KuidasLqnhab Kaas-01Nad jõudsid metsast välja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Võimalike lõksude tõttu võttis minek tublisti aega, kuid rohkem püüniseid neile ette ei jäänud. Küllap tegutsesid tätoveeritud nägudega kütid rohkem metsa teises servas. Puud jäid järjest hõredamaks. Nende all laiutas sõnajalaväli. Sõnajalad ulatusid põlvini. Ja korraga saigi mets otsa. Nende ees laius vettinud ja nukker, tuhakihiga kaetud põld.

Eemal paistis maanteetamm. See oli kunagi olnud suur, neljarealine kiirtee paljude uhkete sildade ja edevate viaduktide, peale- ja mahasõitude ning isegi kahemeetrise tiheda piiramisvõrguga, et metsloomad teele jooksma ei pääseks. Võrk oli nüüd muidugi ribadeks. Maanteelt paistsid üksikud autovrakid. Tuul keerutas asfaldil koltunud lehti.

"Mida me teeme?" mõtiskles Olaf valjusti. "Meil ei ole palju variante. Tee viib kindlasti sinna, kuhu me minema peame. Teed mööda on samas alati ohtlik minna. Mida me teeme?"
Praegu paistis kõik vaikne ja väljasurnud olevat. Ei paremal ega vasakul olnud vähimatki liikumist märgata. Nad otsustasid riskida. Põllust sai ootamatult mülgas, mis oli kaetud mingi kleepuva õlilaadse ning vastikult haisva ollusega. Kohati vajusid nad põlvini sisse, rasked Olaf ja Andreas veelgi sügavamale. Soo ületamine võttis märksa rohkem aega ja energiat, kui nad olid oletanud. Viimaks ronisid nad teetammist üles, pugesid kunagise loomavõrgu räbalatest läbi ja olidki maanteel, üleni higised ja mudast lehkavad, saapad õlisest porist lirtsumas.

Teetriibud olid tuhmunud, asfalt kohati pragunenud, kohati suisa auklikuks muutunud, teel vedeles oksi ja igasugust muud rämpsu. Mingeid jälgi ei olnud märgata. Hea, väga hea, siin ei ole mitu nädalat keegi käinud, hindas Olaf vilunud pilguga. Ehk on meil siiski lootust.

Nad hakkasid minema. Kuivanud lehtede, plastpudelite, purunenud rehvide, väändunud metallitükkide, riideräbalate, klaasikildude ja muu rämpsuga kaetud asfalt lõhnas päikese käes tugevalt bituumeni järele. Tuul keerutas tühje pakendeid ühest teeservast teise. Aeg-ajalt sattusid nad mahajäetud autodele. Enamik nendest olid põlenud vrakid, klaasid kildudeks, istmed söestunud ja kered roostes. Mõnikord olid autos kössis vormitud kehad. Enamasti rooli taga, vahel ka tagaistmetel. Ühe suure džiibi kapotile oli kettidega seotud poolpõlenud luukere. Ketid sakutasid ta käsist ja jalust röögatult suurele kapotile laiali. Polnud aru saada, kas ta oli surnuna sinna tõmmatud või oli põletatud elusalt koos masinaga. Mitte et sellel enam muidugi mingit vahet oleks olnud.

Asfalt oli jalgade all harjumatult kõva. Erik kõndis sellel üldse esimest korda elus. Ta otsustas, et katsub mitte millegi üle imestada ja küsida ainult siis, kui tõesti muidu ei saa. Nad kõndisid vaikides ja vaatasid tee ääres vanast ajast jäänud viitasid ja reklaamtahvleid. Paljudel nendest olid erinevate mõõtudega kuuliaugud, augu servad roostetamas. Olid ajad, kus kuule jätkus ka niisama lõbu pärast tulistada.

Hull-Andreas kõndis vaikides, seljakott turjal sammude taktis õõtsumas. Einar ja Olaf sammusid kõrvuti ja pidasid hoolega ümbrust silmas. Iga paari tunni järel tegid nad peatusi. Erikul olid jalad villis, ta ei olnud harjunud nii pikki vahemaid läbima.
"Saapad on perses," sülitas Olaf ja vaatas oma kuivanud poriga kaetud rohmakaid jalanõusid. Märjakssaamine, muda ja pikk käimine olid neile hävitavalt mõjunud, vasakul turritas lahtine tald. Olaf sidus sellele teeservast leitud traadijupi ümber. Siis vaatas ta ilmse põlgusega oma kätetööd ja sülitas uuesti. Paljajalu oleks samas veel hullem olnud. "Hea küll, läki."

Vastu õhtut nägid nad tee ääres kunagist automaatbensiinijaama ning selle kõrvale ehitatud vahepeal moes olnud pentsikus pseudorahvuslikus stiilis suurt, kahekordset söögimaja. See oli lakitud palkidest, endiselt punaselt kiiskava katuseplekiga kaetud hoone, mille katuseotstesse olid millegipärast paigutatud vineerist välja saetud ja omaette naeratavad irevil hammastega lohepead. Üks oli kuulidest üsna sõelapõhjaks puuritud, teine aga kaunikesti terve. Lohed naeratasid võrdlemisi lollakat naeratust.

Ettevaatlikult lükkasid nad lahti söögimaja sepahingedel, rahvuslikke mustreid täis joonistatud peaukse. See avanes käginal. Nende ees laius suur ja lagastatud ruum, muist põrandakive ära tassitud, muist puru. Toekatest tumepruunidest täispuidust pinkidest ja laudadest ei olnud palju alles, need olid keset ruumi lösutavas suures maakividest laotud kaminas ära põletatud. Tervena oli säilinud ainult üks laud, sellel olid hunnikus mustad nõud ja tühjad pudelid. Tühje pudeleid vedeles kõikjal, ruum oli kaetud klaasikildudega, mis jala all ragisesid. Keegi oli loopinud noaga märki seinal rippuva lõbusa mehe pihta, kes reklaamis mingit ammuunustatud õllesorti.

Ruumi tagumises servas asuv kunagine toidulett oli puruks pekstud. Suurest, ikka veel hõbedaselt läikivast kohvimasinast oli alles üksnes skelett. Karastusjookide automaat oli pikali lükatud, esikülg ära kangutatud. Selle ees maas vedelesid mõned üksikud mündid, mida keegi ei olnud isegi vaevunud üle korjama. Olaf lõi neid jalaga. Kõlinal veeresid need mööda kivipõrandat laiali. Hull-Andreas avas just suu, et midagi öelda, kuid Olaf kattis selle kiiresti peoga. Sõrm keelavalt huultel, tõmbas ta vöö vahelt matšeete. Einar haaras pussi. Erik olid kohkunult vait ning pigistas higises peopesas teelt leitud sõrgkangi. Olaf osutas vaikides tagaruumi viiva ukse poole. Nad hiilisid Einariga selle juurde ning jäid seisma üks ühel, teine teisel pool ust. Uks avanes sissepoole. Olaf andis Einarile silmadega märku. Siis lõi jalaga ukse lahti ning tormas ülepeakaela sisse.

See oli avar valgete keraamiliste plaatidega kaetud köögiruum, mõned suured elektripliidid olid veel säilinud. Köögi nurgas kükitas habemesse kasvanud mees, hambad ähvardavalt irevil. Tal oli ühel silmal must side, peas kauboikaabu. Jalas kandis ta räpaseid teksaseid, mille sääred olid topitud tanksaabastesse. Käes hoidis ta suurt püstolit, millega sihtis Olafit. Mehe püstolit hoidev käsi värises, kuid selliselt kauguselt polnud võimalik mööda lasta. Olaf jäi seisma.
"Rahu, rahu," ütles ta leebel toonil. "Pane oma tukk ära ja keegi ei saa viga. Kas sa saad minu keelest aru? Pane siis relv ära ja ajame natuke juttu. Me saame üksteisele kasulikud olla. Kindlasti saame."
Püstoliga mees naeris kähinal, pühkis vaba käega suud ja hoidis Olafit endiselt kirbul.

"Hei, sina seal ukse taga, tule ka sissepoole," kutsus ta. Tema hääl oli krigisev ja kõlatu. "Tule sisse, muidu teen ma su sõbrale kolmanda silma laupa juurde. Siis on meil kahe peale jälle kokku neli silma! Hei. Ma kuulen sind ka praegu. Astu sisse, käed ilusasti üleval. Kui on relvi, siis need viska parem kohe maha... Ja sina pane oma mõõk maha, hästi aeglaselt ja korralikult."
Olaf viskas matšeete maha. Einar astus sisse, käed üleval.
"Relvad?" küsis püstoliga mees. "Kus su relvad on?"
"Mul ei ole relvi," raputas Einar pead. "Ma ei oska neid kasutada niikuinii."
"Kas teid on veel?" uuris mees kahlustavalt ning sihtis vaheldumisi Olafit ja Einarit.
"Ei, meie kahekesi ainult," vastas Einar ruttu. "Kas sa oled siin üksi? Mis su nimi on? Kas sa ei arva, et me peaks natuke juttu ajama?"

"Ment oled või, et nii palju pärid," mügistas mees naerda. Tema suus välgatasid üksikud mustad teravad hambatüükad. "Las parem mina küsin. Õieti ei küsi ka, teeme lihtsalt nii, nagu mina ütlen. Paneme nüüd ilusasti käekesed kukla taha ja lähme vaatame, kes seal teises ruumis siis õieti on või ei ole."
Ühe silmaga mees kõrgendas häält.
"Ja kui seal ikka on keegi ning mõtleb kangelast mängida, siis ma põrutan kuuli kuklasse kõigepealt sellele punapeale, siis lasen habemikul ajud välja ja siis vaatame, mis edasi saab. Kas on arusaadav?"

Keegi ei vastanud. Et nad kurat ometi vait oleksid, palvetas Olaf, muidu saame veel kõik surma. Ta sai selgesti aru, et nad püsivad elus seni, kuni habemik neid pantvangikilbina kasutab ega tea kindlalt, kes on teises toas ja kui ohtlikud nad seal on. Püstoliga mees astus paar sammu nende poole, relvasuu ähvardavalt Olafit silmade vahele sihtimas.
"Pöörame ümber nüüd ja läksime," kõkutas ta omaette naerda ning hakkas vaikselt, vastikult ja valesti vilistama. "Vaatame selle teise ruumi ka kenasti üle ja siis näeb, mis edasi saab. Mul on trumlis kuus kuuli ja üks rauas, jagub teile kõigile ja jääb veel üle ka. Noh, ümberpöörd ja marss!"

Olaf plaanis mehele peale hüpata söögisaalis. Kindlasti jõuab see vähemalt korra tulistada. Kui veab, siis ei taba ta teda mõnda elutähtsasse kohta. Olaf nägi silmanurgast, kuidas Einar pöörab ennast vaikselt ümber ning kuidas tema käsi märkamatult jaki alla libiseb.

"Hei, mida ma ütlesin?" käratas püstoliga mees. "Käed üles! Kohe! Sa neetud..."
Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Einar tõmbas käe jaki alt välja. Läbi õhu välgatas terase külm helk. Hulgus hakkas kisendama, pillas püstoli peost ning langes kummuli, kauboikaabu endiselt peas ja noa käepide ainsast silmast välja turritamas. Olaf haaras hetkegi raiskamata mahakukkunud püstoli, kuid seda ei olnudki enam vaja. Karje suubus kähinaks. Hulgus prantsatas selili, käed-jalad korraks veel tõmblemas. Siis jäi ta liikumatult lebama.
"Ajuni välja," ühmas Olaf tunnustavalt. "Hea vise."
"Mul ei jäänud muud üle, ta oleks meid nagu küülikuid maha lasknud ja teised pärast takkapihta," seletas Einar ja kiskus pussi vastikustundega tapetu silmast välja. Olaf saatis teda pika pilguga. Ta ei olnud elu sees sellist viset näinud. See mees nüüd küll mingi raamatupidaja ei ole.

Nad otsisid tapetud hulguse läbi. Püstolis oli tegelikult ainult neli kuuli. Olaf sikutas mehel saapad jalast ja proovis endale. Natuke pigistasid, kuid küll annavad järele. Ehtne nahk. Muud riided olid puhas rämps, nendega ei olnud midagi peale hakata. Rebenenud jope taskust tuli muu prahi hulgas välja võti, mille külge oli seotud punane lint. Olaf hüpitas võtit peopesal. Talle oli üks mõte tulnud.

Nii oligi. Võti avas veoauto taga oleva haagise tabaluku. Olaf kiskus mõlemad uksepooled pärani. See oli nii magamistuba kui ladu. Nurka oli ehitatud midagi voodisarnast, korralikult kaetud määrdunud, kuid terve triibulise tekiga. Katkistest sulejopedest olid tehtud padjad. Teises nurgas vedelesid hulguse asjad. Nad sorisid need kiiresti läbi. Palju katkiseid ja haisvaid plekilisi riideid, kõik erinevates suurustes. Tekid. Pundar kivikõvu sokke. Pesapallimüts. Pakk pornoajakirju. Veel tekke, kõik auklikud ja haisvad. Malelaud, pooled nupud olid puudu ja need olid asendatud käbide ja mutritega. Hulgusele oli meeldinud malet mängida. Plekk-karp erinevate optiliste prillidega. Voodi kõrval oli alumiiniumist pesapallikurikas. Olaf kaalus seda käes. Otsa oli midagi raskuseks veel sisse pandud. Kahtlemata oli tegu tõhusa relvaga.
Kümmekond rahakotti, nii meeste kui naiste omad ja kõik tühjad. Kaks kvartskäekella, mõlematel patareid tühjad. Plastmassist küpsisekarp oli eriti hoolikalt ära peidetud. Kui nad selle avasid, siis pudenes põrandale sõrmuseid, kette, kõrvarõngaid ja käevõrusid. Hulgus oli niisiis pidanud väikestviisi röövliametit. Või siis tapnud kellegi, kes oli pidanud röövliametit. Mis seal ikka vahet.

Kõige väärtuslikum leid oli aga kaart, narmendav ja korduvalt läbipaistva kleeplindiga paigatud. See oli ühe hamburgeriketi firmakaart. Kaanel oli kujutatud õnnelikku perekonda, kes kõik istusid ühe laua taga ning nende ees olid suured kuhjad hamburgereid. Kaart oli trükitud teisele küljele. Sellel olid ära märgitud kõik keti burgerirestoranid selles riigis. Loomulikult ei olnud see mingi topograafiline kaart, aga jõed, järved ja mis peamine, kõik olulisemad maanteed olid sellel olemas. See oli hindamatu leid. Nüüd teadsid nad täpselt, kuhu minna. Olaf voltis kaardi ettevaatlikult kokku ning pakkis hoolikalt kilesse.
Aga relvi nad ei leidnud ning ka padruneid polnud rohkem. Samuti ei olnud ei haagises ega majas mingit toitu. Ainus, mis neil leida õnnestus, oli paarikümnekilone kott, kus oli sees riis. Riis oli ilmselgelt kusagilt põrandalt kokku pühitud, selle seas oli naelu ja kruvisid, kuid ka musti pisikesi pabulaid, mis kõigi eelduste kohaselt oli rotisitt. Ilmselt polnud hulgusel aega olnud seda puhastada. Aga võib-olla ta ei tahtnudki seda teha ja mälus lihtsalt oma suutäied mitu korda hoolikalt läbi ning sülitas kruvid laias kaares välja.

Väljas hakkas hämarduma. Nad otsustasid ööseks haagisesse jääda, paremat kohta polnud niikuinii kusagilt leida. Kui väljas oli juba päris pime ja suitsu eemalt kuidagi näha ei saanud, siis lubas Olaf söögimaja kaminasse tule teha. Nad olid puhastanud ja sõelunud riisi nii hästi või halvasti kui said ja keetsid seda tule kohal. Hulgusel oli sinna oma kööginurk meisterdatud. Tema laiba olid Olaf ja Einar lohistanud maja taha ning keldriluugist sisse visanud. Neil polnud ei aega ega tahtmist teda matma hakata.
Veidi põhjakõrbenud riis maitses suurepäraselt. Ja seda oli palju. Tänasel ööl ei pidanud keegi tühja kõhtu kannatama.

"Poeg, sa ju saad aru, et me pidime ta tapma?" küsis Einar pärast sööki. Tema hääl oli veidi murelik. "Ajad on muutunud. Kui ma koolis käisin, siis õpetati ikka seda, et vägivald ei ole lahendus. Nüüd ei jää muud üle. Sellegipoolest me ikka kaalume, enne kui inimeselt elu võtame. Inimesi on isegi väheks jäänud..."
"Ära aja poisile kärbseid pähe," lõikas Olaf vahele. "Niimoodi ei jõua me järgmise käänaku taha ka."

"Aga mis mõte siis elul üldse on?" küsis Erik. "Täna tapsime meie, homme võib-olla tapetakse meid. Mis homme, äkki tullakse meile täna öösel kallale ja me ei näegi hommikut?"
"Alla anda ei tasu kunagi," ütles Einar mõtlikult. "Meie ei saanud valida seda, millal sündida. Meie valida on see, mida oma eluga peale hakata. Muidugi oleks kõige lihtsam nöör kaela ja – aidaa, julm maailm. Aga sellel ei oleks lihtsalt mõtet. Jah, ega ma ei tea tõepoolest, mis mõte sellel kõigel on, aga ühel päeval saan seda teada. Me kõik saame. Ja kui ei saa, siis me vähemalt üritasime. Proovima peab ikka."
"Meil täna katus pea kohal, kõht täis," sekkus ka Hull-Andreas, kes oli juttu tähelepanelikult kuulanud. "Homme võib-olla veel parem söök, veel parem katus. Igal inimesel siin mingi ülesanne. Loomadel ka."

"Kah õige," arvas Einar. "Ma tundsin kunagi ammu meest, kes uskus täpselt sama. Kõigepealt töötas politseinikuna. Püüdis pätte, hoidis korda. Ühe demonstratsiooni ajal visati teda süütepudeliga, teine kord tegi autovarast taga ajades avarii. Kaks meest said surma, tema jäi ellu. Tuli politseist ära. Töötas vabatahtlikuna loomade varjupaigas, sai mitu korda hammustada ja pidi peaaegu marutõppe jääma. Taipas, et keegi tahaks talle nagu märku anda, et asi ei ole päris õige, otsi veel. Siis hakkas tänavalapsi aitama. Alguses arvas, et nüüd on oma kutsumuse leidnud. Sai korralikult pussitada ning kuuli jalga. Ei olnud jälle see õige. Proovis veel mitmeid ameteid, igal pool tuli mingi jama. Viimaks leidis õige. Oli igal hommikul tööle minnes väga rahul ja tööl sai ka kõvasti kiita. Viimaks oli ta leidnud oma kutsumuse. Ta töötas ühes luksushotellis tualetipoisina. Kandis musta ülikonda ja ulatas käterätte, kui mehed olid pärast peldikus käimist käed puhtaks pesnud. Poleks sõda vahele tulnud, küllap töötaks seal siiamaani."

"Lahe küll, kui saatus on sind määranud peldikupotte küürima, pole midagi öelda, hea saatus tõesti," naeris Olaf. "Aga tegelikult, miks mitte. Peaasi, et ise rahul oled. Teisest küljest jälle harjub inimene kõigega. Mina teadsin kunagi ühte meest, kellel polnud päevagi oma kodu olnud. Elas prügimäel, sõi, mis kätte juhtus. Keegi ei kuulnud, et kunagi millegi üle kaevanud oleks. Leidis ükskord kolme keelega kitarri. Õppis seda mängima nii hästi kui oskas. Sellest ta enam ei loobunud. Tal oli hea küll, ei osanudki rohkemat tahta. Hea küll, magama nüüd. Homme ootab ees pikk tee."

Haagises haises vastikult, kuid nina harjus peagi. Nad ei hakanud vahti välja panema. Ei läinud enam kaua, kui kõik magasid sügavalt. Kõik peale ühe.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0558)