1


Väljun hüperruumist. Arvukaid asteroide vältides võtan suuna lähimale planeedile. Maandudes ja laevast väljudes annab arvuti mulle planeedi kohta hinnangu: floora-fauna tagasihoidlik, vahimehed agressiivsed, radiatsioonitase kõrge. Vaatan ringi: lehvikkoralle meenutavatest taimedest metsa all sibavad ringi kuuejalgsed sarvilised elukad ning taevas on tüünet tumelillat värvi. Käsiskanneriga üle loomade libistades teatab aparaat, et tegu on rahumeelsete herbivooridega. Sobib. Märkan ümbruses tuttavaid punaseid kristallipaljandeid: vana hea plutoonium avaldub igal planeedil universumis täpselt ühesugusel kujul. Kaevandan oma käsilaseriga veidi elutähtsat maaki ja laen sellega skafandri erinevad seadmed täis. Nüüd julgen kaugemale rännata.

Naudin maastikku, kui äkitselt annab mõõdik häiret: kiirguskaitse hakkab otsa lõppema, tuleb varju leida. Õnneks avastan lähedusest koopasuu; tean, et need pakuvad igasuguste väliste olude vastu tõhusat kaitset. Astun stereotüüpsete roheliste helendavate seentega koopasse sisse, ja juba hakkabki kiirguskilp end täis laadima. Ohhoo, mida ma siin näen: hulk emerilikristalle, mis vaid ootavad, et keegi neid kaevandaks. Teen koopa neist tühjaks: selle kraami eest saab head pappi. Kuid siis tunnen valusähvatust: koopas pesitseb mingi millimallikataoline olend, kellele kosmoserändurid nähtavasti maitsevad. Annan oma laseriga vastutuld ja peagi tõmblebki satikas surmakrampides koopapõrandal. Äkitselt laskub mu peale valgusvihk: neetud, Vahimeestele mu paugutamine ei meeldinud. Autonoomsete korravalverobotite pahameeleväljendus on palju ebameeldivam kui satika oma, kuid väljun siiski ka sellest lahingust võidukana.

Vahepeal on mu kiirguskilp end täis laadinud ja ma pistan nina koopast välja. Märkasin ennist taamal midagi majataolist; nüüd lähen selle juurde ja avastan, et hoone on asustatud. Selle sees istub noor õnnetu olemisega vy’keeni sõdalane. Tunnen selle rassi keelest vaid üksikuid sõnu, kuid mõistan, et sõjamees on armuprobleemidega kimpus. Annan talle head nõu ja tänutäheks saan temalt oma laevale parema hüpermootori skeemi. Pole paha. Aga mis mulle meenub: viimase hüppega lõppes mu hüperajami kütusevaru. Selle tarbeks vajalikke komponente leiab tavaliselt igalt planeedilt, ehkki see võib nõuda veidi otsimist. Jätan vy’keeniga hüvasti ja asun tööle. Umbes kümne minutiga on mul vajalik käes ja kütuseks kokkugi segatud. Vahepeal olen jõudnud ära näha veel teisigi planeedi eluvorme ja imetlenud paari kaunimat vaadet. Nüüd tunnengi, et see paik on end minu jaoks ammendanud; ma naasen laeva ja väljun planeedi atmosfäärist. Siirdun lähedalasuvasse kosmosejaama ja müün minuga sinna üheaegselt saabunud rändkaupmehele maha koopast leitud emerilivarud. Koos seniste varudega on mul nüüd piisavalt raha, et osta uus kosmoselaev; vana lastiruum kippuski kitsaks jääma. Mida ma näen: sellesama rändkaupmehe laev ongi umbes mulle sobiva suuruse ja hinnaga. Teen tehingu ära ja lahkun jaamast juba uue, kopsakama alusega. Laen hüpermootorisse planeedil valmissegatud kütuse ja siirdun uude tähesüsteemi...

2


Ambitsioonikamat projekti kui No Man’s Sky on raske ette kujutada: mäng, mis hõlmab tervet universumit. Seda sõna otseses mõttes: väidetavalt kustub Päike enne ära, kui mängija oma kosmoselaevaga kõiki tähesüsteeme ja planeete külastada jõuab, rääkimata nende täielikust läbiuurimisest, mille jaoks tuleks ilmselt veel terve hulk päikesi rentida. Ning iga planeet, selle topograafia, floora-fauna ja kõik muu on juhuslikult genereeritud ja seetõttu teistest erinev. Muljetavaldav? Oh, jah, on. Aga on NMS siis tõesti open-world-mängude apoteoos? Muidugi ei ole. Esiteks on mängijate maitsed erinevad. Teiseks…

3


NMS’i võrreldakse tavaliselt esimese asjana Minecraftiga. See ei ole päris kohatu võrdlus: mõlemad sisaldavad arvuti äranägemise järgi tehtud maailma, mis on põhimõtteliselt lõputu. Mõlemas saab mängija ise omale sihi seada, ning sihini jõudmiseks kasutada ümbritseva maailma ressursse, et valmistada tööriistu, relvi ja muud taolist. Seal aga sarnasus ka lõpeb: kui Minecrafti suunitlus on pigem mängija arhitektikire rahuldamisele, siis NMS kutsub teda üha kaugematesse kosmoseavarustesse avastama, avastama, avastama, ning mitte kunagi vanasse paika tagasi tulema. Sellest johtuvalt ei saa NMS’i maailma ka kirkaga laiali lammutada ega seda täis ehitada (vähemalt veel mitte; kuuldavasti saab peagi hakata näiteks baase rajama). Tüdid ühest planeedist ära? Destilleeri aga laeva hüpermootorile kütust, ning mine otsi uus! Või osale mõnes spontaanses kosmoselahingus või...

4


Tõttöelda on NMS otsekui turistilõks: sind meelitatakse sinna-tänna, aga enamasti ootab ees vaid pealiskaudsus ja suveniirimüüjad. Ehkki on huvitav jälgida, mismoodi arvuti järjekordset planeeti kujutab, ning milliste veidrate loomade-taimedega ta selle täitnud on, näeb kõik olulise ära enamasti juba mõneminutise avastusretkega. Ehkki mängus pole külasid-linnu, ei ole planeedid siiski asustamata: iga kolmanda künka taga on mingi mahajäetud hoone või kaubabaas. Hoonetes võib kohata statsionaarseid tulnukaid, kes sulle erinevat nänni või teenust pakuvad, ning kaubabaaside ja kosmosejaamade vahet siiberdavad tähelaevades rändkaupmehed, kes kogutud kraami ostavad-müüvad ja sulle heameelega ka ülalmainitud laeva maha parseldavad. Kahjuks on hoonete välimus ja tüübid süsteemist süsteemi vägagi ühetaolised ning ka kaupmeeste inventar piiratud. Universum on suur, aga korduvaid asju on väga-väga palju.

5


Laevaga ringi sõita on iseneesest äge; maandumine pole kohustuslik ja planeete võib ka õhust avastada. Selles mõttes on NMS tõesti avatud maailm, et planeedi pinna ja avakosmose vahel puuduvad laadimisajad - vaid süsteemide vahel hüpates peab arvutile veidi aega andma, aga õnneks on see maskeeritud klassikalise ulmefilmidest tuntud tunneliefektiga. Kui võtta NMS’i nii, nagu see ilmselgelt mõeldud on – religioosse alatooniga mänguna, mis pakub silmailu ja rahuldab lapselikku avastuskirge – siis läheb see täie ette. Kui aga loota Minecrafti kosmoses, siis jääb palju vajaka. Eelpoolmainitud baaside rajamine ja veel mõned devide väljaütlemised viitavad, et kui praegu ollakse esimese juures, siis edasiarendus toimub kindlasti teise poole. Mina isiklikult ootan personaliseeritavat kosmoselaeva, “koduplaneedi” valimise võimalust (ilma selleta ei paista baaside rajamisel erilist mõtet olevat) ja veel üht-teist. Kindlasti ka käepärasemat UI-d, aga see selleks, selle jaoks on modid...

6


Jään ootama, mis sellest asjast välja tuleb; käesolev materjal pakkus rõõmu umbes nädalaks. Potentsiaali on kuhjaga; loodan, et edaspidi suudetakse uute lisandustega värsket huvi tekitada. Igatahes ulmesõpradel ja unistajaloomuga inimestel soovitan ma NMS’i vähemalt natukenegi proovida. Ja kui kosmos huvi ei tekita, siis… mida paganat sa üldse siin leheküljel teed?

Koduleht

6/10
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0628)