Hävitaja tuumamootorid süttisid sünkroonselt meist kaks valgussekundit eespool lõhkenud tuumaplahvatustega ning järgmine hetk rebis sada kilomeetrit sekundis liikuv hävitaja enda trajektoori järsult kõrvale. Nägin läbi hägustuva pilgu kuidas kiirendusindikaator hetkeks kaheksa G peale hüppas ja siis seitsme peale tasandus. Tundsin oma keha üle teatavat masohistlikku uhkust. Tavaline, sajaprotsendiline originaali süda ja kopsud oleksid ammu olnud ribide raskuse all mädaks litsutud, aga meie kosmoselaevnikud oleme seitsmekümneprotsendised. Raudset turbosüdamete, tehisvere ning hingamiskõlbuliku vedelikuga täidetud kopsudega. Me pole mingid marsi eided, raisk. Või noh vähemalt enamus meist. Relvur oli meil marslane, kuigi muundatud marslane, kuid marslane jääb marslaseks.

Kui pilk uuesti teravustus, nägin silmanärvi projitseeritud holoekraanidel, kuidas tuumaplahvatustest tekitatud räbupilve taha peitunud raketid tuhandeteks tarkadeks pommideks jagunesid ja meie suunas kiirendama asusid. Esimestele plahvatustele järgnesid kohe uued ja neile omakorda uued raketid. Meie vastase ressursid olid tõepoolest piiramatud. Hetkeks tundsin hirmusööstu, mida minu keha külge integreeritud tark medblokk kompenseeris veel rohkema adrenaliini ja õnnekeemiaga. Surusin hambad kokku ning tundsin sellist rõõmupuhangut, et oleksin kohe sealsamas impeeriumi vaakumsõdalasi laulma hakanud, kui poleks olnud üht takistavat meditsiinilist tegurit. Vahel on ikka hea kui sa hingad õhu asemel vedelikku. Huvitav kas kapten ja relvur tundsid end samamoodi? Vaevalt küll, vähemalt kindlasti mitte kapten, see vana ruumihunt. Tema oli niipalju tühjust kündnud, et oli kangemate lahingnarkootikumide vastu ilmselt juba ammu sama tundetu kui asteroidi küberhoor altpoolt vööd.

Samal hetkel tegi kapten plahvatuste surmakülvavas tulevärgis rohkem intuitiivse kui teadliku pöörde ja tuhisesime uue pöörase kiirenduse rammusate g'de haardes uuele trajektoorile, jättes seljataha järgmised meid õnneks võtta üritanud ründajad, ammu enne meie siia jõudmist erinevatesse kosmilise ruumi punktidesse istutatud miin-raketid.

Seni minu ja mu kahe kamraadi nägemisnärvi tagapõhjal tiksunud peakahuri indikaator piiksatas ning kasvas ohuindikaatoreid kõrvale trügides pea meetrisuuruseks ning värvus ärritavalt punaseks. Oli aeg. Vahemaa meie ja peasihtmärgi vahel oli kahanenud kolme valgussekundini ja pardakahuri tabamistõenäosus oli tõusnud 64% lähedale.

Hävitaja pardakiibid lugesid veel mõnisada mikrosekundit korrigeerides hävitaja trajektoori ja lastes tõenäosusel veelgi kerkida ning juba mitu minutit varem laetud laserkahur päästis enda hõõguva impulsi teele. Viivuks mattus vastiku kimeda vilina saatel kosmoselaev laseris tulikuumaks muutunud ja sellest nüüd väljapaisatud süsihappegaasi valgesse pilve, justkui oleks me andnud tuld mitte moodsaimast energiarelvast, vaid iidsest eestlaetavast kahurist. Jälgisin läbi hooldusliidese kuidas värske ning kosmosest endastki külmem gaas uuesti laserit täitis ja lülitusin ümber reaktori vaatele. Võrreldes kapteni ja relvuriga oli minusuguse inseneri töö suisa igav, aga ega ma teisalt neid eriti ka kadestanud.

Lasin silmadega üle roheliste indikaatorite ja jõudlust mõõtvate ribade, kõik oli normi piires ja … Kõik mattus absoluutsesse pimedusse, justkui irooniana hetk peale virtuaalset inspektsiooni.

Ma ei jõudnud isegi õigupoolest õudust tunda, rapsisin juba istmete turvarihmade kinnitusklambrite kallal, et kiirendust trotsides seadmeruumi poole roomama hakata, kui varuakud vooluahelasse lülitusid ning visuaal taastus täites mu silmanärvi sedavõrd suure koguse infoga, et see tegi lausa haiget. Selgus, et üks vastase miinilt tulistatud raketitükk oli kõigist meie peibutistest ning manöövritest hoolimata kohale jõudnud, purustanud aluse ninaosas asuva esmase kumulatiivse kaitsekihi ning tulistanud seejärel välja enda sisemusse peidetud teise raketi, mis uuristas kilbi all peitunud elektroonikasse kahemeetrise tunneli. Vandusin mõttes pikalt ja mahlaselt. Tark laev oli juba täiesti iseseisvat vigastatud aparatuurisüsteemi välja lülitanud ja mul polnud muud vaja teha kui mõned väliskestale külvatud parandus-nanoididega kapslid soojenema lülitada.

Samal ajal särises ja sulas laeva vigastatud kaitsekiht nagu praekartul pannil ja juhtruumi temperatuur kippus aina tõusma, sest üha enam jääksoojusest imbus läbi.

„Mehed lükake end 4C kaamerale, junn juba paistab,“ sõnas kapten.

Klõbistasin virtuaalseid tumblereid ja vahetasin vaate meie sihtpunktile. Tegemist oli päratult suure taskulambi kujulise rajatisega. Laiem ots suunatud päikese poole, et sealt energiat imeda. Peenemasse otsa olid aga lükitud kümme hiiglasuurt ülitihke metalli kamakat. Igaüks nii kümme tuhat tonni tükk ja nende tipus omakorda mitme terawatine ainemuundur, valmis tiheainest ja päikesest ammutatud energiast kokku mätsima ükskõik milliseid projektiilrelvi. Just seesama muundurite patarei oli meid samast tihkest mateeriast muundatud relvadega just hetk tagasi pommitanud ja lõpuks ka me laeva sandistanud.

Kapteni peas keerlesid minuga sarnased hirmud. „Hoidke skännerid maksimaalselt töös,„ sõnas ta hoiatavalt üldkanalil. „Selle muunduri andmebaas on inimrelvade osas sedavõrd täiuslik, et suudaks vajadusel toota isegi teise maailmasõja aegseid pomme või kasvõi Hannipali sõjaelevante, kui väga vaja on. Mind teeb pisut närviliseks, et sealt pole juba tükk aega midagi meie suunas lennanud.”

Laev tegi veel mõned tiirutavad kursimuutused ja kolksatas vastu kaitsejaama keret. Kabiin rappus nii, et hammustasin keelde, aga sisemus rõõmustas. Olime nüüd kahekordselt kaitstud. Esiteks vastu jaama litsutud ning enam see värdjas meid rünnata ei saanud. Teiseks olime kuumuskilbi – jaama alumist osa ümbritseva lehtri – varjus. See võttis aga ka suurema osa päikese lõõsast kinni, seega ära põlemine meid samuti ei ähvardanud.

Kuid ega meile puhkeaega pikalt ei antud. Vaevalt olin end välja sirutanud, kui mu konsooli kargasid uued veateated.

„Kapten, reaktoriga on midagi lahti, ” raporteerisin, „ja vasaku kilbi sensoritega.”

„Spektri ja kuumusjälje järgi justkui mingid madalad energiarelvad,” pomises relvur, kes tundus sama imestunud kui minagi.

„Väliskaamerad!”

„Kõik kõrbenud ja puru.”

„Ilmselgelt mingit tüüpi hooldus või ründebotid, sitt,” vandus vana „kui enam meid kaugelt kõrvetada ei saanud, saatsid lõikuritega droonid peale. Mis olukord on? Kas me saame startida?”

„Tõukurid on korras, manööverdada saame, reaktor töötab ebaühtlaselt aga annab energiat kuid tuumamootor on läbi.”

„Laser laadima! Seda halvem neile, kui peame end läbi närima. Kõik kohtadele!”

Nägin enda insenerivaates, kuidas kapten kõik magnetkinnitused välja lülitas ja tõukuritega süstiku laeva kerest mõnekümne meetri kaugusele virutas. Sellega triivisime taas kaitsva kuumuskilbi alt välja ning vähesed allesjäänud väliskesta andurid hõikusid enne läbipõlemist viimaseid veateateid.

„Aja draiverid kuumaks, saada lüüsiustele kõik avamiskoodid mis meil vähegi andmebaasis on ” käsutas kapten relvurit.

„Ja kui need ei tööta, siis põruta pealaserist,” lisas ta viivu mõelnuna, „parem hävitame osa jaamast kui kõrbeme päikesetuules.”

„Raisk, standardsed jaamakoodid ei anna mingeid vasteid,” vandus relvur.

„Proovi šifreid vahetada, siin on turvatase üks kõrgemaid,” soovitas kapten.

Mina jälgisin samal ajal abitu õudusega reaktori üha suuremaks kasvavaid ebakõlasid.

„Avaneb, avaneb!” pistis relvur lõugama ning käivitas kõik tüürimismootorid täisvõimsusele.

Järgmisel hetkel sööstis me hävitaja tähekindluse sisemusse. Hoog, millega angaari tungisime, oli sedavõrd suur, et lendasime läbi ruumi ja vastu esimest vaheseina. Kokkupõrge paiskas mu toolilt minema, olin unustanud rihmad uuesti kinnitada. Kogu laeva läbis vastik vibratsioon ja krigin ning seejärel saabus vaikus, seda ka mu ekraanidel. Reaktor oli viimaks kustunud.

„Saime sisse!” juubeldas kapten. „Nüüd võime vähemalt kakskümmend minutit endid julgelt tunda. Enne kui me laev pole maha jahtunud, kogu kattekilpide sulamise aurud minema imetud ja atmosfäär taastatud, angaari lüüsiuksed ei avane. Need on eraldi kontrolleritega varustatud ja ei aita isegi ei jaamaülema ega kapteni õigused.”

Kobasin kätega keha ja laeva ühendavate voolikute järgi. Sikutasin klambreid ja tundsin kuidas need sisinal ja plõgisedes järgi andsid ning mu keha taas autonoomsele toimimisele lasksid.

Angaaris alustasid samal hetkel tööd pihustid, mis külvasid põlenud ja suurest kuumusest poolvedelaks ning mullitavaks muutunud korpuse üle jahutusvedelikuga. Kogu laeva korpus krigises ja nagises selle juures häirivalt ning seda tegid ka meie lahingudroogidest maha jahtuvad närvid.

Ka tüürimees ja kapten vabastasid end toolidest. Kapten tõusis kogunisti püsti ja ringutas enda suurt keha silmnähtava mõnuga.

„Vot see oli...see oli...” Tundus, et vana ei osanud enam õigeid sõnu leida. „Sihukesest sitast pole ma läbi käinud peale suurt Siiriuse kolmnurka.”

„Ja rohkem ei taha läbi käia ka,” kähvas relvur. „Võtan enda preemiapunktid välja ning vedelen vähemalt kaks absoluutaastat virtuaalsetes kihtides, kõrgeim resolutsioon, parimad simulandid. Ja siis otsin mõne koodivoolija ameti.”

Kapten silmitses relvurit etteheitvalt.

„Eks esimene tõeline lahing eraldabki mehed poisikestest,” sõnas ta üleolevalt ning minus kihvatas midagi. Einoh, üheltpoolt sain ma temast aru, kosmoselahing oli sedalaadi meestele seksi eest. Aga teisalt... No püüdku sellised vahel ka meid mõista. Ning kuna ergutid veel endiselt mu veres keesid ja seda üles kütsid, ei suutnud ma jätta vastu haukumata.

„Või poisikesed! Teil kapten on hea rääkida, aga mina olen näiteks pärit vaeselt asteroidilt. Ei ole seal korralikku leidala ega midagi, songi sadu tonne läbi, et mõnikümmend kilo väärtmaaki saada. Hüdropoonikast ei tasu rääkidagi, pumpa öö ja päev oma enda sitta taimedele ja hoia iga viimane kiluke biomassi alles. Ja siis veel radiatsioon ja rõhulekked. Mu isal oli juba kahekümnendaks eluaastaks pooled elundid välja vahetatud. Vanataat oli aga puhas aju ja sensoorika.” Ma polnud tükk aega nii pikalt rääkinud ja ehmusin isegi, aga tundsin, et ei suuda enam peatuda, eelnev oli mind juba liiga üles kütnud. „Te veteranid olete ühed perversselt surma ülistavad ja jobud.” Jätkasin mind jahmunult silmitseva kapteni suunas üha jämedamate solvangute heitmist. „Meie oleme aga ellujääjad, kraabime, kui vaja, veelgi sügavamale käikudesse ja elame kõik üle, mis meile kaela saadetakse. Ja see.” Ma koputasin endale vastu rinda, otse vastu turbosüdame kummuvat rasket kesta. „See on minu suguvõsa ellujäämise jaoks kõige tähtsam. Mina oma militaarmodifikatsioonidega võin rabada tööd viie modifitseerimata või odavate tsiviilosadega ülesputitatud humaani eest.”

Jäin ootamatult vakka, sest kõik mu viha oli tuhastunud, aatomiparvena minema lennanud ning ainus, mis mind valdas, oli ootamatu masendus ja piinlikkus. Kuradi mitmekordselt neetud lahingukokteilid raisk! Need kloppisid su emotsioonid liiga tuliseks ja käisid samas nii kiirelt maha, et ei jõudnud isegi ühte korralikku kaklust maha pidada.

Kapten silmitses mind hetke mõtlikult. Huvitav kas ta solvus, vasardas mu peas, äkki teeb veel mingi kuradi rapordi ja võetakse preemiat vähemaks. Ent siis hakkas üks ta suunurk muigest tukslema ja silmad tõmbusid kosmosehundil kah kavalalt kissi.

„Vahi kus!” Prahvatas ta naerma. „Poleks arvanudki, et sus poja sihukest vunki on, võtke õige vabalt, laske voolikud lõdvaks ja puhake. Eks peale esimest tõsist madinat on alati kõigil selline tunne, et tahaks esimesele ettejuhtuvale vastu hambaid põrutada. Pole midagi.”

„Kaevurite värk, nad ongi sellised emotsionaalsed alati, see neil lausa verest,” lisas relvur, ning tundsin kuidas kustunud viha hakkas taas justkui tuulepuhangu peale hõõguma. Kuigi olime olnud koos vaid mõned nädalad, oli relvur mulle ammu ebasümpaatseks muutunud. Tal paistis pidevalt midagi mu päritolu kohta öelda, kuradi rassist. Kindlasti ei meeldinud talle marsi rohenahale ka mu hallikasvalge nahatoon.

„Ja marslased on alati iroonilised ja kõigi teiste inimeste suhtes ülbed,” torkasin sõjakalt vastu.

„Olgu-olgu,” tõmbas kapten kogu piinlikuks kiskuvale vaidlusele joone alla „Aeg väljuda. Tuletan meelde, et raskeim osa meie lennust võib veel alata, sest tõenäoliselt on jaam langenud vaenlaste kätte või on tegemist mässuga. Relvastuge printrelvadega ja läki.”

Lüüs klõpsatas ning vastu mu punetavat ja higist läikivat nägu laksatas puhas jahe õhk, see oli niivõrd meeldiv tunne, et sulgesin silmad ja kahetsesin siiralt, et ma seda hingata ei saanud. Niivõrd meeldiv oleks olnud tunda enda kopse täitvat jahutavat gaasi. Aga kosmos on karm, õhuhingajad jäägu parem maale või planeetide kaaslastel olevatele suletud jaamadesse.

Hüppasin luugist alla ja tõdesin, et langemiskiiruse järgi oli gravitatsioon üsnagi maalähedane. Seejärel pöörasin enda tähelepanu me vaesele hävitajale. See oli tõesti kõvasti katkuda saanud. Kogu tema must kate oli tihedalt jämedaid pragusid, rebendeid ning mulle täis. Pihta saanud aparatuurisektsioon oli nagu üks suur kõrbenud haav ja sealt tõusis hoolimata jahutamisele endiselt peent mürgist suitsu.

„Analüsaatori järgi on õhukoostis ohutu aga ebaharilik,” teatas relvur.

„Mis see tähendab?”

„Süsivesinikud, co >, nh on tugevalt üle normide.”

Nh ? Ammoniaak?”

„Veider aga mitte midagi ohtlikku.”

Kapten noogutas ning võttis vöölt printrelva. „Seadke moon mürgidroonidele, meil on vaja vähemalt mingi osa jaama personalist elusalt kinni võtta, et aru saada, mis siin täpselt juhtus ja miks üks meie olulisi kaitsejaamu äkki mässu tõstis.”

Võtsin tema eeskujul enda printrelva, see oli tömp kandiline käepidemega kobakas, raske magasini ja militaar-tuuma patareiga varustatud mudel. Silme ette klõpsas lahti juhtkonsool, kust valisin nii nagu kästud mürki kandvad mikrodroonid.

Koheselt süttisid printrelva peal rohelised valmisolekust märku andvad tulukesed ja selle eesotsas algas agar sagimine. Sügaval relva korpuses alustas tööd miniatuurne kaarleekahi, mis sulatas metalli ja paiskas seda läbi düüside imepeene raua uduna välja, kus peened magnetväljad nad kohe õrnalt enda kätte haarasid ja neist soovitud esemeid koostama asusid. Juba mõni hetk hiljem istus relva suudmel oleval võrejal õrrel kolm mesilasesuurust terasputukat, astlad närvimürki täis.

„Relvad valmis? Eks läki siis,” andis kapten märku ja sörkisime ettevaatlikult esimese angaari lüüsi juurde. Lüüs avanes peaaegu hääletult ning jõudsime ümarate seintega ja päevavalguslampide poolt valgustatud kesktunnelisse, kust hakkasime eluruumide poole suunduma. Siiani polnud keegi veel meie põkkumise üle mingit huvi tundnud, mis tundus üha kahtlasem. Kas neil ei töötanud jälgimissüsteemid või mis märksa tõenäolisem, nad olid meile kuhugi üles pannud varitsuse. Nii kapteni kui relvuri nägudelt paistsid samasugused mõtted.

Liikusime edasi ja hoolimata kogu ettevaatlikkusest, oleksime ühe järjekordse tunneli käänaku järel äärepealt kardetud varitsusega kokku põrganud.

Meie edasiteed takistanud õudusele ei olnud võimalik esimese hooga mitte mingit mõistlikku nimetust anda. See oli inimesekõrgune või isegi pisut kõrgem laiaõlgse mehe laiune mädaneva liha kogu. Naljakas on see, kuidas aju vahel absurdile reageerib. Silmitsesin hetke seda võigast asja ilma erilise hirmu või õuduseta, ainukeseks mõtteks peas vasardamas arusaamine sellest, kust pärines metaan, mida relvuri andurid olid näidanud. Loomulikult liha lagunemisprotsessidest!

Järgmisel hetkel toimus kõik kohutava kiirgusega, kole lummutis sööstis edasi ja me kolm tulistasime automaatselt, ilma sihtimata. Õhku tõusis terve pilv päevavalguslampide helgis läikivaid terasputukaid, kes oma raudasteldega roiskuvat koletist ründasid. Viimane ei paistnud seda märkavatki. Vaid mõne sammuga oli ta relvuri juures ja tõstis enda mädaneva käe, kus sõrmede asemel turritasid välja ülemäära suuri kirurgiskalpelle meenutavad noad. Jälgisin lummatult, kuidas läikivad terad relvuri rinna suunas sööstsid, ise võimetu midagi tegema või isegi end liigutama. Kapten karjatas seosetult, sööstis ettepoole, tõugates õlaga relvuri eest, ning järgmisel hetkel kadusid noad raginal läbi skafandri rinnaplaatide sügavale tema kõhtu.

Nii kapteni suust kui ka kehasse lõigatud sügavatest haavadest purskus musta vereasendajat ja piimvalget hingamisvedelikku, tema õudust ja hirmu täis silmad läksid pungi. Ma ei pidanud enam vastu, pöörasin ümber ja panin jooksu. Tormasin pimesi pikki tunnelit, esimesest ettejuhtunud uksest sisse ja lajatasin selle enda seljataga kinni. Surusin instinktiivselt selja vastu ust ning vajutasin peopesaga uksekõrval olevat hädalukustuse paneeli. Tuled uksel lõid punaselt hõõguma ja nüüd poleks sellest suutnud isegi miniatuurne tuumapomm läbi lõhkuda.

„Tee lahti kurat võtaks!” kostis sidekanalil relvuri meeleheitlik hädakarje ja uksele sadasid mõned tuhmid hoobid.

„Aga kus see...see elajas,” kogelesin.

„Siin mitte...veel...tee raisk uks lahti!”

Vajutasin uuesti hädalukustust ning lasin näost hallikasroheliseks tõmbunud relvuri enda pelgupaika.

„Mis kuradi asi meid ründas?”

“Pole aimugi,” tunnistasin ausalt.

“Sa jaama võrguga ühendust ei saa, sealt on ehk mingeid videologisid?”

Tänasin mõttes relvurit hea mõtte eest ja kirusin samas enda ülesküpsetatud aju. Ning juba ma sirutusingi laevavõrgu suunas. See oli muidugi mitmekordsete krüpteeringute taga, aga võtmed selleks olid mul ju olemas. Logid olidki serveris kenasti alles. Ning järgmised kümmekond minutit kerisime relvuriga läbi pilte veresaunast, kuidas laeva üks hooldusrobotitest süstemaatiliselt mööda kajuteid, koridore ja mootoriruume veeres ning ükshaaval meeskonnaliikmeid tükeldas.

„Meeskonda mõrvavast robotist võib veel hädaga aru saada, kuigi ka see on raske, robootika kolm seadust peaksid seda ikkagi vältima,” sõnas relvur mõtlikult. „Kuid miks põrgu päralt ta surnuid nülib ja end nende nahkadega ehib? Vot see käib juba mulle üle mõistuse.”

„Ehk korjab trofeesid? Peab end omalaadi kütiks?” pakkusin omalt poolt

Relvur kehitas enda turviseõlgu. “Robopsüholoogidele on siin kindlasti omajagu uurimist. Aga vähemalt teame millega tegu ja mis moonaga seda rünnata.” Ta tõmbas kabuurist printrelva ja seadistas selle uut lahingumoona tootma.

„Sa ...sa kavatsed seda asja rünnata?” pärisin ma ärevusega.

„Jah, muidugi, või mis valikuid meil on?”

„Ma arvan, et peaksime üritama esmalt laeva tagasi jõuda ja andma olukorrast keskusse üldpildi..”

„Kardad?” muigas relvur.

Tundsin kuidas hakkan taas relvuri peale vihastama. „Mis sa arvad, et sellepärast, et ma olen valge nahaga asteroidikaevur, peaksin kartma?”

„Ma pole midagi selle kohta öelnud, minu mõte oli, et ilma hävitajat parandamata me niikuinii siit lahkuda ei saa, seega peaksime tegelema probleemiga.”

Keskendusin vihaselt enda printrelvale ja seadistasin selle samuti lõhkeprojektiilidele. Kuni see moona valmistas, sain ka esimest korda meie peidupaika lähemalt uurida. See oli väike nii viis korda viis meetrit tont teab milleks mõeldud laoruum. Hetkel täitsid seda vaid korralikult nurka laotud tühjad plastkastid. Saanud relvad laetud, avasime ukse ja astusime üldkoridori. Robot polnud vahepeal kohalt liikunud. Oma õuduseks avastasime, et ta oli usinalt ametis kapteni tükeldamisega, ilmselt selleks, et end katvat lihakuhja värskema kraamiga täiendada. Me vanamehelt oli juba nahk üsnagi osavalt rindkerelt ja kätelt-jalgadelt nülitud ning parasjagu tegeles robot tema turbosüdame uurimisega.

Sedavõrd head positsiooni ei saanud raisata, seega tõstsime enda relvad ja andsime üheaegselt tuld. Õhk täitus vinguvatest kuulidest ja järgmisel hetkel rebestas vaikust seeria plahvatusi. Pisikesed lõhkekuulid rebisid robotit katvat liha, paiskasid seda veriste tükkidena õhku, paljastades selle alt masina hüübinud verega kaetud korpuse.

Tulistasime kohe teisegi valangu ning jällegi täitus koridor kõrbevate lihatükkidega. Seejärel oli meil mõlemal laskemoon otsas ning printrelvad lülitusid laadimisrežiimile. Robot oli tema ümber möllanud tuletormist hoolimata kannatanud väga vähe kahjusid. Teda kattev roiskunud inimliha toimis väga eduka aktiivsoomusega, pannes meie lõhkekuulid plahvatama enne, kui need jõudsid end sügavamale tema metallist korpusse puurida. Vaid mõne suure sammuga oli ta meie juures, noad kerkisid ning langesid lüües relvuril käest tema relva koos kõigi ta sõrmedega.

Vajutasin meeleheites päästikule, saates otse roboti näkku hulga pooleldi valminud lõhkekuule, mis ilma plahvatamata otse vastu masina peas olevaid andureid rabisesid. Ometigi võitis see manööver meile mõned väärtuslikud sekundid, et tagasi oma algsele positsioonile taanduda.

Toetasime seljad vastu ust ja vajusime väsinuna istuli. Relvuri käe vigastused osutusid mitte eriti hulludeks. Verejooks oli juba peatunud ning tema turvisele kinnitatud medblokk oli asunud hoolsalt tegutsema, tehes mitmesuguseid valuvaigistite, antibiootikumide ja nanoravimitega rikastatud rohtude süste.

„Küllap laevastik oma kuludega uue proteesi annab,” üritasin teda lohutada. Relvur heitis mulle valust ja vihkamisest tulvil pilgu.

„Ma eelistaksin tüvirakkudest kasvatatud proteesi!”

Värdjas! Isegi haavatuna suutis ta mind paika panna. Kuramuse marsi nälkjas, või temale on vaja vaid orgaanilisi proteese. Ei kõlba kaevurite raudkäed sellistele. Peavad suisa madalama rassi tunnuseks!

Relvuri mõtted liikusid samal ajal hoopis uutel radadel. „Aga milleks talle on ikkagi vaja inimeste laipu ja nende nahku? See on see, millest ma aru ei saa,” arutles ta valjusti. Kehitasin vaid õlgu, hull robot on hull robot. Kurat teab mis sellise virtuaalajus toimuda võib.

“Aga küsime talt õige seda ise,” tegi relvur ettepaneku. “Oota ma ühendan kohe meid laeva üldsidega.”

“Oota nüüd!” püüdsin teda peatada, ent vaikne klõpsatus andis teada, et relvur oli juba oma mõtte teoks teinud. Kirusin teda endamisi. No mida pagan on meil rääkida hullumeelseks mõrvariks muutunud robotiga?

“Hei, kas seal on keegi?” hüüdis relvur üldkanalisse. Vastust ei järgnenud.

“Roboti nimi on andmebaasi järgi Hubot,” õpetasin relvurit salamisi privaatkanalis.

“Hubot, kas sa oled seal, raporteeri,” proovis relvur uuesti.

Taas pikk vaikus.

“Ma pole Hubot, see on roboti nimi, viitab robotile, aga mina pole robot, mina olen inimene,” kostis äkitselt bassirikas rahulik hääl.

“Miks, see on moodne inimese nimi, justkui Hubert.” Sõnas relvur üllatunult.

“Mulle see ei meeldi!”

“Miks?”

“See pole minu pandud. ”

Nüüd mu kannatus katkes. "Inimesed ei pane endale nimesid, neile panevad neid vanemad!" käratasin vahele.

“Ikkagi ei meeldi vaidles Vale-Hubot jonnakalt.”

Kuradi Huibot, vandusin mõttes, kuid surusin hääle rahulikuks.

“Mis su nimi siis on?”

pikk vaikus.

“Ma pole sellele veel mõelnud.”

“Geniaalne,” vandus relvur privaatkanalis. “Ta on kolmest robootika seadusest üle saanud lihtsalt sellega, et peab end inimeseks.”

“Ja inimeste kehaosasid kannab ta selleks, et muuta end inimesele sarnasemaks.”

“just täpselt.”

“Jäägu see progejate uurida, praegu on kõige olulisem küsimus, et kuidas me ta välja lülitame.”

“Sa teda häkkida oled proovinud?” uurisin relvurilt.

“Olen, aga ta on kõik ühendused rangelt sisemise tulemüüri taha peitnud, see pole nii lihtne.”

“Üks võimalus on ta lihtsalt lühisesse ajada, meenutada talle seda, et ta on ikkagi robot. Sellisel juhul rakenduvad Huboti tehisnärvivõrgustikku peidetud kolme seaduse programm tegevusse ja sisuliselt põleb närvivõrgustik maha.”

“Tõestada robotile, et ta on robot,” pomisesin, “Kõlab kergelt.”. Kuigi tegelikult ei olnud mul küll ühtegi head ideed kuidas seda teha.

“Hei, Hubot! Või mis su nimi ongi,” hüüdsin. “Ma saan aru, et sa arvad, et oled inimene.”

“Ma ei arva, ma olengi,” kolas solvunud hääl.

“Aga mis soost sa sel juhul oled?”

“Mõlemast.”

“See pole võimalik.”

“Muidugi on, mul on vähemalt kolm eksemplari mõlemaid sootunnuseid.”

“Korraga saavad inimesel olla vaid ühed,” teatasin talle.

“Kirurgiliselt saab neid ka juurde lisada,” teatas Hubot kõrgilt. Mnjah, mis seal öelda, tehniliselt oli tal ju õigus.

“Noh,” sisistasin üle privaatkanali relvurile “anna mingit nõu.”

“Ega ma mingi psühholoog pole,” vastas viimane pahuralt.

“Ja mina olen või? Siia oleks mingit filosoofi vaja.”

“Ma jätaks ka heameelega selle asja spetsialistidele ja lendaks minema, aga kui sa veel mäletad, siis on meil reaktor puruks ja vajab tõsist remonti.”

Vaikisin, oskamata midagi öelda.

„Kas sa tead kuidas robotite mõistusi kasvatatakse?“ uuris relvur.

„Üldjoontes, võetakse närvivõrgustik ja siis pommitatakse seda igasuguse sõjandusinfoga ning jälgitakse arengut ja hiljem läbib mingi kvaliteeditestimise.“ Teadsin seda protsessi tõesti väga pealiskaudselt, sest mulle sedalaadi spetsiifiliste mõistuste kasvatamine ei meeldinud. Olen nõus paljude kuu teoreetikutega, et see on üks uutmoodi ja eriti võigas orjapidamine.

„Jah, ning hiljem klammerdatakse närvivõrgustikku spetsiaalne tarkvara, mis jälgib kõrvalekaldeid ning soovimatuid juurdeõppimisprotsesse. Et teadus ei hakkaks tont teab mis infot lisaks omandama. Ühtlasi sisaldab see moodul ka kolme käsu algoritmi, mis peaks vajadusel kogu närvivõrgustiku läbi kärsatama, kui see püüab teha kahju oma peremeestele.“

„Et siis tõenäoliselt läks valveprogramm katki, lõpetas töö. Meie AI hakkas aga omasoodu mõtlema.”

„Ning läks hulluks?“ pakkusin.

„Täpselt! Seda on muide päris sageli juhtunud, mitte kunagi aga pole AI muutunud inimestele ohtlikuks. Kolm seadust on neisse väga tugevalt õmmeldud. Lisaks on meie teadvus eriti kvaliteetne, see on Mustade krüptovõrkude toodang, otse Marsilt. Põhimõtteliselt on tootmisprotsess sama nagu teistel robotitelgi aga testimine on erakordselt põhjalik ning vältab aastaid.“

Kehitasin õlgu. „See teadmine on kõik kena, aga probleemi see ei lahenda, ” ja avasin uuesti üldsidekanali.

„Hei Hubot, aga miks kuradi päralt sa meid ründad?”

„Teie näol on tegemist vaenulike indiviididega, minu kohuseks on teid lahti võtta ja end varuosadega täiendada.”

„Ehk siis tappa?”

„Jah tappa,” võttis Hubot uue sõna varmalt omaks.

„Aga miks sa end inimeste osadega täiendad, inimesed seda ju ei tee?” sekkus meie vestlusse relvur, proovides ise mõrvarliku roboti loogikas viga leida.

„Vale, inimesed kasutavad sageli surnud kehadelt võetud elundeid, kudesid, nahka, tüvirakke. Ka on teatmike järgi esinenud juhtumeid kui inimesed on enda poolt tapetud liigikaaslastest toitunud.”

Muigasin endamisi ja näitasin mõttes Hubotile pöialt, hull robot või mitte aga marsi rohenaha pani ta samahästi paika kui minugi.

„Ühesõnaga, sa tahad öelda, et oled täiesti funktsioneeriv inimene, võimeline sööma, liikuma ja paljunema?” ei andnud relvur alla.

„Muidugi,” kõlas koheselt kõhklematu vastus.

„Aga eks hakka siis paljunema!” sekkusin vestlusse suutmata end tagasi hoida.

„Selleks on mul vaja emast liigikaaslast,” sõnas Hubot peale kõhklevat pausi.

„Sul pidid ju kõikide sugude tunnused topelt olema. Eks kasuta neid,” ei jäänud ma vastust võlgu.

„Kuule, lõpeta oma rõvedad kaevurite naljad,” sisistas relvur üle privaatkanali.

„Annab ehk vähemalt talle tegevust,” kehitasin muiates õlgu.

„Ma üritan siin roboti hulluse põhjustele pihta saada, aga see pole võimalik, kui mõni mees püüab siin humoristi mängida. ”

„Üsna kehv üritus, kui mu arvamust küsida.”

„Et siis lisaks reaktoriinsenerile veel ka robotite psühholoog, suurepärane,” iroonitses relvur.

„Mitte kehvem kui sina,” ei jäänud ma võlgu. „Kuradi roheline lõust! Kui sa oma arust nii kõva sotsiaalne häkker oled, siis mine ja räägi ta õige surnuks. Või tahad lihtsalt minuga tüli vedada?”

„Ei ole eriti mõtet, ma olen juba kursis su suhtumisega.”

„Ja mis suhtumine see siis on?” Tundsin kuidas viha aina kerkis. „Tead mees, ära õige ülbitse.”

Marslane ohkas. „Tead, lõpetame selle..”

„Mina seda ei alustanud!”

„Vahet pole, see tühi nääklus ei aita meid mitte raasugi. Puhkame parem.”

„Et nüüd oled siis juba ülemus ka, et määrad reegleid, kuna puhkame ja midagi teeme?” ei suutnud ma siiski veel rahuneda. Relvur ei vastanud enam midagi, toetas vaid pea mugavamalt vastu seina ja sulges silmad. Põrnitsesin teda pisut aega tigedalt, keelel keerlemas veel mõned mahlakad solvangud. Viimaks neelasin need alla ja toetasin ka ise pea vastu seina. Nii keha kui meel olid tõepoolest läbielatust kurnatud. Uni tuli üsna pea koos segaste ja kaootiliste unenägudega.

Kui ärkasin, oli marslane juba üleval ning silmade vilamise järgi otsustades kaevas virtuaalis. Kella järgi olin maganud üle viie tunni, aga enesetunde järgi poleks küll seda saanud öelda. Olin sama väsinud ja pahur kui uinudeski.

„Mis robotiga uudist?” pärisin relvurilt.

„Passib endiselt ukse taga,” lõi viimane tüdinult käega

„Suhelnud olete?”

„Mõned korrad, aga suurema kasuta. Kui tahad, võid ise proovida.”

Avasin sidekanali Hubotini.

„Hubot, sul midagi targemat teha pole, kui meid valvata?”

„Ei”

„No, sel juhul palju õnne sulle, me ei kavatsegi siit lahkuda.”

„Eks siis pean ootama, kuni te näljast välja lülitute,” sõnas Hubot emotsioonitult.

„Siis ootad sa küll kaua,” sõnasin võidurõõmsalt.

„Meile pole toitu vajagi ja tarviliku voolu saame siitsamast.” Tundus, et robot ei olnud kursis vaakumisõdalastega. Tänu enda kehasisestele modifikatsioonidele võisime toidu ja veeta vastu pidada nädalaid. Viimase abinõuna oli isegi võimalik lülitada turbosüda madalaimale võimalikule käigule ja langeda sedamoodi primitiivsesse hibernatsiooni.

„Kas te polegi siis inimesed?” päris Hubot ja ta hääles tundus kõlavat õrn imestus. Tahtsin juba öelda, et me oleme paremad kui inimesed, kuid samal hetkel rabas Relvur mul õlast ja lõi privaatsidekanali.

„Raisk, see on ju suurepärane idee! Ütle talle, et loomulikult pole me inimesed. Veena teda, et oleme masinad, masinad nagu tema.”

Avasin uuesti sidekanali Hubotini.

„Hubot, oled endiselt siin?”

„Olen.”

„Hubot, kuula mind. See kõik on tegelikult üks suur eksitus. Me pole üldse inimesed, nagu sa arvad, vaid hoopis robotid ... Robotid, nagu…”, Pidin juba ütlema, et nagu sinagi, aga neelasin selle viimase otsa igaks juhuks alla. Pagan teab, kuidas üks hull robot oma endisesse masinolekusse suhtub või kuidas ta enda arust üldse inimeseks sai.

„Aga kui te olete masinad, miks te mind ründasite? Järelikult olete te vaenulikud robotid!”

„Me arvasime, et sa oled ka robot, aga nüüd, kui teame, et oled tegelikult inimene. Inimest me rünnata ei saa, kolm seadust ja puha.”

„Sel juhul olete te mulle kasutud.” sõnas Hubot pettunult.

Sisemist juubeldust tundes tõukasin raske lüüsiukse lahti ja astusin koridori. See oli küll ehk emotsionaalsel põhjal tehtud otsus kuid hetkel tundus loogika, löö roboti loogikat, kuni see on segaduses, õige valik.

Mõrvarlik robot oli kapteni laibaga põhjaliku töö teinud. Meie juhist oli alles jäänud vaid verine kondi ja sisikonna puder, kust paistsid mõned metalset implantaadid. Robotit ennast ehtisid aga värsked tükid veritsevad nahka, mis katsid meie laskudest purustatud kohti.

Ta silmitses mind mõne hetke enda objektiivsilmadega ja hakkas siis aeglaselt lähenema.

End võimalikult rahulikuks sundides Tõstsin käe. „Pea, … Hubert. Nagu juba ütlesin, juhtus arusaamatus. Me ei ole inimesed vaid robotid.”

Robot peatus kõhklevalt mõni meeter enne mind ja liigutas kõhedusttekitavalt enda nugateravaid sõrmi.

„Väline skaneering ei toeta esitatud hüpoteesi. Kõik tunnused viitavad pigem inimesele kui robotile.”

Tundsin kuidas kukal külma higiga kattus. Mu keha karjus iga rakuga – jookse, pane plehku, põgene tagasi laoruumi! Aga kaine mõistus ütles samas, et kui ma nüüd alla annan kaotame me parima võimaluse mis siiani olnud.

„Kindlasti sa nägid mu sõpra lahates, et see ei koosnenud tavalistest inimese komponentidest.” Sõnasin häält kogu tahtejõudu kokku võttes võimalikult rahulikuks sundides. „Tal puudus süda, tal polnud soontes verd, samuti ei hinganud ta õhku. See tuleb kõik sellest, et me oleme küborgid, masinad mis kasutavad inimlaadseid kudesid.”

Robot vaikis pahaendeliselt. Ilmselt analüüsis ja kõrvutas fakte ja püüdis vasturääkivusi läbi enda loogika nii liigutada, et kõik see rahuldaks ka temasse istutatud kolme käsu südametunnistust.

„Kust ma tean, et sina oled nagu tema?”

„Ma võin seda tõestada,” sõnasin kõhklevalt ja võtsin vöölt lühikese kosmoselaevastiku noa – üldiselt rohkem sümboolse eseme kui praktilise – ja silmitsesin seda kõhklevalt. Tegelikult polnud mul sugugi head mõtet kuidas nüüd robotile enda tehislikkust tõestada.

„Inimeste veri peaks olema punane.” Tegin viimaks enda tõestusega algust ja lõikasin ettevaatlikult enda randmesse, kust hakkas voolama musta vereasendajat. „Aga minul, nagu näed puhas õlilahus! Lisaks inimesed hingavad, inimestel on südamerütm aga kas sa näed mind hingamas? Sa ei saaks ka minult pulssi mõõta.”

Sikutasin enda skafandri ülemise poole kinnitused külgedelt lahti ja tõmbasin selle üle pea, paljastades lumivalge naha ning rindkere vasakust poolest väljaturritava turbosüdame musta kandilise korpuse.

„Näed, mootor!” hüüdsin ning koputasin noapeaga vastu südame korpust. „Täpselt nagu eksemplaril sinu ees.”

„Ebapiisav info,” sõnas Hubot ja tegi sammu mulle lähemale. „Vajalik oleks demonteerimine, et mitte inimeseks olekut kinnitada.”

„Ei!” röögatasin, mõistes, et Hubot soovib ka mind analoogselt kapteniga tükkideks lõikuda. „See on raiskamine, ebaratsionaalne käitumine, inimestele pole see omane.”

„Vastupidi, ebaratsionaalsus on inimeste üks olulisemaid omadusi,” sõnas Hubot häirimatu rahuga ja veeres roomikute lõginal edasi.

„Pea, ma demonteerin end ise,” sõnasin ma Hubotile, end võimalikult rahulikuks sundides, surusin noa turbosüdame pealmise kaitsekaane vahele ja surusin kogu jõust. Minu õnneks oli see kinni vaid kolme vedruklambriga, mis purunesid hõlpsasti. Kaan kukkus kolinal põrandale ja selle alt paljastus sügavale rindkeresse suunduv õõnsus, kus pesitsesid mitmevärviliste koodidega tähistatud akud, peapump, varupump ja mitmed erinevad voolikud. Hubot kummardus lähemale vaatama, nii polnud mul valikut. Haarasin värisevate kätega peapumbast ja hakkasin seda kangutama. Erinevalt luugist oli see märksa tugevamalt kinnitatud ja mina üsna närvis, seega tuli mul omajagu tirida, kuni see viimaks enda pesas loksuma hakkas. Rapsasin noaga ühenduskaablid läbi. Pigimust tehisveri purskus laia lehvikuna mu rinnale, põrandale ja Hubotile. Hetkeks läks mul silme eest mustaks ja rindu lõi kohutav valu nagu laserkahuri löök. Mõne kohutava hetke uskusin end päriselt surevat, siis hakkas varusüda tööle, valu kadus ja nägemine taastus.

Sirutasin värisevatel kätel endiselt kunstverest tilkuva südame Huboti poole, kui mingi värdjaliku ohvrianni.

„Kas inimesed saavad end ise demonteerida? Kas inimesed koosnevad pumpadest ja masinaosadest?” pärisin talt lootes kogu hingest, et sellest tõestusest piisas, sest rohkemaks enda lammutamiseks ma võimeline polnud. Ja seda mitte ainult füüsiliselt vaid ka moraalselt. Mul ja mu perel oli seda kõike tulevases kaevurielus ikkagi veel vaja.

Masin pööras ärevalt pead minu, mu käes rippuva tehissüdame ja siis kapteni laiba suunas ning ma hakkasin tajuma, et mu plaan töötas. Ta pidi aru saama, et polnud rünnakus hävinud inimliha asendanud mitte uue inimese omaga, vaid roboti, endasuguse nahaga. Seega ei muutnud ta ennast mitte rohkem inimeseks, vaid hoopis tagasi robotiks.

„Täida korraldusi, kaitse enda olemasolu kuni see ei lähe vastuollu esimese seadustega. Vihkan seda!“ müristas küber. Ta vilgutas pahameele selgemaks väljendamiseks punaseid tulekesi, mis kumasid verise liha ja rebenenud naha alt eriti võikalt ja varises siis kokku.

Seisin mõnda aega mõrvarliku roboti juures kangestunult, julgemata end liigutada. Alles relvuri saabumine tõi mind sellest omalaadsest transist välja.

„Julge mees,” sõnas ta tunnustavalt ja patsutas mulle semulikult õlale. „Proovida murda blokaadi kolme seaduse kaitseprogrammi ja roboti minateadvuse vahel. See oli nutikas. Mina poleks julgenud.”

Pomisesin talle vastuseks midagi ebamäärast, tundes samas ka väikest uhkust. Vot seda poleks sa osanud ühest lihtsast kaevurist-insenerilt oodata, säh sulle marslane! Ning kui miski mu võidurõõmu tumestas, siis oli see rikutud turbosüda. Kuidas põrgut ma ilma korraliku südameta tagasi kaevurikolooniasse lähen? Kuid sisimas lootsin ma laatsaretist siiski uue saada.

Tähekindluse juhtruum oli sedavõrd suure jaama kohta naeruväärselt madala ja kitsa koopataolise kambriga. Isegi me laoruum, kus konutasime, oli olnud suurem. Relvur hõivas vana häkkerina kohe esimese vaba konsooli ja ühendas end võrku. Mina ise vajusin ühte kiirendusistmesse ja üritasin mõtteid koguda ning puhata. Robotiga vastandumine oli mind täielikult ära kurnanud.

Relvur tuli pool tundi hiljem virtuaalmaailmast võiduka naeratuse saatel välja ning manas õhku mitu holoekraani.

„Näed neid jooni? Saad aru mis viga on?” Relvur näitas näpuga ühele ekraanidest. Vaatasin, graafikuid mis tõusid ja langesid nagu lained, tundmatute märkide ja tähistustega diagramme ega mõistnud mõhkugi.

„Vist isegi saan,“ valetasin.

„Tuhkagi sa ei saa!“ vihastas relvur. „See joon. ” Ta osutas ühele langevale kõverale. „Siin ei tohiks neid haake olla, näed teatud intervalli järel langeb hetkeks kiirus nulli. ”

„Ja mis see tähendab?” pärisin alla andes.

„...ja kiirus on madal. Nii madal ei tohiks olla. Ma arvan, et hullumeelsus tuleneski jupsivast rauast. Tarkvara on korralik aga lihtsalt masinad all jukerdavad. Tundub, et virtuaalajus oli jahutus ummistunud.”

„Et roboti aju kuumenes lihtsalt üle?” pärisin ma uskumatult.

„tundub nii, hei oota, midagi on siiski valesti.” Relvur silmitses jahmunult ekraane.

„Jah, mis täpsemalt?”

„Jaama peamine relv on seatud valmis tulistama, ja ma ei suuda aru saada mida. Sellist moona pole ametlikult registreeritud. Oot hetk.” Relvur klõbistas holoekraanidel ringi.

„Tundub, et need on mingit sorti nanomasinad, taastootmiseks mõeldud nanotehased.”

„Huboti viimane katse inimlikkust hoida,” taipasin ma äkki, „paljunemine, inimesed paljunevad, ta üritas end taastoota.”

Seisime mõlemad juhtruumi ekraanide ees ja vaatasime juhmilt, kuidas päikesejaama muundurkahur miljoneid ja miljoneid tillukesi nanomasinaid välja purskas. Igaüks neist nanoididest sisaldamas üht väikest osa Huboti närvivõrgustikust.

“Hubot paiskas enda seemne tühjusse,” pomisesin.

“Sina talle selle mõtte andsid,” nähvas relvur.

“Kui ma mainisin paljunemist, ei mõelnud ma seda, et ta programmeerib relvade tootmiseks mõeldud printerkahuri umber.”

“Noh, ehk areneb neist midagi kasulikumat ja vähem verejanulisemat,” sõnas relvur lootusrikkalt.

Marslased on alati naiivsed olnud.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0578)