Stalker mediumJärjekordse Stalkerite jagamise eel lõid kired taas lõkkele ja Veskimees ähvardas isegi järgmiseks aastaks mingi eriti mõttetu loo hääletusroboti abil auhinnale organiseerida, et tõestada süsteemi haavatavust (loe: kõlbmatust). Saan aru, et teda torgib eelmise aasta Stalker eriliselt, sest ta jäi ilma raudkindlast auhinnast, mida kõik kippusid talle kandikul juba ette kätte andma. Samas on just sellistes ootamatustes ka oma võlu – milleks üldse mingit konkurssi korraldada, kui tulemus oleks ette teada?

Järgnev on katse analüüsida auhinna väljaandmise hingeelu ja köögipoolt ilma emotsioonideta, eesmärgiga muuta süsteem paremaks, kui selleks on olemas mingigi võimalus.


Esimene põhimõtteline veelahe: nii-öelda Hugo või Nebula?

Ehk siis hääletuspõhimõte nr 1. – kas hääletab kinnine ring (liikmed, žürii jne) või on hääletus avatud (kõik fännid). Mille vahel meil siin valida oleks?

a) Hindab žürii.

Näib esmapilgul ahvatlev, aga jätab kõrvale lugejad. Tekib oht, et auhinda ei tajuta „omana“, tekib võõrandumine. Suure tõenäosusega hakatakse žüriid süüdistama lollides ja valedes valikutes (meenutage kasvõi näiteks jutuvõistluse tulemusi – võidab tihti mitte parim, vaid see, mis tekitab žüriis vähem vastakaid arvamusi, ehk siis korjab küll vähem maksimumpunkte, aga võtab oma madalamad punktid kõigilt). Oluliselt suurem probleem on, kust leida need „idamaa targad“, kelle otsusega kõik rahul oleks ja kes esindaks piisavalt erinevaid maitseid? Põhiline mure on võimalik tulemuse kallutatus juhul, kui žürii liikmetel on liiga ühesugused maitse-eelistused. Ja peamine probleem – sellise põhimõtte järgi Stalkereid jagades langeb žürii liikmetele tohutu kohustus ja koormus: lugeda läbi kogu eestikeelne ulme, et teha esinduslik valik. Mina isiklikult ei näe sellist valmisolekut.

b) Hindavad ühingu liikmed

Kuna auhinda annab välja Eesti Ulmeühing, oleks üks lahendus lastagi hääletada ainult ühingu liikmetel. See välistaks igasugused manipulatsioonid võhivõõraste inimeste abil. Võimalik, et see oleks ka stiimul astuda ühingusse, sest vastasel korral sa Stalkerite tulemusi mõjutada ei saa. Võimalik miinus on väike hääletajate arv (ühingul on hetkel 61 liiget), sest ilmselgelt ei saa hääletamist teha kohustuseks. Samas on liikmeid võimalik ehk lihtsamini konsolideerida ja ergutada, sest hääletajate väikese arvuga on kimpus ka praegune süsteem. Selle variandi puhul tuleks läbi mõelda, kuidas tagada, et hääletavad tõesti ainult ühingu liikmed (üks võimalus on saata link ainult liikmete listi). Ka sellel variandil on oma miinus – liiga suur tõenäosus, et hakkavad mängima mingid muud (kirjandusvälised) sidemed (kuigi ka praeguse hääletusmudeli puhul ei ole see välistatud).

c) Hindavad fännid.

Praegu kehtiv süsteem. Igaüks, kes tahab, saab osaleda. Peamine miinus on süsteemi manipuleeritavus. Puudub vettpidav võimalus kontrollida, ega keegi korduvalt ei osale või kas tegu on ikka reaalse inimesega, mitte hääletusrobotiga (kuigi selle jaoks on ju ka olemas tehnilised lahendused). Muuta hääletus näiteks ID-kaardi põhiseks laseb minu arust selle asja kolinal põhja, sest keegi ei viitsi hakata jändama ID-kaardi abil kuhugi sisselogimisega (kui kõigil see üldse olemaski on – ei välista, et leidub inimesi, kellel ei ole või on aktiveerimata). Pealegi ei suuda ükski vägi niikuinii kontrollida seda, kas hääletaja ikka on tegelikult ka neid raamatuid lugenud, mida ta esikolmikusse paneb. Ehk siis kogu praegune süsteem on ülesehitatud heas usus, et inimesed ei sigatse (mis on vist tänapäeval palju loodetud).

d) Hindavad Estconil osalejad.

On veel üks võimalus osalejate ringi piiritleda ja valemängijaid elimineerida. Lasta hääletada ainult kohapeal. Kes on laupäeval Estconil, see saab hääletada. Kuna täisnimekirjade hääletamine oleks sel juhul mõeldamatu, jõuame järgmise põhimõttelise veelahkmeni.

Teine põhimõtteline veelahe: eelnominatsiooniga või ilma?

Praegu on tegu täisnimekirjadega ja mingit eelnominatsiooni ei toimu. See on ka põhjus, miks nimekirjades on nii palju „piiripealset“, mida alatasa ka ette heidetakse. Nominatsiooniga hääletusel on kaks võimalikku kitsaskohta – esiteks jälle see „idamaa tarkade“ küsimus, ehk siis kes koostab nominatsiooni. Žürii kasutamise miinuseid olen juba eespool lahanud. Ja teiseks ei välista seegi kallutatust – meenutage kutsikate kaasust Hugode jagamisel.

Samas ei ole eelnev nomineerimine ju põhjusmõtteliselt paha asi, küsimuseks jääb pigem, kuidas seda teha. Ka tuleks läbi mõelda tehniline pool, sest pole mõtet teha midagi, mille läbiviimisega me ise hätta jääme.

Kuna auhinda annab välja Eesti Ulmeühing, siis tuleks vaidlemised ära vaielda enne järgmise aasta kevadel toimuvat üldkoosolekut ja seal vajadusel uuendatud statuut hääletada ja kinnitada. Oluline on, et statuut kehtiks, enne kui järgmine hääletus välja kuulutatakse.

Eelnevat silmas pidades näen ise järgmisi variante:

1. Kõik jääb nagu oli, vindumine ja vandumine kestab (aga rahulolematuid on ju alati ja kõigega).

2. Hääletavad ainult Eesti Ulmeühingu liikmed, ülejäänu on vastavalt kehtivale statuudile (täisnimekirjad, kolm parimat jne).
Liikmelisuse kontrolliks kirjutatakse oma nimi ja teist korda enam hääletada ei saa. Hääletajaid võrreldakse liikmete nimekirjaga. Ja alati on võimalik teha lisaklausel, et liikmemaksuvõlglased ei saa hääletusel osaleda.

3. Kombineeritud variant mitmest võimalusest. Auhinna väljaandmine muutub eelnevalt nomineeritavaks, kusjuures iga kategooria kolm nominenti tekivad esimeses voorus praeguse süsteemi järgi (täisnimekirjad ja täiesti avalik hääletus). Teine voor toimub Estconil ja laupäeval saavad kohalolijad hääletada kirjalikult kolme parima vahel igas kategoorias (märkides ära kolmest ühe, kes tema arust peaks võitma). See välistab võitjana igasuguse manipuleeritud jama isegi juhul, kui see esimesest voorust mingi manipulatsiooniga on kolme hulka jõudnud. Tehniliselt tähendaks see, et Stalkerite jagamiseks tuleb laupäeval kõvasti rohkem aega planeerida (hääletamine, häälte lugemine). Samas läheb ilmselt põnevamaks.

Esiteks selguksid kolm nominenti alles Estconil ja kes neist võidab, pole teada. Loodetavasti suureneb teise vooru hääletajate arv, sest kes on ärkvel ja olemas, tahab ilmselt osaleda. Tunnistustega saab ilmselt hakkama – asi see siis enne Estconi pole igas kategoorias igaks juhuks kolm diplomit (ehk siis kõik nominendid) välja printida ja hiljem lihtsalt õige neist raami sisse panna. Ainuke tehniline küsimus oleks kohapeal hääletamine. Läheks tarvis hääletuskasti ja läbi tuleb mõelda, kas igas kategoorias eraldi lipikud, mis tähendab igale hääletajale seitset lipikut (tüütu), kuid on lugeda lihtsam (igat kategooriat saab paralleelselt lugeda); või üks suur leht, kus on peal kõik seitse kategooriat oma nominentidega (hääletajale lihtsam, lugejatele keerulisem). Nii palju usaldusväärseid inimesi, kes ei kandideeri ise auhinnale, me häältelugejateks ikka leiame. Hääletussedelid tuleb kohapeal välja anda osalemislehele veel ühe allkirja andmise vastu, et asi püsiks kontrolli all. See kõik nõuab oma paar lisatundi ja vähemalt ühe ettekande laupäevasest kavast maha võtmist, aga võib kogu mässamist väärt olla. Pinget ja põnevust peaks lisanduma, otsesem seos auhinnaga peaks samuti tunnetatavamaks muutuma.

Hetkel on see minu nägemus auhinna tulevikust, edasine on fändom teha. Mina olen valmis mingid variandid ka statuuti sisse kirjutama, mida kevadel hääletada saaks, lihtsalt need variandid peaks nüüd mingite arutelude käigus selginema, et mille vahel me valima hakkame.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0812)