Servus
Nagu iga ilus asi siin ilmas, saab ka – võimalik, et ainult mõneks ajaks – otsa
minu peatoimetatud Reaktorite tuumakütusest tilkuv jada.
Seadsin endale alustades eesmärgid, et rohkem kaasaegset Eesti ulme kajastust,
intervjuusid ja mänguarvustusi. Viimasega põrusin korralikult, kuna olen
viimased kolm aastat hardunult tiir tiiru järel „Wartalesi“ mänginud ja täiesti
suutmatu sellest kirjutama, ning hasartseid ja igakuiseid mänguarvustajaid
paraku ei tekkinud.
Muus osas aga sain enda hinnangul enam-vähem hakkama. Eesti ulmest kirjutati,
intekad ja suured intekad ilmusid, aga … lõpptulemusena tundsin viimased paar
numbrit, et lohisen pigem kaasa, kui vean midagi edasi. Ja see ei peaks üldse
nii olema.
Igal juhul, loodan, et lugejaskond jäi mu eestvedamisel koostatud Reaktoritega
rahule ning plaanin come-back’i millalgi tulevikus. Seniks aga tänan
veel kaastöötajaid ja neid, kes kaasa lõid.
Teame, et pisikesel Jyrkal tekkis vara suur lugemishuvi, aga millega pisi-Jyrka veel tegeles?
Käisin lasteaias, hiljem koolis. Suvel olin maal vanaema-vanaisa juures. Lapsepõlv on kaugele jäänud ja eriti enam suurt meeles pole. Midagi siiski: püüdsin kõrge lumehange otsa ronides Kuud kätte saada ja lõin sõnnikuhargi läbi kummiku jalga. Normaalne lapsepõlv oli.
Maal vanaema-vanaisa juures. Pildistas onu Ülo.
Milline oli see esimene raamat, mis tõukas Jüri Kallase arengu Jüri Ulmeguru Kallase arenguteele?
Jules Verne’i „Kakskümmend tuhat ljööd vee all“. Kas ma lugedes sellest esmakordsusest kohe aru sain, aga meeldis ja otsisin-lugesin veel Jules Verne'i ja muud samalaadset ehk siis fantastilise maiguga maadeavastuslikke seiklusjutte.
Ärge saage valesti aru: pealkirjas pole vähimatki kahjurõõmu, ma ütlen seda sisimas suure kurvastusega. Aga nii on. 1998.
Alguse saab inimese tegevus tavaliselt motivaatorist. Siinse kirjatüki puhul: avastasin ühel hetkel, et olen maha maganud juba paar aastat tagasi ilmunud päris hea kodumaise ulmeraamatu, ei ütle siinkohal, millise.
Mõistagi ei jaksa inimene kõike ilmuvat järgida ja ammugi lugeda, [pikk vabanduste loetelu vahele jäetud], kuid enam hakkas huvitama põhjus. Kuskohast ma siis infot korjangi ja kas peaks midagi lisama?
Moodsad ajad, saab AI käest küsida.
/AI on:/
Kui soovid jälgida värsket eestikeelset ulmekirjandust ja lugejate arvamusi, siis on mitu usaldusväärset allikat:
1. Kirjastuste kodulehed
2.
"Tagavara-malev"
Laura Loolaid
Lummur, 2025
511 lk
-------------
Laura Loolaiu (Loolaidi? mul on alati häda nimede käänamisega, eriti kui teinekord omanikud ei taha, et neid üldse kuhugi keerataks-käänataks) lühemad jutud on mulle varasemast jäänud meelde kui sellised parajad sutsakud, kus on tunda autori head keeleoskust ning lühiloo sisse on sisu mõõduka kapaga pandud (näiteks “Öö laulupeomuuseumis”). Seega kui Hooandjas jäi silma, et nüüd on debüüdina tulemas romaan, siis hea meelega viskasin pilgu peale. Eriti kuna mitme nurga alt paistis juba ette, et me jagame autoriga sarnaseid väärtusi ning toimetame samalaadses vallas.
Kui “Tahame kolme tüdruku laulu” ja “Lase mustade deemonite laulu” olid juba mõnda aega meie kodus populaarsemad laused, mitte “Tahan Frozeni laulu”, otsustasin viimaks vaadata filmi “KPop Demon Hunters”. Vana rokipeeru ja anime-fännina lootsin, et see film on halb, kuid tegelikkus osutus siiski vastupidiseks. See meeldis mulle ja veel mitmel põhjusel, milleni ka varsti jõuan.
Teen väikese lühiülevaate filmist. “KPop Demon Hunters” on lugu kolmest tüdrukust (Rumi, Mira, Zoey), kes oma muusikaga k-pop bändis Huntrix kaitsevad maailma kurja eest, jahtides ja hävitades muul ajal deemoneid. Nad peavad koguma piisavalt rahva toetust, et luua püsivam kaitse. Kui deemonite plaanid nurjuvad, saadavad nad maa peale oma k-pop bändi, et fänne enda poolele üle saada. Algab võitlus fännide hingede üle, mille käigus paljastuvad ka mõned saladused.
Mike Ashley: The Rise
of the Cyberzines: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1991–2020 (The History of the
Science-Fiction Magazine, Volume V). XVI+444 lk. Liverpool University Press
2022, 2024.
Kuidagi kentsakas on öelda ühe mitteilukirjandusliku raamatu, kirjandusloolise monograafia kohta, et see on mu lemmikraamat. Aga just nõnda ongi. Olen teadupärast suur ulmekirjanduse ajalugude fänn ja aastakümnete pikkuse lugemuse pinnalt võin kindlalt väita, et briti ulmeloolase ja antologisti Mike Ashley (1948) viiest mahukast monograafiast koosnev tsükkel või üks viieköiteline hiidpaks uurimus – kuidas soovite – on parim angloameerika ulme ajalugu. (Oma jõudmist Ashley juurde olen kirjeldanud ühes varasemas
KUU BIOLOOGIA: tonthai (9. juuli)
Tonthai pole teiste haidega lähedalt suguluses, eraldudes neist juba 125 miljonit aastat tagasi varajases kriidiajastus. Seetõttu on teda nimetatud elusaks fossiiliks. Teistest haidest eristavad teda pikenenud lapik ninamik ja esiletungivad lõuad. Enamjaolt on nad 3–4 m pikad, kuid püütud on ka üle 6 m pikkusi. Kuni 2022. aastani oli püütud kala maksimumkaaluks 210 kg, kuid siis püüti viimase peal tiine emane, kes oli 4,7 m pikk ja 800 kg raske. Ühtlasi selgus, et tonthai sünnitab elusaid poegi. Inimestele nad ohtu ei kujuta, sest on süvaveekalad, elades vähemalt 100 m sügavusel, ainult erandina tulevad 40 m sügavusele. Viimasel ajal on neid avastatud enam kui kilomeetri, isegi 2 km sügavuselt. Siiski pole nad avamerekalad, vaid elavad ranniku lähedal. Meile lähimad elukohad on Biskaia lahes ja Portugali rannikul. Nende uimed on väikesed ja ümarad, nähtavasti pole nad kiired ujujad, vaid varitsevad saaki.
Valguse hellitus
Koidu Ferreira
Reva sattumisest Pimeduse ja Valguse maailma kujunes tema elu suurim katsumus. Mitte miski polnud enam endine – kogu tema mõttemaailm pöördus sõna otseses mõttes pea peale. Valgusevõti, mis oli aktiveerunud, võttis tavalise inimese üle kiiresti võimust, ja Reva ei suutnud ürgset jõudu taltsutada isegi nelja printsi abist hoolimata. Temast sai ohtlikum olend, kui oli olnud kunagi varem Valguseprints ise. Kuningas nägi ainsa pääseteena Reva hukkamist ja võtme temalt ära võtmist.
Lõpuks saabus abi. Aga kas Valgusevõtme esmakaitsja – vanim olend selles maailmas ja ainus, kes teadis Valguse tõelist eesmärki – tuli Revale appi või mängis ta hoopis oma mängu, seda ei osanud keegi öelda.
Kui Reva oli viimaks võimeline koju naasma, ootasid teda ees uued katsumused ja veelgi suuremad ohud.
Toimumas
12. septembril kell 19.00 tuleb Tartu kirjanduse maja (Vanemuise
19) saalis esitlusele Tormi Ariva koostatud antoloogia „Kuumad
allikad”.
19, septembril toimub Tallinna südalinna raamatukogus „Õhtus on
ulmet” ja külaliseks on Priit Öövel. Külalisega vestleb Manfred
Kalmsten.
Erkki Viljarand “Manatark, röövlipraad ja imeraamat”
Natuke saamatu varas Kärbes satub peale just õigel hetkel, kui üks manatark koletisega võideldes kaotab oma pauna, millesseta nii-öelda sisse vehib. Paunas on imeraamat, mille viimane lehekülg räägib, mida erinevates olukordades on vaja teha. Läbi mitmekesiste seikluste saab vargast tähtis mees, hiljem isegi keiser. Kuniks saabub raamatu loonud manatark oma varandust tagasi nõudma. Võin kohe öelda, et tegemist on minu jaoks selle numbri lemmiklooga. Ilmselt kirjutatud raamatutega seotud jutuvõistluse jaoks, kuna lugu andis teoste olulisust hästi edasi. Mulle meeldis selle muinasjutulik stiil ja seikluslikkus, samuti värvikas ning kujunditerohke keelekasutus.
14.märts 2035
See mets ei ole enam selline, nagu vanasti. Mäletan, kuidas lapsena iga päev metsa tulin, lootuses avastada mõni habras aare. Loodus näitaski mulle iga kord midagi uut, midagi avastamata. Otsustasin, et selleks, et need aarded liiga ruttu otsa ei saaks, siis tohin igal korral metsas käies avastada ainult ühe asja. Ma võisin seda niimoodi täielikult nautida, uurida ning kirjutada tema hinge kohta üles mõned read. Tol ajal veel mõlkus mul mõtteis, et võiksin anda välja omaenda herbaarium-luulekogu, kuid roosad prillid eest võttes kirjutasin neid ridu pigem sahtlisse, tolmulestadele meelelahutuseks.
Mäletan korda, mil avastasin sinilille. Neil oli pundis kokku kuus õit, mis kuivanud lehtede vahelt tärkasid. Need olid esimesed omataolised, enne kui terve ojaäärne metsa-alune siniselt vohama hakkas.
Ärkamine justkui hetk pärast liiklusõnnetust, mõtles Mart. Kondid terved? Terved. Kusagilt verd ei voola? Tundub kuiv. Riided ... tõesti, riided. Mitte haiglapidžaama, samas ka ei midagi tuttavat. Miski, mis võiks pärineda odavkaupade poest universaalosakonnast.
Liiklusõnnetuse sarnasus oli õige ja loogiline pähe tikkuma, kuna Mart teadis täpselt: ta on surnud, vähemalt tolle, mahajäänud maailma kontekstis. Millegi muuga olnuks keeruline seletada nii haiglapidžaama puudumist kui ka oma keha üle ühtäkki taastunud kontrolli. Mart sirutas sõrmi ja need liikusid, vajutas pöidla vastu nimetissõrme ja tundis naha vetrumist. Esimest korda peale neid lõpmatuid nädalaid, ehkki lõpmatus oli mõõdetav vist kolmega. Mida arst seletaski? Tromb, vist südametegevuse rike, olid need vähesed arusaadavad sõnad, mis meedikute jutust talle kõrva jõudsid.
Hea lugeja,
Soovin, et te seda kirja loeksite, kuna te võite selle hädaolukorras kasuliku leida. Inimesed eelistavad pidada meid laiskadeks ja antiikseteks. Nad arvavad, et me lihtsalt istume Olümpose mäel ja rüüpame veini... Kui häbistav see on? Mis siis, kui ma ütleksin teile, et tegelikult on jumalad samasugused kui teie? Te kõik tulite meist ning meie tõttu, mäletate? Igatahes, vabandan nii järsu alguse pärast. Kõik, mida ma tahan teile öelda, on see, et kogu see lugu sai alguse kihlveost. Kihlveost kahe jumala, mehe ja naise vahel. Praegu on see kõik, mida peaksite teadma.
Tervitades
naine rätis
I osa
Mulle on see alati kummastav tundunud. Minu roll. Merel tunti mind Piraadipruudina, maismaal Erda Actonina. Tegelikult oleksin ma võinud olla aadlik nagu mu emagi. Peeglist paistsin peaaegu tema täpse koopiana.
Oli soe suvine pärastlõuna. Mööda mereäärset maanteed sõitis läikivpunane vanemat sorti auto, mis juhtus olema ainuke sel ajal ringi liikuv sõiduk. Autojuhile meeldisid igasugused kallid asjad ja ta oli teel sündmusele, mis muutis tema suvelõpu tunduvalt pingelisemaks, kui ta ise oleks arvanud.
Armáne Grant mõtles endast kui enamjaolt eeskujulikust ülikooliprofessorist, kes õpetas oma eriala, õhumaagia kontrollimist, igati hästi ja veetis vaba aega koeraga jalutades ning tööd tehes. Ainsateks vigadeks tema kuvandis võis lugeda seda, kui väga talle meeldis elada tervet korrust enda alla võtvas korteris ning kui tohutult talle sobisid kallid aksessuaarid. Seega oli Armánel õpetamisele lisaks üks väike, mitte eriti oluline või legaalne kõrvaltöö.
Ta „pesi” tellimuse peale maagilistelt esemetelt nende võlujõudu maha.
