Kunagi ammu, täpsemalt 1988. aasta Tartu muusikapäevade aegu, ööbis mu juures hulk karvaseid siit ja sealt üle Eesti. Võiks öelda, et õhk oli sokihaisust ja kultuurijutust paks ning tulevane sõber Lauri Lõhmus, kellega just sel ajal tuttavaks sain, ütles hiljem: kõige rohkem kordusid vestluses sõnad "geniaalne" ja "plagiaat".

Enam kui veerand sajandi eest öeldu tuleb mulle ikka ja jälle meelde siis, kui kuulen arutluskäike Eesti kultuuri kohta laiemalt või eesti ulme kohta kitsamalt. Suhtumine kõigub ikka maksimalistlikult ühest äärmusest teise. Kuna Reaktor on ulmeajakiri, siis järgnev käib ulme ja eelkõige ulmekirjanduse kohta.


Geniaalne – et kohe ja praegu on maailmatase.

Plagiaat – et see pole midagi väärt, et see kõik on juba ammu ja kordi olnud.

Tõsi see on, et väikesed kultuurid põevad teatavat alaväärsust, et me oleme nii väikesed ja meid keegi ei märka ja tunnusta. Ja mis seal salata, sageli pole ka märkamiseks ja tunnustamiseks mingit põhjust, sest väikese kultuuri jaoks tähtsad saavutused ongi tähtsad vaid sellesama väikese kultuuri jaoks. Samas, ega kõik anglo-maailmas loodu pole ju kah muu maailma jaoks sageli mingitki väärtust omav, et on samasugune siseturu produkt. Piisab kui lugeda erinevates keeltes erinevatel aegadel rohkelt auhinnatud ulmetekste ning selgub, et paljud seased suured ja olulised ei oma erilist sisu/põhjust, et neid peaks eesti keelde tõlkima.

Samas, see alaväärsustunne tekitab tihti üsna pärssiva efekti: kas siis looja hakkab mõtlema, et mis nüüd mina või veel sagedamini, et kritiseerijad eeldavad kohe, et meie amatöör peaks kohe alustama kui mitte päris maailma tipust, siis sealt üsna lähedalt. Paljud taolised arvajad on aga lugenud vaid suurte meistrite tipptekste ja neil ei ole mitte mingit ettekujutust, kui konarlike ja abitute tekstidega paljud neist meistritest on alustanud.

Ja kui rääkida juba otsestest plagiaadisüüdistustest, siis paljud kritiseerijad/süüdistajad ei suuda aru saada, et autor reeglina ei loe niipalju, kui paadunud fänn ning kui keegi on lugenud läbi teosed A, B ja C, siis keegi teine ei pruugi neid lugenud olla. See, et mingi tekst on aasta varem ilmunud ja teoreetiliselt ka kättesaadav/tõlgitud, ei pruugi tähendada, et autor seda reaalselt on lugenud.

Kiitmise ja geniaalseks kuulutamisega tuleb vist arvestada ka seda, et eestlane on kehv kiitja – pigem rõõmustatakse kellegi läbikukkumise kui edu üle. Ilmselt osa seda geniaalsuse juttu on lihtsalt ebamugavustunde ebadekvaatne avaldumine, et kui on imelik olla ja tahad ebamugavust varjata, siis pingutataksegi üle...

Või siis on kiitja vähese lugemusega ja avastab n-ö Ameerikat. Pluss lootused, et näed, et nüüd! Tihti mõjub selline vastutustundetu ülekiitmine kõrvalseisjale totakalt ja võib ka autorile ebareaalseid illusioone tekitada. Samas, kui kiitmiseks põhjust on, siis tuleb ka kiita.

Eks reaalne elu käib siiski nende äärmuste vahel, mis muidugi ei tähenda, et eesti ulmes poleks saasta ja plagiaati või poleks siin maailmataset ja geniaalsust. Kõike on ja kui rahvaarvu ja ilmuva suhet vaadata, siis on kõike väga palju. Ja nii võikski olla ja nii võiks ka jääda...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0851)