiste mälestuste koha peal on kerged lüngad. Ilmselt lõppes õhtu hästi, sest pühapäeva hommikul ärkasin samas kohas kus eelmisel hommikul, ja koos Olliga.



Pühapäev. Jälle ärkasime hilja. Ilm oli kuidagi nutune või mulle lihtsalt tundus nii. Aga kurb oli ka natuke, sest varsti pidi kõik see vahva otsa saama. Aknast välja vaadates oli näha kari eikuskilt väljailmunud batuudil kargavaid lapsi – eile oli ainult mõni, ju oli siis olnud produktiivne öö. Jalutasime linnupetet ja hommikust keelekastet otsima, mis ei läinud nii hästi kui laupäeval, sest toas toimus ettekanne ja me ei tahtnud väga segada oma sahmimisega. Jäime niisama välja hommikut ja inimesi nautima.

Nii mõnelgi olid silmad nagu „pääsukesevitud“. Ikkagi hommik ja pohmakas. Ove oli leidnud oma voodist rinnahoidjad, mis kuidagi omanikku leida ei tahtnud. Oll tõstis tuju veel viimase kesvamärjukesega, sõi minu väikeste karvaste käekestega tehtud küpsisetorti ja jagas seda teistelegi; mina pidin niikuinii seekord sõitma. Ralf kõneles selle peale loo, miks tema enam magusat ei söö. Nimelt oli Nõukogude Naine toonastele lapsevanematele jaganud soovitust lastele glükoosi sisse sööta, pidi hea olema. Tulemus oli see, et laps käis naabrimehe juures silku söömas. Poes tahtis ka silku, mitte kommi. Emal natuke piinlik – ega me vaesed pole, et lapsele kommi ei jaksa osta – aga mis sa teed, kui laps kommi ei taha! Järgmine kord tuleb siis mul võileivatort ka teha, silguga.

Juttu on ikka mõnus ajada, aga üks väga oluline tegu oli veel tegemata. Olime selle poolenisti telepaatiliselt, paari sõnaga kokku leppinud, et meist saavad Eesti Ulmeühingu liikmed. Minul oli pühapäeva-pohmakas (on teist tüüpi, mitte segi ajada alko-pohmakaga), olin veidi selline häbelik ja kohmetu. Veidi unine ka kindlasti. Nügisin siis Olli, et kuule, püüa Belials kinni, temal on need avaldused kindlasti olemas. „Milline ta on?“ „Näe, see sinise jopega, vaata, just läks mööda!“ Oll tõttas nagu mees muiste ja naases dokustaatidega. Täitsime südame põksudes avaldused, pookstavid alla ja valmis. Olimegi paadis. Jeee! Ülejäänud ulmikud tervitasid meid huilete ja aplausiga. Mind võttis ikka punastama küll. Ikkagi pühapäeva-pohmakas.



Vahepeal oli kuskilt sisse imbunud miskine seltskond – ju siis jõudsid ka eelpool mainitud laste vanemad kohale, ja meid tõsteti viisakalt peomajast välja. Oll sai evakueerumisega nii suurepäraselt hakkama, et ma sain alles pärast teada, et pidime asjad kokku panema ja autosse tõstma. Pärast viimast ettekannet hakkasid inimesed vaikselt ära minema, tolmuimeja peamajas liikus järjest lähemale. Ring tõmbus koomale. Eks koristaja on ka inime ja suvi turismitalus täis tööd. Tuli meilgi kurvad hüvastijätukallid ja -sõnad ette võtta. Olime lahkujate hulgas üsna viimased, sest Die ja tupsud pakkisid veel. Ja ega me ei kiirustanud ka, lasime emotsioonidel vaikselt settida ja lahtuda. Aga said ka nemad oma asjad kokku ja auto peale pakitud ning seks korraks jätsime Udu taluga hüvasti. Oli ka viimane aeg, sest toimus miskine vanaimeste invasioon. Ju olid siis vanemate vanemad kohale jõudnud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda (tsiteerides Loitsu): „Ma tulen veel!“ Minnes kohtasime Palamusel veel papit, kes Udu talus sulaseks oli – ju oli see otsene vihje, et tuleb järgmisel aastal ka tulla. Ehk oleks pidanud rohkem lauamänge mängima. Aga oli nii palju võrratult huvitavaid inimesi ja vestlusi, et emotsioonid olid kogu aeg laes ja kella ka käe peal ei olnud. Laes ka mitte. Ei kahetse absoluutselt, ei seda, mis ära jäi ning kindlasti mitte seda, mis tehtud sai. Me mõlemad oleme tohutult õnnelikud nii ebaeestlaslikult sooja vastuvõtu ja omaksvõtu eest. Tundsime iga ihukarvaga, et need on täitsa meie inimesed ja meie seltskond. Mõnus oli südamest naerda, mõnus oli olla. Tulles olin mina katki ja kurb, minnes – kordades
õnnelikum ja rõõmsam. Aitäh!

Kirjutanud: Tuule Iil
Tšekkinud: Oll
Pildid: Veiko Kastanje
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.2468)